Ene Sepp “Tagasi sadulasse”

Diloogia hobustest ja ratsanikest on saanud valmis. Esimene osa, “Jagatud suvi” andis lugejatele aimu Sigridi tunnetest, mis puudutasid ratsutamist, suhteid treeningukaaslastega ja loomulikult tema vaimustavat hobust nimega Mileedi.

Selles loos tuleb Sigridil üle elada ohtlik kukkumine ja võitlus selle tagajärgedega. Raamat algab helgetes toonides — Sigrid on edukas ja enesekindel noor ratsutaja. Ees terendab kindel sõit Hollandisse rahvusvahelisse ratsutamislaagrisse, tarvis on lihtsalt üles võtta demovideo ja võit ongi käes. Ent ühel hetkel muutub kõik — kohalikul tallivõistlusel juhtub üsna rumal äpardus, Sigridi hobune ehmub, tüdruk kukub sadulast, jääb jalusesse kinni ja saab murtud luud, peatrauma ning väga suure ehmatuse osaliseks.

Füüsilised hädad paranevad omal ajal, kuid alateadvuse hirmud jäävad. Need ei lase tüdrukul hobuse selga istuda ning isegi mitte tallide poole vaadatagi. Teda on tabanud pesuehtne ärevushäire — öösiti näeb ta ratsutamisest õudusunenägusid, teda tabavad higistamishood, käed värisevad ja hingata pole võimalik. Selle asemel, et oma probleemist rääkida, hakkab tütarlaps välja mõtlema põhjusi, miks ta enam treeningutel käia ei saa.

Saatuse irooniana on tema vanemad otsustanud just nüüd täita Sigridi suure unistuse — nad ostavad talle päris oma hobuse. Kuid mis kasu on oma hobusest kui sa sadulasse istuda ei suuda…

Lugege ja hinnake Sigridi tegusid ja mõtteid!

Ädu Neemre

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s