Posts Tagged ‘teine maailmasõda’

Michael Frayn “Spioonid”

fraynspioonidMichael Frayni  raamat “Spioonid”  viib meid koos vana mehega rännakule, mille sihiks on aadress “Viimane maja, enne kui tänav teeb käänaku ja sellest saab Amneesia puiestee”. Stefan Weitzler sammub oma noorusaja mina Stephen Wheatly jälgedes, ainult et lapsena ta isegi ei teadnud, et ta Stefan on, sest lahkus koos vanematega Saksamaalt 1935. aastal vaid kaheaastasena. Tema ema on inglanna ja isa saksa juut, nagu ta hiljem teada saab. Sõja-aja veedab ta Inglise väikelinnas ja tema sõber on Keith, vaieldamatu autoriteedi ja elava fantaasiaga poiss, kes tuleb ühel päeval lagedale väitega, et tema ema on Saksa spioon. See on veidi ebavõrdne sõprus, sest Stephen tunnetab pidevalt Keithi üleolekut, too on nii jõukam kui enesekindlam, nii et isegi kui Stephenil on kahtlusi teatud asjade suhtes, olgu see siis vanema poisi õigekiri või mõni idee, jäävad need välja ütlemata. Nii hakkavadki poisid Keithi ema jälitama ja saavad teada asju, mis saavad mitmele inimesele saatuslikuks ja mida poleks sugugi vaja olnud teada saada.

Vana mees püüab mõttes taastada oma tollaseid tundeid ja arusaamisi, ja pole kerge vahet teha, millest ta siis aru sai ja mille tagantjärgi mõtestas, samuti jääb mulje, et mingi sisetundega sai ta aru rohkem kui tahtis, ning surus seda arusaamist maha, kuna ei osanud sellega midagi peale hakata.

Väga täpselt ja veenvalt on kujutatud minajutustaja Stepheni kõhklusi ja mõtisklusi, tema mõnes mõttes väga lapsikut mõttemaailma – ta pidi olema ehk umbes 9-10-aastane, pole võimalik aru saada, millisel sõja-aastal tegevus just toimub. Naersin südamest poisi arutluskäiku, et tädid peavad elama kauges kohas, kus sa heal juhul käid üks või kaks korda aastas ja kust nemad ainult jõulude ajal välja ilmuvad ja kui kummalised on Keithi ema ja tädi suhted, kes elavad ühel tänaval ja näevad iga päev. “Mõtlen Keithi ema kirjutuslaual olevale fotole ja mulle torkab pähe, et kui nad olid väiksena õed, siis on nad ilmselt siiani õed. Milline erakordne mõte. — Püüan ette kujutada, et Keithi ema ja tädi Dee on teineteisele kadedad ja räägivad teineteist taga, sosistavad teineteisele saladusi.” Poisid nuhivad Keithi ema kalendris ja leiavad iga nelja nädala tagant korduvad x-d, mis paistavad langevat kuuta öödele – nende vaimusilma ilmuvad golfiväljakule maanduvad lennukid ja langevarjurid. Ja nii edasi.

michaelfraynTagakaanel kirjutatakse: “Spioonid” on hoolikalt ülesehitatud psühholoogiline romaan, mis pakub närvikõdi ja avastamisrõõmu nii lugejatele kui ka raamatutegelastele endile”. Ma ütleksin pigem, et see närvikõdi pool on siiski tegelaste kanda, täiskasvanud lugeja küll hetkekski mingit spioonijuttu uskuda ei saa, see pole üldse sedasorti raamatki, kuid kirjutatud on äärmiselt nauditavalt. Millegipärast tulid meelde R. Bradbury “Võilillevein”  ja Stephen Kingi lühijutu järgi tehtud film “Seisa mu kõrval”, just filmi meeleolu. Frayn ei käi küll sõnade ja kujutluspiltidega nii pillavalt ümber kui Bradbury, kuid siiski on tähtis osa lõhnadel, valgusel, mõtetel ja kujutlustel surmast ja surelikkusest, mida laps ei suuda sõnastada ega selgitada.

See on üks tõesti suurepärane raamat!

Kaja Kleimann

Autori pilt on pärit siit.

Advertisements