Sjón “The Blue Fox” (“Virvarebane”)

Islandi kirjaniku Sjóni õhuke romaan “The Blue Fox” on maagiline. Võtsin selle raamatu Islandi pärast ja ma ei pidanud kahetsema. See maa tundub olevat nii eripärane, nii iseennast loov, nii iseseisev. See tundub olevat maa, kus inimesel pole mingit sõnaõigust. Ma ei pidanud pettuma – just see maa, see õhustik lõi minu jaoks suuresti raamatu lummuse.

Loo tegevus toimub 1883. aastal ja selle algusots kirjeldab kohalikku kirikuõpetajat sinirebast jahtimas. Minu jaoks olid selles jälitamises kolm tegelast: loom, ilm ja inimene.

Loom on siin midagi enamat kui lihtsalt elajas. Sinirebane pole niigi tavaline loom – ta on väärtuslik ja haruldane, ta ei heida lumele varju ja kui ta kiviväljal peidus on, siis on teda kividest äärmiselt raske eristada –, aga selles raamatus oleks temas nagu veel midagi. Mingi muistne tarkus, üleolek, müstilisus, isegi šamanistlikkus.

Ilm on see, mis sunnib rebast ja meest pikalt ühte kohta paigale. Hangede kuhjumine tundub vahepeal lausa hüpnootiline.

Ja jahimees, kelle nimi on Baldur Skuggasson. Algusest peale tekkis mul selle nimega oma assotsiatsioon. Sõna skugga tähendab rootsi keeles varju, varjamist, aga ka kannul käimist ja jälitamist, nii et minu jahimees-kirikuõpetaja oli algusest peale salalik ja negatiivne (Raamatu originaalpealkiri on “Skugga-Baldur”, nii et minu jaoks oli see siis Varju-Baldur.). Ta on nagu kleepunud rebase külge. Ta rühib vaikselt ja rahulikult, kindlameelse innuga aina looma kannul. Jälle see hüpnootilisus, aga seekord hirmutavana.

Jaht kestab päevi. Lume all ootamine kestab tunde. Tore on see, et raamatus räägitakse ka sellest, mida jahimees päevadepikkusel jahil sööb, kuidas on riides, et säärasele ilmale vastu pidada. Huvitav. Aastasajad säärasel maal õpetavad palju.

Sel hetkel, kui kütt vajutab päästikule, viib tekst meid loodusteadlase Fridrik B. Fridjonssoni juurde, ja lumm hajub. Nüüd tuleb sisse veel tegelasi ja lugusid, ja kõik niidid jooksevad kokku. Jälle see karmi maa pragmaatilisus, hakkamasaamisest tingitud tavad ja kahjuks ka inimeste kurjusest sündinud teod. Mulle meeldis väga see, kuidas tekst endiselt rahulikult voogas, mõnes kohas sügavamaks läks, teisal kergemalt libises.

Raamatu lõpus asub taas tegudele loodus ja näitab, kuidas ta kõige üle valitseb. Mingil moel on see jälle lummav, aga samas ka vältimatu, lootusetu, hirmutav, aeglaselt lähenev saatus.

Mõnus lugemine. Ja imekaunis raamat.

Muide, raamat sai 2005. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna ja lüürikust autor on kirjutanud laulusõnu ka Björgile.

Raamat Tartu Linnaraamatukogus.
Autor Wikipedias.

Kaja Kaldmaa