Tänud kirjastusele “Kunst”, kes on otsinud välja ja avaldanud suhteliselt uue (originaali esmatrükk 2006) menuraamatu inglise meelelahutusliku ilukirjanduse vallast – Virginia Ironside´i viimase romaani.
Tunnustust väärib ka Sirje Keevalliku tõlge, kes on tõlketöösse loominguliselt suhtunud, mis ilmneb juba pealkirja tõlkimisest – pikk ja ingliskeeles vaimukalt kõlav “No! I don´t to join a bookclub” (teose võtmefraas, mis viitab ealistele iseärasustele) on saanud eestikeelseks pealkirjaks “Minu oivaline elu: Moodsa vanaema päevaraamat”
Mina oleksin jätnud pealkirja esimese poole hoopis ära ja piirdunud “Moodsa vanaema päevaraamatuga”
Mõned raamatu tõlked teistesse keeltesse ei ole samuti originaalitruu pealkirjaga. Huviline saab neid vaadelda autori kodulehel.
Raamat on vormistatud 60-aastase Londonis elava üksiku proua Marie Sharp´i päeviku vormis. Marie, endine kunstiõpetaja, praegune elurõõmus ja aktiivne pensionär, väidab, et on oma eluga ja vanusega ülimalt rahul ega väsi igal võimalikul juhul kordamast kui hea on olla vana ning milliseid eeliseid see inimesele annab. Selline seisukoht on mõneti üllatav alternatiiv praegusele läänelikule mõtteviisile, mis panustab vaid noorusele, edule, karjäärile ja välisele ilule.
Marie on elanud nooruses tormilist boheemlaselu, kuhu kuulusid narkootikumide proovimine, ebaturvaline seks ja alkohol. Ta võrdleb enese tollast käitumist tänapäeva noortega, kes on nii korralikud. Jällegi ahhaa-efekt, sest üldiselt on levinud kivistunud ettekujutus, et vanema põlvkonna arvates on noorus alati hukas.
Raamat on kirjutatud väga humoorikas võtmes ja ühinen täielikult ühe Google´ist leitud ingliskeelse kommenteerijaga, kes ütleb, et hakkas lugedes bussis kõvasti naerma. Ka mul oli pidevalt muie suul, kui seda bussis sõites lugesin :)
Raamatut on võrreldud “Bridget Jonesi päevikuga”, mis on ka üks inglise huumori pärle.
Tsitaadid stiilinäiteks:
“Raamatuklubisse?! Ei taha! Raamatuklubi liikmed muudkui mäluvad “Kapten Corelli madoliini” või “Väikeste asjade jumalat” või, oh issand, “Kabuli raamatukaupmeest”. Minu meelest nad arvavad, et raamatute lugemine ja analüüsimine hoiab nende ajud erksad. Aga sinu ajud on ise erksad – või ei ole seda mitte. Jahumine raamatute resonantsidest ja kontekstidest, või mis nad seal raamatuklubides arutavad, ei saa aju ergastada, kui selle kõik silindrid ei käivitu kohe alguses. Lugu on selles, et ma ei taha astuda raamatuklubisse selleks, et jääda nooreks ja erksaks. Ma ei taha enam olla noor ja ergas.
Üldine arvamus paistab olevat järgmine: “Kui sa oled vana, pead sa jääma vaimselt aktiivseks ja füüsiliselt tubliks…
Ma ei arva, et need vanurid, kes veedavad oma elu kaheksakümneaastaselt jalgrattaga läbi Mongoolia sõites või üheksakümneselt paraplaaniga lennates, on vanade inimeste parimad esindajad. Minu meelest on nad pigem kurvad näited hädavarestest, kes pole vananemisega toime tulnud…
Ma tahan hakata tegelema vanainimese toimingutega, mitte noorte omadega. Ma tahan tasapisi hakata oma varandust ära andma, selle asemel, et kulutada oma aega selle suurendamisele. Mulle meeldib vaadata asju eemalt, aga mitte lähedalt ja isiklikult. Ma ei taha olla kogu aeg haavunud ega vihata iseennast kakskümmend neli tundi ööpäevas…
Mulle meeldib tõdeda, et kui ma ei saa aru mingist ideest või kontseptsioonist, siis pole see minu viga, vaid süüdi on isik, kes püüab seda mulle esitada…
Samuti ei soovi ma veeta päevi kirikuraamatuid sirvides, sugupuu käes, ja avastada, et üks mu esivanematest oli keskajal puuraidur Forest of Deanis, sest see oleks hirmus tüütu. (Ma mõtlen otsingut ennast. Tegelikult võib Forest of Deani puuraiduriks olemisel olla palju häid külgi.) Ja mis puutub raamatuklubisse, siis tänan väga, sinna ma ei astu.”
Kuid naljakate asjade kõrval on juttu ka tõsisematest, nagu näiteks ühe vähihaige vana sõbra Hughie elu viimsete päevade kirjeldamine, mis viib mõtted kaduvusele. Armas on ka lugeda selle moodsa vanaema piiritust ja tingimusteta armastusest oma lapselapse vastu. See kõik on väga südamlikult kirja pandud.
Raamat on lõpetatud üpriski traditsioonilise “naistekana” happy end´iga – Marie, kes on korduvalt kõikidele oma tutvusringkonnas kinnitanud, et meestega on ta lõpetanud igaveseks, armub ja leiab oma õnne.
Autori kodulehega tutvudes võib tõdeda, et mõnes osas on ta moodsa vanaema Marie enda pealt maha kirjutanud.
Google´ist leiab veel huvitava intervjuu Virginia Ironside´iga.
Ülli Tõnissoo
Väga tore luulekogu lugemiseks neile, kes armastavad reisida ja rännata. Olen ise palju reisinud ja seepärast oli mõnus lugeda luuletusi, mis andsid edasi muljeid ja mälestusi kohtadest, kus ka ise olen viibinud. Näiteks leidsin ilusaid luuletusi paikadest, kus sai käidud NSV Liidu ajal: Aira Kaal “Ma ei lahku sust enam, Sevan”, Jaan Kaplinski “Baikal” ja veel palju teisi.
Raamatut 
Kurvavõitu lugu Annist, kes paistab olevat tavaline teismeline. Vähemalt senikaua, kuni tema vanemad saavad suure üllatuse osaliseks: perre on sündimas uus laps. Emal ja isal ei jätku enam tütre jaoks aega, sest kõik tiirleb nüüd ümber väikese venna. Ann muutub vanemate jaoks järjest vähem nähtavaks. Keerulisemad sündmused saavad aga alguse, kui tüdruk soovib esialgu süütuna paistva soovi – ta tahaks et kõik oleks jälle endine. Olles veidi satanistliku maailma uurinud, kaasab tüdruk oma soovi täitmisse ka langenud inglid. Sellest hetkest alates paistab aga kõik allamäge veerevat.
Lugemissoovituse blog 