Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“

Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“ (tlk Jan Kaus, Varrak, 2022)

Ei saa öelda, et kahetsen Tommi Kinnuse romaani(de) lugemist, kuigi sõjateemaga kokkupuutumine on raske nii kirjanduses kui elus. Juba Kinnuse esikromaan „Nelja tee rist“ (e.k. 2015) oli väga meeldejääv debüüt. Käesolev raamat, „Ei öelnud, et kahetseb“ on veelgi meeldejäävamate karakteritega mõjus rännakuromaan, mis meenutas kohati ka Cormack McCarthy postapokalüptilist ja sünget isa-poja rännakut romaanis „Tee“. Juba see, et meesautor on ette võtnud kirjeldada just naiste rännakut ja naiste olukorda sõjas ja sõjajärgses ühiskonnas, on üllatav ja kiiduväärt.

Tegu on naistega, kes on Teise maailmasõja ajal läinud või sattunud sakslaste teenistusse ning nüüd, kui sõda lõppenud ja sakslased lüüa saanud, peavad leidma oma tee Norrast tagasi koju Soome. Kerge ei ole see rännak ei füüsiliselt ega vaimselt ning varakevadise Põhja-Soome maastiku maalilisus ja trööstitus peegeldab naiste siseilmas toimuvat. On märjad jalad, on külm ja on nälg, on miinidega pikitud teeservad, õhku lastud sillad, on häbi, hirmu ja hüljatuse tunded, kuid kohati ka vabanemise rõõm ja lootusrikkus. Kõige rohkem hakkavad naiste erinevused, tugevused ja nõrkused, ilmnema siis, kui grupp jaguneb kaheks — pooled naised jäävad maha piiripunkti ning ülejäänud viis otsustavad läbi tundmatu maastiku edasi rühkida. Kes on ettevõtlikum ja särtsakam, kes kipub loobuma või virisema, kes oskab ka halvast olukorrast endale alati kasu lõigata. Kõige rohkem keskendub lugu keskealisele Irenele, kuid aeg-ajalt avanevad ka teiste naiste minevikud ja mõtted.

Karmid olud sunnivad tegema karme valikuid ning kõige vanema naise Aili saatus läheb kindlasti hinge nii rändavatele naistele kui lugejaile. Aili vaatleb oma nooremaid kaaslasi ja mõtiskleb: „Mida teadsid nemad küll vananemisest, kas nad mõistaksid seda, kuidas sa märkad, et enam pole jaksu? Noored kipuvad alati elu liialt usaldama. Nad polnud veel ärganud sellesse hommikusse, kui pannakse imeks, et kuhu küll kadus käte jõud ja jalgade energia. Noorus oli Ailis ikka veel olemas, aga selle peale oli kasvanud mitu kihti vanust.“ (123)

Maale, kus piima ja mett voolaks, naised loomulikult ei jõuagi, ja ega nad seda ootagi. Sõda ei lahku kunagi jälgi jätmata. Kui metsikus looduses olid omad katsumused, siis inimestega kokku puutumine tekitab uusi probleeme. Naisi peetakse sakslaste litsideks, neid häbistatakse ja alandatakse. See, mille Irene eest leiab ja millise otsuse langetab, jäägu lugejale avastada, aga minu jaoks oli Irene otsus ühtaegu üllatav ja … täiesti mõistetav. Mõne teekonna puhul ei ole võimalik tagasi jõuda, vaid ainult edasi minna. Elu on kui jõgi, mis „ei püsi kaua aega ühesugune, vaid voolab mujale kohe, kui sellega harjuma hakkad“. (251)

Annika Aas

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest”

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest” (tlk Kai Aareleid, Varrak 2021)

Johanna Venho romaan on küll lugu Sylvist president Urho Kekkose kõrval ja varjus, aga selle puhul lummas mind pigem kuidas, mitte millest. Raamat on kirjutatud äärmiselt tundliku sulega (loe: klaviatuuriga) ning kujutab Sylvi Kekkost (1900-1974) väga tõetruult, usutavalt (isegi nii usutavalt, et vahepeal unustad end arvama, et tegu ongi Sylvi kirjutatud romaaniga). Tihtipeale on Sylvi mõtted nii selgelt ja hästi sõnastatud, et toimivad lausa aforismidena, samas ei mõju raamat siiski pelgalt aforismikogumikuna.

Urho Kaleva Kekkonen (1900-1986) on Soome kõige kauem ametis olnud president, nimelt aastatel 1956-1982. Tutvumise hetkel töötas Sylvi masinakirjutajana, kuid hiljem kujunes temast kirjanik ning tema poolt 1949.aastal kodus kokku kutsutud kirjandussalongis käisid koos mitmed hiljem kuulsaks saanud loovisikud. Johanna Venho toob lugejani Sylvi mõtted augustist 1966, kui Sylvi on just kaotanud hea sõbra, kirjanik Marja-Liisa Vartio, ning vajab sõbra leinamiseks üksindust ja vaikust. Ta sõidab oma suvekoju, kus sirvib oma vanu päevikuid ning mõtiskleb sellistel teemadel nagu sõprus, üksindus, abielu, armastus, vananemine, emadus, kuulsa isiku kõrval elamine, püüdlused, lootused ja nende luhtumine. Kohati kujuneb see sisemonoloog lausa väitluseks oma kadunud sõbrannaga.

Raamatusse on pikitud ka mõned skulptor Essi Renvalli häälega räägitud peatükid. Skulptor nimelt töötab Sylvi kuju kallal, aga näeb sellega kurja vaeva, sest see ei taha kuidagi edeneda. Need peatükid, mis esialgu tekitasid minus ümberlülitumisraskusi, heidavad Sylvile vajaliku kõrvalpilgu, nö täienduse Sylvi minajutustusele. Näiteks arvab Essi, et Sylvi „alahindab ka neid pooli endas, mis on rafineeritud ja arenenud. Võimalik, et inimene muutub selliseks, kui elab kogu aeg nii võimsa kuju varjus. Naisena mehe varjus.” (93)

Isu tekitamiseks mõned Sylvi tabavad mõtteterad erinevatel teemadel:

Abielu ja armastus: „Ma ei saa abielust aru, ma ei kuulu abielu pooldajate hulka. /…/ ma ei tea ainsatki pikka liitu, kus üks osapool ei oleks teise arvelt närbunud.” (lk 36)
„Tuleb olla piisavalt lähedal, et teine sind ära ei kaotaks, ja piisavalt kaugel, et iseennast ära ei kaotaks.” (157)

Emadus: „Emadus on territoorium, kust ükski naine endisena tagasi ei tule, kuid mõned kaotavad end sinna tervenisti.” (71)

Vananemine: „Inimene, kes ei lepi sellega, et aeg möödub, on kurb vaatepilt. Et oma olemasolust märku anda, kulutab aeg teda kaks korda hullemini.” (171)
„Kui olla surmale lähemal kui sünnile, pole üldse tarvis mõelda, mis on ees. Tuleb vaadelda praegust hetke ja rohkem kõike seda, mis on siiani toonud.” (47)
„Vananemine on kohanemine sellega, mida ei oleks endast kunagi uskunud.” (12)

Naise elu: „Naise kolm elu /…/. Esimene, milles tasapisi õpitakse armastama iseennast ja teist inimest; teine, milles — kui niimoodi läheb — tuuakse ilmale uusi inimesi, kedratakse nad enda sees valmis ja turgutatakse jalule, see pikk ja pöörane teekond; ning siis see kolmas, kust näeb igas suunas.” (214)

Sõprus: „Sõprust ei sünni võrdväärse andmiseta.” (21)

„Esimene naine” on Venho (s. 1971) neljas romaan, mis oli nomineeritud 2019. a. ilukirjanduse Finlandiale. Autoriga on lootust kohtuda juba septembris kirjandusfestivalil Prima Vista.

Annika Aas

Kadri Luik „Julgus mõelda, julgus öelda“

Sissejuhatuseks seletus, kuidas ma leidsin Kadri Luige raamatud. 2014. a. sügishooajal sattusin Domus Dorpatensise seminarile, mille teemaks oli elus vastutuse võtmine ning kus esinesid kaks väga säravalt vaimukat inimest – psühholoog Tõnu Lehtsaar ja Kadri Luik. Kiikasin peale selle kohe Kadri Luige FB lehele sama pealkirjaga, mis on tema mõlemal raamatul, „Julgus mõelda, julgus öelda“ ja nii jõudsingi blogide alusel kirjutatud raamatuteni. Raamatu 1. osa sissejuhatuses kirjutab Kadri: „Ma ei ole õppinud psühholoog ega terapeut, mul puudub õigus kellelegi nõu anda. Samuti pole ma õpetaja ega teadjanaine. Olen lihtne inimene kõigi omasuguste seas. Täpselt samade murede ning rõõmudega nagu meil kõigil. Mind eristab aga asjaolu, et mulle on antud anne, mida ma kasutan selleks, et ausalt ning avameelselt kirja panna elu iseend tema täies hiilguses. See, mida te loete, on ühe inimese lugu – minu lugu, minu kogemused, õppetunnid, avastused, emotsioonid ja kohtumised.“

Lugedes pidin üsna tihti nõusolevalt kaasa noogutama Kadri mõtetele, kuid vahel ka imestunult kulme kergitama ja omaette küsima: „Kas nii ka võib olla?“ Need on kaasaegse mõtlemisega noore eneseteadliku naise mõtted elust, suhetest, aga eelkõige läbib raamatuid punase niidiga armastuse teema.

Autor ütleb: „Kõik, kes püüavad armastust ikka ja jälle defineerida, pole tegelikult seda iialgi kogenud… Mis on armastus? Esimest korda ma julgen öelda, et pole õrna aimugi! Ja kui isegi aiman, siis sõnadesse seda panna ei suudaks, oskaks ega tahakski. On asju, millel pole nime. On kogemusi, mida lahti mõtestada poleks justkui võimalik. Sa oled lihtsalt kontaktis, see hea tunne on sinu sees ja sinuga koos, sa ei suudagi eristad, kas see kontakt on nüüd komkreetselt sinu kõrgema minaga või mõne teise hingesugulasega.“

Olen täiesti nõus väitega, et armastus algab eelkõige armastusest iseenese vastu, see on elementaarne. Ja et pole olemas õiget ja valet armastust, õiget ja valet meest/naist ning üldse on terminid õige-vale küsitava väärtusega. Õnnelikuks ei saa inimest mitte keegi teine teha, õnnelikuks olemine peitub igaühes endas.

„Meid saab vihata täpselt nii palju, kui palju me end ise vihkame, ja hävitada nii palju, kuivõrd laseme end hävitada. Kellegi tühjad sõnad ega vimm ei saa sind murda, kui sinu sees on armastus. Mitte kellegi õelad teod ei saa sind laastada, kui sa ise tead oma väärtust, kui seisad julgelt enda eest ja keskendud vaid kõigele ilusale oma elus, teades täpselt, et väärid vaid parimat. Soovi rahu ning armastust ka sellele, kes sind ründab, ja pea meeles, et vihkamine sünnitab vaid vihkamist. Kaastunne on see, mida pead enese kasvatama. Ju siis ründaja veel ei tea, et mürk, mida ta pritsib, mürgitab lõpuks selle, kes selles aurus kõige kauem viibib – tema enese.“

No selle viimase lause tahaksin mina küll tulikirjas Delfi kommentaaride-lehe päisesse üles panna!!!

Domuses esinedes rääkis Kadri oma tervise loo, kuidas arstid määrasid talle üsna lootusetu diagnoosi ja kuidas ta siis ise otsustas oma tervise eest täie vastuse võtta ning tuli haigusest välja. Raamatuis ta sellest pikemalt ei räägi, viitab vaid põgusalt mõnes kohas.

Tsiteerin veel kohti, kus kaasa noogutasin:

„Naiselik naine ei riputa end mehe kaela, mehelik mees tuleb ise. Naiselik naine paneb ta seda tegema. Kui sa pole piisavalt küps, et meest tegudele lükata, siis usu, sinu väärtus ei kasva mehele meeleheitlikult selga lennates.“

„Lõputu püüd olla kõigile hea viis mind rajale, kuhu ma ei plaaninud sattuda – rajale, mis lõpuks liialt väsitas. Olen tänaseks õppinud, et ma ei saa aidata mitte kedagi teist peale iseenda. Aidates iseennast, leides lahendusi iseendale on aga võimalik inspireerida teisi, et nemadki leiaks oma tee, oma tõe, oma suhted ning lahendused.“

Olen püüdnud ju minagi järgida iidset põhimõtet: „Maailma parandamist alusta iseendast“ ning olen seda – küllap tüütuseni – korranud oma lähikondlastele, sõpradele, tuttavatele. Aga seda järgides peab tihti oma hetkelisest mugavustsoonist väljuma!

Kadri Luik on selle nii sõnastanud: „Kõik muutused algavad meist endast. Kes tahab maailma muuta, peab ennekõike muutma iseennast. Kes tahab oma suhet paremaks muuta, peab samuti alustama just iseendast… Seisev vesi läheb roiskuma ja sama juhtub eluga, mis seisab. Elu on elamiseks, lase elul voolata!“ “… Need korrad, kui sajaga tupikusse sööstan, on just need, kui ma ei usalda elu. Kui ma tahan elu kontrollida, ennast kontrollida, inimesi enda ümber kontrollida. Elul tuleb lasta voolata.“ “….Olen õppinud, et loobumine ja lahtilaskmine on kaks kõige vajalikumat sammu siin elus, et saavutada tõelist õnnetunnet ja edu.”

„On inimesi, kes eelistavad sinuga koos uskumise ja lootmise asemel sind alla tarida, süstida sinusse kahtlusi, õõnestada sinu usku, sundida sind loobuma oma unistusest. On neid, kes teevad seda kadedusest, on neid, kes väidavad end teadvat tõde, on neid, kes lihtsalt näevadki elu hallides toonides… See viib tuju alla ja muudab automaatselt ka sinu vibratsiooni. Unistused aga ei saagi täituda, kui laseme end täita kahtlustega, kui anname kõige olulisemas punktis alla, kui kaotame usu ja lootuse. Kuidas ma saaksin jõuda oma eesmärkideni, kui lasen end ümbritseda inimestel, kes ei taha toetada minu unistusi, kes ei usu koos minuga?… Ja mitte keegi – rõhutan: mitte keegi teine – ei tea minust paremini, et minu tänased unistused on minu homne reaalsus.“

Julgen soovitada neid raamatuid ka nendele inimestele, kes suhtuvad psühholoogilise eneseabi-raamatutesse põlgliku üleolevusega, mille põhjuseks on ilmselt varasem tutvumine mõnede küündimatute tõlketeostega, mis on tulvil lamedaid ja naiivseid dotseeringuid. Kadri Luige tekstidest kumab vastu siirus ja julgus olla siiras. See köidab.

2. osa tagakaane tutvustuses nimetab autor raamatuid kinkeraamatuiks. Ja tõesti, neid kirjastuse Pilgrim Raamat mõnusas formaadis raamatukesi sobib kinkida inimestele, keda seal käsitletud teemad huvitavad.

Teema süvendamiseks loe Kadri Luige samanimelist blogi Facebookis, blogi http://kathriin.blogspot.com ning Lauri Luigega kahasse kirjutatud raamatut „Must ja valge luik“.

Ülli Tõnissoo