Vabaduse lõksud
Katariina Libe „Ebapunktid“ 〈1〉
(2022)
2012. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lõpetanud näitleja Katariina Libe (sündinud 26. novembril 1986) otsus hakata kirjanikuks tundus tema enda jaoks olevat olnud vältimatu samm, sest näitlejana ei olevat ta end kunagi tundnud. Kätt proovis ta küll esialgu näitekirjanduse žanris, kuid tunnetanud seal mõningaid piiranguid – näidendis „peavad olema sündmused“, romaan aga „võib koosneda justkui ainult atmosfäärist või kellegi mõtetest, aga näidendis jääb sellest väheks“〈2〉 –, pöördus ta samaaegselt proosa poole.
Nii ilmusid veidi enne näidendit „Võrsed“ 2021. aasta kevadel romaan „Ohverduste sügis“, 2022. aasta kevadel romaan „Ebapunktid“ ja novembris autori enda illustratsioonidega lasteraamat „Kuningas, kes kartis kummitusi“.
Katariina Libe täpselt komponeeritud, selges ja peamiselt parataktilises stiilis kirjutatud, mitmel moel nii eesti kultuurisiseselt kui ka -väliselt intertekstuaalseid seoseid loov suhte- või armastusromaani (ja midagi veel enamat) „Ebapunktid“ võib teostuselt ja tunnetuslikult pidada tema edasijõudnumaks teoseks.
Nendest paljudest seostest mainiksin siinkohal vaid ühte. Seda pakub juba raamatu esimene lause peategelaste nimedega Leon ja Lenka, mis saksakeelse kirjanduse tundjale tekitavad otsekohe assotsiatsioone Georg Büchneri romantilise komöödia ja poliitilise satiiri elemente ühendava klassikalise naljamänguga „Leonce ja Lena“. Näitlejaametit õppinud Katariina Libe puhul polekski tegelaste nimede teadlik või mitte teadlik sidumine saksa teatrilooga midagi imekspandavat.
Romaani „Ebapunktid“ kaheks kõige olulisemaks märksõnaks kujunevad muusika/laulud ja maalimine/maal, mis kujundavad Katariina Libe jutustuse kompositsioonilise ja semantilise telje, toestiku ja kandepinna. Just kuidas-küsimus, mis on minu arvates ka esimese romaani „Ohverduste sügis“ üks tugevus, teeb Katariina Libe raamatu lugemisväärseks, omanäoliseks, nauditavaks.
Lugeja ees rullub lahti omamoodi panoraamne lugu kahe inimese elu võimalustest ja võimalikkustest, nende väikestest maailmadest, riivamisi rööbiti kulgevatest eluetappidest ajavahemikus 1994–2021, mil autor kajastab teatud intervalli tagant oma tegelaste hingelisi ja kehalisi seisundeid, märkamisi, kuulamisi ja tajumisi nende näiliselt (?) juhuslikel kohtumistel. Sensuaalset pinget ja lõhnu täis loole kahe erineva sotsiaalse taustaga noore inimese suhetest läheneb autor kahe kindla tuumsõnumiga: kuidas inimesed ise ehitavad endale mingisugused lõksud, ja kuidas „ühe inimese peas on teine inimene palju olulisem kui see teine inimene oskaks ette kujutada, ja tema peas võib-olla ongi mingi tohutu lugu juba kuskilt alanud ja kuhugi lõppenud. Teine inimene võib-olla üldse ei teagi sellest midagi“〈3〉.
Aimamisi laseb autor märgata ja tajuda inimese suhteid, üldse elamist pärssivaid psühholoogilisi – tihtipeale iseenda loodud või võimendatud – komplekse, mis võtavadki talt ära julguse lasta oma tunnetel kiirata väljapoole.
Oma kogetud väidete kirjanduslikuks läbimängimiseks valib Katariina Libe niisiis kahe inimese kõrvuti kulgevad, aeg-ajalt teineteist riivavad eluteed, mida ta kujustab – esialgu vaid vaimusilmas – geomeetrilise mõiste „paralleelsed sirged“ abil. Kaheksandas peatükis „Takso. Aprill 2014“, kus jõutakse Leoni debüütnäitusega „Leon Gortšakov. Paralleelsed sirged lõikuvad lõpmatuses“ (lk 96) loo haripunkti, lastakse paralleelsetel sirgetel metafoorsel kujundil materialiseeruda noore mehe maalide eriliseks tunnusmärgiks ja käiakse kolmemõõtmelise eukleidilise ruumi mõistega mõtteliselt eksperimenteerides välja ka raamatule pealkirja andnud projektiivse geomeetria mõiste „ebapunktid“,〈4〉 et siis veelgi teravamalt tunnetada lõpupeatükis peategelaste paralleelse kulgemise viimast hingetõmmet.
Eve Pormeister
______________________
Lugemissoovituse blog 