Posts Tagged ‘tõsielulood’

2016. aastal ilmunud mälestused ja elulood

m1Üldteosed, psühholoogia
Arrak, Jüri. Ilma naljata: kirjavahetus 1994-2000 008E ARR
Ederma, Vello. Siin Ameerika Hääl, Washington! 070 EDE
Frankl, Viktor. … ja siiski tahta elada : psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit 159.9 FRA
Kadastik, Mart. Nüüd ma siis kirjutan: elutööraamat 070 KAD
Kuur, Kairi. Maailm paksude mätta otsast 159.9 KUU
Lehtonen, Pekka. Ülesandega üle lahe : propaganda mitu nägu 070 LEH
Luik, Kadri. Julgus mõelda, julgus öelda. 3 159.9 LUI
Lungina, Tatjana. Wolf Messing : tõestisündinud lugu Venemaa suurimast sensitiivist 133 LUN
Mang, Igor. Igor Mangi elu ja astroloogiatarkused. 133.5 MAN
Muravin, Gennadi. Ebatsensuursed juhtumid : sekeldused Eesti raamatutega Nõukogude ajal 002 MUR
Pärtelpoeg, Ago. Laine Peep : direktriss. 02 PÄR
Sugrue, Thomas. Jõgi oma harudega: Edgar Cayce lugu 133 SUG

Ühiskonnateadused
Belford, Jordan. Wall Streeti hunt: [lugu sellest, kuidas raha Wall Streeti Supermani põrmu paiskas]. 336 BEL
D`Antonio, Michael. Tõde Trumpist 658 D`A
Ergma, Ene. Kosmosemutt 32E ERG
Ideon, Argo. THI: president Ilvese Kadrioru aastad 2006-2016  32E IDE
m2Kallas. Esseed. Mõtted ja päevakaja 32E KAL
Kangur, Paavo. Mart Helme: õnnesärgis sündinud 32E KAN
Karm, Hille. Siiri ja Mihkel Oviir : Kahekesi klaasist majas. 32E KAR
Kerman, Piper. Oranž on uus must : minu aasta naistevanglas 343 KER
Knight, Phil. Jala jälg: Nike algust meenutab selle looja 658 KNI
Krikk, Mai. Kahe võimu vahel. 35 KRI
MacIntyre, Ben. Spioon sõprade seas. Kim Philby ja suur reetmine 327.8 MAC
Made, Tiit. Rootsis Nõukogude saatkonnas 327 MAD
Neihardt, John. Black Elk jutustab 39 NEI
Nemtšova, Zanna. Äratamas Venemaad: minu isa Boriss Nemtsov ja tema poliitiline pärand. 32T NEM
Pals, Kristo. Missioonisõdurina Aafrikas 355 PAL
Tammer, Enno. Raudse Rusika looja : Lembit Kolk ja K-Komando 35 TAM
Vatmann, Kati Saara. Kodutunne : ärge jätke mind üksi. 36 VAT
Võrno, Hannes. Missioon : ühe missiooni päevikud. 355 VÕR
Weiser, Benjamin. Salajane elu : Poola ohvitseri varjatud missioon : millist hinda tuli maksta oma maa päästmise eest? 327.8 WEI

m3Meditsiin
Aunaste, Elis. Allan Gary Oolo : minu teekond 61 AUN
Ellamaa, Andres. Arstile jääb valu. 61 ELL
Karjus, Irje. Veetka talu lugu, ehk, Kuidas linnatüdrukust metsamoor sai 615.8 KAR
Lääne, Tiit. Jaan Olari - arst, kes ei mahtunud provintsi. 616.8 JAA
Padrik, Vello. Eesti kirurgiast läbi aegade 617 EES
Tiik, Heino. Nõela vägi. 61 TII
Vahisalu, Rein. Südamest – muiates ja tõsimeeli 616.1 VAH

Ajalugu
1905. aasta Eestis: mälestused 94E1 TUH
Aleksijevitš, Svjatlana. Sõda ei ole naise nägu 94(4)4 ALE
Colton, Timothy J. Jeltsin – elu. 94V2 COL
Hillebrand, Laura. Murdumatu: lugu ellujäämisest, kohanemisvõimest ja lunastusest Teise maailmasõja päevil 94(4)4 HIL
Hlevnjuk, Oleg V. Stalin. Diktaatori uus elulugu  94V2 HLE
Hughes, Lindsey. Romanovid: Venemaa valitsejad 1613-1917 94V1 HUG
Ilp, Roland. Tartlaste meenutusi ajas.  908 ILP
Juškin, Vladimir. Peaministri nõuniku päevik. 94E4 JUŠ
Kerge, Ago-Livius. Tudulinnast Tallinna arhitektiks. 94E4 KER
Kindralfeldmarssal vürst Michael Andreas Barclay de Tolly 94V1 KIN
Klas-Glass, Reny. Üks lugu minu elust 94E4 KLA
Korp, Silvi. Tuulte keerises. 94E4 KOR
Kotšinev, Jüri. Kutuzov. Pater patriae. 94V1 KOT
Kruut, Valter. Lapsepõlvemaa, sõda ja kolm okupatsiooni  94(4)4 KRU
m7Kuidas me pääsesime helgest tulevikust 94E4 JUN
Kull, Martin S. Osula Ott ja tema „pillimehed” 94E4 KUL
Lambur, Ruuben. Alutaguse saaga : mälestuste põimik 94E4 LAM
Lattik, Jaan. Teekond läbi öö II, III  94E2 LAT
Lauristin, Marju. Marjustini sajand: kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast 94E4 LAU
Leemets, Helle. Pikk tee koju, ehk, Siberi valge lumi 94E4 LEE
Lääne, Tiit. Pakku punakatku eest. 94E4 LÄÄ
Markin, Karl. Sõjamälestused 1915. aasta aprillist peale 94E1 MAR
Michaelis, Rolf. SS-erikomando Dirlewanger võitleja mälestused 94(4)4 MIC
Mõttus, Aksel. Karmi elukroonikat. II osa, Metsavenna lood 94E4 MÕT
Netto, Lev. Vanne : tagasivaade  94V2 NET
Oiderma, Hellar AP. Elu sõlmed II 94E2 OID 2
Purje, Eerik. Mesipuu poole 94E4 PUR
Rappaport, Helen. Neli õde: suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud 94V2 RAP
Revali ja Peterburi vahel : eestimaalaste mälestusi kahest sajandist 94E REV
Rislakki, Jukka. Vorkuta! : ülestõus sunnitöölaagris 94V2 RIS
Rubenstein, Joshua. Stalini viimased päevad 94V2 RUB
Räpp, Lauri. Linn on minu – Tartu tahavaatepeeglis 908 Tartu RÄP
Saul, Bruno. Meie aeg : [mälestused]. V 94E4 SAU 5
Sebag Montefiore, Simon. Romanovid: 1613-1918 94V1 SEB
Säde, Tuuli. Torm Läänemerel : printsess Diana isa lugu 94(4)3 SÄD
Šuškevits, Stanislav. Minu elu : NSV Liidu hukust ja elustamise püüust 94(4)3 ŠUŠ
Tamman, Tiina. Paul Oras – punane admiral 94E3 TAM
Uibo, Taivo. Vabadustahtega KGB vastu: mälestused  94E4 UIB
Veski, Rein. Taavet Paasi tütred 2 94E2 TAA 2
Vihma, Helgi. Kilbaverest Siberisse 94E4 VIH
Williams, Kate. Josephine: iha, ambitsioonid, Napoleon. 94(4)2 WIL
Wilson, Andrew Norman. Kuninganna Victoria. 94(4)2 WIL

m4Kunst, teater, film
Allik, Jaak. Kihnu Jõnnist Savisaareni 792E ALL
Ester-Väljaots, Betty. Eesti esimesed fotokuningad: ajalugu läbi vendade Parikaste fotokaamera 77 EST
Gill, Paul. Hollywoodi armastuslood : tõelised armastuslood teisel pool suurt ekraani 791T PAU
Hirv, Indrek. Tartust Pariisi ja tagasi : rännakutest, kunstist ja möödanikust 75E HIR
Juhan Kuus : inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas 77 JUH
Maiste, Juhan. Vabadus mäletada. 7(091) MAI
Morton, Andrew. Tom Cruise: mitteametlik elulugu 791T MOR
Mäetamm, Marko. Juubeliaasta 7E MÄE
O`Connor, Anne-Marie. Daam kullas: Gustav Klimti meistriteose, Adele Bloch-Baueri portree erakordne lugu 75T O`C
Rei, Ave-Marleen. Rästiku pihtimus. Marje Metsur 792E REI
Säde, Enn. Säde filmist : lood Eesti filmimetsadest 791E SÄD

Sport, geograafia
Abelid – 100 : meenutuste ja tänuga / [koostaja ja toimetaja Kaarel Zilmer ; kujundus: Katri Karing] 796.9 ABE
Balague, Guillem. Cristiano Ronaldo 791.322 BEL
Heminsley, Alexandra. Kuidas minust sai jooksja 796.42 HEM
Jackson, Phil. Pühad rõngad : visa võitleja vaimsed õppetunnid 796.323 JAC
m6Kalmre, Vahur. Tartu Rock! Tartu Rock! 796.323 KAL
Keres, Paul. Mälestusi. Materjale. Kirju  794.1 PAU
Laisaar, Väino. 4×4 reisid : elu läbi kolme silma 913(5) LAI
Litmanen, Jari. Litmanen 10  796.322 LIT
Lääne, Tiit. Musta patsiga mees: mõrvatud maailmameister Saul Hallap  796.8 MUS
Murray, Andy. Seitsekümmend seitse : minu teekond Wimbledoni hiilguseni 796.342 MUR
Otsides Spunki : Tartu Ülikooli töötajate mälestusi reisimisest Nõukogude Liidu ajal 910.4 OTS
Press, Gunnar. Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja 796.322 PRE
Remma, Tõnu. Nõukogude Liit nii, nagu see tegelikult oli  913V REM
Rosin, Mariliis. Maltale : elu Suurel Kivil 913(4) ROS
Zoltowska-Darska, Yvette. Messi: väike poiss, kellest sai jalgpallilegend 796.322 ZOL
Zoltowska-Darska, Yvette. Ronaldo: poiss, kes teadis, mida ta tahab 796.322 ZOL

Keel ja kirjandus
Houellebecq, Michel. H.P. Lovecraft: maailma vastu, elu vastu 82T(092)Lovecraft HOU
Liiv, Jakob. Elu ja mälestusi 82E(092) LII
Lomb, Kató. Kuidas ma keeli õpin, ehk, Kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed 81 LOM
Puhvel, Madli. Lydia Koidula: elu ja aeg 82E(092)Koidula PUH
Salumets, Thomas. Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit  82E(092) SAL
Vahing, Vaino. Noor Unt 82E(092) VAH

m5Mälestused ilukirjanduse saalis
Alavainu, Ave. 50:50 elueklektika
Amuroso, Sophia. Tegijatüdruk
Bosse-Sporleder, Maria. Viimases kohvris on kodumaa
Buracinschi, Boris. Oh see Eesti kergemeelsus
Cawley, Joe. Tenerife pihtimused
Doss, Frances. Südame sunnil. Desmond Dossi lugu
Gardos, Peter. Koidupalavik
Gide, Andre. Maised toidud
Hanson, Hedvig. Kirju mandrilt
Hartland, Jessie. Steve Jobs : hullult äge : graafiline elulugu
Hasselblatt, Cornelius. Ma armastasin eestlast
Hłasko, Marek. Kaunid kahekümneaastased
Jaakson, Mall. Euroopa kriisid ja Armastuse puud
Kalanithi, Paul. Kui hingusest saab õhk
Kartau, Heino. Krimmipoisid aastakümneid hiljem
Katajeva-Valk, Nadežda. Seal, kus ma sündisin
Kear, Nicole C. Nüüd ma näen teid
Kerr, Peter. Apelsinid lumes : üks talv Mallorcal
Krutski, Gunnar. Krutskite kroonika 1849-2014
Lee, Hyeonseo. Seitsme nimega tüdruk : Põhja-Korea ülejooksiku lugu
Lawson, Jenny. Hullult õnnelik : (naljakas raamat hirmsatest asjadest)
Maaten, Siim. Kirju kodust
Messer, David. Sigmundm9
Metsküla, Liina. Maailma peal ripakil
Märka, Veiko. Minu 1986 : tiigriaasta hullumajas
Napierski, Kersti. Sõjast sõelutud
Nicholas, Anna. Kass kuumal kivikatusel : mürgel Mayfairis ja Mallorcal
Petrone, Justin. Kirju Eestist
Põder, Rein. Tagasivaatepeeglis : isiklikku
Rahapuu, Riin. Elust ja armastusest
Raud, Mihkel. Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda
Raudnask, Valve. Juunilumi
Raun, Ott. Tuba number kaheksa
Rejmer, Margo. Bukarest. Tolm ja veri
Roht, Richard. Tsaari ohvitser
Roht, Richard. Sõjasõit
Runnel, Hando. Hingedeaeg : mõtted ja märkmed
Rusing, Ester. Kõik on võimalik
Rätsep, Evald. Kohtumine loodusega
Saar, Olivia. Hetked endas : mõttemõlgutusi ilmas, inimestest, iseendast aastatel 1990-2015
Sommer, Lauri. Lugusid lõunast: 2012-2016
Soosaar, Enn. Isa ja aeg
Sundberg, Anna. Ma armastasin terroristi
Tungal, Leelo. Seltsimees laps ja suured inimesed
Vaino, Enn. Hüvastijätt mammutarmeega
Vaik, Toivo. Suurvete aegu

m10MINU… sari
Albri, Jaana. Minu Kreeta
Contra. Minu Läti
Koido, Malle. Minu Rio de Janeiro
Kütimaa, Janne. Minu Ahvenamaa
Lotus, Diana. Minu New York
Paltsmar, Liis. Minu Costa Rica
Parve, Jesper. Minu Bali
Pääskyla-Malmström, Terhi. Minu Tallinn
Saimre, Tanel. Minu Norra
Somelar, Janek. Minu Afganistan
Suurmaa, Marianne. Minu Saksamaa
Vaikjärv, Janika. Minu Kilimanjaro

Tehnikakirjanduse osakonnas
Arhitekt Raine Karp
Eesti Tööstusprojektist Sweco Projektini : 1944-2007
Hadfield, Chris. Astronaudi soovitused eluks Maal
Iila, Mati. Aviaator. 2 : ametnikuna Eesti Vabariigi avalikus teenistuses
Kask, Raivo. Lendur : tööl all- ja ülalpool pilvi : mälestusi lenduriks õppimisest, lendamisest Aeroflotis ja Estonian Airis ning lennundusest üldse .
Porter, Richard. Hullumeelsed ja geniaalsed aastad : “Top Geari” telgitagustes

Mälestused ja elulooraamatud muusikaosakonnas
m8Azerrad, Michael. Come as you are : Nirvana lugu
Hopkins, Jerry. Keegi ei pääse siit eluga : Jim Morrisoni elulugu
Kangur, Paavo. Gennadi Podelski : pagulane Lootuse tänavast ehk enne Jaak Joalat
Klas, Eri. Mälestuste portfell
Lang, Tiina. Jaanus Nõgisto : vaatan korraks tagasi
Lehiste, Juta. Juta Lehiste
Leivak, Verni. Gastrollid U-duuris : Eesti muusikute uskumatud seiklused nõukaajal
Martin, Nicholas. Florence Foster Jenkins : hämmastav lugu Ameerika tuntuimast ja vähim hinnatud sopranist
Nahkur, Toivo. Erna Saar endast ja Johannes Võerahansust
Oja, Andres. Tsepeliini triumf : Eesti rock 1970. aastatel
Osbourne, Ozzy. Mina olen Ozzy
Poobus, Hele-Mai. Anu Kaal : kahel pool eesriiet
Sal-Saller, Hendrik. Hendrik Sal-Saller : intervjuu iseendaga
Sass, röövime õige laeva : Alo Ritsing
Smith, Patti. M-rong
Trynka, Paul. David Bowie : Starman
Ulla, Ülle. Ma armastasin Estoniat
Wall, Mick. Enter night : Metallica : biograafia

Annika Hramov

Rita Ahonen „Minu Stockholm”

ahonenminustockholmMa olen  „Minu …” raamatuid jupiti lugenud. Sügavat lugemiselamust pole ükski pakkunud, aga kui ma pean mõttes meeles, et see sari on oma olemuselt rohkem ajakirjandus kui kirjandus, siis positiivse poole peale üht-teist ikka koguneb. Rita Ahoneni „Minu Stockholm” oli just see positiivne lugemine – natuke oma eraelu ja emotsioone, parajal määral selle valdkonna, millega inimene tegeleb, tutvustamist ning päris palju kohalike olude lahtimõtestamist ja -seletamist. Lisaks oli selles raamatus üsna pikalt soovitusi turistile. Poolsõbrannalik kirjutuslaad (ladus, natuke lobisev, aga teemas püsiv, pisiasju märkav, aga mitte liiga detailseks kiskuv, õiges kohas üldistav ja mittekõikeärarääkiv) sobis mulle ka. Enne Stokholmi minekut soovitaks selle raamatu kätte võtta küll.

Kirjandusega seotud mälestusmärgid Stockholmis:

Tiina Sulg

“Aja lugu”

ajalugu1

Petrone Prindi avaldatud raamatud sarjas “Aja lood” on sellised, mis panevad meenutama, puudutavad tihti väga lähedalt, üllatavad sarnase emotsiooniga ja viivad nostalgialainele. Aga ühine on selle sarja raamatutele see, et nad on väga tõetruud oma lugudes.

Siiski pean ütlema, et mõni raamat selles sarjas kõnetab, mõni ei tekita huvi. Põhjuseks ilmselt see, et raamatud, milles leiad tuttavaid lõhnu, tundeid, paiku ja esemeid mõnest oma eluperioodist, tunduvad huvitavamad ja emotsioon on suurem, aga kuna kirjutajad on väga erineva taustaga, siis mõne raamatu puhul võib juhtuda, et autori kirjutamisstiil või teema ei istu hästi.

Halliki Jürma

ajalugu2

Üleüldise omaeluloolise kirjanduse buumi juures on kirjastus Petrone Pint leidnud lisaks “Minu …” sarjale veel ühe hea väljundi — sari “Aja lugu”. Sarjas olevad raamatud peegeldavad mingit konkreetset ajaperioodi läbi väga isikliku vaatenurga. Enamasti on tegu lapsepõlve vaatavate raamatutega, kus enda kasvamist tagantjärgi targa pilguga kirjeldatakse ja nii poolkogemata tuleb sellest huviga loetav ajastuportree ja mingi paiga või piirkonna vaimu väljendus. Erinevates raamatutes on  ilukirjandusliku, ajakirjandusliku ja lihtsalt mälestuste kirjutamise stiilid erinevalt esindatud, mõnes domineerib üks, mõnes teine. Kõige sügavama mulje on mulle seni jätnud sarja avaraamat, Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”, aga ega ma päris kõiki pole veel lugenud. Küll jõuab (kuigi uusi lugusid tuleb järjest peale)…

Tiina Sulg

ajalugu3

Jeannette Walls „Klaasloss”

Raamat haaras mind nii, et lugesin selle läbi praktiliselt käest panemata. Väga kaasakiskuvalt kirjutatud, alguses valdasid mind ainult emotsioonid, mõtlemine tuli natuke hiljem järele. Kaks asja, mis raamatu sisust välja joonistuvad: „mis ei tapa, teeb tugevaks” ja „käbid võivad kändudest ikka väga kaugele kukkuda”.wallsklaasloss

Raamat on kirjutatud minajutustustusena ja algab sissejuhatava stseeniga „Naine tänaval”, kus jutustaja istub taksos ning näeb oma ema prügikastis sorimas. Edasi tulevad peatükid erinevatest elukohtadest – „Kõrb” , „Welch”, „New York” ja väljajuhatav „Tänupüha”. Lugu on peene sõnaga nimetatult düsfunktsionaalsest neljalapselisest perekonnast, kus minategelane Jeannette on vanuselt teine, tal on 3 või 4 aastat vanem õde Lori ja aasta noorem vend Brian. Lorist aasta noorem olnud tüdruk suri hällisurma, mis vapustas isa rängalt ja oli kindlasti üks põhjus tema kasvavale alkoholismile. Katoliikliku ema suhtumine asjasse oli, et „Jumal teab, mida ta teeb”. Paar kuud enne Jeannette’i kuueaastaseks saamiseks sünnib Maureen.

Perekond on pidevas rahapuuduses ja kolib kogu aeg, sest isa on kergesti ägestuva loomuga ja kaotab töökohti niisama kergesti kui leiab – ta on osav väga mitmetel aladel ja tavaliselt saab kas elektriku või lausa inseneri koha, sest suudab ka hariduse kohta suurepäraselt valetada. (Ma ei saanud tükk aega aru, mis ajal tegevus toimub, aga kui lugesin hiljem taustaks, sain teada, et autori sünniaasta on 1960.) Emal on olemas õpetajadiplom ja ta saaks tööd iga hetk, sest õpetajatest on suur puudus, kuid iga kord, kui ta tööle läheb, tunneb ta end kunstnikuna läbikukkununa ja talle meenub, et tema ema ei uskunud temasse kunagi, sest sundis tagavaraks õpetajakutset omandama. Vanemad loevad palju ja kõik lapsed loevad viiendaks eluaastaks ilma piltideta raamatuid, samuti õpetatakse neile matemaatikat, nad oskavad maapinna värvuse ja kivide järgi kõrbes öelda, milliseid maavarasid seal leidub, nad oskavad leida söödavaid taimi ja vett kõrbest, teavad tähtkujusid – eriti viletsate jõulude ajal saab iga laps kingiks omavalitud taevatähe.

wallsglasscastleEnamuse lugemise ajast ma mõtlesin, et need vanemad on lihtsalt hullud. Ei ole ju võimalik, et üldse mitte rumalad inimesed võivad olla nii absoluutselt vastutustundetud: maalimisse süvenenud ema laseb kolmeaastasel endale viinereid keeta, mille käigus too põlema läheb; lapsed kukuvad vahel peaaegu, vahel päriselt autost välja; nelja-aastane õpetatakse isa püstoliga märki laskma; loomaaias pistetakse käsi puurivarbade vahelt läbi, et gepardit silitada. Muidugi on ka positiivselt hulle näiteid – isa, kes läheb lapsega koos voodialuste deemonite vastu sõtta, selle asemel, et nende olemasolu eitada (ehkki laps möönis, et see VÕIB olla tema liigagara ettekujutuse vili, mis ei päästnud teda kartmisest), sest on vaja õppida, kui tähtis on hirmudele vastu astuda. Lapsed võivad teha peaaegu kõike, mida tahavad, ainus reegel oli linnas elades tulla koju, kui tänavavalgustus süttib. Vahel väga harva saavad nad rihma, kui on otsesest käsust üle astunud, ent kui nad teaduseksperimendi käigus kuuri maha põletavad, silmitseb isa mõtlikult tuld ja räägib neile turbulentsi ja korra vahelisest piirist, kus ei kehti ükski teadaolev reegel.

Peale selle ime, et lapsed ise oma lapsepõlve üle elasid, on paras ime, et nad kurjusega võitlemise käigus ühtegi koolikiusajat kogemata ära ei tapnud.
Ükskõik kui kehv olukord parajasti on, perekond ei lähe küsima ega võta ka pakkumisel vastu mingit sotsiaalabi.

Kui lapsed veidi vanemaks saavad, hakkab kaduma nende absoluutne ja kõigutamatu usk sellesse, et vanematel on alati õigus ja et tühi kõht on normaalne. Omal viisil üritavad nad olukorda parandada juba lastena, korjavad pudeleid ja hoiavad vähese raha eest teisi lapsi. Nad lahkuvad kodust New Yorki esimesel võimalusel. Aastate pärast, kui ka vanemad on juba mõnda aega New Yorgis elanud, kord kodututena, kord skvottides, pakub Jeannette neile raha, millest nad keelduvad, sest nendega on kõik hästi. Ema ütleb, et on mures hoopis tema väärtushinnangute pärast ja „järgmisena kuulen, et oled hakanud vabariiklaseks!”, sest ajakirjanikust tütar on hakanud kirjutama iganädalast kolumni staaride telgitagusest elust. Üllataval kombel kiidab isa kõik heaks, aga Jeannette on muidugi alati olnud isa lemmik. Isa ei suuda kuidagi mõista, mis läks kasvatamises valesti, et pojast sai „gestaapo liige” ehk politseinik.

CT CTH JeannetteWallsPhotoCredit-JohnTaylor.jpgMa pean ütlema, et minu suhtumine loetusse muutus, kui sain teada, et autor kõmuajakirjanikuna leiba teenib, õigemini tegi seda peaaegu kümme aastat kuni aastani 2007, see tähendab, et ka „Klaaslossi” kirjutamise ajal, mis ilmus esmakordselt 2005. aastal. Sellise ajakirjanduse maine minu silmis on nii kehv, et hakkasin autorit kohe kahtlustama kõmulisuse lisamises, väga tõenäoliselt ekslikult, sest autor on saanud väga palju lugejakirju, milles öeldakse, et ta oleks kirjeldanud justkui nende endi elu. Ma kardan aga, et väga paljudel juhtudel mõeldakse ainult seda vaesuse ja joomise poolt. Põhimõtteliselt ei peagi ju kõik olema sada protsenti täpne, kui tegemist on ilukirjandusega, samas kui kõik tegelased esinevad oma õigete nimedega, eeldad, et tegemist on tõsise autobiograafiaga. Kui aga kirjeldatakse autori mälestusi kolmandast eluaastast, ei saa ju uskuda, et ta kõike kirjeldatut ise mäletab.

Ma kahtlustan, et tavaliste rasket ja vähetasustatud tööd rügavate vanemate lapsena ei oleks autor (ja teised lapsed) iialgi sellest kaevanduslinnast pääsenud, sest nad oleksid pidanud seda elu normaalseks ja sellega kohanenud.

Raamat võitis mitmeid auhindu, on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde ning ja sellest on valmimas film Jennifer Lawrence’iga Jeannette’i osas.

Kaja Kleimann

Mart Normet “Minu Tenerife”

minu-tenerife-noor-pensionärMart Normeti raamat “Minu Tenerife” taaselustas tohutul hulgal mälestusi ning sundis üles otsima vanu fotosid, kuna siinkirjutajal õnnestus koos reisiseltskonnaga külastada kahte Kanaari saartest- Lanzarotet ja Tenerifet.

Sissejuhatuseks põgus pilguheit Kanaaridele.

Kanaari saared — Gran Canaria, Fuerteventura, Lanzarotte, Tenerife, Gomera, Hierro ja La Palma — asuvad Atlandi ookeanis Põhja-Aafrikas asuvast Marokost läänes. Seitsmel saarel on kokku umbes 2 miljonit elanikku, enamik neist elab suurematel Gran Canarial ja Tenerifel. Saarte kogupindala on 7447 ruutkilomeetrit. Tänu Saharast puhuvatele kuumadele tuultele on siin aastaringselt soe kliima — talvine temperatuur umbes 18 kraadi, suvel 24 kraadi ligi. Saared kuuluvad Hispaaniale, mis asub rohkem kui 1100 km eemal.

Kanaari saared on vulkaanilise tekkega. Hoolimata saarte asukohast troopika serval on vesi saarte ümber suhteliselt külm. Nii ranna lähedal kui ka avameres leidub vaalu, delfiine, kardinalkalu, hiiglaslikke krabisid, kirevaid papagoikalu ning tillukesi merihobukesi.

tenerife_01Saarte elanikud võtavad oma tugevalt juurdunud kohalike käsitöötraditsioonide säilitamist südamega. Siia kuuluvad tikkimine, pitside valmistamine, korvipunumine, keraamika ja puunikerdused. Erinevaid saari iseloomustavad oma kindlad käsitööalad. Tenerife on tänapäeval traditsioonilise guantši keraamika keskus. Kõige populaarsemad keraamikatooted on valmistatud tumedast savist. Samuti valmistatakse kauneimaid ja efektsemaid päikesepitse Tenerifel Vilafloris.

Arvatakse, et Kanaari saarte esimesed asukad tulid Põhja-Aafrikast. Teise sajandi paiku eKr asustas saared uus sisserändajate laine — guantšid (“guan” inimene, “che” valge mägi, vihjates lumemütsiga Teide vulkaanile Tenerifel). Nende päritolu pole kindlalt teada. Guantšid olid pikka kasvu, heledate juuste ja siniste silmadega — meenutasid rohkem põhjamaalasi. Saare elanikel oli Aafrika mandrilt kaasatoodud oskus kasvatada kitsi, lambaid, sigu, keda valvasid suured koerad (canis lupus lad.k.), millest pärineb ka saarte üldnimetus Canarias. Kanaarilinnud, kes on pärit Aafrikast, said oma nime saarte järgi, mitte vastupidi.

tenerife_13Antiikajal teati saari hästi, seal käisid meresõitjad. Peale Rooma impeeriumi langust unustas Euroopa Kanaarid tuhandeks aastaks. Kanaari saared avastasid uuesti Vahemere meresõitjad. Saarte vallutamise kiire protsess algas 1402. a. Alates 1821. a. sai Kanaaridest Hispaania provints pealinnaga Santa Cruz de Tenerife.

TENERIFE on Kanaari saarestiku suurim saar Gomera ja Gran Canaria vahel, Aafrikast 300 km kaugusel, pindala 2354 km2 (Saaremaa suurune), elanikke umbes 850 000. Kõige tihedamini on asustatud põhjapoolsemad piirkonnad, eriti Santa Cruzi ümbrus. Saare keskel asub Hispaania kõrgeim mäetipp Pico del Teide (guantši keeles “valge mägi”) 3718 km. Pico del Teide jaotab saare kaheks erinevaks kliimavööndiks. Põhja poolt tulevad vihm ja pilved ei saa üle Teide mäe.Vulkaani varjus asuv loodeosa on niiske, lopsaka, ka troopilise taimkattega ning võimaldab igihaljaste viinapuude kasvatamist. Lõunaosa on kuum, kivine ja kuiv. Puhas mage vesi on Tenerifel defitsiit. Veevärgis jookseb ookeaniveest magestatud vesi, joogivesi on mitmeliitrilistes plastikpudelites saadaval poodides.

tenerife_03Saare majanduse kõige tähtsam haru on turism. Esimene hotell ehitati 1892. a. Tihedam turistide vool algas 1960-te lõpus. Algul käisid turistid peamiselt saare põhjapoolses viljakas osas. Varsti jõudis turism ka lõunasse, kuhu toodi autokoormate kaupa Sahara liiva. Tänapäeval eelistab enamik turiste just lõunapoolseid kuurorte — Playa de las Americas ja Los Christianos. Tenerifel on kaks lennujaama — Reina Sofia lõunas ja Los Rodeos põhjas –, praamid sõidavad kõigile Kanaari saartele, organiseeritakse bussiekskursioone, renditakse autosid. Autode rentimise võimalust kasutas ka meie reisiseltskond, kuna soovisime omal käel avastada saare vaatamisväärsusi.

Üks Tenerife paremini säilinud vanalinnu on La Orotava, mis paelub oma kitsaste munakivisillutiste ning tumadate puidunikerdustega. 600 m kõrgusel merepinnast asuv Masca on populaarne ühepäevaste retkede sihtkoht. Otse küla kohal on terrass, kust eriti päikeseloojangu ajal avaneb muljetavaldav vaade ühelt poolt Teide mäele ja teisalt Atlandi ookeanile. Masca oli kunagi mereröövlite redupaik ja sinna pääses ainult muula seljas. Isegi tänapäeval viib sinna vaid üks järsk ja käänuline tee. Vapustavad vaated avanevad mägede vahel looklevatelt maanteedelt. Kõrgusekartlikele inimestele valmistab selle ilu nautimine tõsiseid raskusi!

tenerife_05Loro Pargis, 1972. aastal avatud troopikapargis leiab arvukaid atraktsioone hüljeste, papagoide ja delfiinidega. Siin asub maailma suurim rajatis mõõkdelfiinide jaoks. Parki pääsemiseks tuleb minna läbi ehtsa Tai küla. See 1993. a. rajatud küla koosneb kuuest majast, mis ehitati Tais valmis ja veeti osade kaupa Tenerifele, kus Tai ehitusmeistrid need jälle kokku panid. Loro Pargist leiame delfinaariumi, pingviinide maja, haide akvaariumi, kalade toru, gorillade ja jaaguaride aedikud.

Alates 1954. a. on Hispaania kõige suurem rahvuspark Teide rahvuspark. Teide mäe viimane purse oli 1798. a. ning mäe tipu külastamiseks on vaja spetsiaalset luba.

tenerife_11Taimestik on Tenerifel unikaalne. Paljud eksootilised taimed on siin endale kodu leidnud. Isegi turistidele pakutav Kanaari saarte sümbollill kuninglik strelitsia ehk paradiisilinnulill on pärit Lõuna-Aafrikast, Mehhikost pärit piimalill ehk jõulutäht on siin sirelipõõsa suurune, Ameerikast pärit viigikaktused mäekülgedel on nii tavalised, et neid peetakse Tenerife põlisasukateks. Meie reisiseltsonda paelus ülespidiste okastega araukaaria puu, mis nimetati eestipäraselt “äraukerdapuuks”. Kohalikke taimeliike on küll umbes sama palju kui Eestis, kuid suur osa neist on omased ainult Kanaari saartele ja on kodus ainult Tenerife saarel. Mõned neist on nii veidrad, et paeluvad ka taimedega vähem tuttava tähelepanu. Näiteks lihakate kandiliste vartega kanaari piimalilled või oleandrilehine kleinia. Näeme sedagi mis on inimtegevuse tagajärje tõttu alles jäänud kunagistest kanaari datlipalmi, hariliku draakonipuu ja euroopa õlipuu saludest. Üle 1000 meetri kõrgusel kasvab 30 cm pikkuste okastega kanaari mänd, mis on omane ainult Kanaari saartele. Kanaari männikud on kaitse all. Väärtusliku puidu tõttu on nad juba kriitilise piirini raiutud. Üks saare omapärasemaid taimi on draakonipuu, mille isendeid võib tänapäeval näppudel üles lugeda. Selle punast mahla (mida tuntakse draakoni verena) ja vilju kasutati Vanas-Rooma ajal ravipulbri tegemisel ning pigmentide, värvide ja lakkide koostises. Tenerifel kasvav puu Drago Milenario on väidetavalt üle 1000 aasta vana.

tenerife_06Miks otsustas ETV meelelahutussaadete toimetuse juht Mart Normet kõigi maailma reisisihtide hulgast just Tenerifele minna ja veel pooleks aastaks? Peamine põhjus autori sõnul selles, et ületöötanud keha ja vaimu palmi all laadida ning tema enda sõnadega ( lk.25) ”Miks valisime just Tenerife? Miks mitte India, Tai, Austraalia või Florida? Tenerife on ühtaegu nii lähedal kui kaugel. Sinna ulatub küll Euroopa Liit, aga saar asub Eestist linnulennult 4700 kilomeetri kaugusel. Kanaari saared on Euroopa ainus punkt, kus on ka talvel garanteeritud soe, sest see saarestik asub Lõuna-Marokoga ühe joone peal, ometigi saab sinna otselennuga Tallinnast. Kuus tundi ja kohal. Kehtivad Hispaania seadused ning meile tuttavad bakterid.”

Palju ruumi oma raamatus pühendab autor saarel elavatele eestlastele. Selgub, et Tenerifel elab püsivalt 80 eestlast, samuti on saarel eestlaste oma ekskursioonibüroo (lk.61) “Kompass on saarel Eesti elu keskus. Siia jõuavad varem või hiljem kokku kõik kohalike või siis turistide mured ja rõõmud. Kui närune tööandja on mõnd Eesti noorukit jälle petnud, annavad Olavi ja tema kaasa Eike Feigenbaum nõu. Või räägivad, kuidas kombineerida odav lend Eestisse ja tagasi, kuidas pakke kodumaa vahet soodsalt saata; kuidas normaalse kiirusega internet Tenerifel majapidamisse sisse seada, kuidas äriga alustada jne.”

tenerife_12Tenerife saar kujutab endast tegelikult tõelist rahvaste paabelit — britid, sakslased, hiinlased, itaallased, venelased jne. Nagu tõdeb Mart Normet “Kui üldse on võimalik kedagi välimuse järgi ära tunda, siis on need venelased. Seni olen pihta pannud kümnest kümme. Eriti lihtne on vene memmedega, kes on tusase näoga nagu nõuka aja poemüüjad, ning enamasti jämeda kehaga.” (lk.101) Vene keel on turismipiirkondades inglise ja hispaania keele kõrval jõulisel positsioonil. Tugevalt on esindatud ka inglise keel, brittidel on oma poed, pubid, klubid, raamatukogud, raadiojaamad ja ajalehed.
Kaubanduses leidub suurte selvehallide kõrval hulgaliselt väikeseid hubaseid erapoode. Meiegi reisiseltskond tähistas ühe oma liikme sünnipäeva sakslasest kondiitri meeldiva teeninduse saatel ostetud imemaitsva šokolaaditordiga.

Mart Normeti raamatust saab mitmekülgseid teadmisi Kanaaride liiklusest, randadest, bürokraatiast, teenindusest, samuti sellest mida süüa ja millega oma vaimu kosutada jpm.

“Minu Tenerife” tuletas siinkirjutajale taas meelde, mis tunne oli astuda Eestimaa kõledast veebruarikuust lillederohkesse, päikeselisse kevadesse, kus kadusid — olgugi kasvõi reisi ajaks — kõik kehalised ja hingelised vaevad ja mured.

Ülle Nemvalts

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Haaravalt ja ladusalt kirjutatud lugu iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi algusaastatest. Meie riigi lähiajalugu vajab väga sellist analüüsi ja tagasivaadet, mis annaks meile julgust ja tarkust ka tänasel hetkel ebapopulaarsete ent vajalike otsuste langetamisel. Autori isiklik sümpaatia Mart Laari esimese valitsuse suhtes oli küll ridade vahelt selgesti välja loetav, aga see ei varjutanud lugemiselamust. Samuti pani see mõtlema, kui oluline on ajaloo jäädvustamise jaoks korrektsete märkmete, arhiivimaterjalide ja päevikute talletamine. Igal juhul on see raamat rõõmuks vanematele nostalgiajanulistele ja suisa kohustuslik nooremale põlvkonnale, kes ei oma isiklikke mälestusi 90ndate poliitilistest oludest.

Arto Aas
Riigikogu liige

*

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Raamat on üks intrigeerivamaid teoseid poliitiliste parteide lugude ja legendide kohta Eestis. Siiski pole see mitte ainult erakonna Isamaa lugu. Paralleele võiks tõmmata ka teiste Eestis viimase paarikümne aasta jooksul tegutsenud poliitiliste niiditõmbajate ajukeskustega. Niisiis – pigem ikka isamaa lugu ajast, mil värskelt oma iseseisvuse taastanud Eestis riiki alles rakendati.

Huvitav on paralleelselt jälgida ka dokumentaalseid meenutusi viimase 20 aasta jooksul Eestis toimunud sündmuste ahelast.

Samas häirib Muuli raamatu kohmakas küljendus ja inetu välimus – kui see just ei ole autori tahtel taotluslikult järgimas 1990. aastate esimeses pooles ilmunud raamatute vormi ja stiili? Kirjanduse loetelus oleks korrektne olnud lisada raamatuid välja andnud kirjastuste nimed.

Laine Randjärv
Riigikogu liige
muuliisamaatagatuba

*

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Kalle Muuli on ladus kirjutaja, kelle kirjatükke on lihtne lugeda. Kindlasti pole “Isamaa tagatuba” dokumentaalajalooline teos, aga ta annab ülihästi edasi 20 aasta tagust olustikku. Just seetõttu tasub seda raamatut lugeda, et meenutada, või siis teada saada, toonase noore riigi ees seisnud valikuid ja võimalusi.

Kalev Lillo
Riigikogu liige

*

Kalle Muuli „Isamaa tagatuba“

Tagasivaates on nostalgiat ja ülevust. Ajakirjanik Muuli, kes raamatus kirjeldatud sündmuste toimumise aegu oli terav ja isegi kardetud ajakirjanik, vaatab nüüd Laari esimese valitsuse ajale tagasi lausa varjamatu sümpaatiaga. Huvitav lugemine igal juhul.

Andres Herkel
Riigikogu liige

*

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Selle teose kohta võin öelda, et mulle meeldis, sest kõik olulisemad märksõnad, mis Mart Laari esimest valitsemisaega meenutavad, on Kalle Muuli poolt ette võetud saavutades sündmuste kirjeldamisel kompaktsuse ja Mart Laari on ka hinnatud ausalt kogu oma puuduste ja voorustega.

Marko Pomerants
Riigikogu liige

Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) “Mittepühad pühakud ja teised jutustused”

Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) “Mittepühad pühakud ja teised jutustused” (Tänapäev, 2013)

tihhonmittepuhadpuhakudJuhtusin kuulma Kuku raadiost järjejutuna peatükki Petseri kloostri munkadest pajatavast raamatust “Mittepühad pühakud”. Lugu kloostri kitsist ja kiuslikust varahoidjast isa Nafanailist köitis mu tähelepanu. Isa Nafanail oli kõhnuke vanaätt, kes väsimatult valvas, piilus, luuras, kuulas pealt, oma innnukuses peaaegu ei söönud ega maganudki, õlal kandis ta enamasti linast kotti, mis võis peita nii mõne eidekese annetatud kuivikud kui ka miljon rubla. Vanakese käsutada olid kloostri finantsid, korraldada remondid ja vaeste abistamine, just tema tegi ekskursioone ka kõige tähtsamatele külalistele. Vinge vanake! Otsustasin, et sirvin raamatut, ehk loen veel mõne loo. Mul ei olnud mingit kavatsust 400 leheküljelist teost läbi lugeda, aga ikkagi lugesin, sest käest ära panna enam ei saanud!

Suvel käis meie ajakirjandusest läbi info, et “Mittepühad pühakud” juhib vene raamatumüügi edetabelit, edestades isegi Akunini uut kriminaalromaani. See ei üllata, sest religioonil on ju vene inimese hinges märgatavalt olulisem koht kui keskmise eestlase omas, ning “Mittepühad pühakud” on mõnus ja ladus lugemine, kohati lausa humoorikas. Lugeja jaoks, kes käib kirikus vaid matustel, kontserdil ja ekskursioonil, on raamat ka väga hariv.

Raamatu autor arhimandriit Tihhon (s. 1958) on kõrge õigeusu vaimulik – Petseri kloostri eestseisja ja Sretenski kloostri asemik. Tal on mitmeid teisigi ameteid ning ärge laske end häirida tõlkija joonealusest vihjest, et raamatu autor on president Putini usuasjade nõunik – see fakt ei muuda raamatut paremaks ega halvemaks.

Kõigepealt jutustab autor sellest, kuidas temast, üleliidulise kinoinstituudi lõpetanud noorest mehest sai 1984. aastal Petseri kloostri noviits. Koos temaga alustas elu kloostris veel neli noort meest (kunstnik, matemaatik jne), kelle jaoks oleks teed lahti olnud ka ilmalikus maailmas. Autor kinnitab, et ennekõike köitsid teda kloostris inimesed ja neist ta raamatus põhiliselt kõnelebki. Natuke muidugi ka imepärastest juhtumistest, mis seotud palvete, vanade munkade ettenägemisvõimega, Jumala ettehooldusega.tihhon

Pikad peatükid pühendab autor oma vaimsetele õpetajatele, askeetidele, vanadele tarkadele meestele, keda ta usuvägilasteks nimetab ja uskuge mind, need ei ole igavad. Mind köitsid jutustused kloostri ülematest – sõjajärgsest Suurest Asemikust isa Alipist, kel tuli tõsiselt võidelda kloostri püsimajäämise eest ning tema järel kloostrit juhtinud karmi iseloomuga isa Gavriilist, kes sai hea konjaki toel suurepäraselt hakkama nõukogudeaegsete võimukandjatega, kahjuks mitte nii hästi munkade endiga. Katketena ühest ja teisest jutustusest saab lugeja päris palju teada kloostri ajaloost ja loomulikult on see lahutamatult seotud ka Eestiga. Petseri klooster on ainus järjepidevalt tegutsenud klooster Venemaal ja kinnipanemisest päästis kloostri ennekõike asjaolu, et kuni 1940. aastani asus ta Eesti territooriumil, aga muidugi ka hilisemate eestseisjate jäärapäisus ning kavalus.

Ja lõpuks saab lugeja teada, et enamasti on (tulevased) mungad inimesed nagu meiegi, kõigil oma iseloom ja veidrused – üks oli näiteks parandamatu autohull ja autos jõudis tema maine tee ka lõpule, teine ei suutnud kuidagi vabaneda vangilaagri kõnepruugist ning tekitas seeläbi koomilisi olukordi, kolmas kirjutas luuletusi ja tinistas kitarri, neljas oli harrastanud karateed ja kui vaja tegi Pihkva tänavail pilkajaile tuule alla nagu nalja. Aga ilmaliku maailma kõrval oli neile avanenud veel üks maailm…

“Mittepühad pühakud” oli rõõmus ja helge raamat. Miks? Ilmselt seetõttu, et kõneles inimestest, kes olid sõlminud rahu iseenda ja maailmaga, leidnud harmoonia.

Linda Jahilo

Tihhoni pilt on pärit siit.