Kaja Kann „Tänavatüdruk”

Lühidalt öeldes räägib raamat neljakümnendate eluaastate alguses filosoofiat õppima asunud vabakutselisest etenduskunstnikust Kaja Kannust, raamat on päevikutaoline (ehkki ilma kuupäevadeta) ja kirjeldab kahte esimest aastat õpingutest. Dialooge on ka, mõned neist on niiviisi kirja pandud, et annab mõistatada, kes mida ütles. Kann tundub olevat inimene, kes midagi saavutada tahtes läheb tõesti läbi halli kivi, tagakaanelt loeme, et oma kraadi ta igatahes kätte sai.

Pikemalt öeldes räägib see väga paljust muust: sees on A nagu aridus, vabadus ja vastutus, omad ja võõrad, kohad ja inimesed, meedia ja metsad. Välismaa kunstiinimene, kes ei saa hakkama ahju kütmisega. Konverentsid ja žüriid. Kaaslased ja koerad. Etenduskunstnikud ja kriitikud, galerii on kirev. Igatsus maalepääsemise järgi ja ennastunustav korilus, kui sinna saab.

Mul oli see raamat juba natuke aega ootehunnikus seisnud, aga kui ühel hommikul Alvar Loogi arvustust Postimehes lugesin, mõtlesin, et nüüd on küll aeg. Loog nimelt väitis, et ta ei usu, et seda raamatut oleks huvitav lugeda kellelgi, kes Kaja Kannuga tuttav ei ole. Sõnastus võis veidi teine olla, aga mõte oli sama.

Mina autoriga tuttav ei ole, ehkki ma tean, kuidas ta välja näeb, olen Baltoscandali ajal temast vast paari meetri kaugusel seisnud, olen näinud mõnd asja, milles ta osalenud on, sh tema fotonäitust, mida raamatus meenutatakse, lugenud tema kirjutatud arvustusi, samuti eelmist raamatut „Eratee”, mis on samuti päeviku moodi ja mis mulle ka täitsa hästi meeldis. Mul oli ka „Tänavatüdrukut” huvitav lugeda! Mind ei häirinud seegi, et ma ei tea üldse Tallinna Ülikooli õppejõude (peale Väljataga pole mul kellestki ettekujutust) või paljusid (enamust?) teistest Kannu ümbritsevatest eesnime pidi nimetatud teatri-, kunsti- ja muudest inimestest. Kes kõiki teavad, loevad kindlasti teise pilguga, aga kas see ongi parem? Lihtsalt teistmoodi.

Lugedes tulid meelde nii mõnedki asjad oma ülikooliajast – just loogika puhul vapustas mind, et õppeainena polnud sel minu jaoks tavalise loogikaga miskit pistmist ja ülearu hästi ma sellega toime ei tulnudki. Koolitöö osad kõlavad kohati suisa absurdsetena, õpilased muudkui vabandavad oma tegemata tööde pärast või on hoopis õppejõud kadunud jne, väga veider tundub see kõik.

Isikliku elu osad – oh jah, eks ole isegi praeleiba ja (heal juhul) sibulat söödud, kui kas ei jõudnud poodi või tõepoolest polnud raha, ehkki kartulit oli mul kui maalapsel küll alati.

Kirjutatud on minu meelest niipalju nauditavalt, et seda saab võtta tõelise ilukirjandusena, mitte mingi elukroonikana. Kui Loog ütleb, et raamatus puudub kunstiline üldistusjõud, et see tekstina lihtsalt ei kanna, siis olgu, ma ei saa vaielda üldistuste koha pealt – juhul kui võtta nii, et lõpuks ei ole täpselt välja kirjutatud „miks see raamat on kirjutatud ja mida autor sellega öelda tahtis”. Aga kui palju siis neid on, kus moraal selgelt kirjas. Ja ega neid lugeda ka väga ei viitsi.

Ma mõtlesin raamatu pealkirja peale ja guugeldasin ka, selgus, et selle raamatu kohta on tegelikult päris mitu arvustust kirjutatud, mis mu meelest polegi nii tavaline, järelikult on, mida arvustada. Aga pealkirja suhtes ma mõistatan ikka edasi. Kujundatud on kaas ju ka nii, et kõigepealt on pealkiri ja siis autor, ehk et jutiga lugedes „Tänavatüdruk Kaja Kann”. Ehk nagu tänavapoiss? Selline kraade? Järsku filosoofide seas? Või tänavatüdruk nagu kriitik (see tuli nüüd kogemata välja jälle ühes Loogi intervjuus), aga see oleks juba vägivaldne seos. Sest Loog mõtleb ju teatrikriitikut ja selles raamatus on teatrist väga vähe juttu.

Üks arvustus, õigemini osa sellest, jahmatas mind. Nimelt kirjutab Sandra Müür: „Noorema põlvkonna lugejale on tõenäoliselt vastumeelne teoses esinev sage ropendamine, pidevad joomingud, silmakirjalik kapitalismi siunamine, alatasa “meie” versus “nemad” duaalsustesse langemine, stereotüpiseerimine, varjatult seksistlikud kommentaarid jne. Ühelt poolt on see kõik ääretult aus ja värskendav, ent teisalt tekib tahe kolme ahvi kombel silmad, kõrvad ja suu katta.” („Kaja Kann lööb kontsa põrandasse” ERRi lehel). Sa armas Mooses, ma olen ilmselt üks ropp vaninimene, mind ei häirinud miski, aga mõnusalt itsitada sain küll. Kas stereotüpiseerimine ja varjatult seksistlikud kommentaarid käisid näiteks hädise välismaalase kohta, kes siibrit lahti teha ei oska, aga kaissu kipub küll? Või ma ei tea. Viimasel ajal maailmas toimuvat jälgides on tunne, et huumor, ja iseäranis minu lemmik must huumor, on väljasuremisele määratud — ja ega pärast huumori väljasuremist pole inimkonnalgi pikka pidu mu arvates. Ma ei vabanda oma mõtte pärast ja pealegi kahtlustan, et ma pole ei originaalne ega ainuke selle arutluskäiguga.

Minu lemmikmõte oli kohas pärast teadasaamist, et ühel kursuskaaslasel ilmselt keelatakse lõputöö tegemine plagiaadisüüdistuse tõttu. „Mul hakkavad käed värisema, ma ei saa ise ka aru, kelle elu ma elan ja kelle mõtteid ma mõtlen, pekki, ka mulle võidakse anda disklahv. Et keelatakse üldse elamine ära, sest ma ei ela originaalselt.” Selle koha peal võiks iga lugeja mõtiskluseks pausi teha, aga ma ei usu ilmaski, et disklahv Kaja Kannu ähvardaks. Ja kui ta veel kirjutab, siis ma jälle loen.

Kaja Kleimann

Werner Bergengruen „Surm Tallinnas“

Werner Bergengruen oli aastatel 1892-1964 elanud baltisaksasest kirjanik, kelle loomingusse kuulus ajaloolisi romaane, luulet, lühiproosat ja ka tuntud vene kirjanike teoste tõlkimist. Tema kuulsaim teos, kogumik „Surm Tallinnas“ koosneb kaheksast lühijutust, mida on esitatud raamivate ees- ja lõppselgitusega jutustava tegelase märkuste näol. Jutustaja on igine kõrtsivestja, pudel ees (alkoholi pruukimisest saab oluline motiiv kõigis teose juttudes) pajatab mees lugusid Tallinnast, lugusid elust ja surmast, mis traagilisi tegelasi ühendavad. Läbivaid teemasid ja motiive on mitmeid.

„Surm Tallinnas“ juttude tegelased on reeglina kõik mõnel moel iseäralikud. Peamiselt avaldub see mingit sorti veidruste näol, näiteks on kujutatud erinevaid tegelasi veidrate kommete või uskumustega või paranoiliste kalduvustega, mõnel avaneb ka tugevalt suurusehullus. Tegelased on kuidagi murtud, kõigil on oma elus ette tulnud neile lähedaste inimeste kaotusi. Nad käivad surmaga kaasas kas siis kellegi suremise pealt nägemisega, surnud isiku kasutamisega või matustel osalemisega. On leski või hulkureid või säärased inimesed, kellest teised aru ei saa. Igaühel oma kurbus ja kaotus. Ühtki tegelast ei ole ka kujutatud täiusliku või läbinisti heana, kõigil on mitu külge, omad puudused või pentsikused, mille tõttu nad teistega pahuksisse satuvad. Näiteks võtab „Jakubsoni pelgupaigas“ nimitegelane pähe heita surnu kõrvale voodisse, mille tagajärjel teda igasuguste vääritute sõnade ja ähvardustega kostitatakse; novellis „Kadri unnaaugus“ püüab Tõnu oma naise laipa kasutades kala; või on erinevate lesknaiste peamiseks meelelahutuseks oma aknast tänavaid mööda liikuvaid surmarongkäike vaadata. Enamik tegelasi on baltisakslased, puhastverd eestlasi on kujutud vaid ühes novellis, „Kadri unnaaugus“.

Baltisakslastest tegelasi on ka veidrusele lisaks kujutatud pahelistena. Läbivaks motiiviks kõikides novellides on alkohol ja joomine, mõnes lühijutus ka hasartmängud. Raamatu lugemise käigus muutub joomine aga kuidagi juba taustaliseks, asetseb läbivana tagaplaanil hõljudes tegelaste meeles ning kutsudes neid oma probleeme unustama või looma hoopis uusi. Novellis „Merekurat“ luuakse ilmestav võrdlus napsi ja elanike vahel: „Seda ei tule nüüd niimoodi mõista, nagu oleks (Karluša) rohkem joonud kui teised inimesed Eestimaal ja ometi veetis ta napsiga suurema osa päevast.“ Samas jutus tuleb ka groteskse huumoriprisma läbi esile kapteniproua laiba asetamine viina täis tünni, mis seejärel tühjaks juuakse. Teise näitena tehakse novellis „Aruanne ühe eriskummalise mehe elu- ja surmakäigust“ hertsog Karl Eugenius de Croyst joomarite kaitsepühak ning ka ülejäänud lugudes on tegelased ääretult alkoholilembesed. Kas Bergengruen on sellega märkinud inimeste ainsat meelelahutust või murepalsamit, on omaette küsimus, kuid näib nagu tegelastel ei tule isegi mõttesse midagi muud katsetada. Kindlasti on aga esile toodud eetikat ja moraali puudutavad küsimused, ridade vahelt on välja lugeda tugevat kriitikat liigse alkoholi tarbimise üle, peamised arusaamatused või õnnetused toimuvadki novellides tegelaste purjakil olles .

Erinevaid rahvuseid on hoolimata baltisakslaste ülekaalust siingi kujutatud. Eelkõige tuleb see välja tegelaste nimedest: baltisakslastel on väga äratuntavad saksa nimed, eestlastel aga näiteks Tõnu või Kadri. Ka on Bergengruen näidanud rahvuste vastandumist ametikohtade kaudu: baltisakslastel on olulised riigiasutustega seotud töökohad (näiteks advokaadid või sõdurid või isehakanud ärimehed), eestlased see-eest aga näiteks kalurid või talumehed. Lisaks on eestlasi kujutatud mõnel moel halvasti (joodikust Kadri varastab ning upub jääaugus, Tõnu kasutab naise laipa rohke raha nimel kalade püüdmiseks), ent võrdväärsel moel on ka baltisakslasi kujutatud paheliste ja oma isikliku kasu saamise nimel väljas olevatena. Kõigil tegelastel on omaenda probleemid, keegi ei ole läbinisti veatu.

Läbi tegevuse ja miljöö on autor ka maalinud meisterliku pildi tolleaegsetest kommetest ning ühiskonnast. Kuna surm on üheks läbivaks motiiviks ja teemaks kõigis juttudes, on selle kaudu toodud esile mitmeid tavasid. Näiteks on kirjeldatud matusekombeid (eelmainitud hertsog de Croy surma puhul ning ka „Jakubsoni pelgupaigas“, seal tulevad ka esile leinakombed, samuti ka „Merekuradis“, kus kirjeldatakse matusekombeid laeval); luuakse vaade tolleaegse Tallinna linnapilti ja rõkkavasse ellu ning kirjeldatakse ka mitmete oluliste saavutuste tähtsust (märkimisväärsemaina Balti raudtee ehitamine). Veidi on ka rõhku pööratud ajaloolisele taustale, Bergengruen märgib üles sõda ja selle mõjusid, kombeid elus ja surmas ning väärtusi, mida tolleaegsed inimesed tähtsaks pidasid.

Omamoodi tähtsal kohal on novellides õrn huumor, tagasihoidlik ning vähetähtsustatud, ent samas ka groteskne ja kohati absurdi piiril vaagiv. Esile tuleb huumorgi taas läbi surma. Näiteks jõi hertsog de Croy elusana kõigi teiste raha maha ning laip panditi pärast surma andes alust väitele, et mees sai surnuna rohkem palka kui elavad. Novellis „Pea“ soovib suurusehulluse käes kannatav kirjanik oma rikkalikke ideid tulvil pea (ainult pea, mitte midagi muud) pärast surma Eestisse saata. „Kummalises varjupaigas“ aga muudetakse varjusurnute varjupaigast noorte kohtumise paik. Tihtipeale tulevad ka säärased humoorikad seigad välja tegelaste eneseidentiteedi otsimise tulemusena, näiteks on inimesed kellegi lähedase kaotanud ning loodavad mõne veidra tegevuse kaudu valu või nukrust leevendada.

Teosel on aga ka huvitav struktuur, lugusid Tallinnas juhtunust on kujutatud pajatustena, mida jutustaja sissejuhatuses kutsub kuulama. Säärasel kombel on jutud kui omamoodi pärimused, keegi rääkis neid kui aset leidnud juhtumeid. Võib öelda, et niimoodi esitatult moodustavad novellid omamoodi baltisaksa pärimuse, saab vaadata millised pentsikud asjad on juhtunud. Neid lugusid ja sündmusi on ka teoses tulevate põlvkondade jaoks tähtsustatud. Neid on kujutatud olulise kaaluga, justkui paistaksid nad tänapäeva lugejale tähtsate seikadena uue elupöörde alguses. Mõnes mõttes on baltisaksa rahvast kujutatud ka muutumatuna ja edasi kestvana, hoolimata sellest, et surm ripub kõigi kohal: „Ikka veel on alles seesama loendamatu rahvas ja kõik, kõik liituvad temaga; ja kõik nad jõuavad mullarüppe nagu sina ja minagi,“ ütleb jutustaja kokkuvõtvalt. Võib öelda, et Bergengruen on üritanud näidata baltisakslastest tegelasi omamoodi rahu otsijatena ning surmas mitmel puhul ka rahu leidjatena, mõjutades ka surnutena neid, kes järel käivad, olles neile trööstiks ja vajalikuks abikäeks, millest haarata. See on ka oluline punkt üldises baltisaksa kirjanduses ja kultuuris.

Tegelaste kokkuvõttena võib öelda, et Werner Bergengruen on oma novellide kaudu toonud välja olulise identiteediproblemaatika või -küsimuse, hoolimata sellest, et esmapilgul võivad tegelased ja nende mured tunduda täielikult omanäolised või nagu tegelastega oleks raske samastuda. Küsimused keerlevad ikka ümber oma koha leidmise selles (Tallinna) keskkonnas ning surnute ja surmaga toime tuleku üle. Kui tuua paralleeliks mõned muud motiivid baltisaksa kirjanike suurteostest, näiteks Siegfried von Vegesacki „Baltisaksa tragöödia“ klaasseina metafoor, võib väita, et ka Bergengrueni tegelased on tihtipeale justkui klaasseina taga, nende mõtteist ja tegevuse põhjustest ei saada tihtipeale aru või jäävad nad dialoogis omaette justkui lõhe taha, suutmata ennast selgitada või vabastada. Teiseks, sarnaselt Eduard von Keyserlingi teosega „Õhtused majad”, tuuakse ka Bergengrueni novellides esile mõneti uuem ja lärmakam elu ning selles valitsevad pahed, joomine, suitsetamine ja hasartmängud on asendanud baltisakslaste endise suursuguse traditsiooni ja kombed, mida ei suudeta enam säilitada. Tegelaste traagika peitubki suures osas justnimelt selles.

Miikael Jekimov