Raamatud on luuletuste majad. Nende kodud. Neile saab sinna külla minna. Saab minna vanal tuttavat tänavat pidi tuttava majani, koputada uksele, ja ennäe! Ongi kodus. Ikka seesama vana hea luuletus. Vana hea küll, aga mitte põrmugi vanemaks jäänud. Ennemini nooremaks.
Julgen soovitada niisugust külaskäiku, eriti veel nüüd, vastu talve, kui võib kergesti ette tulla, et polegi nagu kuhugi minna. Luuletustel on erinevalt inimestest see hea omadus, et nad pole iial hõivatud ega halvas tujus. Et nad ootavad alati. Ja neid võib alati ka endale koju külla kutsuda. Nad ei tee mingit tüli isegi siis, kui nad tulevad ja jäävadki: näiteks pähe. Või ka riiulisse, või ka märkmikusse, arvutisse, sahtlisse lehe peale. Neid saab kirjutada pühadekaardile. Pilti pole siis enam vajagi. Luuletus ise on pilt.
Ühesõnaga, otsisin välja kaks vana ja ühe uuema tuttava. Kolm maja, kolm raamatut, kolm luuletajat. Ja kolm luuletust.
Viivi Luige majast aadressil “Luulet 1962-1974” (Tallinn, 1977) on muidugi kõige raskem just seda või teist soovitada. Liiga tuttav on see suur hallide seintega linnamaja, liiga palju tuttavaid ja armsaid kortereid, tube, meeldekulunud väljavaateid, ilmu ja meeleolusid, terveid aastaid… Ega siis jäägi suurt muud üle, kui koputada huupi. Näiteks uksele pealkirjaga “Tema”:
Päevast päeva ta ootab imet
oma lagedas elutoas
Mõtleb õitsvast heinputkevilest
vihma magusas soojas joas
Aga väljas iga päev tuiskab
väljas veebruar ringi käib
Tuul uulitsal vikatit luiskab
nii et heinaaeg ligi näib
nii et õitsevad kullerkupud
laua pimedais sahtlites
ning ta värskesse rohtu upub
õhtul küdeva ahju ees
Muuseas, kuigi raamatud on justkui luuletuste majad, ja ongi, on luuletustes alati ka midagi kodustamatut. Nagu luuletajatestki. Ei taha nad hästi kuhugi sobida meie hästikorraldatud elus. Ei linna ega maale, ei metsa ega mere äärde. Ja samas võivad sulanduda igasse maastikku nagu mõned pruuni-hallikirjud linnud, nii et lõpuks enam ei saagi aru, kus on veel luuletaja selles maastikus. Ta on see maastik ise. Nii nagu vanad päevinäinud majadki muutuvad maastikuks.
Aleksander Suumani “Meil siin Hüperboreas” (1980) on tõeline raamat-maastik. Meretagune, tuuline, valge ja pime, inimtühi ja kutsuv. Kohisev ja mühisev ja luikedest luuksuv. Üks kadunud maastik, aga kadumatu neis värssides. Nii nagu on kadumatu ka see kahtlustav pilk, mis põõsa tagant luuletajat piilub. Sest tõesti, mis see siis olgu!
MÄRGUKIRI
Üks suvitaja tuli, aga lahkunud
ei ole, ehkki meri ammugi on tahkunud.
Ei tööd ta tee, vaid läänepoolseil rannul
kuuvalgeil öödel käib (ma käisin kannul).
Kui küsisin, et millest, kuule vana,
sa elad? Irvitas, et luulest, vana!
Mis asi see on? Osta, ära päri!
siis käratas. Ei tea ma taolist äri.
Poest palusin. Sain tangu, kaerahelbeid.
Meil luulet pole grammi! naerdi heldelt…
Neid raskeid mõtteid avaldan ma püsti,
eit kirjutab. Nüüd joonistan kolm
+++
Aga peale nende vanade armsate tuttavate majad linnas ja maal on veel peatuspaigad. On suvemajad. Suvi sai küll mööda, aga jäi meelde. Ja kui talveõhtul enam midagi meenutada pole, siis ikka ju meenutame suve. Ühte ilusat sooja suve, suvemaja, suvemaja õhtuid, hommikuid, läbi tubade liikuvat tuult. Ja luuletusi, mida me seal lugesime. Adam Zagajewski “Valitud luuletused” (poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, Tartu, 2010) on minu jaoks just niisugune suvemaja. Veetsin seal terve ilusa suve, iga õhtu lugesin paar luuletust, mõnikord ka mõne keset päeva, enne tukastust, mõnikord ka mõne mere ääres, kahe ujumise vahel. Aga kellelegi võib just see suvemaja saada talvekorteriks! Majade, luuletuste, inimeste saatused on ettearvamatud. Seni kuni nad elavad.
LEEK
Issand, anna meile pikka talve
ja vaikset muusikat, ja kannatlikke huuli,
ja veidi uhkust – enne
kui meie aeg saab otsa.
Anna meile imestust
ja leeki, kõrget, heledat.
Tõnu Õnnepalu
Lugemissoovituse blog 