Posts Tagged ‘teaduslugu’

Andrea Wulf „Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm I“

Andrea Wulfi kirjutatud raamat on erakordselt kütkestav ja lihtsas keeles kirjutatud. Peale selle lihtsustavad lugemist ja tekstist arusaamist ka autori ja tõlkija allmärkused. Raamat pakub põhjaliku ülevaate Alexander von Humboldti kujunemisest teadlaseks, tema sõpruskonnast, kuhu kuulus ajaloolisi isikuid, ja ekspeditsioonist Lõuna-Ameerikasse.

Detailsemalt kirjeldatakse ka Humboldti, Goethe ja Schilleri tihedaid sõprussuhteid ning koos Goethega tehtud loodusteaduslikke katseid. Ilmneb, et Goethe kirjutas Fausti oma loomingulise palangu neil aastatel, mis langesid kokku Humboldti külaskäikudega. Nii Fausti kui ka Humboldti kihutas taga katkematu pürgimine uute teadmiste poole. Nad olid arvamusel, et ennastsalgav töö ja uurimine toovad selguse, mõlemad ammutasid jõudu loodusest ning uskusid, et kogu looduslik maailm on ühtne.

Tänapäeval, kui inimkond seisab silmitsi mitmesuguste globaalprobleemidega, tundub uskumatu, et juba üle kahe sajandi tagasi eemaldus Humboldt (alatest Aristotelesest domineerivast) inimkesksest maailmavaatest loodusele ja näitas, et inimkond muudab looduse tasakaalu ning inimtegevus toob kaasa katastroofilisi tagajärgi. Humboldt oli ka esimene, kes selgitas, kui põhjapanevat rolli mängivad metsad ökosüsteemides ja kliima kujunemisel.

Ülikooliõpingute ajal puutusin Humboldti teadustööde kokkuvõtete ja refereeringutega sageli kokku, aga mitte kunagi ei kujunenud tema tegevusest sellist holistilist pilti kui praegu, tuginedes loetud üldistustele ning pikaajalisele kogemusele keskkonnahariduse edendajana. Tervikpilti ei saanudki tekkida, sest ülikoolis domineeris 1970. aastatel jõuliselt essentsialism ning kuigi ökoloogia teadusdistsipliinina oli küll jõudnud kursuste loendisse, ei kujundatud selle õppimise ajal arusaama sotsiaal-kultuuriliste aspektide olulisusest ökoloogiliste probleemide lahendamisel. Humboldt täheldas, et „kõik on omavahel vastastikuses sõltuvuses“ ja mida kogukamaks muutub elukogemus, seda rohkem seda mõistad.

Kuigi Humboldt oli omas ajas Napoleoni kõrval tuntuimaid inimesi Euroopas, tuntakse teda Eestimaal vähe. Seda aga, milline tähendus on tal Lõuna-Ameerikas, kogesin 2007. aastal, reisides Mehhiko linnades Taxcos ja Cuernavacas. Alexander von Humboldt külastas neid paiku 1803. aastal ja kuigi ta viibis nendes linnades ainult mõned päevad, on talle Cuernavacas püstitatud ausammas. Kohalikud tutvustasid ausammast sügava uhkusega ning väärtustasid Humboldti seotust nende riigiga.

Kuna Humboldt käis 1829. aastal ka Eestis, siis ehk aitab see raamat samuti kaasa Humboldi tööde tähenduse mõistmisele Eestis ja tema väärtustamisele laiema avalikkuse hulgas.

Imbi Henno

Advertisements

Ernst Mayr „Bioloogilise mõtte areng. Mitmekesisus, evolutsioon ja pärilikkus“

Ernst Mayri raamat „Bioloogilise mõtte areng” on huvitav lugemine ja kindlasti tunnevad äratundmisrõõmu just need, kellele bioloogia on südameasi. Tõlge on pädev ja asjakohane. Olles juba viisteist aastat bioloogia didaktika kursust lugenud, teeb rõõmu ka see, et lõpuks on eesti keelde jõudnud materjal, mida saab kasutada bioloogiaõpetajate koolituses. Bioloogilise mõtte arengu mõistmine on üks olulisemaid asju tulevaste bioloogiaõpetajate silmaringi avardamisel. Raamat pakub laiema vaate bioloogiateaduse tähtsusest ja mõtlemisainet bioloogia koha määratlemiseks teiste koolis õpetatavate loodusteaduslike ainete valguses.

Kogu loodust ei saa tunda ja seda ei peagi, aga oluline on üldistusvõime ja bioloogia kui teaduse loogika väljatoomine.

Imbi Henno

Jaan Kaplinski “Teispool sinist taevast”

Jaan Kaplinski saatesõnadest oma raamatule:

“Iga lugeja pole kirjanik, iga kirjanik on aga lugeja. Kirjanikuna olen kirjutanud põhiliselt ilukirjandust. Lugejana aga olen lapsest saadik pidanud eriti lugu populaarteadusest. Võib küsida, miks kirjutan just taevast ja tähtedest. Võiks vastata, et millest siis veel. Taevas on ju meie kodu, me oleme taevaelanikud. Mis saab eriti selgeks, kui satume vaatama fotot Kuu horisondi kohale kerkivast sinisest Maast. Kuigi tähed, ka meie oma Päike, on meist kaugel, koosneb meie planeet ja koosneme meie ise muistsete tähtede põrmust, aatomitest, mis on tekkinud tähtedes, mida enam olemas ei ole. Oleme osalised suures kosmilises protsessis, aine ja energia ringkäigus, ringtantsus. Osalised, kes seda ka vaatlevad ja mõista püüavad.”

See raamat on sõna parimas mõttes populaarteaduslik: mitte faktikogum, vaid kirjaniku ja mõtleja sulega kirja pandud lugu astronoomia kui teaduse arengust iidsetest aegadest tänapäevani. Erinevalt teistest viimasel ajal ilmunud astronoomia-teemalistest raamatutest on raamat hästi arusaadav ka nendele inimestele, kelle viimane kokkupuude astronoomiaga jäi keskkooli aegadesse.

Tasub lisada, et raamatu rikkalikus, sisukalt kommenteeritud pildivaramus leidub nii mõnigi põnev Eestis (ka Tartus) tehtud taevafoto.

Valentina Brovina