Posts Tagged ‘vene’

“Loomingu Raamatukogu” pärlid

“Loomingu Raamatukogu” (edaspidi LR) tagasihoidlikud vihikud ei püüa enamasti pilku ja võivad kergesti märkamatuks jääda. Sellest oleks aga kahju, sest sisult on nad kaalukad. Nii ma otsustasingi oma viimas(t)e aasta(te) avastustest kirjutada. Raamatud, millest juttu tuleb, on kirjanike ainukesed eesti keelde tõlgitud teosed.

LR on tõesti nagu liigirikas aed või sügav kaev, kust võib lõputult ammutada, kus “sööki ja jooki” jagub erineva maitsega lugejatele. LR autorite seas on Eesti lugejale tuntud ja tundmatuid nimesid, aga sageli on LR-s ilmunud teosed autori ainukesed eestindused. Need viimased mind kõige rohkem paeluvadki – uued nimed ja maailmad. Lisaks on LR puhul veel see eelis, et seal ilmunud raamatud on võimalik ühe hingetõmbega (st ühe õhtuga või nädalavahetusega) läbi lugeda ja lugemiselamus on seeläbi intensiivsem.

.

Alustan portugali keeles kirjutava kirjaniku Pepetela romaaniga “Platoo ja stepp” (orig. 2009, LR 28-30/2013, tlk. Mart Tarmak). Pepetela (kodanikunimega Artur Pestana) sündis 1941. a Angolas Portugali väljarändajate perekonnas. Ta osales võitluses Portugali koloniaalvõimu vastu ja Angola iseseisvumise järel (1975) töötas aastaid isegi valitsuses. 1980ndatel keskendus kirjutamisele ja oli Luanda Ülikooli õppejõud.pepetela

Uskumatu lõpu tõttu oli “Platoo ja stepp” minu jaoks nagu tänapäeva muinasjutt. Romaan rajaneb tõsilool: Pepetela jutustab oma sõbra, valge angolalase nukrameelse armastusloo, mille taustaks on sotsialismileeri lagunemine ja Aafrika riikide vabadusvõitlus. Romaani tegevus viib lugeja 60aastate Moskvasse, välistudengite ühiselamutesse ja loengutesse. Just seal puhkebki Angola tudengi ja Mongoolia kõrge parteitegelase tütre vahel keelatud armastus. Olustik, nähtamatud reeglid, kes kelle järel valvab – kõik see tuleb vanemale põlvkonnale tuttav ette, aga on rahvusvahelise mõõtme tõttu ometi üllatav. Lugu leiab lõpu alles aastakümneid hiljem. Raamatu lehekülgedel on karm reaalsus ja igavikulised küsimused. Mind köitsid ka autori Angola kirjeldused ja peategelase identiteeditunnetus. Ta määratles end aafriklasena, angolalasena, kõhklusteta ja vaieldamatult. Vaatamata sellele, et valgena ei olnud ta põliselanikkonna jaoks “päris oma”.

.

Minu järgmine avastus on katalaani moodsa klassiku Mercè Rodoreda (1908 – 1983) romaan “Teemandi väljak” (orig. 1962, LR 21-23/2014, tlk Maria Kall). Rodoreda alustas kirjutamist juba kodumaal, 1939. aastal põgenes koos teiste katalaani intellektuaalidega kodusõja eest Prantsusmaale, 50ndate keskpaigast elas Šveitsis, kus asus taas kirjandusega tegelema. Eksiilis kirjutatud “Teemandi väljak” on tagasivaade perioodile, mis algab Hispaania vabariigi väljakuulutamisega, kulgeb läbi kodusõja ja lõpeb määratlemata ajal pärast sõda. Poliitika ja sõda on vaid taust, raamatu lehekülgedel kogeb lugeja, mida teeb sõda ja diktatuur inimestega. Sõda küll käib, kuid sellest peaaegu ei räägitagi. Selline on kokkuvõte raamatu kaanelt.rodoreda

Teose keskmes on noore naise Natàlia elukäik, esitatud tema enda silmade läbi. Tegevuspaik on Barcelona, mille tänavaid, parke, väljakuid ja maju kirjanik täpselt ja poeetiliselt kirjeldab. Raamat algab peoga Teemandi väljakul, kus Natàlia kohtub oma tulevase abikaasa Quimetiga. Õigem oleks küll öelda, et Quimet leiab sealt oma kuninganna Colometa (tuvitüdruk). Edasi toimubki kõik Quimeti taktikepi all – noored abielluvad, seavad sisse oma elamise, sünnivad lapsed, korter muutub tuvilaks… Naise kanda jääb raskem koorem, aga ometi on ta õnnelik. Siis kaovad mehed sõtta, mis ei jäta puutumata Barcalona rikkaid ega vaeseid. Kaob ka Quimet, Natàlia võitleb näljaga, viimasel hetkel ulatatakse päästev käsi.

Natàlia kõneleb lihtsas ja igapäevases keeles, suurtest ja väikestest asjadest enda ümber, sellest, mida ta näeb ja tunneb, millest inimesed räägivad. See haarab ja liigutab.

.

Jätkan Bruno Schulzi raamatuga “Kaneelipoed”. Kuulsin Bruno Schulzi (1892 – 1942) nime esmakordselt 2013. a, kui kirjandusfestivalil Prima Vista käis poola kirjanik Olga Tokarczuk koos kirjandusteadlasest abikaasaga. Nemad pidasid Bruno Schulzi oma kõige suuremaks lemmikuks poola kirjanike seas. Aasta hiljem ilmus Schulzi novellidest koosnev romaan “Kaneelipoed” eesti keeles (orig. 1934, LR 24-25/2014, tlk Hendrik Lindepuu).schulz

Bruno Schulz sündis Ida –Galiitsia väikelinnas Drohobyczis (tänapäeval kuulub Ukraina koosseisu) juudi perekonnas. Ta õppis arhitektuuri ja maalikunsti ning töötas aastaid joonistusõpetajana. Schulzi esimene raamat “Kaneelipoed” ilmus 1934, teine jutukogu “Liivakella sanatoorium” 1937, 1942. a lasid sakslased ta maha. Schulzi looming vajus aastateks unustusse ning sõjas hävisid ta maalid. Bruno Schulz taasavastati 1960. aastatel.

“Kaneelipoodides” avaneb täiesti omaette maailm – uskumatu, fantastiline, labürintlik, unenäoline. Reaalsusega seob seda kirjaniku kodulinn, perekond, isa süvenev haigus. Tagapõhjaks on elu Galiitsia väikelinnas (mis lugedes tundub nii suur!) enne Esimest maailmasõda. Lugedes avaneb kirju, detailirikas, voolav, kihav ja liikuv maailm. Schulzi keel on metafooriderohke, kohati lausa barokne, nõuab lugedes keskendumist, aga see pingutus tasub end kuhjaga ära.

.

Minu jaoks kauge ja võõra kultuuri juurde viis Kanadas elava Vietnami päritolu kirjaniku Kim Thúy raamat “Ru” (orig. 2009, LR 28-29 / 2014, tlk Triinu Tamm). Raamat koosneb lühikestest poeetilistest piltidest, mis kord täidavad terve lehekülje, teinekord ainult veerandi või pool. Iga pildi aluseks on võtmesõna ja sellega käib kaasas lugu.thuy

Üksikud pildid (jutustused) kasvavad terviklikuks looks, mis jutustab Vietnami paadipõgenikest (1978 –1979). Kirjaniku enda perekonnalugu põimub paljude teiste inimeste saatusega ja tema maa ajalooga.

Kim Thúy sündis 1968. a Saigonis rikkasse ja haritud Lõuna-Vietnami perekonda, kus tööd ei olnud vaja teha ja kommunistide valitsemise all elu ette ei kujutatud. Põgeneti paadiga Malaisiasse (sel retkel paljud põgenikud hukkusid) ja sealt edasi Kanadasse. Kirjanik jutustab väljarändajatest, elu ülesehitamisest eksiilis sotsiaalse redeli kõige alumiselt pulgalt. Mind võlus kirjaniku elujaatus ja -rõõm, aga samuti paljud väikesed killud, mis Vietnami kultuurist ja tavadest kõnelesid. Kasvõi fakt, et Lõuna-Vietnamis oli kombeks asendada laste nimed nende sünnijärjekorra numbritega. Nii et onu Kaks ja tädi Kolm oli täiesti tavaline öelda.

.

Marusja Klimova “Siniveri” (orig 1996, LR 31-33 / 2014, tlk Ilona Martson) toob lugeja kahe jalaga maa peale. Marusja Klimova (s. 1961) kirjeldab tavainimeste (tahaks öelda karvaste ja suleliste) elu Leningradis enne 1991. aastat. See oli aeg, mil Nõukogude Liidu kokkuvarisemise eelaimus oli juba õhus: impeerium oli veel alles, aga müürid selle ümber juba murenesid. Autori enda sõnul on nimetatud romaani huligaanlikuks, tülgastav-kauniks, aga ka Peterburi elu entsüklopeediaks. Seda viimast määratlust peab kirjanik kõige sobivamaks. Kirjanik tahtis tabada ajastu vaimu. Tegelaste galerii on tõesti värvikas ja kirju – Marusja välismaale hea elu peale igatsev homoseksuaalist sõber, aeg-ajalt hullumajja sattuv poeet, KGB-s töötav isa, litsist sõbranna, kes itaallasele mehele sai jne, jne. Autor teeb põikeid minevikku, mis ei ole sugugi vähem värvikad.klimova

Raamatule on järelsõna kirjutanud Andrei Ivanov. Ta nimetab Marusja Klimovat (tegelik nimi Tatjana Kondratovitš) Peterburi undergroundi vihatud tegelaseks, vene kirjanduse haruldaseks pärliks. Kirjanik on vene keelde tõlkinud aukartustäratava nimekirja prantsuse kirjandust, ta on eraldanud ennast vene kirjanduse peavoolust. Juba tema pseudonüüm on provotseeriv. Kõigest sellest saate lähemalt lugeda raamat suurepärasest järelsõnast. Ja kõigele lisaks on Marusja Klimova tulemas Tallinna kirjandusfestivalile HeadRead.

.

Oma valiku Loomingu Raamatukogu pärlitest lõpetan nimeka šveitsi kirjaniku, vanameister Urs Widmeriga (1938 –2014). Widmer elas pika elu ja oli viljakas autor, kes jõudis enne surma välja anda ka elulooraamatu “Reis universumi servale” (2013, “Reise an den Rand des Universums”). Widmerit ma ei avastanud LR-st, vaid oli enne lugenud ka originaalis. Widmeri raamatud “Ema kallim” ( orig. 2000, LR 17-18 / 2009, tlk Tiiu Kokla) ja “Isa raamat” (orig. 2004, LR 35-37 /2011) ei kuulu ka minu viimase aasta lugemiselamuste hulka. Aga kuna need raamatud on Widmeri ainukesed tõlked eesti keelde (lisaks on tema näidendit “Top Dogs” mängitud kahes Eesti teatris), sobivad nad minu soovituste nimekirja lõpetama küll.widmerema

Pealkirjad vihjavad, et tegu on justkui biograafiatega, aga need ei ole siiski autentsed biograafiad, vaid autor on oma fantaasiates kasutanud eluloolisi momente. „Ema kallim“ on suurepärane novell. See on lugu ühe naise tummast, pöörasest kirest, mille on kirja pannud tema poeg „Meie ees on naivistliku võõritusega pilt üpris melodramaatilisest õnnetust armastusest, mis sulandub kuidagi märkamatult kirevasse ajastupanoraami…“ kirjutab tõlkija Tiiu Kokla. Raamatus on pilte maalilisest Šveitsi mägiloodusest ja palju on juttu muusikast, sest „ema kallim“ oli kuulus dirigent (kelle prototüüp täiesti olemas). Seda lugu kirest on nimetatud ka reekviemiks. Saksa staarkriitik Reich-Ranicki on öelnud, et see on “äärmiselt erutav lugu, mis on jutustatud nii rahulikult, nii vaikselt, nii suure iroonia ja nii vaikse huumoriga…”widmerisa

“Isa raamat“ on hoopis teine lugu ja teistmoodi jutustatud. Tegemist on klassikalise raamjutustusega, kus poeg asub pärast ise surma kokku panema tema eluraamatut. Mees, kellest Widmer kirjutab armastab kõike, mis elab: sõpru, naisi, pidusid, aga kõige rohkem raamatuid. See on tormilise elu ülestähendus, mida kujundasid 20. sajandi utoopiad, lootused ja pettumused. Ja loomulikult on raamatus ka armastus saladusliku naise, Clara Molinari vastu, keda lugeja tunneb juba “Ema kallimast”.

Raamatus on palju fakte ja detaile XX sajandi Šveitsi ajaloost, lõpuks saab kokku tervik, mis on pisut veider, pisut kurb, kuid omamoodi tõepärane. Minu jaoks näiteks oli põnev lugeda sellest, miks ja kuidas lääne intellektuaalidest said mõneks ajaks kommunistid. Raamat koguni algab lausega “Minu isa oli kommunist”.

Kriitikud on nimetanud Urs Widmerit kõige rikkama fantaasiaga šveitsi kirjanikuks, autoriks, kelle romaanid on ühteaegu nii meelelised kui ka intellektuaalsed. Lugege kindlasti!

Linda Jahilo

Pavel Sanajev “Matke mind põrandaliistu taha”

Mul ei olnud plaanis seda raamatut lugeda (riiulil kõrgus kuhi lugemata kraami, nagu ikka), aga kui korraks sisse piilusin, siis see paganama Sanajev/Saveljev tiris mind kohe esimeste lausetega kaasa, nii et mittelugemisest polnud enam juttugi. „Minu nimi on Saša Saveljev. Ma käin teises klassis ning elan vanema ja vanaisa juures. Ema vahetas mu kääbus-vereimeja vastu ja riputas raske ristina vanaemale kaela. Nõndaviisi ma olengi neljandast eluaastast peale rippunud.“ (lk 7).

matkemindporandaliistutahaJah, see on tragikoomiline jutustus 2. klassi õpilasest (valdavalt küll kodus õppivast) haiglaslikust Sašast, kes elab viiendat aastat Moskvas vanaema juures ja keda ema käib aeg-ajalt vaatamas. Vanaema, mõtlete? No selline pehme, ümarik, lahke, pannkooke küpsetav ja sokkikuduv? Ei, vanaema, kes on käredam kui kõik Eesti vanaemad kokku ning sõimab vahetpidamata ja valimata kõike ja kõiki. Sõimab Sašat, sõimab tema ema ehk oma tütart Oljat ja selle „kääbusest“ elukaaslast, sõimab oma meest. Sõimab, sest armastab — ja kõige rohkem muidugi Sašat. „Ei ole ilmas inimest, kes armastaks teda nii, nagu mina armastan. /…/ Tema, lollike, arvab, et ema armastab teda rohkem. Aga kuidas ta saaks rohkem armastada, kui ei ole tema pärast nii palju kannatanud? /…/ Karjun tema peale — kuid seda ju hirmust /…/ Selline armastus on hullem kui karistus, sellest on ainult valu, aga mida teha, kui see kord on selline?“ (lk 131-2)

Jutustuse käigus saame aimu ka ema ja vanaisa mõtetest-tunnetest. Nad kannatavad selle igavese näägutamise ja ropu sõimu all, kuid samas ei suuda nad ilma vanaemata ka hakkama saada. Ema on nõrga iseloomuga ja pidevas rahahädas, arvatavasti ongi ta mingil ajal pidanud paremaks, et laps vanaema juures kasvab. Saame aimu vanaema noorusest ja unistustest, nende purunemisest, kibestumisest. Pidevalt haige lapselapse eest hoolitsemine nõuab palju hoolt ja vaeva, arstide vahet jooksmist, analüüse ja proove. Pikapeale tekib lugejana aga küsimus, kas seda on rohkem vaja poisil või vanaemal endal?

Laps on täiskasvanute vahelistes keerulistes suhetes kui mängukann, kellega saab manipuleerida; kes armastab oma ema siiski üle kõige, aga ei tohi ega julge seda vanaema juuresolekul välja näidata. Saša peab täiskasvanulikult tõdema, et “/v/anaema oli mu elu, emme oli harv pidu. Peol olid omad reeglid, elul omad.” (lk 159)

Kui vanaema lõpuks poisist ilma jääb, siis mõjub see talle fataalselt — mis kinnitab veel kord, et see “närakas”, “lurjus” ja “lojus” oli talle kogu elu mõte. Lõpuks jäi mind lõbustama mõtisklus, et kui eestlastele on venelaste vanasõna ”peksab, järelikult armastab” hästi teada ning seda raamatut saab kohati lugeda muigelsui, siis kuidas küll suhtuvad sellisesse “babuškasse” näiteks Lääne-Euroopa lugejad?

Annika Aas

Marina Moskvina “Kuuromaan”

Moskva. Ühetoaline korter, mille elanikeks on noor naine Maria, kelle mees Keša on eluvõõras kunstnik ja kes ise on eluvõõras kirjanik ning nende poeg. Poiss oli lapsena tihti haige, armastas tiivulisi inimesi voolida, vaikselt pimedas istuda.Vanemaid ehmatas poiss sellega, et ei tundnud üldse huvi põhiküsimuse – kust tulevad lapsed – vastu. Selle asemel tahtis elada koos kaladega ning lõi arvuti ja süntesaatoriga muistseid Skandinaavia saagasid. Veel kuulus perekonda hiiglaslik kuningpuudel Gerassim.

Külalistoa aset täitis korteris köök, mille keskel oli aukohal Saksa firma Anakonda vanaaegne laud, millel polnud ainsatki naela ja millest pool täitis ka pereisa ateljee ülesannet. Pereisa Kešal oli naise juurde kolides kaasas ainult üks asi – vana plaadimängija Vega. “Kitsavõitu küll, pead-jalad koos, aga üksmeeles. Nagu vanasti õeldi: mis on õnn? See, et su vanemad on elus.” (lk.22) Samas trepikojas elasid Maria vanemad – ema Margarita (Rita) ja isa Serafim (Fima).moskvinakuuromaan

Raamat algab perepoja vapustava teatega, et ta kavatseb naise võtta. Muidugi ei suuda vanemad algul leppida sellega, et nende ainuke poeg on juba sellisesse ikka jõudnud. Kohe kerkis ka küsimu s- kuhu noored elama asuvad? Koos otsustatakse hakata raha koguma uue korteri ostmiseks. Kuidas sellega aga hakkama saada ootamatult Venemaale saabunud kapitalismi tingimustes? Igaüks otsustas endale isikliku kohustuse võtta.  Töötati välja strateegia: range kokkuhoid, perekonna väärtasjade müük, muretseda raha ausal teel või laenates.

Edasine raamatu tegevus kirjeldabki kõikvõimalike rahateenimisvõimaluste otsinguid. Mida nende otsingute käigus küll ette ei võeta! Pereisa Keša otsustas valmistada kahemeetrise liivakella, mille nimetuseks sai “Meie neelame Aega, Aeg neelab meid”. Leiti ka ostja – rikas naftamagnaat Araabia Emiraatidest. Pereema Maria sai tellimuse Ameerikast kirjutada stsenaarium Hollywoodile Tšehhovi “Kaštanka” ainetel. Maria isa otsustas panna oksjonile oma alkoholikollektsiooni pärli – Mao Zedongi allkirjaga 1954. aastal kingituseks saadud veinipudeli. Paraku lasus pere ettevõtmistel justkui needus ning kõik senised rahateenimise võimalused luhtusid. Lõpuks saavutas oma eesmärgi pereisa järjekordne objekt “Kuu”, millele leidis rakenduse restorani Helisev Kristall direktor klientide meelitamise eesmärgil.

Läbi raskuste jõudiski kätte see õnnis hetk, mil korteriostu raha oli koos. Käivitati suurejooneline operatsioon raha pangast väljatoomiseks ja sihtkohta toimetamiseks. Pealtkuulamise hirmus kasutati koondsõnu näiteks “kuponge lõikama” tähendas raha lugema, “võtame loogu ja seome vihke” aga dollareid pakkidesse laduma jt. Järjekordne strateegia nägi ette: käia tohib ainult kahe-kolmekesi, keelatud oli laskuda vestlustesse, ei tohi lasta end puudutada, mitte välja näidata, et sul on raha, riietuda tagasihoidlikult jne. Rahaga ehitusvalitsusse jõudes selgus järjekordne fiasko – ruutmeetri hind oli 3 protsenti tõusnud aasta jooksul. Veel üks katsumus õnnestus ületada ootamatu päranduslooga.

Lõpuks toimus kauaoodatud soolaleivapidu. Poiss sai vanematelt päranduseks Anakonda laua ning plaadimängija Vega. Raamat lõpeb John Lennoni laulu “Imagine” inglisekeelsete sõnadega.

marinamoskvina“Kuuromaan” on humoorikas raamat ligimesearmastusest, teineteise aitamisest, raskustele mitte alla vandumisest unistute elluviimisel või eesmärgi saavutamisel. Marina Moskvinal on erakordne oskus olukordi värvikalt kirjeldada ning luua meeldejäävaid kõrvaltegelasi – näiteks kohtumine Tehnosila müüjapoisiga: ”Kaupluses Tehnosila tüüris Keša kiitsaka müüjapoisi juurde, kelle kollasel jakil oli pilt meeletust supermanist, puudane rusikas otse ostja poole püsti. Kogu oma olekuga näitas superman tema rinnal meile, elektrotehnika kauplusesse põiganud lihtsurelikele, et me oleme haledad pügmeed, kellel pole isegi kodumajapidamises nii vajalikke seadmeid nagu triikraud Titanic aurumuunduri, kuumusindikaatori ja veepritsijaga, mis laseb täpse ja tihke joa meetri kaugusele…” (lk.122) Meeleolu aitavad luua ka Marina Moskvina mehe, tuntud karikaturisti Leonid Tiškovi illustratsioonid.

Marina Moskvina sündis 1954. aastal. Ta alustas raadioajakirjanikuna ja lastekirjanikuna, jJätkas reisi- ja romaanikirjanikuna, tuues oma raamatutesse päikeselise fantaasia ja huumori. “Kuuromaan” ilmus kirjastuse Tänapäev “Punase raamatu” sarjas Toomas Kalli tõlkes 2014. aastal ning on kirjaniku seni ainuke eesti keeled tõlgitud raamat.

Ülle Nemvalts

Autori pilt on pärit siit.

Boriss Akunin „Must linn“

akuninmustlinnKes on Akunini varasemaid kriminaalromaane lugenud, see ei pea ka „Mustas linnas“ pettuma. Romaanis satub uurija Fandorin salapärast Odysseust võõras linnas taga ajades seiklustesse, mille lõpp on ettearvamatu. Fandorin on küll erakordselt läbinägelik, aga surm on tal kannul rohkem kui kunagi varem – linn on igas mõttes must. Lisaks haaravale ja kannapööretega loole saab lugeja humoorikal viisil aimu Bakuus kehtivatest kirjutamata seadustest, seal elavate rahvusgruppide iseärasustest, arusaamadest ja eelarvamustest. Ühtlasi on „Must linn“ hariv kehakeele ja ajastu teejuht ning mõnus mõttevaramu. Akunin kasutab kavalat vormivõtet, mis võimaldab Fandorinil oma tegevust filosoofiliselt mõtestada ja panna lugeja neid järeldusi ootama.

Fandorinile antakse selles romaanis võimalus teha suurt poliitikat ja mõjutada kogu Euroopa käekäiku seoses äsja toime pandud ertshertsogi Franz Ferdinandi ja tema abikaasa mõrvaga. Kuidas ta sellega toime tuleb, jääb lugejale üllatuseks…

Ivika Hein
Miina Härma Gümnaasiumi õpetaja

Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) “Mittepühad pühakud ja teised jutustused”

Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) “Mittepühad pühakud ja teised jutustused” (Tänapäev, 2013)

tihhonmittepuhadpuhakudJuhtusin kuulma Kuku raadiost järjejutuna peatükki Petseri kloostri munkadest pajatavast raamatust “Mittepühad pühakud”. Lugu kloostri kitsist ja kiuslikust varahoidjast isa Nafanailist köitis mu tähelepanu. Isa Nafanail oli kõhnuke vanaätt, kes väsimatult valvas, piilus, luuras, kuulas pealt, oma innnukuses peaaegu ei söönud ega maganudki, õlal kandis ta enamasti linast kotti, mis võis peita nii mõne eidekese annetatud kuivikud kui ka miljon rubla. Vanakese käsutada olid kloostri finantsid, korraldada remondid ja vaeste abistamine, just tema tegi ekskursioone ka kõige tähtsamatele külalistele. Vinge vanake! Otsustasin, et sirvin raamatut, ehk loen veel mõne loo. Mul ei olnud mingit kavatsust 400 leheküljelist teost läbi lugeda, aga ikkagi lugesin, sest käest ära panna enam ei saanud!

Suvel käis meie ajakirjandusest läbi info, et “Mittepühad pühakud” juhib vene raamatumüügi edetabelit, edestades isegi Akunini uut kriminaalromaani. See ei üllata, sest religioonil on ju vene inimese hinges märgatavalt olulisem koht kui keskmise eestlase omas, ning “Mittepühad pühakud” on mõnus ja ladus lugemine, kohati lausa humoorikas. Lugeja jaoks, kes käib kirikus vaid matustel, kontserdil ja ekskursioonil, on raamat ka väga hariv.

Raamatu autor arhimandriit Tihhon (s. 1958) on kõrge õigeusu vaimulik – Petseri kloostri eestseisja ja Sretenski kloostri asemik. Tal on mitmeid teisigi ameteid ning ärge laske end häirida tõlkija joonealusest vihjest, et raamatu autor on president Putini usuasjade nõunik – see fakt ei muuda raamatut paremaks ega halvemaks.

Kõigepealt jutustab autor sellest, kuidas temast, üleliidulise kinoinstituudi lõpetanud noorest mehest sai 1984. aastal Petseri kloostri noviits. Koos temaga alustas elu kloostris veel neli noort meest (kunstnik, matemaatik jne), kelle jaoks oleks teed lahti olnud ka ilmalikus maailmas. Autor kinnitab, et ennekõike köitsid teda kloostris inimesed ja neist ta raamatus põhiliselt kõnelebki. Natuke muidugi ka imepärastest juhtumistest, mis seotud palvete, vanade munkade ettenägemisvõimega, Jumala ettehooldusega.tihhon

Pikad peatükid pühendab autor oma vaimsetele õpetajatele, askeetidele, vanadele tarkadele meestele, keda ta usuvägilasteks nimetab ja uskuge mind, need ei ole igavad. Mind köitsid jutustused kloostri ülematest – sõjajärgsest Suurest Asemikust isa Alipist, kel tuli tõsiselt võidelda kloostri püsimajäämise eest ning tema järel kloostrit juhtinud karmi iseloomuga isa Gavriilist, kes sai hea konjaki toel suurepäraselt hakkama nõukogudeaegsete võimukandjatega, kahjuks mitte nii hästi munkade endiga. Katketena ühest ja teisest jutustusest saab lugeja päris palju teada kloostri ajaloost ja loomulikult on see lahutamatult seotud ka Eestiga. Petseri klooster on ainus järjepidevalt tegutsenud klooster Venemaal ja kinnipanemisest päästis kloostri ennekõike asjaolu, et kuni 1940. aastani asus ta Eesti territooriumil, aga muidugi ka hilisemate eestseisjate jäärapäisus ning kavalus.

Ja lõpuks saab lugeja teada, et enamasti on (tulevased) mungad inimesed nagu meiegi, kõigil oma iseloom ja veidrused – üks oli näiteks parandamatu autohull ja autos jõudis tema maine tee ka lõpule, teine ei suutnud kuidagi vabaneda vangilaagri kõnepruugist ning tekitas seeläbi koomilisi olukordi, kolmas kirjutas luuletusi ja tinistas kitarri, neljas oli harrastanud karateed ja kui vaja tegi Pihkva tänavail pilkajaile tuule alla nagu nalja. Aga ilmaliku maailma kõrval oli neile avanenud veel üks maailm…

“Mittepühad pühakud” oli rõõmus ja helge raamat. Miks? Ilmselt seetõttu, et kõneles inimestest, kes olid sõlminud rahu iseenda ja maailmaga, leidnud harmoonia.

Linda Jahilo

Tihhoni pilt on pärit siit.

Triin Tasuja – Lugemissoovitused

TriinTasuja

Laozi „Daodejing” (Jaan Kaplinski tõlge)

See raamat peaks olema kohustuslik äri- ja riigimeestele. Kõnetades inimest võrdselt mitte ainult võrreldes teise inimese, vaid kui loodusest tekkinud olendiga üldse, kraabib see oma puupakuliku sõnakasutusega maha linnastunud inimese illusoorse kujutelma, nagu oleks ta maailmavalitseja. Õiglane valitsemine on tituleerimata valitsemine ja on sügavalt soovitatav endalt üle küsida, kas tähtsad on tiitlid iseenesest või teovõimekus, mis endale nime ei küsi.

laozidaodejingMina kasutan seda raamatut meetodil, mis on võimalik ainult kõige paremate raamatute puhul: avan selle suvalisest kohast ja isegi mõnd lehekülge lugedes saan sellest mingi laengu. Siinjuures ei rõhutaks isegi intellektuaalset laengut teadmistest, vaid tunnetuslikku maailmanägemist, mida ma kirjanduse juures palju rohkem hindan. Võib isegi öelda, et tegu on meditatiivse kirjandusteosega, kuna selle rõhk on primaarsel, ilma et seda segaks ilustamine või pealetükkiv meeldida püüdmine. Ehe näide sellest, kuidas minimaalne saab öelda maksimaalset ja jumal teab, kuidas maailmal sellest praegu puudus on. Ei saaks olla midagi paremat, kui avastada keset tarbimise ja kiirustamise oravaratast selline raamat täis tahumatut hunnikut sõnu, kui sul vähegi jätkub aega neil täielikult enda lähedusse lasta tulla. See õpetab ilma õpetamata, nagu ka mõte on seeme, mis otseselt taime ei kasvata, ent tänu millele ometi võib hiljem avastada end omamas küpset teadmist millestki, mis on nii iseenesestmõistetav ja lihtne, et eelnev elu ilma selleta lausa kohatu tundub.

Kuigi tegu on hiina filosoofiaga, mis võib meile kauge tunduda, on selles kindlasti midagi universaalset. Tao, kuigi võib tunduda millegi autoriteetsena, pole seda mitte. See on lihtsalt kõik ja eimidagi korraga. Tühjuse lagedus on sellisest vaatevinklist lootustandev, sest seda on võimalik ükskõik millega täita, ent kitsikus tiheduses on pigem ebamugav, sest sinna ei mahu enam midagi uut juurde. Eesti vaimselt rõskes õhustikus kuluks selline mõtlemisvärskus eluliselt ära, sest varem või hiljem tuleb raskuses oleval inimesel hakata mõtlema lahendustele. Ja isegi kui kõik näib must, siis on sellele vastandiks võimalik leida idee, mis kasutaks ära tumedat omadust.

Carl Gustav Jung  „Psühholoogilised tüübid” (Piret Metspalu tõlge)

Paks raamat targutajatele, kultuuriajaloohuvilistele ja psüühika seostest huvitatutele. Kuigi ma usun, et maailm oleks parem koht, kui kõik inimesed mingilgi määral psühholoogilistest tüüpidest ja nende erinevast käitumis- ja mõtlemismustrist teadlikud oleksid.

jungpsühholoogilisedEelkõige algab kõige köitvam osa raamatust minu jaoks X peatükist. Jungi stiili juures on lohutav mitte liiga keeruline sõnakasutus. Kuigi raamat on täis spetsiifilisi termineid, on korraliku mõttetöö juures võimalik end psüühika maa-alustesse tunnelitesse sisse kaevata niimoodi, et see tekitab janu parema mõistmise järele. Mind ajendas seda raamatut lugema esiteks juhus, mis mulle mu ammusest kombest võõraste inimeste raamaturiiulite ees passimisest külge on jäänud, sest mitte miski ei tõmba paremini raamatuni kui konkreetne ja köitev pealkiri. Asi on täpselt see, mis ta ütleb, et ta on. Või kui ei ole päris see, siis kujunditerviklikkuse võimalikkus on alati ligitõmbavam kui ilustatud häma mitte millestki. Inimene ja tema psüühika on väga konkreetselt olemas ja seotud. Neid võib mitte mõista, aga neid pole võimalik eitada. Psühholoogilised tüübid on jõhkralt väljendudes kindlate psüühiliste omadustega stiliseeritud karakterid – niimoodi tõlgendades on seos nende mõistmise hädavajalikkusest ehk ilmsem, kui erudeeritud ja reaalsusest irdunud targutamine välja laseks paista. Ja kuigi selleski raamatus on palju viiteid mingitele vendadele, kelle loomingusse ma küll veel süveneda pole viitsinud, siis ei sega see eriti palju arusaamist nende kui tüpaaži karikatuursete iseloomustajatena. Kultuuriajaloolise tausta mittetundmine ei ole ka suureks takistuseks seetõttu, et vastava iseloomu kirjeldamiseks tuuakse tuntud kirjameeste töödest näiteid, mis kinnitavad tüpaažikarikatuuri sobivust. Kokkuvõttes harib see raamat vähemalt kahe-, kui mitte kolmekordselt! (Sellega seoses võidaks raamatutele ka vabalt panna peale kleepse „3-in-1” samuti kui olmetarvete puhul.)

Kõige magusamalt peaks see raamat maitsema aga ilmselt introvertidele. Kuna raamatulugemine iseenesest on hea meetod inimeste keskelt põgenemiseks, siis peaaegu 800-leheküljeline psüühikat lahkav ehk sisemisi toimimismehhanisme kirjeldav teos aitab introvertset tüüpi mitmel viisil. Esiteks mõista iseend, teiseks mõista oma vastandtüüpi ja kolmandaks mõelda lõpututele seostele, kuidas need kaks, kes tajuvad maailma eri aspektidest, suudaksid leida ühise keele, et üheseltmõistetavalt teineteiseni jõuda. Vaimselt kokkujooksnutele võib see olla tõeliseks eneseabiõpikuks.

Kurt Vonnegut  „Tšempionide eine” (tõlkinud Valda Raud)

Kohustuslik kirjandus inimestele, kes võtavad elu liiga tõsiselt. Raamatu peategelasteks on Kilgore Trout, kes on ulmekirjanik, ja Dwayne Hoover, kes on edukas ärimees. Sisuliselt võiks öelda, et tegu on ulmelise tekstiga, kuid selle inimlikkusega, millega ulmeliselt jaburat maailma kirjeldatakse (ja mis meenutab ikkagi väga palju päris maailma), ei näi ootamatused, mis raamatu tegelastega juhtuvad, sugugi nii kohatud. Kuid võib-olla olen ma Vonneguti stiiliga end mõneti liiga koduselt tundma hakanud, et seda nii iseenesestmõistetavalt võtan.

vonneguttsempionideSeda raamatut lugesin esimest korda ilmselt keskkoolis ning päris kindlasti seostub mulle esimeste kokkupuudetena vaimustavalt kuiv ja morbiidsusele kalduv huumor, mis on tõenäoliselt mu maitse-eelistustesse oma jälje jätnud. Oma aja kohta oli võis see raamat olla ebakonventsionaalne, sest ta suudab võrdselt nalja heita nii sõja kui ka jumala üle, aga kindlasti pole Vonnegut pahatahtlik. Pigem on ta pahatahtlikkuse vastane, meenutades natuke mingit müütilist olendit kusagilt lapsepõlve alateadvusest, nagu joodikust naabrimeest, kellel on iga asja kohta midagi öelda, ent kes kunagi ei mõista kedagi hukka millegi otsese pärast. Vonnegut kirjeldab juhuste maailma, kus keegi ei tea täpselt, kui väga me teineteist mõjutame – ja see teadmatus tekib just seetõttu, et need seosed pole otseselt nähtavad, vaid ainult kaudselt oletatavad. Kõik on kuidagi ühtlane häma, kui päris aus olla, nii meie eksistents kui ka tegevus. Ka tema ei oska öelda, miks see on juhtunud või mille jaoks seda vaja on, aga kui see juba olemas on, siis ei kavatse ta seda päris tarbetuks ka pidada. Teadmatus ei pruugi olla mõttetus ja paadumatu patsifistina peab ta sellist tühjust ehk pigem võimaluseks täita see mõttemängudega, mille piiranguid peaks igaüks inimlikkuse piires ise teadma. Sõda ega religioossus on nõrgad abivahendid, kuid nagu me teame, on hädapärast needki kasutusele võetud.

Raimond Kaugver „Jumalat ei ole kodus”

Kaugveri loodud kujund jumalast, keda pole, kummitab mind juba aastaid, olles võtmeks elu igapäevasele reaalsusele, mis on painajalik nagu mahajäetud maja. Miks patt tundub veel patune, kui justkui polekski midagi puhast, mis selle räpaseks teeks?

kaugverjumalatKodusoojus on veel mingi määral olemas, kuid inimesi, kellel jumalast puudu on, näib palju olevat. Paljud kahjuks enam ei teadvustagi seda, kuid 1971. aastal Kaugver veel teadvustas. Patt painab ta otsuseid ning piinab teda ta seiklustes, ent ometi ei leia ta selgeid ajendeid asjaolule, miks kõik üldse toimub just nii, nagu see toimub. On kahtlus, et kui oleksime milleski rohkem veendunud, siis oleks asjad ehk põhjendatumad. Ei tekiks nii palju küsimusi. Ja joomine, üks raamatu peateemasid, on ehk üks peamisi küsimuste hajutajaid. Sest kes juba kahtlustama on hakanud, see vaevalt suudab elada tühjusega, mida peidavad vastusteta küsimused. Sellest minu sümpaatia ka selle teose joodikule.

Olles maast madalast paratamatult sunnitud jälgima joodikute maneere, pole see kokkuvõttes mitte kuidagi enam tabu või šokeeriv, seega pole mul aimugi, mida võiks steriilsest ja korralikust keskkonnast pärit mõni teine minuvanune sellisest asjast arvata. Aga selle teose kõrvale võib rahuliku südamega kujutada jalg üle põlve istuvat kössis kehaga meest, kelle pintsak ja nimetissõrm on suitsust läbi imbunud ning kelle tsüklijoomisest nägu on paistes ja silmad sapist, õnnetusest, mõttetusest ja õrnusest veel vaevu vidukil püsivad, kuigi ta hoopis sooviks, et need enam eales mitte midagi nägema ei peaks. Selline karakter on reaalsem ja tõsiseltvõetavam kui enamik võltsist roosamannast, millega inimesed end tänapäeval suures osas isoleerida üritavad. Minu soovitus sellisele pärdikukarjale on visata oma telekas aknast välja ja lugeda läbi kõik Kaugveri teosed. Sest ma keeldun uskumast, et eestlane on nii loll, kui end paista laseb.

Fjodor Dostojevski  „Idioot”

Peale selle, et idiootsusega üldse on kaksipidised lood ja võimatu on selgeks teha, kust läheb piir ja kuidas seda tõestada, on olemas Dostojevski idioot, kes on päris heaks orientiiriks sellel raskestimõistetaval kontseptsioonil. Suhtumine vürst Mõškinisse seab omamoodi teatepulga subjektiivsele individuaalitunnetusele, mis ilma liialdusteta minu jaoks väga määravaks võib osutuda.

dostojevskiidiootMuidugi ei ole Mõškin parem või halvem inimene kui teised, kuigi ta paratamatult mulle isiklikult hingelt suuremana näib kui teose teised tegelased. Ilmselt oma idealismi abituse tõttu mõjub ta kohmakalt ja rõhutatult idiootne, sest ei saa reaalsusega, nagu seda teised näevad, võrdväärselt hakkama. Aga mis asi see reaalsus üldse muu on kui meie enda konstrueeritud tõekspidamised. Haigeks, nagu teda peeti, teeb võib-olla hoopis hingeline eripära, mille vundament oma „pehmemate” tõekspidamistega ootusärevusega pingestatud õhustikus nii hullu surve all on, et ajal, kui end kehtestada oleks vaja, siis inimene hoopis minestusse langeb. Kui enamik ei mõtle kordagi sellele, mida tekitatakse geeniusele, siis jah – võib öelda, et geenius on haige, sest asju nähakse enda, mitte kõrvalolija seisukohalt.

Omamoodi on see teos oma kirju ja tiheda karakteri- ja süžee-ehituse tõttu üks paras kokkuvõtte inimtüüpidest üldiselt. Samamoodi, nagu igas maailma urkas idioote leidub, nii leidub idiooti ka eranditult igas inimeses. Küsimus ja kontrast, mille Dostojevski selle teosega tekitab, on pigem lugeja/vaataja silme ees – kellele mis kõige ilmsemalt idiootne tundub. Dostojevski ei ole valikuvõimalustega kitsi. Kuid hoiatuseks tasuks märkida, et hingelise traagikaga pole selles loos kokku hoitud: tegu on psüühekunstiteosega, mis nõuab kaasaelamist.tartulinnaraamatukogu100

Triin Tasuja

Eda Ahi – Lugemissoovitused

edaahisoovitused

Fjodor Dostojevski „Idioot” – tõeline inimeseks-olemise kokkuvõte.

Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita” – lummab ja valgustab elu ulmelisi (aga tegelikult täiesti tavalisi ning universaalseid) seoseid.

Eda Ahi_Uku PetersonAstrid Lindgreni „Pipi Pikksukk” – soe, armas ja põnev nagu lapsepõlv.

Kristiina Ehini „Kaitseala” – lugesin seda raamatut esimest korda ajal, kui võimalus piiluda kellegi kaitsealasse oli erakordselt võluv, valus ja oluline. Ja on seda siiani.

Dante Alighieri „Vita nova” – ilus ja ajatu väike raamat, alati uus.

Dino Buzzati „Tatarlaste kõrb” – üheaegselt mõistatuslik ja mõistetav, kummastav ja selge.

Maailma atlas – kui rännukirg ei anna asu, on pabermeredel seilamine pärisreisimisele mõneks ajaks hea asendus.

Eda Ahi

Eda Ahi foto Uku Peterson