Frances Hardinge “Öökärbse lend”

Ma väga loodan, et sellele raamatule ei tule teist ja kolmandat osa. Need lõputud triloogiad hakkavad ikka tõesti juba ära tüütama. Ja lõpp on just selline, et põhimõtteliselt on jätkamise  võimalus olemas, aga pigem võiks ikka ära lõpetada. Kuna tegemist on autori esimese romaaniga, mis sai valmis 2005. aastal ja kodulehe andmetel on ta hiljem kirjutanud teistest tegelastest, võiks loota, et nii jääbki. Samas, eestikeelse raamatu lõpp väidab, et raamatule on ilmumas järg.

Kõigepealt meeldis mulle väga see, kuidas raamat kirjutatud on. Kui palju imelisi ja ilmekaid võrdlusi ja metafoore, pildid kerkivad üksteise järel silme ette, nii et näiteks vankrikäginat võib lausa kuulda. Ja ma peaaegu nägin autorit (ja tõlkijat!) sõnu keelel veeretamas ja maitsmas, missugune just parajasti sellesse lausesse sobiks.

Sisu kohta ei suutnud ma tükk aega otsustada, kas see mulle meeldib. Alguse väga imeliku nimega jumalad tegid selle  maailma kuidagi veidraks, tundus, et tuleb ulmelugu, aga siis selgus, et tegelikult on kõik väga realistlik, ilma igasuguse võlukunstita, samas segas mind kõvasti, et väidetavalt oli tegu 18. sajandi Inglismaaga. Peab muidugi ütlema, et autor kirjutas eraldi välja Hoiatuse, et ta on “endale lubanud kohutaval kombel vabadusi ajaloolise tõepärasuse ja füüsikaseaduste suhtes”. Selle maailma usundid ja poliitiline süsteem on väga keerulised, lahti seletatakse ka nende kujunemine. Mis mind alguses aga enim häiris, oli inimeste, eriti lapsest peategelase, arvestav loomus ja (ebalapselik) kavalus, sageli olid nad ausalt öeldes lausa alatud. Ühtegi läbinisti positiivset isikut ei tulegi kohe meelde! Raamatu edenedes sain  muidugi aru, et niisuguses keskkonnas  üleskasvamise ja elamise puhul ei ole muud lootagi.  Ümbritsevate tegelaste puhul on nii Moscal kui lugejal väga raske aru saada, keda usaldada, keda mitte. Üksteise järel muutuvad teooriad ja veendumused kehtetuks ning see,  et 12-aastane nii suurtest ja keerulistest vandenõudest üldse eluga välja tuleb ja kõiki enda ümber hukka ei saada, on ikka parajalt  õnneasi ka. Suurt rolli mängivad õigel ajal kuuldud sosin või valesse kohta peitu pugenud hani. Tõeliselt mõrtsukaliku iseloomuga Saratseeni-nimeline isahani on tütarlapse seni ainus sõber karmis maailmas.

Mis tütarlapse  aga väga sümpaatseks tegi, oli tema nälg Sõnade järele. Ühtviisi näljaselt uurib ta oma kaasrändajalt, mida tähendab väljend “sahtlid sassis” või “krrdiprrrgele” (seda viimast lubati talle seletada, kui ta vanemaks saab), ning jälitab rändavat kooli, et kuulda “Traktaati Tõest”.  Üldse on raamatus palju juttu Sõnade tähtsusest, raamatutest ja õppimisest, Tõest, mõtlemise tähtsusest. Üks olulisemaid kohti on minu jaoks nimitegelase kujuteldav vestlus oma surnud isaga, kus isa ütleb talle: “Kui sa tahad, et keegi ütleks sulle, mida mõelda, siis ei tule sul kunagi nappust inimestest, kes on valmis seda tegema” ja siis: “Ole nüüd. Vaevalt võid sa väita, et ma sinust rumala kasvatasin. Ma ju õpetasin sind lugema, kas pole nii?”

Branford Boase auhinna statuudi põhjal on tegemist noorsooraamatuga. Kuna auhinna andjaid ebakompetentsuses kahtlustada pole alust, võib arvata, et ma olen piisavalt nooruslik, sest tegelikult pean ma seda ikka väga toredaks raamatuks ja julgen soovitada küll!

Kaja Kleimann

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: