Posts Tagged ‘vene’

Boriss Akunin „Must linn“

akuninmustlinnKes on Akunini varasemaid kriminaalromaane lugenud, see ei pea ka „Mustas linnas“ pettuma. Romaanis satub uurija Fandorin salapärast Odysseust võõras linnas taga ajades seiklustesse, mille lõpp on ettearvamatu. Fandorin on küll erakordselt läbinägelik, aga surm on tal kannul rohkem kui kunagi varem – linn on igas mõttes must. Lisaks haaravale ja kannapööretega loole saab lugeja humoorikal viisil aimu Bakuus kehtivatest kirjutamata seadustest, seal elavate rahvusgruppide iseärasustest, arusaamadest ja eelarvamustest. Ühtlasi on „Must linn“ hariv kehakeele ja ajastu teejuht ning mõnus mõttevaramu. Akunin kasutab kavalat vormivõtet, mis võimaldab Fandorinil oma tegevust filosoofiliselt mõtestada ja panna lugeja neid järeldusi ootama.

Fandorinile antakse selles romaanis võimalus teha suurt poliitikat ja mõjutada kogu Euroopa käekäiku seoses äsja toime pandud ertshertsogi Franz Ferdinandi ja tema abikaasa mõrvaga. Kuidas ta sellega toime tuleb, jääb lugejale üllatuseks…

Ivika Hein
Miina Härma Gümnaasiumi õpetaja

Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) “Mittepühad pühakud ja teised jutustused”

Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) “Mittepühad pühakud ja teised jutustused” (Tänapäev, 2013)

tihhonmittepuhadpuhakudJuhtusin kuulma Kuku raadiost järjejutuna peatükki Petseri kloostri munkadest pajatavast raamatust “Mittepühad pühakud”. Lugu kloostri kitsist ja kiuslikust varahoidjast isa Nafanailist köitis mu tähelepanu. Isa Nafanail oli kõhnuke vanaätt, kes väsimatult valvas, piilus, luuras, kuulas pealt, oma innnukuses peaaegu ei söönud ega maganudki, õlal kandis ta enamasti linast kotti, mis võis peita nii mõne eidekese annetatud kuivikud kui ka miljon rubla. Vanakese käsutada olid kloostri finantsid, korraldada remondid ja vaeste abistamine, just tema tegi ekskursioone ka kõige tähtsamatele külalistele. Vinge vanake! Otsustasin, et sirvin raamatut, ehk loen veel mõne loo. Mul ei olnud mingit kavatsust 400 leheküljelist teost läbi lugeda, aga ikkagi lugesin, sest käest ära panna enam ei saanud!

Suvel käis meie ajakirjandusest läbi info, et “Mittepühad pühakud” juhib vene raamatumüügi edetabelit, edestades isegi Akunini uut kriminaalromaani. See ei üllata, sest religioonil on ju vene inimese hinges märgatavalt olulisem koht kui keskmise eestlase omas, ning “Mittepühad pühakud” on mõnus ja ladus lugemine, kohati lausa humoorikas. Lugeja jaoks, kes käib kirikus vaid matustel, kontserdil ja ekskursioonil, on raamat ka väga hariv.

Raamatu autor arhimandriit Tihhon (s. 1958) on kõrge õigeusu vaimulik – Petseri kloostri eestseisja ja Sretenski kloostri asemik. Tal on mitmeid teisigi ameteid ning ärge laske end häirida tõlkija joonealusest vihjest, et raamatu autor on president Putini usuasjade nõunik – see fakt ei muuda raamatut paremaks ega halvemaks.

Kõigepealt jutustab autor sellest, kuidas temast, üleliidulise kinoinstituudi lõpetanud noorest mehest sai 1984. aastal Petseri kloostri noviits. Koos temaga alustas elu kloostris veel neli noort meest (kunstnik, matemaatik jne), kelle jaoks oleks teed lahti olnud ka ilmalikus maailmas. Autor kinnitab, et ennekõike köitsid teda kloostris inimesed ja neist ta raamatus põhiliselt kõnelebki. Natuke muidugi ka imepärastest juhtumistest, mis seotud palvete, vanade munkade ettenägemisvõimega, Jumala ettehooldusega.tihhon

Pikad peatükid pühendab autor oma vaimsetele õpetajatele, askeetidele, vanadele tarkadele meestele, keda ta usuvägilasteks nimetab ja uskuge mind, need ei ole igavad. Mind köitsid jutustused kloostri ülematest – sõjajärgsest Suurest Asemikust isa Alipist, kel tuli tõsiselt võidelda kloostri püsimajäämise eest ning tema järel kloostrit juhtinud karmi iseloomuga isa Gavriilist, kes sai hea konjaki toel suurepäraselt hakkama nõukogudeaegsete võimukandjatega, kahjuks mitte nii hästi munkade endiga. Katketena ühest ja teisest jutustusest saab lugeja päris palju teada kloostri ajaloost ja loomulikult on see lahutamatult seotud ka Eestiga. Petseri klooster on ainus järjepidevalt tegutsenud klooster Venemaal ja kinnipanemisest päästis kloostri ennekõike asjaolu, et kuni 1940. aastani asus ta Eesti territooriumil, aga muidugi ka hilisemate eestseisjate jäärapäisus ning kavalus.

Ja lõpuks saab lugeja teada, et enamasti on (tulevased) mungad inimesed nagu meiegi, kõigil oma iseloom ja veidrused – üks oli näiteks parandamatu autohull ja autos jõudis tema maine tee ka lõpule, teine ei suutnud kuidagi vabaneda vangilaagri kõnepruugist ning tekitas seeläbi koomilisi olukordi, kolmas kirjutas luuletusi ja tinistas kitarri, neljas oli harrastanud karateed ja kui vaja tegi Pihkva tänavail pilkajaile tuule alla nagu nalja. Aga ilmaliku maailma kõrval oli neile avanenud veel üks maailm…

“Mittepühad pühakud” oli rõõmus ja helge raamat. Miks? Ilmselt seetõttu, et kõneles inimestest, kes olid sõlminud rahu iseenda ja maailmaga, leidnud harmoonia.

Linda Jahilo

Tihhoni pilt on pärit siit.

Triin Tasuja – Lugemissoovitused

TriinTasuja

Laozi „Daodejing” (Jaan Kaplinski tõlge)

See raamat peaks olema kohustuslik äri- ja riigimeestele. Kõnetades inimest võrdselt mitte ainult võrreldes teise inimese, vaid kui loodusest tekkinud olendiga üldse, kraabib see oma puupakuliku sõnakasutusega maha linnastunud inimese illusoorse kujutelma, nagu oleks ta maailmavalitseja. Õiglane valitsemine on tituleerimata valitsemine ja on sügavalt soovitatav endalt üle küsida, kas tähtsad on tiitlid iseenesest või teovõimekus, mis endale nime ei küsi.

laozidaodejingMina kasutan seda raamatut meetodil, mis on võimalik ainult kõige paremate raamatute puhul: avan selle suvalisest kohast ja isegi mõnd lehekülge lugedes saan sellest mingi laengu. Siinjuures ei rõhutaks isegi intellektuaalset laengut teadmistest, vaid tunnetuslikku maailmanägemist, mida ma kirjanduse juures palju rohkem hindan. Võib isegi öelda, et tegu on meditatiivse kirjandusteosega, kuna selle rõhk on primaarsel, ilma et seda segaks ilustamine või pealetükkiv meeldida püüdmine. Ehe näide sellest, kuidas minimaalne saab öelda maksimaalset ja jumal teab, kuidas maailmal sellest praegu puudus on. Ei saaks olla midagi paremat, kui avastada keset tarbimise ja kiirustamise oravaratast selline raamat täis tahumatut hunnikut sõnu, kui sul vähegi jätkub aega neil täielikult enda lähedusse lasta tulla. See õpetab ilma õpetamata, nagu ka mõte on seeme, mis otseselt taime ei kasvata, ent tänu millele ometi võib hiljem avastada end omamas küpset teadmist millestki, mis on nii iseenesestmõistetav ja lihtne, et eelnev elu ilma selleta lausa kohatu tundub.

Kuigi tegu on hiina filosoofiaga, mis võib meile kauge tunduda, on selles kindlasti midagi universaalset. Tao, kuigi võib tunduda millegi autoriteetsena, pole seda mitte. See on lihtsalt kõik ja eimidagi korraga. Tühjuse lagedus on sellisest vaatevinklist lootustandev, sest seda on võimalik ükskõik millega täita, ent kitsikus tiheduses on pigem ebamugav, sest sinna ei mahu enam midagi uut juurde. Eesti vaimselt rõskes õhustikus kuluks selline mõtlemisvärskus eluliselt ära, sest varem või hiljem tuleb raskuses oleval inimesel hakata mõtlema lahendustele. Ja isegi kui kõik näib must, siis on sellele vastandiks võimalik leida idee, mis kasutaks ära tumedat omadust.

Carl Gustav Jung  „Psühholoogilised tüübid” (Piret Metspalu tõlge)

Paks raamat targutajatele, kultuuriajaloohuvilistele ja psüühika seostest huvitatutele. Kuigi ma usun, et maailm oleks parem koht, kui kõik inimesed mingilgi määral psühholoogilistest tüüpidest ja nende erinevast käitumis- ja mõtlemismustrist teadlikud oleksid.

jungpsühholoogilisedEelkõige algab kõige köitvam osa raamatust minu jaoks X peatükist. Jungi stiili juures on lohutav mitte liiga keeruline sõnakasutus. Kuigi raamat on täis spetsiifilisi termineid, on korraliku mõttetöö juures võimalik end psüühika maa-alustesse tunnelitesse sisse kaevata niimoodi, et see tekitab janu parema mõistmise järele. Mind ajendas seda raamatut lugema esiteks juhus, mis mulle mu ammusest kombest võõraste inimeste raamaturiiulite ees passimisest külge on jäänud, sest mitte miski ei tõmba paremini raamatuni kui konkreetne ja köitev pealkiri. Asi on täpselt see, mis ta ütleb, et ta on. Või kui ei ole päris see, siis kujunditerviklikkuse võimalikkus on alati ligitõmbavam kui ilustatud häma mitte millestki. Inimene ja tema psüühika on väga konkreetselt olemas ja seotud. Neid võib mitte mõista, aga neid pole võimalik eitada. Psühholoogilised tüübid on jõhkralt väljendudes kindlate psüühiliste omadustega stiliseeritud karakterid – niimoodi tõlgendades on seos nende mõistmise hädavajalikkusest ehk ilmsem, kui erudeeritud ja reaalsusest irdunud targutamine välja laseks paista. Ja kuigi selleski raamatus on palju viiteid mingitele vendadele, kelle loomingusse ma küll veel süveneda pole viitsinud, siis ei sega see eriti palju arusaamist nende kui tüpaaži karikatuursete iseloomustajatena. Kultuuriajaloolise tausta mittetundmine ei ole ka suureks takistuseks seetõttu, et vastava iseloomu kirjeldamiseks tuuakse tuntud kirjameeste töödest näiteid, mis kinnitavad tüpaažikarikatuuri sobivust. Kokkuvõttes harib see raamat vähemalt kahe-, kui mitte kolmekordselt! (Sellega seoses võidaks raamatutele ka vabalt panna peale kleepse „3-in-1” samuti kui olmetarvete puhul.)

Kõige magusamalt peaks see raamat maitsema aga ilmselt introvertidele. Kuna raamatulugemine iseenesest on hea meetod inimeste keskelt põgenemiseks, siis peaaegu 800-leheküljeline psüühikat lahkav ehk sisemisi toimimismehhanisme kirjeldav teos aitab introvertset tüüpi mitmel viisil. Esiteks mõista iseend, teiseks mõista oma vastandtüüpi ja kolmandaks mõelda lõpututele seostele, kuidas need kaks, kes tajuvad maailma eri aspektidest, suudaksid leida ühise keele, et üheseltmõistetavalt teineteiseni jõuda. Vaimselt kokkujooksnutele võib see olla tõeliseks eneseabiõpikuks.

Kurt Vonnegut  „Tšempionide eine” (tõlkinud Valda Raud)

Kohustuslik kirjandus inimestele, kes võtavad elu liiga tõsiselt. Raamatu peategelasteks on Kilgore Trout, kes on ulmekirjanik, ja Dwayne Hoover, kes on edukas ärimees. Sisuliselt võiks öelda, et tegu on ulmelise tekstiga, kuid selle inimlikkusega, millega ulmeliselt jaburat maailma kirjeldatakse (ja mis meenutab ikkagi väga palju päris maailma), ei näi ootamatused, mis raamatu tegelastega juhtuvad, sugugi nii kohatud. Kuid võib-olla olen ma Vonneguti stiiliga end mõneti liiga koduselt tundma hakanud, et seda nii iseenesestmõistetavalt võtan.

vonneguttsempionideSeda raamatut lugesin esimest korda ilmselt keskkoolis ning päris kindlasti seostub mulle esimeste kokkupuudetena vaimustavalt kuiv ja morbiidsusele kalduv huumor, mis on tõenäoliselt mu maitse-eelistustesse oma jälje jätnud. Oma aja kohta oli võis see raamat olla ebakonventsionaalne, sest ta suudab võrdselt nalja heita nii sõja kui ka jumala üle, aga kindlasti pole Vonnegut pahatahtlik. Pigem on ta pahatahtlikkuse vastane, meenutades natuke mingit müütilist olendit kusagilt lapsepõlve alateadvusest, nagu joodikust naabrimeest, kellel on iga asja kohta midagi öelda, ent kes kunagi ei mõista kedagi hukka millegi otsese pärast. Vonnegut kirjeldab juhuste maailma, kus keegi ei tea täpselt, kui väga me teineteist mõjutame – ja see teadmatus tekib just seetõttu, et need seosed pole otseselt nähtavad, vaid ainult kaudselt oletatavad. Kõik on kuidagi ühtlane häma, kui päris aus olla, nii meie eksistents kui ka tegevus. Ka tema ei oska öelda, miks see on juhtunud või mille jaoks seda vaja on, aga kui see juba olemas on, siis ei kavatse ta seda päris tarbetuks ka pidada. Teadmatus ei pruugi olla mõttetus ja paadumatu patsifistina peab ta sellist tühjust ehk pigem võimaluseks täita see mõttemängudega, mille piiranguid peaks igaüks inimlikkuse piires ise teadma. Sõda ega religioossus on nõrgad abivahendid, kuid nagu me teame, on hädapärast needki kasutusele võetud.

Raimond Kaugver „Jumalat ei ole kodus”

Kaugveri loodud kujund jumalast, keda pole, kummitab mind juba aastaid, olles võtmeks elu igapäevasele reaalsusele, mis on painajalik nagu mahajäetud maja. Miks patt tundub veel patune, kui justkui polekski midagi puhast, mis selle räpaseks teeks?

kaugverjumalatKodusoojus on veel mingi määral olemas, kuid inimesi, kellel jumalast puudu on, näib palju olevat. Paljud kahjuks enam ei teadvustagi seda, kuid 1971. aastal Kaugver veel teadvustas. Patt painab ta otsuseid ning piinab teda ta seiklustes, ent ometi ei leia ta selgeid ajendeid asjaolule, miks kõik üldse toimub just nii, nagu see toimub. On kahtlus, et kui oleksime milleski rohkem veendunud, siis oleks asjad ehk põhjendatumad. Ei tekiks nii palju küsimusi. Ja joomine, üks raamatu peateemasid, on ehk üks peamisi küsimuste hajutajaid. Sest kes juba kahtlustama on hakanud, see vaevalt suudab elada tühjusega, mida peidavad vastusteta küsimused. Sellest minu sümpaatia ka selle teose joodikule.

Olles maast madalast paratamatult sunnitud jälgima joodikute maneere, pole see kokkuvõttes mitte kuidagi enam tabu või šokeeriv, seega pole mul aimugi, mida võiks steriilsest ja korralikust keskkonnast pärit mõni teine minuvanune sellisest asjast arvata. Aga selle teose kõrvale võib rahuliku südamega kujutada jalg üle põlve istuvat kössis kehaga meest, kelle pintsak ja nimetissõrm on suitsust läbi imbunud ning kelle tsüklijoomisest nägu on paistes ja silmad sapist, õnnetusest, mõttetusest ja õrnusest veel vaevu vidukil püsivad, kuigi ta hoopis sooviks, et need enam eales mitte midagi nägema ei peaks. Selline karakter on reaalsem ja tõsiseltvõetavam kui enamik võltsist roosamannast, millega inimesed end tänapäeval suures osas isoleerida üritavad. Minu soovitus sellisele pärdikukarjale on visata oma telekas aknast välja ja lugeda läbi kõik Kaugveri teosed. Sest ma keeldun uskumast, et eestlane on nii loll, kui end paista laseb.

Fjodor Dostojevski  „Idioot”

Peale selle, et idiootsusega üldse on kaksipidised lood ja võimatu on selgeks teha, kust läheb piir ja kuidas seda tõestada, on olemas Dostojevski idioot, kes on päris heaks orientiiriks sellel raskestimõistetaval kontseptsioonil. Suhtumine vürst Mõškinisse seab omamoodi teatepulga subjektiivsele individuaalitunnetusele, mis ilma liialdusteta minu jaoks väga määravaks võib osutuda.

dostojevskiidiootMuidugi ei ole Mõškin parem või halvem inimene kui teised, kuigi ta paratamatult mulle isiklikult hingelt suuremana näib kui teose teised tegelased. Ilmselt oma idealismi abituse tõttu mõjub ta kohmakalt ja rõhutatult idiootne, sest ei saa reaalsusega, nagu seda teised näevad, võrdväärselt hakkama. Aga mis asi see reaalsus üldse muu on kui meie enda konstrueeritud tõekspidamised. Haigeks, nagu teda peeti, teeb võib-olla hoopis hingeline eripära, mille vundament oma „pehmemate” tõekspidamistega ootusärevusega pingestatud õhustikus nii hullu surve all on, et ajal, kui end kehtestada oleks vaja, siis inimene hoopis minestusse langeb. Kui enamik ei mõtle kordagi sellele, mida tekitatakse geeniusele, siis jah – võib öelda, et geenius on haige, sest asju nähakse enda, mitte kõrvalolija seisukohalt.

Omamoodi on see teos oma kirju ja tiheda karakteri- ja süžee-ehituse tõttu üks paras kokkuvõtte inimtüüpidest üldiselt. Samamoodi, nagu igas maailma urkas idioote leidub, nii leidub idiooti ka eranditult igas inimeses. Küsimus ja kontrast, mille Dostojevski selle teosega tekitab, on pigem lugeja/vaataja silme ees – kellele mis kõige ilmsemalt idiootne tundub. Dostojevski ei ole valikuvõimalustega kitsi. Kuid hoiatuseks tasuks märkida, et hingelise traagikaga pole selles loos kokku hoitud: tegu on psüühekunstiteosega, mis nõuab kaasaelamist.tartulinnaraamatukogu100

Triin Tasuja

Eda Ahi – Lugemissoovitused

edaahisoovitused

Fjodor Dostojevski „Idioot” – tõeline inimeseks-olemise kokkuvõte.

Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita” – lummab ja valgustab elu ulmelisi (aga tegelikult täiesti tavalisi ning universaalseid) seoseid.

Eda Ahi_Uku PetersonAstrid Lindgreni „Pipi Pikksukk” – soe, armas ja põnev nagu lapsepõlv.

Kristiina Ehini „Kaitseala” – lugesin seda raamatut esimest korda ajal, kui võimalus piiluda kellegi kaitsealasse oli erakordselt võluv, valus ja oluline. Ja on seda siiani.

Dante Alighieri „Vita nova” – ilus ja ajatu väike raamat, alati uus.

Dino Buzzati „Tatarlaste kõrb” – üheaegselt mõistatuslik ja mõistetav, kummastav ja selge.

Maailma atlas – kui rännukirg ei anna asu, on pabermeredel seilamine pärisreisimisele mõneks ajaks hea asendus.

Eda Ahi

Eda Ahi foto Uku Peterson

Anatoli Rõbakov “Arbati lapsed”

robakovarbatilapsedArbat – kui palju erinevaid kandu on seda tänavat kulutanud, kui palju ilukirjandust on seda tänavat kasutanud. Nimekaimaks on tänaseks siiski jäänud Anatoli Rõbakovi romaan “Arbati lapsed.”

“Arbati lapsed” on esimene osa tetroloogiast, valminud juba 1960.-tel aastatel ja liikunud samizdatina käest-kätte. Paar korda ka peaaegu trükki jõudnud, kuid oodata tuli siiski 1987. aastani, et lõpuks kirjastatud saaks. Esimene trükk müüdi läbi imekiiresti. Siinkohal tuli vene lugejale appi ka kirjastus “Eesti Raamat” ja andis täiendava venekeelse trüki välja juba järgmisel aastal. Sama kibekähku sai teos üllitatud ka eesti keeles. Paari aasta pärast avaldati ka tetroloogia järgmise osa eestindus – “1935 ja järgnevad aastad”. Kuna raamatud on orgaaniliselt seotud, kodude ja antikvariaatide riiuleis kõrvuti, käsitleb siinne arvustus mõlemat osa. Tegevusliinid järgnevad osast ossa sama seotult kui peatükist peatükki. Vaevalt võiks kohata kedagi, kes suudaks peatuda pärast esimest osa ja mitte haarata teise järele, sest esilekerkivad küsimused on painajalikult huvitavad ja tegelaste saatused kaasahaaravad.

Autor Anatoli Rõbakovi elulugu on kui kujundatud kirjanikuteeks – sündida 1911. aastal Ukraina juudina, kolida lapsena revolutsioonijärgsesse Moskvasse, saada tudengipõlves absurdsetel alustel represseeritud, aga siiski nii kergelt, et hing sees ja keha kõnnib – raiskamine oleks mitte neid kogemusi kirjutamisse panustada. Rõbakov pole oma eluloost võtnud vaid inspiratsiooni ja olustikutundmist, vaid ka autobiograafilisi jooni. Teose tegevustik toetub Moskva tudengi Saša Pankratovi käekäigule eelmise sajandi kolmekümnendate Nõukogude Venemaal. Noormees, ta lähikondsed ja kaaslased elavad pealinna elitaarses piirkonnas – parteiladvikuga seotute Arbatil. Erilise õrnusega on autor joonistanud välja Saša jooned, iseloomu ja muud. Saatusejoone ongi autor Sašale suuresti enda järgi tõmmanud – transpordiinseneride instituut ja kolm aastat asumist nõukogudevastase propaganda eest. Saša sai oma paragrahvi süütu seinalehe eest. Vaevalt see autorilgi loogilisem oli, selleaegsed süüdistused suutsid harva ilukirjandust ületada. Nagu noortele ikka, on ka Sašale oluline sõpruskond, raamat kirjeldab ka nende elukäike, isiksuste ja suhete kujunemist. Samal tänaval ja samal ajal kasvanute elukäigud võtavad selgelt erinevaid suundi – kes püüab kohanduda ühiskonna keeruliste oludega, kes sellest isiklikku kasu lõigata ja kes jääda iseendaks. Represseeritult pole Saša vastandumine ühiskonnale lõpuni vabatahtlik. Taas päris hea käik autori poolt – see jätab raamatu ilma imalast idealismist, kus peategelane ujub kangelaslikult vastuvoolu, sest jõe lähtmes kutsub teda ainult ta enda ebainimlikult suur südametunnistus. Ei, Arbati lapsed on elulähedaselt varjundirikkad, nende iludel ja koledustel on inimlikud tagamaad. Samal ajal, kui Saša maailmavaadet avardab asumisel kogetu, pürib naabripoiss üha kõrgemale julgeolekuorganite tööriistaks. Ning ka ülekuulatavat lüüa suutval uurijal on kujunemislugu – valik- valikult, juhus- juhuselt. Seik- seigalt ja samm- sammult leidsid end ja oma maailmavaateid ka tüdrukud. Varjat neist näib autor tõeliselt jumaldavat – lõbus, kui võimalik, tõsine, kui tarvis, see ta on. Kui tõugatuna Saša absurdsest arreteerimisest muutub Varja vaade ühiskonnale järjest kriitilisemaks, püüab ta õde Nina endiselt uskuda nõukogude ideaalide puhtust ja kõrgust. Aeg on selline, kus tuleb noortel kindlalt ja kiiresti valida maailmavaade, sellest ei pääse teisedki sõbrad ja sõbrannad, ea- ja hoovikaaslased. Erinevalt tänapäevast ei otsustanud vaated toona suuresti vaid seda, kelle kõrval sa istud salongivestlusel. Inimese käekäik sõltus palju otsustavamal määral suhetest ühiskonnaga. Tasub võrrelda, seda enam, et väga realistlikult on autoril õnnestunud tuua välja terve vikerkaar kujunevate isiksuste vormumisi, mida ei varjuta ka noorte haarav suhetepundar ja sündmusterikas igapäevaelu. Karmidel aegadel kindlatele karakteritele ehituvad saatused, mis ei lase raamatut käest panna.

anatolirobakovTeose populaarsust on kindlasti taganud ka see, et Rõbakov on niiöelda lugejasõbralik kirjanik. Enamgi veel – lugejate sõbralik kirjanik, lugejaid on ju erinevaid. Raamatul on kaks pealiini -sündmuste ja emotsioonide rohke liin noorte moskvalaste eludest ning niiöelda kabinetiliin. Kabinetis toimus Rõbakovi nägemust mööda see, mis suuresti algas Stalini peast. Justnimelt peast, sest hinge polnud tema tegelaskujule ette nähtud. Stalini hing surmati legendaarse kirjeldusega ta esimese abikaasa matustelt, kus ta oli öelnud, et sellega surid temas kõik soojad tunded inimeste vastu. Nii ongi raamatu sündmusteaegne Stalin vaid kaalutlev ja mitte tundev, paranoilisuseni kaalutlev ja oma otsuseid tundetult elluviiv. Lugeja, keda huvitab just kaevata autori juhatusel Stalini võimalikesse mõtetesse, skeemidesse ja strateegidesse, saab keskenduda eeskätt sellele liinile. Erinevad peatükid on selgelt eristatud, Stalini vahepealsele muudele tegevustele ohverdatult katkestatud mõttelõnga leiab kergelt järgmistelt lehekülgedelt taas üles. Keda jällegi haiglase vanatoi siseilm, must ja kibe kui piibupigi, ei huvita, saab lennelda segamatult koos noortega mööda nende saatusi ja lapata kergel käel edasi kabinetilehed. Ühe liini hooletult lugemine ei sega teise järgimist, samas pole liinid üksteisest ka hermeetiliselt lahutatud – ühendavad neid otsused noorte saatuste taga, kabinetist tulev ühiskondlik õhustik ja lõpuks ka noorte luust ja lihast sugulased, kes otsapidi suisa Stalini enda ringkonda kuuluvad. Liinide seotus ja eraldatus on seega kirjaniku poolt meisterlikult lahendatud, ja nagu öeldud, ääretult lugejasõbralikult.

Noorte tipuni kõrgetel kohtadel asuvatel sugulastel – eeskätt Saša onul – on aga ka oluliselt kandvam ülesanne kui vaid jutustuse liine siduda. Nii nagu tegelaste elukoht – prestiižne Arbati tänav ja laitmatu päritolu, kinnitavad ka võimudele lähedalseisvad sugulussidemed fakti, et repressioonide eest polnud keegi kaitstud. Lugeja on ju alati kangelasest targem: “Mina plaaniksin oma pangaröövi nutikamalt,” käib kriminullilugeja peast läbi,”ega jääks vahele,“ või, “Ma põgeneks õigel ajal Hollandist,” arvab Anne Franki isa kohta päeviku lugeja, “ma oleks kuss ja ettevaatlik, et mind ei arreteeritaks, ma oleks kuidagi kavalam,” käib täiesti inimlik mõte läbi alateadvuse lugedes karme saatusi karmidest aegadest. Rõbakov on kõik selle eos välistanud näidates lugejale, et kuitahes kindlustatud keegi poleks ka oma mõistuse, positsiooni või sidemetega, võib võimude omavoli ta elu segi paisata kindla vääramatusega. Näitab, et kive visati ka Kremlist kiviviske kaugusel olevate inimeste pihta, mida Arbati elanikud ka olid, nii ülekantud kui ka täiesti otseses mõttes. Ei pääseks ka sina, lugeja. Ja eks ta õige ole lugedes mitte keskenduda üleolekule, vaid arusaamisele.

robakov1935Kummardust väärib autor ka selle eest, et käsitledes just koledate kolmekümnendate teist poolt ei eita ta varasemaid repressioone. Väga õiglases proportsioonis ta neid esile ei too, aga pole viga, sest on teoseid, kus enne 1935. aasta represioone hukkunud miljoneid ei peeta üldse miskikski. Kunstilise võtte abil lugejani ühiskonna katastroofilise seisu kirjeldamise eest ja hetkel hoolitseb ühiskorteri kaaslane, kes on omamoodi statistikat arhiveerinud ja suudab usalduse võitnud Varjale tuua välja repressioonides hukkunute arvud. Ning ääretult meeldejäävalt meenutab Varja, kuidas ta nälja eest põgenenute brutaalset olukorda ja kohtlemist ka ise vaksalis nägi ja läks sealt edasi… sõbrannadega suvilasse. Seesama Varja, kes hiljem oma sõbra deporteerimist nähes närvivapustuse saab… Vot see inimeseks olemine…

Rõbakov kui oletaks ajas, olus või ruumis kauge lugeja küsimust nõukogude represseeriva ühiskonna kohta – kuidas see oli võimalik? Nii oligi. Kui nüüd võtab raamatu kätte noor inimene läänest, kes küsib metsikuste kohta nõukogude ühiskonnas, vastab autor tema küsimustele, mis tahes nurga alt need ka esitatud oleks – kuidas see kõik sai toimuda? Mis toimus nende inimeste peas ja meeltes, kelle läbi, puhul või kõrval hukkuti ja hukutati? Imelise selgusega on autor neid küsimusi ette näinud ja imelise kunstilisusega neile vastanud.

Üht-teist jääb siiski ka tõstatamata. Üsna tüüpiline raskeid aegu kirjeldavate vene teoste puhul on see, et käsitletakse küll ebainimliku diktatuuri käes kannatavat ühiskonda, aga ei esitata küsimust, kuidas selleni jõutud on. Kas siinkohal on tegemist muuhulgas ka teatava psühholoogilise enesekaitsega? Stalini võimuletõus on kui vaid tema enda poolt initsieeritud loodusõnnetus. Ei leia siitki teosest arutlusi ja viiteid, kuidas jõuti seisu, kus stalinisugusel, keda ju vaikiseisus nagu kõiki inimtüüpe, igas ühiskonnas leiduks, tekkis võimalus esiletõusuks. Aga palju ühest raamatust ikka tahta. Anatoli Rõbakovi “Arbati lastest” ja “1935 ja järgnevates aastates” on juba niigi kirjanduslikkust, sündmusi ja tõepüüdlust kümne teose jagu. Lugemismõnu mitte vähem ja on nii hea, et me ei pea seda taga ajama nässakast samizdatist, kümnenda kopeerpaberi läbi trükituna, teadagi. Meie saame lugeda selge trükikirjaga ja puha, pärast võime riiulisse panna raamatu, ei pea rulli keerama ja hõlma sees tuttavale katlakütjale tagasi viima. Ja üldiselt tasub seda teost riiulisse panna küll, ja vahel sealt välja võtta.

——————————————————————————————————

Kui teidki on iial huvitanud, kust nii ebavenelik nimi nii sümbolirohkele Venemaa pealinna tänavale sai, siis ilmselt idast. Araabia keeles tähendab arbad äärelinna, ja sealt võib see olla levinud ka türgi-tatari keeltesse, sealhulgas näiteks tatari keelde. Tänav moodustus ju juba sadu aastaid tagasi, olles tõesti väljaspool linnasüdant, mida toona piiritles kreml. Tatari keeles on ka sõna arba, mis tähistab vankrit, samuti üsna kerge tänavanimeks minema. Täit selgust ses küsimuses polegi. Kaeva venelast, leiad tatarlase, öeldakse, kaeva vene teost või tänavat, leiad ka tatari.

www.vanaraamat.ee
Margit Korotkova

Anatoli Rõbakovi pilt on pärit siit.

Hannes Varblane – Lugemissoovitus

hannes varblane kelle omaPole olemas tänuvääritumat tegevust kui soovitada raamatuid. Juba keskkoolipäevil ei suutnud ma lugeda kohustuslikku kirjandust. Lugemine mulle üldiselt meeldib ja ma loen suhteliselt palju, aga kui mult on tellitud mingisuguse raamatu arvustus, siis ma lükkan selle raamatu lugemise, kirjutamise enamgi veel, viimsele hetkele. Sundus häbimärgistab minu jaoks raamatu. Raamatuid tuleb lugeda samasuguse vabadusega, nagu nad on kirjutatud. Igale inimesele on loodud oma raamat ja vastupidi. Ei ole olemas halbu ja häid raamatuid, tihtipeale on halbadest raamatutest nagu halbadest filmidestki rohkem õppida kui perfektselt teostatud tipptaiestest. Kirjutajale on raamatulugemine hoopis midagi muud kui tavalugejale. Samas annavad raamatukogud vabaduse valikuks. Valikuks igaühe jaoks. Sest inimene loeb erinevas vanuses erinevaid raamatuid, loeb erineval aastaajal erinevaid raamatuid, erinevad raamatud sobivad talle koidikul lugemiseks, täiesti teised loojakul lugemiseks. Eharaamat pole aoraamat, veel vähem keskpäevaraamat. Vihmase ilma raamat ei ole lõõskava päikese all lugemiseks. Ent üks on kindel – raamat peab olema alati kättesaadav. Seetõttu käivad mulle närvidele ajukääbikuist pisihinged, kes hakkavad määrama, mida meie raamatukogud peavad sisaldama ja mida mitte. Ma tean väga väheseid asju täpselt, aga ühte asja tean ma täpselt – see, kes hakkab koostama keelatud ja lubatud raamatute nimekirju, see, kes hakkab koostama index librorum prohibitorum’it või erifonde, hakkab peagi raamatuid põletama. Ja see, kes hakkab põletama raamatuid, hakkab peagi põletama inimesi. Ja selliseid ajukääbikuid tuleb karta ning nendega tuleb midagi õigel ajal ette võtta. Hitleri ja Stalinigagi oleks pidanud midagi õigel ajal ette võtma, sest vaimse kärbumise oht ähvardab meid enam kui keemiarelv.

lowryvulkaanijalamilAga nüüd siis raamatusoovitus. Ma olen oma elu jooksul lugenud nii palju raamatuid, et hakata neist midagi eraldi välja tooma on ilmvõimatu. Habemeudemes noorukina lugesin ma üht, nüüd, raugaeas, paljuski teist. Muidugi on raamatuid, mida tuleb lugeda korduvalt. Kunagi ütles mulle Linnart Mäll: „Mis jama, Varblane, sa loed kaasaegset kirjandust, äkki loed sa ajalehti ka?! Lugeda tuleb ainult klassikat, baastekste.” Mõnes mõttes oli tal õigus. Nendes tekstides on olemas peaaegu kogu kirjandus. Lõppude lõpuks on olemas ainult umbes kümme süžeed, millest kirjutatakse. Aga ma kahjuks elan selles maailmas. Senini veel. Ja seetõttu pean ma lugema ka seda, mis parajasti kirjutatakse. Eesti kirjandust loen ma väga vähe. Tõelise kirjanduse kontekstis lahustub meie kirjandus olematuks, ükskõik kui mõõdutult me teda ülistaksime. Seetõttu võin ma rääkida vaid oma viimasest lugemiselamusest. Selleks oli Malcolm Lowry „Vulkaani jalamil”. Erkki Sivoneni tõlkes ja särava järelsõnaga üllitati see raamat eesti keeles 2009. aastal (kirjastus Eesti Raamat). Kunagi oli meil Toomas Raudamiga arutelu, kas on õigem läbi lugeda antoloogia printsiibil paljudelt autoritelt üksikteoseid või lugeda ühte autorit ja siis kõik, mis ta kirjutanud on. Näiteks kogu Faulkner või kogu Tšehhov. Lõppjärelduseni me ei jõudnudki, võib vist nii või naa. Malcolm Lowry kirjutas oma lühikese elu jooksul üsna vähe. Eesti keeles on peale romaani „Vulkaani jalamil” ilmunud veel „Mereromaani” sarjas „Sügavsinine meri” , ära võiks märkida veel novellikogu „Võta meid kuulda, oh Issand, kes sa oled taevas” („Hear Us O Lord from Heaven Thy Dwelling Place”) ning romaani „Pime nagu haud, kus mu sõber puhkab” („Dark as the Grave Wherein My Friend is Laid”), siis veel kirjavahetus ja üks luulekogu. Nii et pole palju. Lowry, kes tappis enda kurjakuulutaval 47. eluaastal nagu nii mõnigi teine literaat (Juhan Viiding, Marina Tsvetajeva jt), toodangu jõuab läbi lugeda küll. Tegelikult tahtis Lowry kirjutada suurejoonelise triloogia pealkirjaga „Lõpmatu teekond” („The Voyage That Never Ends”), ent sellega hakkamasaamiseks jäi ta elu liig lühikeseks. 71-aastane Bob Dylan tuuritab juba mitmekümnendat aastat ringi lavakavaga, mida ta nimetab Never Ending Tour’iks. Õnneks on talle rohkem aastaid antud.

Kirjanduses ei ole edetabeleid, aga Lowry, kelle tegelikult biitnikud avastasid ja oma õpetajaks võtsid, romaan „Vulkaani jalamil” on mingis nimistus sajast 20. sajandi parimast romaanist 11. kohal. Minu jaoks oli see kunagi inglise keeles vägagi mõjuv teos ja pean ütlema, et nüüd, mil ma lugesin selle läbi eesti keeles, ei jäänud tõlge oma mõjult originaalile alla. Mul on väga hea meel, et see tõeline modernromaan on nüüd eesti keeles olemas ja meile kättesaadav. Lugege ja te saate aru, et armastusest ja joomisest võib kirjutada ka selliselt. Ja kui teil aega üle jääb, siis lugege vene luuletajaid, lugege Blokki, Ahmatovat, Mandelštami, Tsvetajevat, Pasternakki, Brodskit, ja lugege mitte ainult nende luuletusi, vaid ka proosat, esseistikat, päevikuid, kirjavahetust, raamatuid nende kohta. Ainult et lugege originaalis. Mind on alati saatnud suured luuletajad, venekeelsed eriti. Isegi Nabokovi luulet tasub vene keeles lugeda. Aga lugege seda, mis te ise parajasti tahate, seda, mida ütleb teie meel, keel ja lugemusest sündind lugemisoskus. Sest iga raamat haagib endaga teise raamatu, iga raamat on tegelikult lisa teie isiklikule võrdlevale kirjandusteadusele, iga läbiloetud raamat tugevdab lugeja taustsüsteemi, täiendab seda lõputut maailmavaatelist mosaiiki, mille annab meie käsutusse kirjandus, ka non-fiction. Ja ei maksa kunagi unustada Borgese sõnu, kes ütles kusagil midagi sellist, et kirjaniku suurimaks saavutuseks pole mitte tema raamat, vaid tema lugeja. Lugege, sest valik on teie ja vastutus ka. Vastutusest pole siinilmas pääsu. Me peame omaks võtma kõik oma tegude tagajärjed, ka need, mis meile ei meeldi. Aga vähemalt valik on meie.tartulinnaraamatukogu100

Hannes Varblane

Hannes Varblase pilt on pärit siit.

 

Bengt Jangfeldt “Mäng elu peale”

mangelupealeEsmalt võtsin Bengt Jangfeldti raamatu “Mäng elu peale: Vladimir Majakovski ja tema lähikond” kätte teatud eelarvamusega. Rootslane kirjutab vene luuletajast, selline tunne, et mida nad ka teavad venelastest ega Venemaast! Aga ei – suurepärane autor see 1948. a. sündinud slavist  ja hea tõlge Anu Saluäärelt.

See Majakovski, keda minu põlvkond koolis õppis, piirdus luuletusega „Luuletus Nõukogude passist“ –

Kuid selle

ma esitan aardena,

millist ei ole

seni maailm veel näinud

kordagi.

Las tunnevad

kadedust.

Mina olen

Nõukogude Liidu

kodanik.

See Majakovski oli suur revolutsionäär ja Lenini truu austaja.

jangfeldtraamatSelle raamatu põhjal avaneb üliandekas, silmapaistva välimusega, kirglik ja mässumeelne kunstnik – luuletaja. Vladimir Majakovski sündis 1893. a. Gruusias. Isapoolsed esivanemad pärinesid Zaporožje kasakatest, ema oli pärit Ukrainast. Oma ninaka käitumise tõttu pidasid paljud teda väljakannatamatuks – meeldis ta ainult nendele, kes hoomasid „tema tohutut isiksust, mis ajas igast otsast üle ääre“. Majakovski oli teesklematu laps ja mõõdutundetu kõiges, mida ta ka ette võttis. 1915. a. kohtus Majakovski Lili ja Ossip Brikiga, nendest kolmest sai kõige kummalisem „perekond“. Brikid olid haritud ja jõukad. Kogu nende eraelu oli suur suheterägastik, mis täidetud tuhandete pikantsustega. Majakovskil oli palju armuafääre, aga tõeliselt armastas ta ainult Lilit. Sel ajal kui Majakovski oma „punase passiga“ Ameerikas käis, oli tal ka seal armufäär, millest sündis tütar. 1920. a. vapustas Ossip Lilit sellega, et tal oli tekkinud intiimsuhe noore raamatukoguhoidjaga, aga ikkagi jätkus nende kolme kooselu – „abielukartell“ – nagu kaasaegsed seda nimetasid. 1930. a. purunes lõplikult kommunismiunistus ja Majakovski lõpetas oma elu.

JangfeldtRaamatus avaneb suurejooneline ja kütkestav lugu 20. sajandi alguse kultuurielust, ajaloost, poliitikast nii Nõukogude Liidus, kui Euroopas ja Ameerikas. Õhkkond oli siis alles suhteliselt vaba, Stalini repressioonid ei olnud veel alanud, kultuurinimesed reisisid riigist riiki. Mind hämmastab ikka ja jälle see tohutu hulk kuulsaid inimesi, keda me teame ajaloost, kes sajandi algul kõik tegevad olid ja siin raamatu lehekülgedel suhtlevad. Veel mõjutas see raamat mind kätte võtma ja uuesti lugema Vladimir Majakovski luuletusi, mis on eesti keeles ilmunud headelt tõlkijatelt: Arvi Siig, Felix Kotta, Uno Laht, August Sang.

Aukartustäratavad on ka autori poolt esitatud viited, pildiallikad ja register, mis kokku hõlmab 17 lehekülge!

Braavo!

Tea Hindikainen

 V. Majakovski luuletus “Kuulake!”