David Wagner “Elu”

Arvate, et teie elu on raske? Lugege saksa kirjaniku David Wagneri “Elu”! Raamatu jutustaja on nooremas keskeas — vast umbes neljakümnendates — mees (härra W), kes alates 12. eluaastast põeb autoimmuunhepatiiti ning on oma elust palju päevi pidanud veetma haiglas. Ta on lahutatud, tal on 3-aastane tütar ja sõbratar, ta elab üksi, ning on maksa transplantatsiooni (siirdamise) järjekorras. 30 aastat on ta võtnud kangeid ravimeid, millel on palju kõrvaltoimeid (paistes nägu, osteoporoos, roheline kae, lühinägelikkus, väsimus jne) ning läbi teinud meeletul hulgal erinevaid protseduure. Ta kirjeldab oma suitsiidifantaasiaid, sest “elada on ju hulga keerulisem kui surnud olla” (lk 51), kuid just tütre pärast tahaks ta siiski veel elada.

Optimism vaheldub masendusega. “Ühel ööl ärkan ja olen korraga õnnelik. Ennastki üllatab, kui õnnelik ma olen. Äkitselt tean ma taas: seal väljas on veel nii paljutki. Seal on laps, kes vajab mind veel mõni aasta, nii palju on näha, teha, lugeda, nii palju on elada.” (216) Masendusest aitabki üle saada nö lapsetrikk: “/…/ mõtlen säärastel hetkedel lapsele, kes suudab nii uskumatult rõõmustada. See aitab, rõõm kiirgab tagasi. See on lapsetrikk, mis enamasti töötab” (lk 279). Mis pani mind mõtlema, et tõepoolest, see on üks suurimaid erinevusi täiskasvanute ja laste vahel — lapsed suudavad nii siiralt, nii täielikult rõõmustada, vaimustuda! Ja vist sellepärast see vaimustab meidki, et me ise oleme selle oskuse minetanud.

Eesti keeles ei olegi varem transplantatsioonist midagi lugenud. Täitsa põnev on kokku puutuda teemadega, et kellele siis õigupoolest kuulub siirdatud organ (äkki hoopis haigekassale?), kui palju doonori elust-mõtetest-isiksuseomadustest tuleb koos elundiga teise inimesse kaasa, kas kogu siirdamisega kaasnev vaev on “asja” väärt… Miks mõned peavad suurt vaeva nägema, et elus püsida, samas kui teised ise ennast täiega hävitavad? Jutustaja pöördub mõtetes sina-vormis vaheldumisi nii surnud doonori kui oma uue maksa poole: “Ühtäkki taipan, et väga tõenäoliselt /…/ elad sa ju edasi ka mõnes teises inimeses. Sa ei ole sugugi üksnes minu jaoks, kallis, ma ei oma sind eksklusiivselt, ma pean sind ilmselt teiste elundisaajatega jagama, mul on elundiõed ja –vennad, ilma et teaksin, kus.” (lk 195)

Kõikidest oma kannatustest hoolimata suudab jutustaja säilitada oma huumorimeele, isegi oma hirme kirjeldades: “Ja sina, elund, kuulud sa nüüd päriselt mulle? Kellele kuulub siirdatud elund? Kas see kingiti mulle või kuulub see ikkagi Eurotransplantile, kliinikule või haigekassale? On äkki nii, et pean vaid sind säilitama, sinu eest hoolt kandma, sind verega varustama, alal hoidma? Olen ma vaid anum, aparaat, mis sind elus hoiab? Kas ei või ühel päeval saabuda kiri, millest loen: “Härra W, me tahaksime oma maksa tagasi, palun tulge sel-ja-sel ajal haiglasse, me oleme leidnud kellegi parema, kellegi, kes on maksa rohkem ära teeninud, hoolitseb selle eest paremini, oskab sellega enamat peale hakata?”” (lk 187)

Põgusatest tagasivaadetest saame aimu jutustaja endise elu ja tema naiste kohta, selle kohta, et ta ema suri, kui ta oli 12-aastane. Lakooniline meditsiiniline lõpumärkus annab teada, et aasta pärast siirdamist on haige suurepärases üldseisundis. Kuid kas uus elund annab ka uue või uutmoodi elu?

Teema ei ole kerge, aga samas, lugeda pole ka raske. Mõtlema paneb küll, eriti kuna varem ei ole sellistele teemadele üldse mõelnud. Juba teema uudsuse pärast tasub seda raamatut lugeda. Ja loodetavasti saab autorit oma silmaga näha kevadisel Prima Vistal!

Annika Aas

David Wagneri pilt on pärit siit.