Posts Tagged ‘tudengid’

Lauri Isotamm “Päev pole öö ei ole”

Kummaline raamat. Tartu, üheksakümnendad, tudengielu. Esialgu ongi rõhk sellel tudengielul, mul ei ole juurakatega kokkupuudet olnud ja ma ei tea, palju seal on väljamõeldut ja palju päriselule toetuvat, aga tundus pisut veider ja lämisev mälestuskatkete valik. Siis on rõhk Tartul — sellel pisikesel puust linnal, kus kõik tunnevad kõiki ja kust tahaks ära. See Tartu tundus mulle kohati isegi tuttav: Illusioon ja Kalev K, Toidutorn ja Kikerikii, suvaline Tartu kõrts ja kirsitubaka hõng. Ja siis läheb lugu kriminaalseks. Mõneti tekkisid lugedes paralleelid Sass Henno raamatuga “Mina olin siin”, sest see kriminaalsus oli oma olemuselt selline, mis saigi neil segastel üheksakümnendatel tekkida. See kriminaalsus ei olnud huvitav, aga seal olid mõned leheküljed sellist head teksti, kus ma mõtlesin, et hei, kirjanikeks pürgijad, lugege ja õppige, kuidas tuleb pinget hoida :) Raamatu lõpus olev soundtrack list oli päris hea, oleks võinud pikemgi olla, mõned raamatus mainitud lood jäid listist välja (ja mis mõttes ei ole ei raamatus ega listis Jäääärt?). Aa, ja veel üks huvitav üheksakümnendate detail — võõramaalase pilk, mis näeb kõiki neid ühiskondlikke muutusi kuidagi kõrvalt ja selgemalt, sest ise seal sees elades ei saanud nagu arugi, et see ajastu nii pöörane oli. Et iseenesest minu jaoks suht möh-raamat, aga üheksakümnendate Tartu hõng oli päris hästi tabatud ja mõned leheküljed olid mu meelest väga hästi kirjutatud.

Tiina Sulg

Advertisements

Daniel Vaarik “Praktikaaruanne”

Raamat  mahuks vabalt PetronePrindi memuaariraamatute sarja Hvostovi ja Murutariga ühte ritta, kuna vestab autori tudengipõlvest ja kõik raamatus esinevad tegelased on oma õigete nimedega – Marju Lauristin ongi Marju Lauristin ja Inno ongi Inno Tähismaa  ja Rein Lang ongi Rein Lang  jne. Ka on ilmselt sündmustikul dokumentaalne alus ajakirjandustudengi praktikaaruande näol.

Nagu kaanetutvustus ütleb, peaks raamat paeluma neid, kellele meeldib Dovlatov, kes oli ju samuti ajakirjanikuna leivatööd teinud populaarne vene kirjanik, siis minu puhul see nii oligi. Meeldib mulle väga Dovlatovi huumoritunnetus ja mahlaks keel ning Vaariku oma samuti. Nii et naerda sain ka peaaegu samapalju kui Dovlatovit lugedes. Lugesin pikemal bussireisil ja õnneks oli koht mu kõrvalistmel tühi – seega ei olnud karta, et naaber mind omaette itsitavaks ullikeseks võiks pidada. Eestlane on vahel selline asjalikult tõsimeelne isend, keda naerev kaaskodanik imestama paneb.

Aga et oma muljetele rohkem katet anda, lisan mõned katkendid.

1. Ajakirjandustudengi-praktikandi kitsastest elutingimustest:
Brändi peale kulus ka viimane raha ning  jälle ei olnud midagi süüa. Jõin Ekspressi külmkapist kohvikoore ära, kuid samal päeval ilmus kappi mitu vastlakuklit, mis ma kiirelt hävitasin. Järgmisel hommikul kostis kujundajate toa kõrvalt, kus külmkapp oli, valju sõnelemist. Madis Jürgen nõudis kellegi käest oma kukleid tagasi ning peagi selgus, et Jürgenil oli käsil eksperiment “elan kaks nädalat pensionäri pensioniga”. Kuklitest ilmajäämine tähendas, et ta pidi minema pajuurbi müüma või midagi sarnast, et midagi hamba alla saada. Elu on karm. Madis, nüüd sa tead, kuhu su kuklid jäid.
…Vahepeal olin kirjutanud ka ühe loo Postimehele, mis rääkis vargustest, Pulleritsu jaoks võis see isegi fiitžö alla sobitud.
Viimasel ajal oli varastamisest saanud üliõpilaste seas midagi spordiala sarnast, umbes nagu Louis Aragoni romaanis “Aurelien”, kus kirjeldatakse poest näppamist jõude elavate inimeste hobina 1920-ndate aastate Pariisis. Ainult selle erinevusega, et tihtipeale segunes hasart vajaduse ja vaesusega. Üks grupp juuraüliõpilasi oli Šotimaa ekskursioonil pännu pannud koormatäie pesu ning sellega vahele jäänud. Osa visati hiljem ülikoolist välja.
Et vargustest lähemalt sotti saada, varastasin algatuseks ise Tartu Kaubahallist ploomitordi… Selgus ka, et kaubahallis tegutses erariides turvamees, kelle nina alt ma olin pahaaimamatult test-tordi ära hiivanud.”

2. Naljakatest apsakatest Q-Raadios:
“Muusika jäi vaiksemaks ning eetrisse sisenes reipahäälne noormees: “Siin Q-Raadio, tere hommikust, “ hõikas ta ning jätkas siis: “Uudistega on eetris…ee…eee…”
Q-Raadio mõlemad kuulajad, nagu raadiotöötajad ise oma auditrooriumi hellitavalt kutsusid, istusid köögis ja põrnitsesid raadiot. “Kallis… kas sa kuulsid, et uudistelugejal läks iseenda nimi meelest ära?”
“Kuulsin jah! Aga eile ütles saatejuht eetris, et ta nimi on Indrek Tarand, kuigi tema nimi on tegelikult hoopis Indrek Ostrat!”
…Ühel päeval läks toimetuse ainus printer hulluks ning vahetas väljatrükitud tekstides ära kõik “a” ja “o” tähed.
“Tere hammikust, Tortu!”

3. Tudenginaljadest:
“Ühel eriti hämaral ja sombusel esimese kursuse pärastlõunal sisenesin õllerestorani Humal. Soojas valguse käes sumises sadakond inimest ning tänu seintele löödud kahhelkividele meenutas atmosfäär meesteosakonda Tiigi tänanava avalikus saunas.
“Täna on tudengijazzi festival, “ ütles Mait.
Nojah, nagunii piletiga, lisas Marten. Aga mis mõttes! Lähme esinema, saame tasuta?
Helistasime tudengijazzi korraldajatele infoga, et üks küllaltki kõva eksperimentaaldžässibnd on ukse taha jäänud, ning saime poole kümneks omale veerandtunnise esinemisaja.
Nii, kas keegi mingit pilli oskab mängida?
Ma oskan natuke suupilli, ütles Heinz.
Ma tean, kust kitarri saab, ütlesin mina.
Järgnevad kaks tundi tegelesime pillide kokkuajamisega ning leidsime endale ka laulja, hämmastavate vokaalsete omadustega usuteadlase Roometi, minu sõbra, kellest ma eespool juba rääkisin. Roomet tuli klubi juurde ja ütles: “Ma ei tea, ilma igasuguse ettevalmistuseta, ma ikka ei taha esineda.”
“Ole vait ja võta napsu, “ arvasin mina ja andsin Roometile pudeli viina.
“Ma võin lihtsalt vaatama tulla, “ütles Roomet.
Ülikooli klubi oli rahvast paksult täis ning klubi direktoril oli raskusi, et mind üles leida. “Poisid, kas te saaksite pool tundi täis teha, üks Leningradi bänd jäi tulemata?”
“Pole probleemi, šeff,” ütlesin.
“Aga teie laulja on vaja lae alt kätte saada, “ütles Gunnar.
Ma pöörasin oma pilgu üles ning nägin tuletõrjeredelit mööda lae alla roninud Roometit, kes huilgas üle terve koridori.
Pool tundi hiljem tulime rahvast täis saali ees lavale. “Mida me mängime,” küsis trummar Alo. “Loll oled või, hakka lihtsalt pihta, “ ütlesin mina.
Alo pikad juuksed vajusid talle näo ette ja ta hakkas trumme nüpeldama. Minu käes oli üks soolokitarridest ning kokku oli meid lava peal kaheksa. Heinz mängis kõige ees suupilliga mingit rahvaviisi ning korraga lendas juuste lehvides lavale Roomet, kes hakkas rahvast üles kütma häälitsustega nagu ”Juu!”
“Lavastaja pakub ilmselgelt üle, “ tsiteeris keegi rahvahulgast Strindbergi “Punast tuba”. Osa inimesi proovis valssi tantsida. Üks kitarr hakkas korraga tegema mingit imelikku häält “vauauaua” ning Heinzi juurest kostis “Meil aiaäärne tänavas”.
“Juuu-uuu-uuu,” karjus Roomet.
Korraga hakkas laval olev suur vanamoeline teleülekandekaamera rahva sekka vajuma, lähedalseisjate pingutustega suudeti see lavale tagasi tõsta, kuid siis hakkas õõtsuma seinatäis kõlareid. Roometi mikrofonil tuli juhe tagant ära ja ta istus klaveri alla ning proovis seda tagasi toppida. Siis kukkus suure mürtsuga midagi ümber.
“Juu…”
Esinemine võis kesta kokku neli või viis minutit, peaegu kõik lahkusid lavalt, ainus, mis jäi, oli trummimüdin. “Põmm, mütt-mütt-müttt…”
Seejärel tuli saali poolt otsustaval sammul turvamees, läks Alo juurde, võttis tema trummipulkadest kinni ja küsis: “Kas kaua läheb veel?”
Kõige raskem oli autosse tassida Roometit, kes oli põhimõtteliselt otsustanud, et ta on metsas tormiga ümberkukkunud kuusk, jäik nagu palk, ning ei olnud nõus autosse saamiseks kummarduma. Lükkasime ta sellises olekus läbi autoakna tagaistmele ning sõitsime ühe sõbra juurde koju.
Hommikul ärkasime kõik päevalilleõliga praadimise lõhna peale. Köögis seisis Roomet, hüpitas pannil pannkooki. “Kas keegi eile esines ka?” küsis Roomet.
Gunnar tahtis meie käest lõhutud mikrofoni eest viissada rubla ning seetõttu ei julgenud me mõnda aega ülikooli klubis enam käia. “Peaasi, et noored rentslis ei vedele,“ võttis olukorra kokku kohaliku raadio kultuurikommentaator.
Aastaid hiljem asutas Roomet lo-fi dadapop-ansambli nimega Kreatiivmootor, mille produktsioon sarnaneb meie etteastega tollel õhtul ülikooli klubis. Alo läks Hollandisse õppima mingit akustika ja kaose piiridel asuvat eriala ning esineb mürateemaliste performance`idega erinevatel festivalidel üle maailma.”

Lugemissoovitus kõikidele, kes on olnud seotud Tartuga ja ülikooliga või Eesti ajakirjandusega (ka lugejana), kes leidsid ülaltoodud katkenditest midagi naljakat ning kelle lemmikute hulka kuulub Dovlatov.

Lisainfo:
Daniel Vaariku tänaseid mõtteid blogis Memokraat  ja tegutsemisest poliitikas . Tema lugemiselamusi Varraku blogis .
Kaarel Kressa intervjuu , intervjuu ETV Terevisioonis , Vikerraadio saates Suvekülaline 21.06.2012 .
Lugemiselamusi  Ülo Mattheus Sirbis ,  Mele Pesti Eesti Päevalehes , Olaf Suuder Postimehes , Jaan Martinson Õhtulehes , blogis Südamelähedaselt , Daki blogis , Epp Petrone blogis , Elu ja Olu blogis .

Ülli Tõnissoo

Daniel Vaariku pilt on pärit siit.

Merike Reiljan “Anakronett”

AUTORIST

Merike Reiljan on Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilane. Sündinud Tartus 1989. a. Lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi humanitaarharu ja õppinud Vanemuise Tantsu- ja Balletikoolis. 2009. a. sai ta preemia draamateksti eest Kooliteatrite Festivali riigivoorus.

PEALKIRJAST

Anakronism – kreeka an(a)- “tagasi” ja kronos- “aeg” – on nähtus, mis ei sobi oma ajaloolisse konteksti, samuti sellise nähtuse kujutamine.

Autor ise selgitab, et anakronett on tuletatud sõnadest anakronism ja sonett: “Kuna anakroneti tuumaks on ilu, siis tema vormi kirjeldamiseks valitud peen ja nipsasjalik mõiste sonett. See sõna võiks samahästi olla ka korsett, menuett, konfett, piruett, marionett või Marie Antoinette.”

SISU

Inimestega minevikust on võimalik kohtuda ilma ajamasinata. Rasmus saab seda teada, tutvudes tüdrukuga, kes kummalise elu keerdkäigu tõttu on saanud 1930-ndate kasvatuse, ehhkki elab 21. sajandil. Tartu puuaguli süngete ja värviliste majade vahel hargneb lugu kahest noorest tänavamuusikust, kes püüavad vastata aja nõudmistele. Võib-olla on tüdrukul minevikust sellega kergemgi hakkama saada kui poisil kaasajast.

TEGELASTEST

RASMUS. 20- aastane, õpib ülikoolis apteekriks ja teenib tänavamuusikuna taskuraha. 9- aastaselt oli poiss katusele roninud ja libisenud ning saanud kukkudes püsiva põlvevigastuse. “Temas oli peidus hästisegatud kombinatsioon kavalast naerukuradist ja tõsidusest. Tal olid rohelised raskete laugudega silmad ja lõuajooneni ulatuvad punakaspruunid juuksed. Ta nägi pealaest jalatallani välja maitsekalt lohakas. Oma kargud oli ta ise puust voolinud, oranžiks võõbanud ja pärast üle lakkinud”. Rasmus elas koos isaga Karlovas ja aitas viimasel antikvariaati pidada.

MARIIN. Keemik ja riietur. Õppis ülikoolis ainete teadust ja töötas kostüümilaos. “Ta oli kondine ja tema igapäevasesse rõivakomplekti kuulusid pruun sonimüts, vest ja siidsall. Mariinist õhkus tahumatut ülbust ja nooruslikku kergemeelsust. Kuid see kõik olnuks plass ilma luulelise palistuskandita, mille lisas tema kiindumus parukatesse ja lavariietesse, mida ta korrastas ja osatäitjatele selga aitas.” Mariin üüris väikest ahiküttega korterit ja rõõmustas selle üle, et saab ise süüa teha. Rasmus ja Mariin tutvusid ülikooli laboris keemia praktikumis.

KRISTOFER. Õppis Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maali – soovis saada vanade šedöövrite ja üldse vanade asjade restaureerijaks. Lisaraha teenis teatrirekvisiitide värskendamisega. Kannab raamatuid aksessuaaridena. Juba keskkoolis hoidis alati käes pintsaku või pükstega ühte värvi raamatuid. “Raamat on ju füüsiline asi ja selle valin ma välimuse järgi, teose aga võtan sisu järgi. Ma arvan, et mõlemat kvaliteeti tuleb hinnata. Mõistagi meeldib mulle lugeda, aga ma pean kaantest sama palju lugu. Niisamuti armastan ma vestelda, aga tahan olla ilusate inimeste keskel.” Kristofer oli Rasmuse sõber, said tuttavaks juba algklassides ja olid keskkooli lõpuni pinginaabrid.

INGEBORG. Salapärane  leierkastiga tüdruk, kellega Rasmus kohtus öisel tänaval.”Neiu kandis tumesinist kolmekümnendate aastate lõikega mantlit. See ulatus allapoole põlve, oli keskelt laia vööga kokku tõmmatud, kitsas tegumood rõhutas sihvakust. Tüdruku kuklasse üles sätitud juuksed olid vesihallid… Neiu võis kõige rohkem olla kahekümnene. Ometi tundus tema juures kõik mitte ainult vanamoodne, vaid lausa vana. Tema riided, tema hoiak, tema vesilokid. Kõik, peale verinoore naha.”
Tüdruku vanaema oli 90-aastane ja elas maamõisas koos Ingeborgiga, kellele palgati koduõpetaja, tantsuõpetaja. “Kahekümne esimest sajandit ei olnud maamõisas olemas. Selle asemel oli pesuköök ja toatüdruk, guvernant ja tantsutunnid. Ajakiri Linda ja Gailiti, Tuglase ning Kivikase närvekõditavad romaanid.” Alles 19-aastaselt astus Ingeborg ülikooli ja tuli Tartusse elama. “Ta ei kolinud üksnes maalt linna, vaid kahekümnenda sajandi algusest kahekümne esimesse.”
See omapärane neiu üürib kaheks kuuks vaba toa Rasmuse ja tema isa majas. Paneb raamatud külmkappi – “Ma arvan, et surematud asjad peavad kattuma härmaga ja ainult surelikud tolmuga”, riietub kinno minnes uhkesse tualetti ja aplodeerib püsti seistes seansi lõppedes. Päevade möödudes avab Ingeborg Rasmusele nii mõnegi saladuse oma elufilosoofiast: “Toad on pildid elavatest inimestest – aknapiidaga raamitud veel kuivamata värv. Ma valin külalisi hoolega. Kui olen kellegi kord oma tuppa lasknud, ei saa seda enam kunagi muuta ja ma kohtlen teda vastava austusega.”

TARTU

16-st novellist koosneva raamatu tegevuspaigaks on Tartu linn, mida autor nimetab “kasutatud asjade laenukoguks” ja selgitus: “kõik meile armsad kohad on juba kellelegi kuulunud. Nagu ka raamatukogudes ei jagata teavet eelmiste laenutajate kohta, sulgeb linn ajutise omaniku loo delikaatselt oma puuseintesse ja kivimüüridesse. Ainult lagunev fassaad annab märku nende “teiste” olemasolust…Linnajaod nagu Karlova, Tähtvere ja Supilinn on kapseldunud betoonseinte ja elektrivalgustuse vahele. Ohvrikivid pole kuhugi kadunud, nad on nüüd betoonist. Nad on kõrgemad kui kirikud, need kaasaegsed kaubahoovid. Igaühel on oma ettekujutus, mida täpselt on neile ohverdatud ja ka sellest mõeldakse erinevalt, kas kividele ohvri viimine muudab maise elu paremaks…”

Raamatut suureks plussiks on noore autori sõnaseadmise oskus – seetõttu kasutasingi ma lugemissoovituses palju autori enda teksti, mis on üllatavalt nüansirikas ja värvikirev. Samuti imponeerisid mulle “Anakroneti” tegelaskujud – noored, omanäolised, iseteadvad elukunstnikud.

Ülle Nemvalts