Lina Nordquist “Järgnen sulle”

Lina Nordquist “Järgnen sulle” (2021, tlk Tiina Mullamaa, Eesti Raamat 2022)

Inimestele meeldib millegipärast tiitleid anda: kõige suurem/kõige parem/kõige kiirem jne. Rootsi autori Lina Nordquisti esikromaan “Järgnen sulle” on vist küll kõige kurvem raamat, mida ma oma elus olen lugenud. Kui te ei karda nutta, siis soovitan kindlasti – midagi nii võimsalt puudutavat pole ma ammu kogenud. Vähemalt kolm korda lugemise jooksul pidin kaaned kinni virutama ja nutta löristama, suutmata edasi lugeda. Aga tean, et olen silmad-märja-koha-peal sündinud, seega võib teistel lugejatel muidugi “paremini” minna.

Autor sõlmib (mida edasi, seda tihedamalt) kokku kahe naise, Unni ja Kåra lood. Naised on väga erinevad, peaaegu vastandlikud, neid lahutavad mitmed aastakümned, kuid neid seovad koht – mahajäetud hütist ülestöötatud talu – ja üks mees, Roar – Unni poeg, Kåra äi. Väga suur osa jutustusest on ka puudel, metsal, kes on justkui omaette tegelane. Metsaga tuleb õppida koos elama, sest “[s]ee, kes sätib ennast looduse vastu, jääb kaotajaks” (lk 55). Mets võtab vahel ka lõivu, aga sellegagi peab õppima leppima.

Unni on Rootsi põgenenud 19. sajandi lõpus Norrast, kus teda ähvardas vangi või hullumajja panek illegaalsete abortide tegemise eest. Talle ja pisipojale Roarile järgnes Unnit armastav rännuhimuline Armod, fantaasiarikaste lugudega mees, kelle peale sai loota ja kellega koos rajati – läbi väga suurte raskuste ja nälja-aastate – kodu metsade keskel asuvasse hütti. Hüti omanikule tuleb Armodil tasuda ränga tööga, ja hiljem Unnil veel rängemal moel. Unnit tabavad järjestikku rasked saatuselöögid, kuid ometi läheb ta edasi, saab hakkama. Eelkõige laste nimel, sest “[i]nimene teeb oma lapse heaks kõik. /…/ Lapsed peavad olema õnnelikud, see on ainus, mis midagi tähendab” (379).

Kuid 70 aastat hiljem on Unni ainus poeg Roar surnud ning hüti laua taga istuvad tema lesk Bricken ja minia Kåra, kavandades Roari matust. Nende vahel on palju rääkimata saladusi, mis rõhuvad Kåra hinge. Kuid lõpuks selgub, et kõige suurem saladus on varjul hoopis Brickenis. Kõik otsad sõlmitakse kokku. Nii nagu Unni lahkus kunagi metsa, et lasta tehtul olla tehtud, nii läheb nüüd Kåragi. Ja leiab lõpuks rahu, elus esimest korda. Kõlama jääb Unni mõtisklus: “Puud võtsid mind siin kunagi vastu ja nad naeratasid mind nähes. Me tuleme ja me läheme, see käib meie kõigi, nii puude kui inimeste kohta” (372).

Raamatu keel on ilus ja lihtne, ometi ka kujundlik ja lüüriline. Kujundid on hästi täpsed ja tabavad: “Ja seisimegi jälle, mütsid peos, kehva kuulmisega saatuse ees, kellel polnud aega meiesuguste jaoks (73); “Armastus pages seinapragudesse” (76) jms. Tõlkija on mitmel puhul leidnud kauneid lahendusi: “Ja puude vahel on alles kõik need, kellest me puudust tunneme” (325, minu rõhutus).

Lina Nordquisti saab kuulata ja näha tänavusel Prima Vistal.

Annika Aas

Anand Dílvar “Ori. Vaimne teejuht”

Millal hakkab inimene tegelikult oma elu peale mõtlema? Kas siis, kui tal läheb kõik ülimalt hästi või siis, kui vähemasti näiliselt pöördumatu kahju juba sündinud?

Anand Dílvar on imelise arusaadavuse ja kergusega pannud kirja nii lühidalt, kui see võimalik on — elu mõtte.

Raamatu peategelaseks on mees, kes on tüüpilise suhtumisega, et õnn sõltub kellestki teisest; et elu on alati nii nigel: mul on alati nii raske ja miks te aru ei saa, et just selle pärast ma selline olengi…

Oma mõtlematu tegevuse tulemusena leiab ta end ühel päeval koomasse langenuna haiglavoodist. Oma ebamugavuseks kuuleb ja näeb ta siiski kõike, mis toimub tema ümber. Milline on haiglatöötajate ja pere suhtumine temasse. Kes haletseb teda, kes näeb tema elushoidmises ebavajalikku meditsiiniseadmete raiskamist.

Sedasi lamades hakkab mees „vestlema” oma kõrgema minaga. See sisekõne on üksjagu vihastamapanev ja samas silmiavav.

Pikki kuid sedasi, masinate abil, hinge vaakudes, saab mees lõpuks taipamise: mina vastutan täielikult enda õnne eest. Need ei olegi meie vanemad, meie sõbrad, meie tööandjad või kes iganes, kellega meil on kokkupuude.

Soovitaks seda ühe-päeva-lugemist kõigile. Pole tähtsust, millesse, kellesse või mida sa usud. See teos lihtsalt pakub avaramat mõistmist. Hakkad ehk märkama, kui oluline sa tegelikult oled ja kui meeletult palju saad sina, just sina ise, enda heaks teha.

Anand Dílvar on sündinud 1966. aastal Francisco Ángeli nime all, ta on edukas Mehhiko kirjastaja ja paljude isiklikku arengut käsitlevate raamatute autor. Vaimsuse otsimine viis ta Oshosse Poonasse ja Põhja-Ameerika põlisameeriklaste juurde. Anand Dílvar tähendab „südame õnne”, mida ta jagab paljude inimestega vaimsetel praktikumidel (retriitidel) ja töötubades.

Ta on El Camino Rojo Edicionese asutaja ning Valle de Bravos asuva Vision Questi koosoleku- ja arenduskeskuse looja ja direktor. Tema huvi uute filosoofiate ja inimkasvu tehnikate otsimise vastu on viinud teda enam kui 18 riiki, et kohtuda vaimsete kommuunide, arenduskeskuste ja õpetajatega mitmel kontinendil.

Dílvar on rahvusvahelise bestselleri „Ori” autor. Teos on tõlgitud 25 keelde.

Tema hea huumor, lihtsus ja rõõm täidavad konverentse, retriite ja seminare, mida ta on tuhandetele inimestele pakkunud enam kui 15 aastat. Dílvarit kutsutakse pidevalt raadiosse ja televisiooni, et jagada oma erilist lähenemist sellele, mida ta nimetab teadvuse revolutsiooniks. Gestaltterapeut, saanud Indias Osho meditatiivsete ja terapeutiliste tehnikate väljaõppe ning põlisameeriklaste poolt päikesetantsijaks ja punase tee järgijaks. 

Triin Võsoberg

Autori pilt on pärit siit.