Posts Tagged ‘visioon’

Välismaine Mikita jutlustab inimese võidust ja muutumisest: Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu”

Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu” (tõlkinud: Anu Põldsam, toimetanud: Jürgen Tamme; Postimees Kirjastus, 2018, 2019, 2020; 464 lk)

Tõesti ei tea, kas juudid söövad piisavalt porgandeid või on niisama targad. Vana testament, uus testament, “Kapital”… Nende tähtsate teostega ei pea sugugi nõus olema, et nende mõju inimkonnale on raske ülehinnata. Yuval Noah Harari (1976) on Iisraeli ajaloolane, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor, menuki “Sapiens. Inimkonna lühiajalugu” ja veel mitme olulise teose autor ning kõrgtehnoloogilise tuleviku prohvet.

Harari uus teos “Homo Deus. Homse lühiajalugu” koosneb kolmest osast. Esiteks selgitab Harari, kuidas homo sapiens maailma vallutas, seal hulgas teistele loomadele koha kätte näitas. Teiseks räägib ta, kuidas inimkond andis keele abil maailmale tähenduse ning ehitas üles keeruka, isereguleeruva sotsiaalsete suhete süsteemi. Kolmandaks kutsub Harari meid harjuma mõttega, et meie, homo sapiensid, oleme loomas tehnoloogiat, mis mõneti teeb meist jumalad, ent samas saab meist endist nupukamaks, nii nupukaks, et me kaotame looduse krooni positsiooni. Noh, ja see jumalastaatus läheb ka tehisintellektile.

“Homo Deus” — jumalinimene. Kindlasti võib teost lugeda apokriivana, kus inimkond hakkab majanduslikult aina paremini elama, tõstab ennast jumalaks ning tõenäoliselt hukkub omaenese kätetöö läbi. Hukkub mitte totaalse hävingu, vaid totaalse muutumise mõttes. Kes seda nõnda loeb, selle silgukarpi sokutab Harari mikrokiibi. Ta on teadlane, positivist, vaat et optimist. Muutused on paratamatud ning neisse tuleb suhtuda neutraalselt, olla valmis kaasa minema, sest neil, kes püüavad püsida minevikus, pole tulevikku.

Harari kirjutab ja räägib efektselt, veenvate näidetega. Youtube’ist võib rääkimist vaadata, ehkki ma soovitan alustada raamatust. Tema eelmist hitti ei pea tingimata lugema, “Homo Deus” on iseseisev tervik. Kuigi popp on kuulutada hukku ja hävingut, elab inimkond tervikuna paremini kui ei iial varem. Alles hiljuti hukkus massilist inimesi sõdades, suri nälga, lapsi suri nagu kärbseid. Massimeediast võib tunduda, et asjad on väga halvati, tegelikult sureb kordades rohkem inimesi ülekaalulisusse kui nälja ja sõja tõttu. Ja me igatseme õnne, surematust, jumalikke võimeid. Vaktsiinid, kanalisatsioon, kontrollitud toiduainetööstus ja mugav linnaelu on tõstnud keskmise vanuse kahekordseks. Varsti hakkab geene timmima. Koroonavaktsioon, mis on tehnoloogiliselt täiesti uuel viisil lahendatud, valmis mõne kuuga — Harari seda ette ei teadnud, et see kinnitab, et ta ei eksi.

Vana religioosset-agraarset mõtlemist ei pea Harari enam milleksi, kuid “Homo Deus” teeb tuule alla ka humanismile. Eetika ja moraal ei tule inimesest, vaid inimestevahelisest tasandist. Inimene pole indiviid, jagamatu tervik, vaid vastukäivate mõtete kogum, keeruline algoritm, mis on pidevas suhtes teiste inimeste ja välismaailmaga. Ja varsti meisterdavad inimesed veel ägedamad algoritmid, uued maailmavalitsejad. Minu järeldus on, et ehk oleks aeg taolise mõttega leppida — homo sapiens ei saa jumalaks, küll aga võib jumalaks lugeda uut, võibolla üldse mitte eriti füüsilist homo deust.

Arvan, et Nietzsche oleks “Homo Deuse” vihaga vastu seina visanud, sest mingit pidi on need ju tema mõtted, ainult palju lõbusamas, lootusrikkamas vormis. Nietzsche nõudis, et inimene oleks nõus hääbuma, rajades teed üliinimesele, leppides tõigaga, et üliinimene tuleb ja koha üle võtab. Nietzsche oli raskemeelne tüüp, skisofreenik. Tulevik ega üldine heaolu talle ei sobinud, tähtis oli, et leidub kõrgtasemel inimeksemplare — inimene ise on sild looma ja üliinimese vahel. Harari näikse osutavat, et tänapäeva inimene on sild, mis viib põneva, teistsuguse ja tehnoloogilise eluvormi juurde, mis võibolla pole rangelt võttes elus ega ka mitte inimene.

Lõpetuseks: tähtsatest teemadest hoolimata on Yuval Hararit sama lihtne lugeda kui Valdur Mikitat. Paiguti on lihtsustused ja üldistused liigagi julged. “Homo Deus” on siiski populaarteadusliku kallakuga esseistlik raamat, kus uhketele ideedele on külge poogitud sobivad näiteid. Kriitilise lugemise ja guugeldamise abil võib Harari näiteid paiguti väga kergesti põrmustada. Ent piibli ja Marxi “Kapitaliga” võib samuti vaielda, lõplikku tõde neis loomulikult pole, ent tähtsad raamatud on need siiski. Just nagu “Homo Deus” ja Mikita looming. Keegi peab uute aegade mõtted ära sõnastamine, olema progressiivne ja julge. Harari teeb seda suurepäraselt.

Vahur Afanasjev
kirjanik