Pynchon Woo „Esimene aasta Eestis”

Esimene emotsioon seda raamatut avades oli ärritus: tiitellehele oli kirjutatud pealkiri „Esimene Aasta Eestis”.

Teine emotsioon oli lõbustatus: autor pühendas raamatu vanematele, kes on teda alati hästi toitnud ja temaga head olnud. Nii ilus ja soe ja võõrapärane – missugused küll on inimesed, kes toitmist eraldi ära mainivad? Vahepeal ehk oli veel midagi, aga kolmandana väärib märkimist tõsine jahmatus, kui jõudsin palkmaja ehituseni. Rohkem ei hakkas nummerdama.

Eessõnas öeldakse, et see ei ole reisiraamat Eesti kohta, see on lugu autori esimesest aastast Eestis, ja nii ongi. Pynchon Woo otsib oma kohta elus ja sellest ka lugeda saab, see pole „mida hiinlane eestlastest arvab” raamat, mõni arvamus võib ju olla sisse lipsanud, aga niiviisi äkki kohe küll ei meenu. Huvitav, kas raamatu lõpus olevate fotode kehv kvaliteet on „see ei ole reisiraamat” rõhutamiseks?

See lugu on Hiinast pärit noormehest, kes jõuab pärast Itaalias ja Jaapanis õppimist lõpuks Tallinna Ülikooli antropoloogia magistrantuuri. Ta on õppinud rahvusvahelisi suhteid, aga ta tahaks teada saada midagi inimeste kohta ja usub, et antropoloogia on eriala, kus seda võiks õppida. Ta õpib, kahtleb oma valikutes, õpib jälle ja tundub, et leiab selguse. Noormees tutvub paljude inimestega, Erasmuse programmiga aastaks Eestisse tulnud ameeriklasega, kelle ema on eestlanna, Itaaliast pärit Erasmuse tudengiga, kes õpib vene keelt, ja õnneks muidugi ka mõnede eestlastega, muuhulgas naisega, kes pärast 10 aastat võõrsil elamist kodus tagurpidi kultuurišokki läbi elab. Ta üritab Sportlandi poes jopet ostes tingida ja väidab lugejale, et maksis viimati sildi peal märgitud hinda toidupoodides. Mul polnud aimugi, et Jaapanis ja Itaalias poodides tingida saab. Noormees eksperimenteerib eesti toiduga ja õpib riisi asemel tatart sööma – mis põhjusel, pole selgitatud, võib-olla meil müüdav riis ei ole piisavalt kvaliteetne või pole see õigesti keedetud. Või on põhjus sama, mis üldse hiina toidu vältimises – et koduigatsust vältida. Ta veedab oma elu esimesed jõulud eestlasest sõbra pere juures maal ja käib loomulikult ka saunas. Palkehitisest lummatuna uurib ta erinevaid puust maju. Kui ema külla tuleb, viib Pynchon ta rappa. Üldse on vanematest, ja eriti emast, küllaltki palju juttu ja me lugeja saab veelkord kinnitust, et emad on igal pool ühesugused.

Ühesõnaga, ühest küljest võttes on paljud asjad samasugused, nagu võib lugeda teistegi Eestisse elama tulnud välismaalaste muljetest, aga autorist jääb mulje kui tõeliselt toredast inimesest ja lugeda tasub raamatut kindlasti, sest kirjutatud on huvitavalt, mõnusalt ja soojalt. Loodetavasti on ka tema järgmised aastad Eestis meeldivad.

Pynchon Woo ütleb, et on naljakas, et ta läks õppima antropoloogiat, et uurida teisi inimesi, aga sai midagi teada hoopis enda kohta.

Tundub, et mõnikord on kodust väga kaugele minek täitsa õige tee iseenda leidmiseks.

Kaja Kleimann

Kaja Kann „Tänavatüdruk”

Lühidalt öeldes räägib raamat neljakümnendate eluaastate alguses filosoofiat õppima asunud vabakutselisest etenduskunstnikust Kaja Kannust, raamat on päevikutaoline (ehkki ilma kuupäevadeta) ja kirjeldab kahte esimest aastat õpingutest. Dialooge on ka, mõned neist on niiviisi kirja pandud, et annab mõistatada, kes mida ütles. Kann tundub olevat inimene, kes midagi saavutada tahtes läheb tõesti läbi halli kivi, tagakaanelt loeme, et oma kraadi ta igatahes kätte sai.

Pikemalt öeldes räägib see väga paljust muust: sees on A nagu aridus, vabadus ja vastutus, omad ja võõrad, kohad ja inimesed, meedia ja metsad. Välismaa kunstiinimene, kes ei saa hakkama ahju kütmisega. Konverentsid ja žüriid. Kaaslased ja koerad. Etenduskunstnikud ja kriitikud, galerii on kirev. Igatsus maalepääsemise järgi ja ennastunustav korilus, kui sinna saab.

Mul oli see raamat juba natuke aega ootehunnikus seisnud, aga kui ühel hommikul Alvar Loogi arvustust Postimehes lugesin, mõtlesin, et nüüd on küll aeg. Loog nimelt väitis, et ta ei usu, et seda raamatut oleks huvitav lugeda kellelgi, kes Kaja Kannuga tuttav ei ole. Sõnastus võis veidi teine olla, aga mõte oli sama.

Mina autoriga tuttav ei ole, ehkki ma tean, kuidas ta välja näeb, olen Baltoscandali ajal temast vast paari meetri kaugusel seisnud, olen näinud mõnd asja, milles ta osalenud on, sh tema fotonäitust, mida raamatus meenutatakse, lugenud tema kirjutatud arvustusi, samuti eelmist raamatut „Eratee”, mis on samuti päeviku moodi ja mis mulle ka täitsa hästi meeldis. Mul oli ka „Tänavatüdrukut” huvitav lugeda! Mind ei häirinud seegi, et ma ei tea üldse Tallinna Ülikooli õppejõude (peale Väljataga pole mul kellestki ettekujutust) või paljusid (enamust?) teistest Kannu ümbritsevatest eesnime pidi nimetatud teatri-, kunsti- ja muudest inimestest. Kes kõiki teavad, loevad kindlasti teise pilguga, aga kas see ongi parem? Lihtsalt teistmoodi.

Lugedes tulid meelde nii mõnedki asjad oma ülikooliajast – just loogika puhul vapustas mind, et õppeainena polnud sel minu jaoks tavalise loogikaga miskit pistmist ja ülearu hästi ma sellega toime ei tulnudki. Koolitöö osad kõlavad kohati suisa absurdsetena, õpilased muudkui vabandavad oma tegemata tööde pärast või on hoopis õppejõud kadunud jne, väga veider tundub see kõik.

Isikliku elu osad – oh jah, eks ole isegi praeleiba ja (heal juhul) sibulat söödud, kui kas ei jõudnud poodi või tõepoolest polnud raha, ehkki kartulit oli mul kui maalapsel küll alati.

Kirjutatud on minu meelest niipalju nauditavalt, et seda saab võtta tõelise ilukirjandusena, mitte mingi elukroonikana. Kui Loog ütleb, et raamatus puudub kunstiline üldistusjõud, et see tekstina lihtsalt ei kanna, siis olgu, ma ei saa vaielda üldistuste koha pealt – juhul kui võtta nii, et lõpuks ei ole täpselt välja kirjutatud „miks see raamat on kirjutatud ja mida autor sellega öelda tahtis”. Aga kui palju siis neid on, kus moraal selgelt kirjas. Ja ega neid lugeda ka väga ei viitsi.

Ma mõtlesin raamatu pealkirja peale ja guugeldasin ka, selgus, et selle raamatu kohta on tegelikult päris mitu arvustust kirjutatud, mis mu meelest polegi nii tavaline, järelikult on, mida arvustada. Aga pealkirja suhtes ma mõistatan ikka edasi. Kujundatud on kaas ju ka nii, et kõigepealt on pealkiri ja siis autor, ehk et jutiga lugedes „Tänavatüdruk Kaja Kann”. Ehk nagu tänavapoiss? Selline kraade? Järsku filosoofide seas? Või tänavatüdruk nagu kriitik (see tuli nüüd kogemata välja jälle ühes Loogi intervjuus), aga see oleks juba vägivaldne seos. Sest Loog mõtleb ju teatrikriitikut ja selles raamatus on teatrist väga vähe juttu.

Üks arvustus, õigemini osa sellest, jahmatas mind. Nimelt kirjutab Sandra Müür: „Noorema põlvkonna lugejale on tõenäoliselt vastumeelne teoses esinev sage ropendamine, pidevad joomingud, silmakirjalik kapitalismi siunamine, alatasa “meie” versus “nemad” duaalsustesse langemine, stereotüpiseerimine, varjatult seksistlikud kommentaarid jne. Ühelt poolt on see kõik ääretult aus ja värskendav, ent teisalt tekib tahe kolme ahvi kombel silmad, kõrvad ja suu katta.” („Kaja Kann lööb kontsa põrandasse” ERRi lehel). Sa armas Mooses, ma olen ilmselt üks ropp vaninimene, mind ei häirinud miski, aga mõnusalt itsitada sain küll. Kas stereotüpiseerimine ja varjatult seksistlikud kommentaarid käisid näiteks hädise välismaalase kohta, kes siibrit lahti teha ei oska, aga kaissu kipub küll? Või ma ei tea. Viimasel ajal maailmas toimuvat jälgides on tunne, et huumor, ja iseäranis minu lemmik must huumor, on väljasuremisele määratud — ja ega pärast huumori väljasuremist pole inimkonnalgi pikka pidu mu arvates. Ma ei vabanda oma mõtte pärast ja pealegi kahtlustan, et ma pole ei originaalne ega ainuke selle arutluskäiguga.

Minu lemmikmõte oli kohas pärast teadasaamist, et ühel kursuskaaslasel ilmselt keelatakse lõputöö tegemine plagiaadisüüdistuse tõttu. „Mul hakkavad käed värisema, ma ei saa ise ka aru, kelle elu ma elan ja kelle mõtteid ma mõtlen, pekki, ka mulle võidakse anda disklahv. Et keelatakse üldse elamine ära, sest ma ei ela originaalselt.” Selle koha peal võiks iga lugeja mõtiskluseks pausi teha, aga ma ei usu ilmaski, et disklahv Kaja Kannu ähvardaks. Ja kui ta veel kirjutab, siis ma jälle loen.

Kaja Kleimann