Niccolo Ammaniti “Mina ja sina”
(“Io e te”, 2010, e.k. 2013 Kaidi Vahar)
Ma ei teagi, kas nimetada Ammaniti sümpaatse lihtsa pealkirjaga raamatut noortekaks või mitte, ehkki jah, selle loo endast ja oma poolõest jutustab meile 14-aastane Lorenzo. Igal juhul — arvestades neid tänapäeval üha paksemaks ja paksemaks muutuvaid noorte fantaasia- ja ulmeraamatuid — tundub eriti sümpaatne, et hingemineva loo saab edukalt ära jutustada ka 108 leheküljega.
Lorenzo ei ole päris “tavaline” poiss—ta on omaette hoidev, kinnine ja häbelik ning eelistab üksindust seltskonnale, kuid tunneb (eriti emapoolset) survet käituda “normaalselt” (suhelda sõpradega jne). Kui tema isa otsustab, et pojal on aeg “memmepoegade erakoolist” tavakooli üle minna, on muudatus poisi jaoks eriti räige ning ta kirjeldab oma tundeid nii: “Kui esimesel koolipäeval kooli juurde jõudsin, jäi vähe puudu, et oleksin minestanud. See oli maapealne põrgu. Tundus, nagu ootaksin sissepääsu kontserdile. Mõned olid minust palju vanemad. Isegi habemega. Tüdrukutel olid rinnad. Kõik tulid rollerite või ruladega. Kes jooksis, Kes naeris. Kes kisas. /…/ Ärevus nööris mu kõri.” (lk 30).
Et vältida suuremaid probleeme, õpib Lorenzo oma kaaslasi jäljendama (“Kõndisin nagu nemad. Jalad harkis. Viskasin seljakoti maha ja tagusin seda jalaga” lk 32) ning ema rõõmustamiseks valetab, et tema klassikaaslased kutsusid ta kaasa suusareisile. Kuna selline uudis paneb ema rõõmust lausa nutma, ei suuda Lorenzo talle hiljem tunnistada, et tegi vaid nalja, ning lahkubki “suusareisile”—korteri keldriboksi, kus loodab nädal aega mõnusasti raamatute ja PlayStationiga aega veeta. Kuid elu, nagu ikka, teeb oma plaane ning peagi peab Lorenzo taluma sissetungijat oma mõnusasse eraklasse.
Sissetungijaks on temast 9 aastat vanem poolõde Olivia, kelle läbi tuuakse sisse raskemad teemad. Kui ka Lorenzo ise kohe kõigest aru ei saa, mis tema õega toimub, siis lugeja juba aimab: Olivia on süstiv narkomaan, kes järgmise doosi saamiseks kõigeks valmis. Põgusalt puudutatakse ka selle probleemi võimalikke tagamaid: keerulised suhted isaga, kes küll on aidanud rahaga, ent kas ka piisava armastuse-hoolimisega? Ometi ei muutu raamat hetkekski liiga süngeks, sest ka raskeid teemasid käsitletakse läbi huumori, näiteks kirjeldab Lorenzo oma õde nii: “Ta nägi välja nagu käkk, mille mingi koll on läbi närinud ja kibeda maitse tõttu suust sülitanud.” (lk 68)
Kui esialgu on poolõe sissetung Lorenzole väga vastumeelt, siis aegamisi püüab ta oma vaiksel moel õde aidata. Kuid kas see on ühe 14-aastase nooruki võimuses? Ta jutustab: “Hakkasin “Salemit” lugema. Lugesin vampiirideks moondumistest, neetud majadest, vapratest poistest, kes vampiiridele vastu astuvad, ning siis jäi mu pilt peatuma õel, kes teki sees magas. Tundsin, et ta on mu peidupaigas kaitstud ja varjul ning keegi ei saa talle liiga teha.” (lk 95). Elu on vahel palju raskem, palju koledam—aga vahel ka ilusam—kui raamatus. Üks ihaldab kõigest väest üksindust ning teine (hinge)üksindusest pääsemist. Lorenzo ületab end mitmes mõttes, tundes end “elusamana” kui kunagi varem, ja katses oma õde päästa paneb õe lubama, et too end enam iialgi ei süsti, lubades omakorda õega ka tulevikus kohtuda.
Raamatu viimased leheküljed päevast 10 aastat hiljem näitavad, kas nad suutsid oma lubadustest kinni pidada… Kui palju peame oma päästmiseks tegema ise ning kui palju saavad teha teised—see küsimus peegeldub ka raamatut alustanud motos, katkes Aimee Manni esitatud laulust “Save me”:
But can you save me?
Come on and save me
If you could save me
From the ranks of the freaks
Who suspect they could never love anyone.
(Kas sina saad mind päästa?
Hei, päästa mind
Kui sa vaid saaksid mind päästa
nende veidrike seast
kes kahtlevad oma võimes kunagi kedagi armastada.
Tlk. Annika Aas)
Romaani põhjal valmis 2012.a. ka samanimeline film (rež. B. Bertolucci) ning autorilt on eesti keeles varem ilmunud romaan “Ma ei karda”.
Annika Aas
Niccolo Ammaniti pilt on pärit tema blogist http://niccoloammaniti.blogspot.com/
Lugemissoovituse blog 