Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“

Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“ (tlk Jan Kaus, Varrak, 2022)

Ei saa öelda, et kahetsen Tommi Kinnuse romaani(de) lugemist, kuigi sõjateemaga kokkupuutumine on raske nii kirjanduses kui elus. Juba Kinnuse esikromaan „Nelja tee rist“ (e.k. 2015) oli väga meeldejääv debüüt. Käesolev raamat, „Ei öelnud, et kahetseb“ on veelgi meeldejäävamate karakteritega mõjus rännakuromaan, mis meenutas kohati ka Cormack McCarthy postapokalüptilist ja sünget isa-poja rännakut romaanis „Tee“. Juba see, et meesautor on ette võtnud kirjeldada just naiste rännakut ja naiste olukorda sõjas ja sõjajärgses ühiskonnas, on üllatav ja kiiduväärt.

Tegu on naistega, kes on Teise maailmasõja ajal läinud või sattunud sakslaste teenistusse ning nüüd, kui sõda lõppenud ja sakslased lüüa saanud, peavad leidma oma tee Norrast tagasi koju Soome. Kerge ei ole see rännak ei füüsiliselt ega vaimselt ning varakevadise Põhja-Soome maastiku maalilisus ja trööstitus peegeldab naiste siseilmas toimuvat. On märjad jalad, on külm ja on nälg, on miinidega pikitud teeservad, õhku lastud sillad, on häbi, hirmu ja hüljatuse tunded, kuid kohati ka vabanemise rõõm ja lootusrikkus. Kõige rohkem hakkavad naiste erinevused, tugevused ja nõrkused, ilmnema siis, kui grupp jaguneb kaheks — pooled naised jäävad maha piiripunkti ning ülejäänud viis otsustavad läbi tundmatu maastiku edasi rühkida. Kes on ettevõtlikum ja särtsakam, kes kipub loobuma või virisema, kes oskab ka halvast olukorrast endale alati kasu lõigata. Kõige rohkem keskendub lugu keskealisele Irenele, kuid aeg-ajalt avanevad ka teiste naiste minevikud ja mõtted.

Karmid olud sunnivad tegema karme valikuid ning kõige vanema naise Aili saatus läheb kindlasti hinge nii rändavatele naistele kui lugejaile. Aili vaatleb oma nooremaid kaaslasi ja mõtiskleb: „Mida teadsid nemad küll vananemisest, kas nad mõistaksid seda, kuidas sa märkad, et enam pole jaksu? Noored kipuvad alati elu liialt usaldama. Nad polnud veel ärganud sellesse hommikusse, kui pannakse imeks, et kuhu küll kadus käte jõud ja jalgade energia. Noorus oli Ailis ikka veel olemas, aga selle peale oli kasvanud mitu kihti vanust.“ (123)

Maale, kus piima ja mett voolaks, naised loomulikult ei jõuagi, ja ega nad seda ootagi. Sõda ei lahku kunagi jälgi jätmata. Kui metsikus looduses olid omad katsumused, siis inimestega kokku puutumine tekitab uusi probleeme. Naisi peetakse sakslaste litsideks, neid häbistatakse ja alandatakse. See, mille Irene eest leiab ja millise otsuse langetab, jäägu lugejale avastada, aga minu jaoks oli Irene otsus ühtaegu üllatav ja … täiesti mõistetav. Mõne teekonna puhul ei ole võimalik tagasi jõuda, vaid ainult edasi minna. Elu on kui jõgi, mis „ei püsi kaua aega ühesugune, vaid voolab mujale kohe, kui sellega harjuma hakkad“. (251)

Annika Aas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: