Alustasin selle raamatu lugemist kõhklevalt, tundus sooja ilma kohta liiga suure suutäiena (719 lehekülge), kuid see haaras mind kiiresti endasse. Mõnes mõttes meenutas see kunagi loetud Edward Rutherfurdi „Londonit”, kus linna ajalugu Vana-Rooma ajast saadik inimeste elude kaudu kirja pandi. „Passiooni” lugedes vaimustusin loo mastaapsusest, mis ei pane seejuures lugejat end väikesena tundma või kahtlema, kas ta ikka õigesti asjust aru saab. Kõik erinevad peatükid erinevates geograafilistes paikades toimuva tegevusega jutustavad inimeste eludest nii, et kohe pole sugugi selge, kuidas kõik eelnevaga seotud on, järjel püsimiseks tuleb olla tähelepanelik.
Kaanetutvustuse järgi arvasin kirjeldatud kaelaehtel – massiivsuse tõttu veidi labasena mõjuval ülikallil kullast ja rohkete kalliskividega ehitud hea ja kurja tundmise puul – läbiva rolli olevat, tegelikult nii on ka, aga nii nagu muutuvad ajad ja inimesed, kellest juttu, muudeti, tükeldati ja vormiti ka ehet ümber tundmatuseni. Algkujul sai selle oma abikaasalt kingiks vürstinna Vasari 15. sajandi lõpu Firenzes, raamatu alguses me saamegi osa Savonarola aegse ja järgse Firenze elust. Edasi kulgeb lugu läbi Veneetsia, Krakovi, Goluboje Selo (asub kusagil Volga ääres, Tverist edelas), Haapsalu, Helsingi ja Solovetsi ning kokku tõmmatakse otsad jälle Helsingis. Aastaarve pole kusagil, ajas tuleb orienteeruda tekstis nimetatud isikute abil, sest kõigis peatükkides on abistavad vihjed olemas – kui mitte kandvate tegelastena nagu Savonarola või Potjomkin, siis vähemalt öeldakse näiteks, et „Haapsalus teab igaüks doktor Hunniust, kes rajas mudaravila” (see juhtus 1825) vms. Lõpuosa on ajaliselt raskem määratleda, see võiks olla vast 20. sajandi viiekümnendatel, ehk pärast Stalini surma. Aga pole ka võimatu, et vene teatrid andsid külalisetendusi Soomes juba varem. No vähemalt sõda pidi kindlasti läbi olema. Solovetsi laager muudeti 1937. aastal vanglaks ja raamatu tegevuse ajal on see veel laager. Lidia Gavrilovna arvutab, et pole 13 aastat peeglit näinud, järelikult Helsingi tegevus on 1920. aastatel.
Palju on juttu usust ja religioonist, tegelasteks on itaalia mungad ja poola nunnad, juudid, õigeusklikud ja moslemid ja eks tegelikult on ka kommunism religioon.
Loomulikult ei saa romaani kirjutada puudutamata peresuhteid, palju on juttu vanemate ja laste suhetest: isad-pojad, isad-tütred, juttu on (abielu)naiste elust ja positsioonist ühiskonnas.
Mulle meeldis raamat väga ja lugemine läks hõlpsalt kuni Helsingi osani, kuigi juba Haapsalu tundus mulle üldisest stiilist välja langevat ja ma pole kindel, kas see müstika osa mulle meeldis. Ühest küljest oli see nagu liiga teistmoodi, teisest küljest ehk oli vaheldus ka huvitav. Helsingi kohta lugedes aimasin juba eos halba, eks neist naiivsetetest maailma parandada tahtvatest tütarlastest on varemgi loetud. Ja Solovets oli minu jaoks liig. Siinkohal on nüüd paslik öelda, et ega see ilmselt halvemini kirjutatud olnud kui ülejäänud raamat ja ei saa ka öelda, et see igav oleks olnud, aga, ma ei tea kas ealistest iseärasustest või muidu praegusest olukorrast tingitult ma tunnen igasuguse nõukogude tegelikkuse vastu nii suurt vastumeelsust, et ma ei taha sellest midagi kuulda. Või antud juhul lugeda. Ega see tsaariaja Venemaagi mingi tore koht polnud, aga sellega pole vähemalt isiklikku kokkupuudet.
Ma siiski lugesin korralikult lõpuni, et teada saada, mis sellest ehteasjast lõpuks saab või kuhu see lugu lõpetatakse. Ega ma seda kahetse, ma lihtsalt tundsin vangilaagrist lugedes tülgastust. Teistele ei pruugi see üldse nii mõjuda, raamat on igal juhul väga lugemist väärt.
Kaja Kleimann
Lugemissoovituse blog 