Posts Tagged ‘teine maailmasõda’

Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“

Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“
(2012, eesti keelde tõlkinud Tiina Kattel 2015)

minu-nimi-on-marytėMa ei tea, kas on ilus — või isegi eetiline — soovitada raamatut, mis pani mind ennast kõva häälega nutma?! (Ja seda juba enne 40 lehekülge…) Aga teate mis, raamatu autor, leedu kirjanik Alvydas Šlepikas, kes ise just Prima Vista raames Eestit väisas, tõdes, et ainus etteheide, mis hundilapsed raamatule on teinud, kõlab, et tegelikkuses oli kõik palju hullem!

Raamat räägib siis hundilastest (Wolfskinder) ehk saksa orbudest Ida-Preisimaal (praeguses Kaliningradi oblastis), kes pärast teise maailmasõja lõppu otsisid näljasurma eest pääsu Leedus. See teema on siiamaani olnud tabu, selle pärast on tuntud hirmu, süüd ja häbi, aga seda vajalikum ja olulisem see raamat on. Hundilaste koguarvu on tagantjärele väga raske hinnata, kuid tuhandeid oli neid kindlasti.

Raamat ei ole vormiliselt raske, pigem hingeliselt. Ta on kirjutatud justkui filmistsenaarium — väga pildilises stiilis, lühikeste stseenidena. Autor tunnistas, et jõudiski selle teemani siis, kui talle tehti ettepanek kirjutada hundilaste teemal filmistsenaarium (filmist ei saanud küll lõpuks asja rahastuse puudumise tõttu).

Raamatu Renate on kombinatsioon kahest päris naisest, kunagisest hundilapsest, Renatast ja Renatest, kelle mälestused nüüd fiktiivses vormis elustuvad Šlepikase romaanis. Renate on üks Eva viiest lapsest 1946. a. talvel, kes on oma kodust välja aetud ning on varjunud kuuri ja püüavad seal kuidagi end kartulikoortest, rottidest jms ära toita, kuid nälg ja meeleheide ajab suuremaid lapsi teele Leedu poole. Isegi ette ei suuda kujutada selle ema ahastust, kel oma näljast röökivale lapsele pole mitte kui midagi anda. Alguses jälgib autor mitme lapse käike, kuid lõpuks keskendub rohkem Renatele. Perepoeg Heinz leiab ükskord Leedust suure toidukotiga tagasi jõudes vaid tühja kuuri — lugejana näen mina selles hingematvalt ängistavas olukorras ainsat lootuskiirt selles, et külm ja lumine ja lõputuna tunduv talv hakkab ometi läbi saama, lumi sulab. Heinzi edasine saatus jääb lugeja ette kujutada, välja mõelda, soovida…

alvydas2Autor tunnistas esinemisel, et sellise karmi teema käsitlemisel on kaks väga suurt ohtu — olla liialt jõhker või langeda sentimentaalsusesse, kuid ma arvan, et autor on suutnud neid karisid enam-vähem vältida. Mis jõhkrusesse puutub, siis antud teema puhul ja ausust säilitades ei saa sellest päris kõrvale hoiduda. Ei ole midagi hullemat kui sõda ja see, mis sõjaga kaasneb: vägivald, lootusetus, vägistamised, tapmised, hirm, küüditamised, ning ikka see nälg, nälg ja nälg. Kuid samas, positiivsemana, jääb inimeste uskumatu elutahe ja võime sellistes olukordades ikkagi edasi minna, väljapääsu otsida. Hämmastab Heinzi võime ka äärmises kitsikuses pereliikmete peale mõelda, tema tahtmine nende eest hoolitseda — raske vaevaga muretsetud kotitäis sööki tundub kasutu ja mõttetu, kui pole seda kellegagi jagada.

alvydas1Raamatu keel on ilus ja tõlge suurepärane. „Poiss läheb mööda metsa, aga kurbus, rahutus ja lootusetus langevad hiigelhelvestena talle pähe, langevad otskui lapse peopesa suurused lumehelbed, pehmed ja kohevad nagu valged vatitupsud. Heinz ei taha enam kuskile kaugemale minna, ainult sellesse unustuse lumme pikali heita ja jääda siia kinni tuisanuna igaveseks, kuid poiss teab, et jääb magama ja ei ärka, talle pole see hirmus, aga kodus ootavad ometi ema ja Renate, Helmut, Monika ja Brigita, ootavad tema saabumist, ootavad nälga surres, ja Heinz ei saa, ei saa jätta koju minemata.” (150)

Miks selline pealkiri? Leetu põgenenud tüdrukutele, kes leidsid peavarju kohalike inimeste juures, õpetati see lihtne leedukeelne lause („Mano vardas—Marytė”) selgeks, et läbiotsimisi korraldavatel vene sõduritel poleks laste päritolu osas kahtlust. Maryte oli tollal levinud tüdrukunimi ja poiste puhul oli vasteks Jonas.

Annika Aas

Fotod Alvydas Šlepikase esinemisest Tartu Linnaraamatukogus Sigita Matulevičienė

Michael Frayn “Spioonid”

fraynspioonidTeine Maailmasõda. Inglismaa. Inimesed kardavad sakslaste lennukirünnakuid.

Õhtuti pimendatakse käsu korras aknad. Liikumine öösiti pole soovitav. Naabrite tegemistel hoitakse silma peal. Ja keset sellist surutist mängivad lapsed spioonimängu, mis viib traagilise lõpuni.

Kaks sõpra — Stephen ja Keith on ametis jägimisega kuni ühel päeval teeb Keith teatavaks pomm-uudise, tema ema on saksa spioon, keda tuleb hakata jälitama. Stephen on harjunud sõbra käske täitma ilma mõtlemata ja luuramine lähebki lahti. Tegelikult ongi Keithi emal oma pere eest varjamist vajav saladus ning laste sekkumine toob palju kahju kõigile asjaosalistele.

Loos on põnevust, kuid rohkem psühholoogilisi vastasseise, lugeja peab otsustama kelle poolele asuda! Lugege ja mõistke kohut!

Ädu Neemre

Loe ka Kaja Kleimanni arvamust.

Michael Frayn “Spioonid”

fraynspioonidMichael Frayni  raamat “Spioonid”  viib meid koos vana mehega rännakule, mille sihiks on aadress “Viimane maja, enne kui tänav teeb käänaku ja sellest saab Amneesia puiestee”. Stefan Weitzler sammub oma noorusaja mina Stephen Wheatly jälgedes, ainult et lapsena ta isegi ei teadnud, et ta Stefan on, sest lahkus koos vanematega Saksamaalt 1935. aastal vaid kaheaastasena. Tema ema on inglanna ja isa saksa juut, nagu ta hiljem teada saab. Sõja-aja veedab ta Inglise väikelinnas ja tema sõber on Keith, vaieldamatu autoriteedi ja elava fantaasiaga poiss, kes tuleb ühel päeval lagedale väitega, et tema ema on Saksa spioon. See on veidi ebavõrdne sõprus, sest Stephen tunnetab pidevalt Keithi üleolekut, too on nii jõukam kui enesekindlam, nii et isegi kui Stephenil on kahtlusi teatud asjade suhtes, olgu see siis vanema poisi õigekiri või mõni idee, jäävad need välja ütlemata. Nii hakkavadki poisid Keithi ema jälitama ja saavad teada asju, mis saavad mitmele inimesele saatuslikuks ja mida poleks sugugi vaja olnud teada saada.

Vana mees püüab mõttes taastada oma tollaseid tundeid ja arusaamisi, ja pole kerge vahet teha, millest ta siis aru sai ja mille tagantjärgi mõtestas, samuti jääb mulje, et mingi sisetundega sai ta aru rohkem kui tahtis, ning surus seda arusaamist maha, kuna ei osanud sellega midagi peale hakata.

Väga täpselt ja veenvalt on kujutatud minajutustaja Stepheni kõhklusi ja mõtisklusi, tema mõnes mõttes väga lapsikut mõttemaailma – ta pidi olema ehk umbes 9-10-aastane, pole võimalik aru saada, millisel sõja-aastal tegevus just toimub. Naersin südamest poisi arutluskäiku, et tädid peavad elama kauges kohas, kus sa heal juhul käid üks või kaks korda aastas ja kust nemad ainult jõulude ajal välja ilmuvad ja kui kummalised on Keithi ema ja tädi suhted, kes elavad ühel tänaval ja näevad iga päev. “Mõtlen Keithi ema kirjutuslaual olevale fotole ja mulle torkab pähe, et kui nad olid väiksena õed, siis on nad ilmselt siiani õed. Milline erakordne mõte. — Püüan ette kujutada, et Keithi ema ja tädi Dee on teineteisele kadedad ja räägivad teineteist taga, sosistavad teineteisele saladusi.” Poisid nuhivad Keithi ema kalendris ja leiavad iga nelja nädala tagant korduvad x-d, mis paistavad langevat kuuta öödele – nende vaimusilma ilmuvad golfiväljakule maanduvad lennukid ja langevarjurid. Ja nii edasi.

michaelfraynTagakaanel kirjutatakse: “Spioonid” on hoolikalt ülesehitatud psühholoogiline romaan, mis pakub närvikõdi ja avastamisrõõmu nii lugejatele kui ka raamatutegelastele endile”. Ma ütleksin pigem, et see närvikõdi pool on siiski tegelaste kanda, täiskasvanud lugeja küll hetkekski mingit spioonijuttu uskuda ei saa, see pole üldse sedasorti raamatki, kuid kirjutatud on äärmiselt nauditavalt. Millegipärast tulid meelde R. Bradbury “Võilillevein”  ja Stephen Kingi lühijutu järgi tehtud film “Seisa mu kõrval”, just filmi meeleolu. Frayn ei käi küll sõnade ja kujutluspiltidega nii pillavalt ümber kui Bradbury, kuid siiski on tähtis osa lõhnadel, valgusel, mõtetel ja kujutlustel surmast ja surelikkusest, mida laps ei suuda sõnastada ega selgitada.

See on üks tõesti suurepärane raamat!

Kaja Kleimann

Autori pilt on pärit siit.