Posts Tagged ‘üksindus’

Birk Rohelend “Mu sõraline sõber”

Birk Rohelennu “Mu sõraline sõber” on saanud küllalt korraliku meediakajastuse:

Aive Herja intervjuu Birk Rohelennuga Eesti Naises: “Ta on kirjanik, kes laseb õhtuti õlult kukkuda kontoriametniku triigitud pintsakul, et tõmmata välja terav sõnarapiir ja vabastada meid mustvalgete mõtete needusest.”
Birk Rohelend ise Toomas Vindi blogis: “Ideaalis jõuaksin selleni, et lugeja küsib endalt: aga kas siis tõesti kuidagi teistmoodi ei saaks? Et inimesed saaksid ennast kõrvalt vaadata /…/ jõudes lõpliku järelduseni: mul on hea meel, et mina olen mina.”
Eveli MMX-blogis: “Minategelane kui persoon oli iseenesest näotu, kuid kirjaniku loometöö tema elust jutustades rohkem kui vägev.”
Heleen Ottas Tallinna keskraamatukogu lehel: “Aus ja siiras teos oma ehedate emotsionidega.”
Ketlin Priilinn Eesti Ekspressis: “Romaan on täis teravmeelseid ja huvitavaid mõtteid, millest mõnigi mõjub jahmatavalt, teine paneb jälle muigama…”
Kolm loterii-blogis: “Seda võiks nimetada ülbeks proosaks. Rohelend on kindlakäeline kirjutaja.”
Mikk Pärnits Värskes Rõhus: “Tuleks kiita kujundust. See loob mulje, nagu oleks raamatu sisugi huvitav ja omapärane.”
Mõttelennutuste blogis: “Esmalt püüdis kinni hea minekuga tekst ja uudsus.”
Peeter Helme KesKus-is romaanivõistlusest: “Siim Veskimeest tsiteerides: “Ühe väga halva mehe lõpetatud päevik.”
Peeter Helme Sirbis romaanivõistlusest: “Ülesehituselt tempolt ja stiililt on “Mu sõraline sõber” pigem novell.”
Peeter Helme Vikerkaares: “Rohelend suudab luua karaktereid ja hoida lugejat oma lõa otsas ja tal on hea ümberkehastumisvõime.”

Mida veel lisada?

Kõik ju ikka teavad ansamblit Untsakad? Margus Põldsepp pajatas kunagi nende esinemisest Rootsis. Niisiis. Traditsioonilisel eesti lõõtsal on võimalik mängida ainult mažooris (võrdlusena – vene karmoškaga on võimalik mängida ka minooris). Ja nii ongi mingi sats uuemaid rahvalaule kümnekonna salmi südantlõhestava tekstiga – nagu Shakespeare’i tragöödiad, et lõpuks on lava laipu täis – aga muusika on ikka rõõmsameelne. Ja selles kontrastis on midagi eestlasele väga omast, sest Eestis esinedes polnud nad kunagi seda nii tugevalt tajunud. Võib-olla ka sellepärast, et muusikud tihtipeale ei pööra erilist tähelepanu laulude sõnadele, aga seal nad püüdsid publikule seletada, millest lauludes juttu tuleb, ja olles just rääkinud, kui õnnetu lugu järgmiseks tuleb, aga meloodia on hõissa-trilla-tralla, siis tekkis sisemuses mingi kummastus. Minu meelest elab selline kontrast edukalt edasi eesti pungisugemetega muusikas (esimese näitena tuleb pähe Tuberkuloited, kes on kasutanud Vallo Nuusti kurblikke tekste rõõmsate kolmeduurilugude jaoks) ja minu meelest on see kontrast kirjas ka selles raamatus. Et mängides lõbusalt stiiliga (segades kokku midagi sasshennolikku ja michelhoullenbecqlikku ja kaurkenderlikku ja guybrowninglikku ja peeterhelmelikku ja võib-olla isegi siimveskimehelikku) ja kujundusega (kujunduse poole pealt veel – minu jaoks on üsna tähtis, milline raamat välja näeb, ja selle raamatu väljanägemise heaks on päris palju panustatud) on kõne all üsna tõsised teemad – võõrandumine, üksindus, haigus. Minu meelest on siin raamatus ka pangede kaupa irooniat, aga kuna huumoritunnetus on inimestel nii erinev, siis humoorika lugemisena ei soovitaks. Aga uudishimu-lugemisena küll.

Tiina Sulg

Advertisements

Kaks kurba lugu Hispaaniast: “Kollane vihm” ja “Külm nahk”

Kirjastus Pegasus on oma kaasaegset tõlkekirjandust tutvustavas sarjas (mis kannab sellist ebaoriginaalset nime nagu “Pegasuse väike sari”) avaldanud järjest kaks romaani Hispaaniast pärit autoritelt: hispaanlase Julio Llamazaresi “Kollane vihm” ja kataloonlase Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk”.

kollanevihmTegevuspaigad ja tegelased on raamatuis küllaltki erinevad – Llamazaresi raamat kirjeldab ühte mahaajäetud küla Hispaanias ja sealset viimast elanikku, Piñolil toimub tegevus üksildasel saarel Antarktika lähistel, osalisteks majakavaht,  ilmavaatleja ja meremonstrumid. Aga milleski on need raamatud üsna sarnased.

Mõlemad raamatud räägivad paljuski üksindusest. Kui Llamazaresi tegelane on jäänud päris üksi, siis Piñoli peategelane muust maailmast eraldatud paigas sunnitud seltskonnas on pigem üksildane. Peategelaste arengus on mitmeid sarnaseid etappe: tegutsemiskihk vaheldub minnalaskmismeeleoludega, mälestustest on kord tuge, teinekord teevad need haiget, kontakte väljaspool olijatega kord otsitakse, kord välditakse paaniliselt, selleks, et enda mina täiesti kaotsi ei läheks, leiutatakse rituaale ja püütakse neid täita. Üksindus võib olla küll piinav, kuid lõppeks oli see mõlema raamatu peategelasel suhteliselt teadlik valik.kulmnahk

Kirjeldused, põhjendused ja meeleolud on raamatuis realistlikud ja usutavad. Mõningane müstiline moment, mida võib enam või vähem võtta unenäolisuse, allegooria või kaalutletud kirjanduslikku võttega, on ka “Kollase vihma” peategelase võime suhelda surnutega ning “Külma naha” inimesesarnased kahepaiksed. Ja mõlemas on see kuidagi õigel kohal ja mõjus.

Raamatust jääb õhku nukker meeleolu, tunnetus, et mingid ajad on pääsmatult kadunud ja elu läheb edasi uute reeglite järgi. Meeleolu rõhutamiseks on kummalgi oma märksõnad – Piñolil tuletorn ja suhted monstrumitega, Llamazaresil kollane vihm, mis uhub minema kõik olnu, murendab maju ja mälu.

Kui keegi küsib, et miks ta peaks neid raamatuid lugema, siis mingit mõistlikku vastust mul anda ei ole. Aga kui te soovite paariks tunniks sukelduda Püreneede-tagusesse kurbusesse, nautides sõnade võimu vormida silme ette pilte, hinge meeleolusid ja pähe seniselitamatuid mõtteid, siis on need raamatud hea valik.

Meie kirjanduskriitikuist on romaane märganud Peeter Helme (“Katalaani autori õuduspõneviku süvakihid” võrguajakirjas Kriteerium), Mele Pesti (“Antropoloogist kirjaniku sõda metslaste ja iseendaga” Eesti Päevalehes) ja Kätlin Kaldmaa (“”Kollane vihm” on igast küljest lihvitud teemant“ Eesti Päevalehes).

Tiina Sulg

Leena Lehtolainen “Uskusid juba – on meelest läinud”

Romaan algab, nagu nii mitmedki kaasaegsed romaanid (N. Ikstene „Elu pühitsus”, I. McEwani „Amsterdam”, L. Ullmanni „Hüvastijätt Stellaga” jt), matustega.

Raamatus on viis minategelast: kaks õde (tõsine ja töökas üksikema ja üsna naeruväärselt kujutatud järjest uusi elusihte otsiv „hingeline inimene”) ja vend (rannamajakeses üksi elav kirjanik) ning ühe õe kaks täiskasvanud last (laulmist ja muusikateooriat tudeeriv alkoholi-, söömis- ja suhtlemisprobleemidega tütar ja ravimisõltlasest taksojuhist poeg). Võib küll öelda, et tegelased on rohkem tüübid kui karakterid, kuid värvikad ka sellistena.

Igaühel on oma elu, omad probleemid ja omad viisid nende probleemidega toimetulekuks, omad unistused ja püüdlused. Ja oma üksindus. Üks ühine paine on 25 aastat tagasi toimunud mõrv, millest kõigil on pisut erinevad mälestused ja millest keegi eriti rääkida ei taha, aga mis mingil kombel siiski kõiki mõjutab.lehtolainenuskusid

Enam läksid mulle küll korda noorema põlvkonna tegemised, kuid omamoodi huvipakkuvad olid kõigi tegelaste sisemonoloogid. Eriti meeldisid mulle üleminekud ühelt jutustajalt teisele: jutt jääb katki poolelt lauselt ja jätkub poolelt lauselt juba teise tegelase suu läbi ja uue mõttega.

Žanrimääratlusega jään ma hätta. Reklaamitud on seda kui krimiromaani, mida ta natunatukene ka on, vormilt pigem naisteka ja sisult olmeromaani moodi, probleemiti arenguromaan (enese otsimine ja leidmine) või ühiskonnakriitiline romaan (alkoholism, töötus, üksindus). Olgu žanriga kuidas on, aga minu meelest annab romaan hea läbilõike Soome ühiskonnast.

Meeleolult sobib raamatut iseloomustama väljend, mida ma olen kasutanud nii mitmegi soome autori teose puhul: „Käsitletakse tõsiseid teemasid ja valusaid probleeme, aga kujutamisviisis on olemas mingi ugrihuumor või iroonia, mis asja pehmendab ja loetu omaseks teeb.”

Üldjuhul julgeks raamatu lugemist soovitada, aga eemale hoidku need, kel tõsine allergia naistekate või soome kirjanduse vastu.

PS. Kummaline pealkiri – “Uskusid juba – on meelest läinud” – on katke poplaulu sõnadest ja annab soome muusikaga kursisolijale mingi vihje, paraku mul jäi see vihje tabamata…

Tiina Sulg