Tove Jansson “Suveraamat” ja “Sõnumid”

janssonsuveraamatTove Jansson “Suveraamat” (1972, e.k. 1995 Tõnis Arnover) ja “Sõnumid. Valik novelle” (e.k. 2014, Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe)

Ma pean häbiga tunnistama, et pole mitte kunagi Tove Janssoni muumilugusid lugenud — ei lapsena ega täiskasvanuna. Hea meelega loeksin neid ette oma lastele, aga kuna 1. osa on trükist otsas, siis istub mul 2. osa juba tükk aega riiulis ja ootab… (1. osa uustrükki, näiteks!). Aga Tove täiskasvanutele mõeldud “Suveraamat” ja novellid osutusid küll äärmiselt lummavaks lugemiseks. Esimene, muide, sisaldab autori enda joonistusi ning teise kaanepildina on kasutatud autori autoportree tušijoonistuse reprot.

“Suveraamat” on täpselt selline — pisitillukeses köites — lugemine, mille võtaks suvel igal hommikul randa kaasa, toetaks selja vastu kuuma kivi, pistaks jalad merevette ja naudiks… Naudiks kohati humoorikaid, kohati kummastavaid lugusid 6-aastasest Sophiast (prototüübiks Tove samanimeline vennatütar) ühel pisikesel Läänemere saarel ja tema elutargast seikluslikust vanaemast, kes kasvatab last — või õigemini, laseb lapsel kasvada (ja ennastki kasvatada) — pipilikus vaimus. “Pagana noored, mõtles vanaema, hirmsad lapsed, aga nii see läheb, kui neil kõik ära keelata, mis on vahva.” (lk 68)

Nad on kaks kanget — sõnakad ja ettevõtlikud ja käredad, kui tarvis. Kes siis ei tahaks endale sellist vanaema, kes “roomas puu alt välja ja ütles: See on minu lapselaps Sophia. Ta oli väga väärikas ja noppis juustest nii diskreetselt okkaid, kui oskas.” (lk 120). Nende lihtsates seiklustes ja jutuajamistes on rohkem elufilosoofiat kui oodata oskaks. Mulle tundub, et see raamat ongi rohkem vanaemast kui lapsest ning muidugi kumab siit pidevalt läbi üks Tove Janssoni põhiteemasid: hirmud ja nendest ülesaamine.

janssonsonumidSaareelu, meri, põhjamaine müstiline suvi, hirm ja iseseisvumispüüd alustavad ka novellikogumikku “Sõnumid”, kuhu on kogutud ja tõlgitud novelle Tove Janssoni erinevatest novellikogudest ning mis ilmus Tove 100. sünniaastapäeva auks (9. augustil käesoleval aastal). Iga novell siin on omaette pärl. Ja sugugi mitte kõik ei tegele looduse teemaga, vaid katavad üsna laia teemade spektri. On suvitajate ja kohaliku rahva humoorikat vastandamist, platoonilise armastuse ihalust, fanaatilisusele lähenevat perfektsionismi, turistide tögamist, tütre ja ema ning poja ja ema suhteid, kunsti ja sümbolismi.

Parajalt naljakas on “Jutustus Hilo linnast, Hawaii”, mis viskab kivi seljakotirändurite kapsaaeda; minu lemmikuks sai pigem kurb kui naljakas, sümbolistlik “Nukumaja”. Kogumikku lõpetama on väga vaimukalt valitud novell “Sõnumid”, mis näitab, kui suur on issanda loomaaed ning kuidas kirjaniku kuulsust ja muumide tuntust igatpidi ära püütakse kasutada. Küll tahetakse autori heakskiitu muumimotiiviga tualettpaberile või hügieenisidemele, küll soovitakse abi kirjanikuks saamisel. No ja nuta või naera sellise sõnumi peale: “Minu hamstrid said nime teie [Tove] ja teie venna järgi, minu neljakümnendal juubelil oli ristimispidu, aga Astrid Lindgren ei tulnud. Teil mõlemal oli rosett kõhu ümber. Tänavu on olnud ebatavaliselt külm talv ja kodutud külmuvad surnuks, ühel hommikul olite mõlemad rõdul surnud /…/” (lk 154-5).

Jõuludeks peaks olema eesti keeles oodata Tove Janssoni elulooraamatut “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”. Kuna tema teemad nii laste- kui täiskasvanute raamatutes ja novellides on tihedalt tema enda elu(loo)ga seotud, siis on see kindlasti väga huvitavaks täienduseks tema teostele.

Raamatute vahele võib kiigata Kätlin Kaldmma kirjutatud juubeliartiklit “Postimehes”.

Annika Aas

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s