Nicola Yoon ,,Sina minu kõrval ja maailm meie vahel“

Olen tüdruk, kes armastab lugeda rohkem, kui koolitundides nõutakse. Praeguses eluetapis on mulle üks väga südamelähedane raamat Nicola Yooni ,,Sina minu kõrval ja maailm meie vahel“. Sellel raamatul on minu jaoks mingi seletamatu lummus, mida sõnadesse panna polegi nii kerge. Lugedes meeldib mulle samastuda raamatu tegelastega, tunnetada teose probleeme läbi enda elukogemuse. Mainitud raamatus küll otseselt pole midagi minuga sarnast, kuid kui teksti rohkem tõlgendada ja mõelda vaimsetele probleemidele, siis see seostub minuga.

Raamat räägib minuvanusest tüdrukust nimega Maddy, kes oli lõksus, sest ta ema oli teda veennud, et kokkupuude välismaailmaga oleks surmav, kuna tal puudub immuunsusüsteem. Ta ema polnud halb inimene, kuid tal oli hirm oma lapse kaotamise ees, sest ühe lapse oli ta minevikus kaotanud. Maddyl polnud sõpru, kuni tema ellu tuli naabripoiss Olly, kes oli tema ainus side päriseluga. Minul tekkis sellega seoses paralleel, et paljud teismelised oma mõtetega hästi kinnised ja nad ei räägi enda probleemidest. Ma olin kunagi samasugune. Mul oli küll hästi palju sõpru, aga see polnud see, mida tegelikult vajasin. Need n-ö sõbrad, nähes mind ja mu “murepilvi“, jätsid mu aegamööda suhteliselt üksi. Seega Maddy raamatu alguses meenutas mind siis, kui ma ei osanud midagi teha ega ette võtta. Sain teada, kui palju on mulle valetatud ja kaotasin oma “sõbrad“, see tegi väga haiget. Ma ei liikunud oma eluga enam edasi, vaid olin tupikus. Arvan, et see on väga paljude noorte probleem. Võibolla, et ma olin tavaline teismeline ja mõtlesin asju tol hetkel üle, kuid ka mulle nagu Maddylegi tundus, et maailm läheb minust lihtsalt mööda.

Maddy jaoks oli elumuutvaks sündmuseks kohtumine naabripoiss Ollyga, kes ta sellest paigalseisust välja aitas. Minu jaoks olid need minu klassiõed. Õige ruttu leidsin end olukorrast, kus ma olin unustanud täiesti oma endised “sõbrad“. Olin üle pika pika aja taas õnnelik. Suutsin jälle tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Praegu on mul sõbrad, keda ma saan usaldada ja kes saavad mind usaldada, kes on rõõmsad koos minuga ja kurvad koos minuga. Vahepeal oli veel paar juhtumit, kus ma tutvusin uute inimestega, kes andsid mulle omakorda õppetunni. Sellegipoolest olen ma tänulik oma minevikule. Raamatust tundus, et seda oli ka Maddy, sest eelnev negatiivne kogemus aitas tal hilisemat õnne paremini hinnata. Kui inimesel on midagi kogu aeg olemas, võib see jäädagi märkamata ja õnne ei osatagi märgata.

Raamat lõppes sellega, et Maddy, kes polnud sünnist saadik väljas käinud, läks koos oma armastatu, naabripoiss Ollyga pärisellu. Nad läksid teise linna elama ja õppima. Tüdruk oli paranenud „haigusest”, milleks oli tegelikult ta ema ülim hoolivus. Maddy püüdis siiski mõista ka oma ema egoistlikku käitumist ja andestas talle. Nagu raamatul oli õnnelik lõpp, on ka minu üksindusel praeguseks õnnelik lõpp. Paljudel noortel seda pole. Ma olen õnnelik selle üle, mis mul on, aga üks asi, mida ma ei saa muuta, on see, et paljudel noored ei oska olla oma eluga rahul. Soovin, et kõigil oleks võimalus, aga eelkõige oskus, olla õnnelik ja nautida oma elu täiel rinnal. „Sina minu kõrval ja maailm meie vahel” tõstatab küsimuse, kas elada elu lõpuni mulli sees või riskida armastuse ja oma unistuste nimel kõigega. Selle raamatu lugemine annab julgust, et teine tee on õige, tuleb olla vapper, ületada raskused ja uskuda endasse.

Annette-Mari Uudam
8. klass Võnnu Keskkool, õpetaja Ülle Hermlin

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s