Inge-Brit istus isa sidrunkollase Seati tagaistmel ja tundis teatavat ärevust. Muidugi mitte isa sõiduoskuse pärast, selle poolest oleks ta võinud rahulikult magama keerata, vaid eelseisva laagri pärast, kuhu nad parajasti teel olid. See oli tema esimene suvelaager. Iseenesest oli see imelik, ta oli juba 15-aastane, aga kuidagi oli läinud nii, et ta polnud varem üheski laagris käinud. Kõik oma suved oli tütarlaps veetnud vanaema juures maal kuid talvel oli vanaema surnud, talu oli maha müüdud ja Inge-Brit ei osanud linnas endaga midagi peale hakata. Vanemad lausa muretsesid tema pärast ja ühel päeval saabuski ema rõõmusõnumiga — talle on leitud koht mingis töö ja puhkelaagris, mis asus keset metsi ja kus sai tegelda aiatöödega. Kõik paistis ilus ja turvaline, kaasa tuli ka pinginaaber ja sõbratar Stiina.
Kuid kohale jõudes satub meie loo peategelane, tagasihoidlik ja vähese jutuga Inge-Brit selliste sündmuste keskele, mida ta uneski aimata ei osanud. Selgub, et laager sarnaneb rohkem sunnitöölaagriga — mobiilid korjatakse kohe ära, süüa saab vähe ja seegi vähene ei kõlba süüa, tööpäevad kestavad 12-13 tundi, elamistingimused on alla igasugust arvestust, pesema peab külma veega. Kogu laagriseltskond — 12 tüdrukut ja poissi — on kui puuga pähe saanud. Laagriülem, erakordselt tige naine, ei lase neid hetkekski silmist. Vastu hakata püüdnud poisid pistetakse kartsa. Lõpuks õnnestub lastel siiski põgenema pääseda. Lisada võib veel seda, et keset seda hädaorgu puhkeb õitsele esimene õrn armastus!
Lugege ja imestage!
Teos märgiti ära Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorsoojuttude võistlusel.
Ädu Neemre
Lugemissoovituse blog 