Vello Lään “Seitse ja pool aastakümmet. Elukatked”

Vello Lään. Seitse ja pool aastakümmet. Elukatked.
Tartu : Tartu Ülikooli multimeedia keskus. 2012. 215 lk.

Vello Lään on legendaarne mees, keda nii Tartus kui kogu Eestis teab mitu põlvkonda raadiokuulajaid ja televaatajaid. Lisaks lehetoimetaja, reporteri ja saatejuhi tööle on ta välja andnud ka hulgaliselt lugemisvara. Aastakümnete jooksul on ta olnud autoriks 34-le ja koostajaks 17-le raamatule ning eesti keelde tõlkinud kümmekond välisautorite teost. Mullu suvel kolmveerandsajandat sünnipäeva tähistanud Lään on lõpuks kaante vahele kokku pannud ka oma eluloo. Või nagu raamatu alapealkiri ütleb – elukatked.

1937. aastal sündinud eesti meeste elutee pole olnud kerge. Aga ka võõra võimu kiuste oli võimalik end üles töötada ja paljutki saavutada. Eks alus inimeseks saamisele pannakse ju ikka kodus ja koolis. Esimesse klassi läks väike Vello 1944. a. sügisel. Värskes raamatus meenutab ta, et õpetajad olid karmid, aga õiglased: „Kui tunnis keegi lastest lobises või olid kodused ülesanded tegemata, siis käsutas õpetaja Marta Soosaar: „Käed lauale!“ Tal oli käes pikk painduv joonlaud ja ta andis sellega nätaki! mööda sõrmi. Küll oli valus! Aga tänu sellele valitses klassis peagi kord“. Teine näide ihunuhtlusest: „Vanemates klassides õpetas füüsikat Hindrikson. Kui mõni lõpuklassi poiss hakkas talle vastu või koguni ropendas (seda juhtus tollal küll imeharva), kutsus kõva käega õpetaja mehehakatise vaheajal nurga taha ja karistas teda. Kõrvakiil oli selline, et kergema kaaluga poiss nõtkus jalust. … Ja see õps oli üks lugupeetumaid.“Vello  Lään0001 (1)

Kõnealune raamat on erakordselt huvitav lugemismaterjal neile, keda huvitab nii spordi kui ajakirjanduse ajalugu. Eelkõige aga saab lugeja teada palju sellist, mida Vello Lääne enda elukäigu kohta seni ehk ei teadnud ega aimatagi osanud. Mitmetes mälumängudeski küsitud fakt selle kohta, et Vello Lään on õppinud esimese alana mitte ajakirjandust, vaid hoopis raamatukogundust, on kindlasti paljudele teada. Ilmselt pole väga palju neid, kes mäletavad, et tervelt 15 aastat (1960-1975) toimetas Lään üliõpilasajalehte „Põllumajanduse Akadeemia“. Kindlasti aga mäletatakse tema tegevust Eesti Raadio Tartu stuudio juhina ning eriti Eesti esimese lokaalse raadiojaama – Tartu Raadio sündi. Just Vello oli selle käivitaja ning pikaaegne juht. Olen rõõmus, et ka mul on olnud võimalus omal ajal selle raadio tegemistes kaasa lüüa.

2004. aastal sündis Tartus uus raadio, mille juures oli mootoriks jälle Vello Lään. Viie aasta jooksul, mil see jaam tegutses, jõudis ta kanda kolme nime. Algul Tartumaa Raadio, siis Tartu FM ja lõpuks Sun FM. Selle kohta on Vello värskes raamatus kirjutanud nõnda: „ … Neinar Seli võttis ühendust ja avaldas soovi taaselustada Tartu Raadio – asutasingi uue raadiojaama. … Kaasa olid nõus lööma head tegijad Tartu Raadio päevilt, aga ärijuhina suurima otsustusõigusega Eve Eensaar tahtis teha hoopis odavat noorteraadiot, mis paraku peagi hingusele läks. Ta ei taibanud, et tartlased ootavad oma raadiot, mitte ebamäärase suunaga kogu Eestile suunatud kommertsraadiot, ja seetõttu teda omaks ei võetudki. … Ma ennustasin Evele täpselt seda, mis ees ootab, aga võhikuna (ta polnud eales raadios häält teinud, kartis eetrit nagu vanapagan välku, aga ka äriklientidega vältis silmast silma kohtumist) ta mind ei kuulanud ja pärast Neiku tunnistaski, et asjatult uskus Eensaare libedat juttu.“

Kõnealuse raamatu suur pluss on rohke pildimaterjal ja põhjalik sisukord, aga kahjuks on puudu isikunimede register. Olen tähele pannud, et see on viimaste aastate „trend“. Ka paljud teised elulooraamatute tegijad pole pidanud nimeregistrit vajalikuks või pole selle peale lihtsalt tulnud.

Aga veel rohkem on mul kahju sellest, et see raamat on välja antud niivõrd väikeses tiraažis, et seda pole võimalik saada ühestki raamatupoest. Elektronkataloogi Ester andmetel on see olemas vaid kolmes Tartus asuvas raamatukogus ja neist ainult Lutsu-nimelisest saab seda ka koju laenutada. Mujal Eestis pole seda üldse saada – isegi mitte Rahvusraamatukogus, väiksematest rääkimata. Vello ise ütles mulle põhjenduseks, et raamat sai kirjutatud mõeldes ainult oma perele. Et lastelastel oleks kunagi ehk huvitav oma vanaisast lugeda. Ma loodan siiski, et autor mõtleb veel ümber ja annab oma uusima teose paljude lugejate rõõmuks välja sellises tiraažis, mis on autorit väärt.

Ago Pärtelpoeg

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: