Maailmarändur

maailmarandurVäga tore luulekogu lugemiseks neile, kes armastavad reisida ja rännata. Olen ise palju reisinud ja seepärast oli mõnus lugeda luuletusi, mis andsid edasi muljeid ja mälestusi kohtadest, kus ka ise olen viibinud. Näiteks leidsin ilusaid luuletusi paikadest, kus sai käidud NSV Liidu ajal:  Aira Kaal  “Ma ei lahku sust enam, Sevan”, Jaan Kaplinski  “Baikal”  ja veel palju teisi.

Luulekogu koostaja Tiit Pruuli on ka ise maailmarändur ja kirjandusesõber. Raamatu selgrooks on geograafiline maailm, millele on toodud näiteid eesti luule ajaloost üsna selle algusest, Kristjan Jaak Petersonist peale, kuni Kristiina Ehini ja Simo Runnelini. Kujuteldav rändaja läheb Eestist välja lõuna poole Lätti ja Leetu, sealt edasi Kesk-Euroopasse, siis Skandinaaviasse, see järel põikab Lõuna-Euroopasse, kust üle Kaukaasia juba Aasiasse, sealt Aafrikasse, üle ookeani Lõuna-Ameerikasse ja Põhja-Ameerikasse. Kokku on luuletusi 55 riigi kohta. Kõige rohkem luuletusi on Venemaa ja Soome kohta.  Ühelt poolt on need reisimärkmed, põgusad pildid sellest, mida kodust kaugemal on nähtud, mõtted, mida eksootika või igatsus on äratanud. Teisalt on tegemist siiski luulega ja selle võimalused on väga avarad   Raamatu lõputsüklis on üldine rännuluule, ilma konkreetset kohta väljendamata. See on väljaminek väikesest teivasjaamast ja igatsus kodu järele, kus “õitsvad valged ristikheinad”. Siin on kõige suurem luule kontsentratsioon kogu raamatus.

Suurem osa selle antuloogia luuletustest pärineb kaasaegsetelt autoritelt. Nendeks on eesti luule elavad klassikud, kõrgelt pärjatud suured lootused, kuid ka kõrvale jäänud või vähest tähelepanu pälvinud autorid. On palju otseseid reisimuljeid, maalilisi visandeid paikadest, kus on rännatud või pikemalt peatatud. Harva on aga just see paik, millest kirjutatakse, luuletuse kirjutamise peamine ajend, pigemini on selleks kas maastikust või millestki muust tõukunud mõtte-uid.

 Eesti luule rikkalikust varasalvest leiab igaüks oma: kes ennoliku sisekaemuse, kes muljeid mälestusi kord nähtud maadest ja maastikest. Sellelaadse luule lipukirja on 1963. aastal kirja pannud Jaan Kross poeemis “Maailma avastamine”. ( Jaan Kross “Kivist viiulid”, 1964)

 “…Ja kõik asuvad teele, sest kõik peavad asuma teele…”

Hele-Kaja Mäesepp

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: