Peaaegu igaüks suudab kirjutada luuletusi sahtlisse. Sõprade-lähedaste toetusest julgust kogununa avaldab mõni oma luuletused, mis pajatavad mõnusatest või ilusatest hetkedest. Aga eriti julge peab olema, avaldamaks luuletusi, mis nõretavad valust, näiteks kaotusvalust. “Jõe matmine” on lein vormituna sõnadesse — leinas langeb sotsialiseerumise ja tsiviliseerimise käigus näkku kasvanud mask, täiskasvanud naisest saab väike tüdruk, mehest poisike, kes nutab taga oma vanemaid. Sest “olen laps hämarduva taeva all. iga õhtu koorib keegi taeva apelsini” (lk 36).
Krista Lepik
Tartu Ülikooli infoteaduse lektor
Lugemissoovituse blog 