Posts Tagged ‘taanlased’

Kim Leine „Igaviku fjordi prohvetid“

   Igaviku fjordi prohvetid“, sünge ja poeetiline jutustus, mille tegevus toimub 18. sajandil Taanis ning kauni ja metsiku Gröönimaa äärmuslikult rasketes oludes, on nagu kummaline unenägu, mis hoiab sind oma kütkes veel tükk aega pärast lõppemist. Inuittidele ristiusku jutlustama läinud noore misjonäri Morten Falcki sügavalt inimlik lugu näitab, kui lihtne on vahel reeta neid, keda armastame, suhtuda eelarvamusega neisse, kes võivad osutuda meist moraalselt ja intellektuaalselt hoopis kõrgemal olevaks, ja langetada omakasu otsides või hirmu tõttu otsuseid, millel on pöördumatult traagilised tagajärjed. Siiski jääb püsima lootus leida lunastust isegi siis, kui oled eksinud kõigi piiblikäskude vastu, ja pärast pikki otsirännakuid jõuda sinna, kuhu tõeliselt kuulud. See võimas raamat haarab kaasa, raputab läbi ja jääb kauaks mõtteid saatma.

Kirsti Läänesaar

 

Advertisements

Kaks Jussit – üks Taanist, teine Turu linnast

adler-olson-naine-puurisVõib-olla ma poleks seda raamatut lugema hakanudki, kui üks krimisõbrast kolleeg poleks öelnud, et see on hää lugemine. Ja mõne lehekülje järel polnud ma ka veel kindel, kas lugu on lugemisaega väärt. Reklaami kohaselt on “Naine puuris”, Taani menukaima krimiautori Jussi Adler-Olseni “Osakond Q” sarja avaromaan, muidugi üle Põhjamaade põrguhea, aga seda on nad kirjastajate kinnitusel kõik, ja ma ei olnud sugugi veendunud, et tegu ei ole pelgalt järjekordse sotsiaal-patoloogilis-poliitilise põnevikuga à la “lapsena koheldi mind kehvasti ja seepärast tõurastan mõne noore kauni naisterahva eriti jäledal moel”, kus uurijaks on morn tervisehädadega politseikomissar, kes armastab muusikat ja väldib inimesi (kas või kuivõrd kirjeldus vastab tõele, näete lugedes ise). Ent kui asi jõudis sinnamaale, et vastrajatud osakonna Q (eriti head politseinikud… vist) ülem Carl Mørck saab endale abiliseks Süüria immigrandi Hafez el-Assadi (nimi kõlab tuttavalt? just-just), kelle taani keel on niisama imetabane kui ta oskused ettearvamatud, ei tulnud poolelijätmine enam kõne alla. Ja kuigi kiita võib ka lugu, mis kaldub tavapärasest kõrvale päris mitmel moel, oli minu silmis parim osa raamatust siiski tõlge, iseäranis erinevate tegelaste keelekasutus. Tõlkija Tiina Toomet ja keeletoimetaja Mari Kolk on teinud vaimustava töö. Isuäratajaks paar lausungit Assadilt:

 “Sellest on viis aastat mööda tulnud.” “Asi oli seal üleni väga hull.” “Ma ei saa sellest päris täitsa aru, Carl.” “Kas sa oled nüüd üsna rõõmus?”

Kokkuvõtteks: olen päris täitsa rahul, et selle raamatu läbi lugesin, ja üsna rõõmus, et (loodetavasti?) võib oodata järge.

Serif kaaned.inddAga mitte ainult taanlaste Jussi ei pakkunud suvel meelepärast lugemist. Juba aastaid on eesti keeles saadaval Reijo Mäki lood eradetektiivist Jussi Varesest, kes elab, töötab ja joob Turu linnas Soomemaal. “Mirabilia” sarjas on varem ilmunud “Kolmeteistkümnes öö” (2005), “Kollane lesk” (2006), “Hard Luck Café” (2007), “Aprillitüdrukud” (2009) ja “Kolme jalaga mees” (2012). Tänavune “Šerif” on vahest üks sarja tugevamaid, kui mitte kõige etem, kuid ka teised on hääd. Eks nood hard-boiled eradetektiivid ole kõik mingis mõttes Philip Marlowe järeltulijad, kuid Varese teeb meeldejäävaks ennekõike kirbe-nukker humanism ja jäägitu ustavus sõpradele-kaaslastele. Tavapärastest krimkadest erineb futuristlik “Hard Luck Café”, mis 2014. aastal lugedes tundub õõvastavalt väheulmeline. Ka selle sarja tugev külg on tõlge – kõik jaod tõlkinud Katrin Ringeveld tabab teraselt karakterite keelepruuki (alliteratsioon ja assonants on aujärjel) ning all-linnale omast lobedalt lahedat, kuid vargsi luurivat õhkkonda.

Jaan Martinsoni arvustused mõlemast raamatust Postimehes: “Q-politseinik on sama kõva kui A-politseinik” ja “Elupõletaja elu: õlled sisse ja mõrva lahendama”.

Tiina Tarik

Lugemissoovitused 2014 – Janika Kronberg ja Mae Lender

Kui eelmisel, raamatukogu juubeliaastal, kogunes lugemissoovituste huvilisi nii palju, et tuli kohvikust saali kolida, siis tänavu mahtusid kõik huvilised kohvilaudade äärde ära ning kohtumine möödus sundimatus ja hubases õhkkonnas. Külalisteks seekord noor kirjanik Mae Lender, kes on nelja viimase aastaga üllitanud neli raamatut, ning kirjandusteadlane ja -kriitik, mitmete raamatute koostaja ja autor Janika Kronberg. Sellest üritusest on päris keeruline kirjutada, sest vahel kiskus jutt nii kaasa, et märkmete tegemine läks meelest, lisaks on kõneldud jutt ju harali ja seda tuleks kuidagi koondada ja grupeerida, mis aga kipub võlu ära kaotama. Seega – alati on kasulikum leida aeg ise kohale tulemiseks.

SAM_1020Mae Lender on õppinud Viljandis raamatukogundust ja ütles kuulajate hulgas õpingukaaslasi märganud olevat; töötanud ta raamatukogus siiski kunagi ei ole – juhtus teisiti. Lapsega koju jäänuna sattus ta kirja panema oma ema lugu, millest sai raamat “Minu Taani”. Vaatamata veel kolmele ilukirjanduslikule teosele ei pea Mae Lender end kirjanikuks, vaid kõigest asjaarmastajaks kirjutamise alal.

Meie üritusele kutset saades pidas ta ülesannet algul lihtsaks, kuid mida rohkem selle peale mõtles, seda suuremasse kimbatusse sattus. Sest lugemisel määrab nii palju hetke meeleolu ja kõik muutub ka ajas – mis kunagi vaimustas, võib hiljem hoopis lapsik või sobimatu tunduda. Tsiteerides Kalev Kesküla: “Vanad raamatud, nagu vanad riidedki, on inimese mõõt”.

Lollikindlaks soovituseks peab Lender “Põhjamaade romaani” sarja. Ta ei armasta suuri ülepaisutatud tundeid ja (sõna)vahtu. Mitte parim, aga uusim on Ulla-Lena Lundbergi “Jää”, mis ei ole puhas mereromaan, kuid pöörab sellele ja üldse loodusele suurt tähelepanu – looduse, inimese ja Jumala suhetele ning eraldi veel kirikuõpetaja-Jumala suhtele. (Hulk aega hiljem tuleb jutu sees välja, et Janika Kronberg on romaanis kujutatud saarel viibinud ja seda just ajal, kui tuulegeneraator seiskus ja kogu elu tundus seisma jäävat.) Lenderi üheks lemmiktegelaseks on ühtlasi romaani kesksete tegelaste hulka kuuluv Posti-Anton, kelletaolise ta arvab leidvat igast kogukonnast.

Üsna kindel sari soovitamiseks on ka “Moodne aeg”, “Punase raamatu” sarjaga on suhted nii ja naa. Üksikult tulevad meelde veel eriti jaburad raamatud “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” Jonas Jonassonilt, mida võiks vaadata kui lugu Pipist, kui ta oleks mees ja saja-aastane, ning Peter Høegi “Elevanditalitajate lapsed” – see paneb mõtlema, kuidas me tuleme toime oma sisemise elevandiga ja kuidas teised sellega hakkama saavad.

Jutujärje võttis üle teiselt ürituselt saabunud Janika Kronberg, kes hilinemise teema osavalt ära kasutas, tsiteerides kohaseid klassikuid: “Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis” (Ernst Enno) ja “Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud” (lugeja jaoks on peaaegu solvav kirjutada siia Oskar Luts) ning laiendades seda kogu eesti kultuurile, mis ka mõneti hiljaks jäänud – Betti Alveri luuletuses istub maavillane Vanapagan lugema õppides viimases pingis. Oskar Luts ei kuulu Kronbergi meeliskirjanike hulka, kuid ta soovitab lugeda “Kirjutatud on…”, mis tänu teatrile rohkem “Soo” nime all tuntud, ja “Kirjad Maariale”, mis Lutsu hoopis teisest küljest avavad. Veel soovitab ta lugeda Paul Austeri “New Yorgi triloogiat”. Suurepärast lugemist pakuvad kirjandusest kõnelevad raamatud, mille autoriks on naine: Asta Põldmäe “Ja valguse armulise : kirjatöid aastaist 1975–2013”, eriti essee A. Vihalemmast, või Viivi Luige “Ma olen raamat” ja “Kõne koolimaja haual: artiklid ja esseed 1998-2006”. Doris Kareva “Tähendused: kirjutisi aastaist 1988-2007” – lugeda Emil Tode “Piiririigist” kirjutatut on sama hõrk nauding kui teos ise. (Muide, laenasin Kareva raamatu kohe ja see on tõepoolest suurepärane.) Põnev lugemine on Ilse Lehiste “Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud kogumik “Keel kirjanduses”, mida omal ajal esitleti siinsamas raamatukogus ja kus kohal viibis ka autor ise.

SAM_1023Soovitada võib igasuguseid asju, iseasi on, kellele neid soovitada. Kõik muutub, raamatud, mis kunagi tähendasid palju, ei pruugi aja möödudes enam midagi öelda, kuid – Viivi Luik on öelnud, et “tuleb jääda lojaalseks muutuvale iseendale”.

Raamatud ütlevad inimese kohta nii mõndagi. Lender ütleb, et ei hoia oma raamatuid elutoas, sest ei taha, et küllatulnud inimesed tema raamatuid vaataksid. Kronberg ütleb, et seab nähtavale kohale intrigeerivaid raamatuid, kuid ei kavatse avaldada meile oma lemmikraamatuid.

Kronberg: “Nii nagu bioloogilise elu algus on vesi, on vaimse elu algus siiski veel raamat, mis seletab elu ajaloolisel taustal sünkroonis kaasajaga.” Tulevik ja ulmeraamatud Janika Kronbergi väga ei huvitagi ja ilukirjandust ta väga palju soovitada ei oska. Heaks öökapiraamatuks, mida vähehaaval lugeda, peab ta Egon Friedelli “Uusaja kultuurilugu: suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani”, mida keegi liiga lihtsaks raamatuks ei pea, kuid mis on siiski lugejasõbralik. Ajalugu elab meis, tahame me seda või ei.

Jutujärje võtab üle Lender, kes armastab vanu reisikirju, mis on omamoodi ajasillaks ja võimaldavad näha, mis on säilinud, mis muutunud. Kaasa on ta võtnud Ants Laikmaa “Teelt: maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm.”, Kairi Tilga “Tossutäkuga Euroopasse: Eduard Vilde reisikirjad” ja kaaskõneleja Janika Kronbergi uue raamatu “Rännud kuue teejuhiga”, mis pakub põnevust ja kaasaelamist ootuses, kas autor leiab üles kõik, mida otsib. Mida võiks Janika Kronberg ise oma raamatu juurde kõnelda? – Hispaania ja Krimm ei olnud algselt plaanis, kuid raaamat kippus kasvama. Reisimine olevat äärmiselt ebamugav, autor ei suuda reisi ajal kirjutada ning imetleb siiralt Tiit Pruulit, kes aina jooksvalt kirjutab ja kleebib, ning Arvo Valtonit, kes on ilmselt võimeline ka kaameli seljas kirjutama.

Kogu kirjutatud ajaloo isa Herodotose “Historiat” Kronberg lugenud ei ole (sellest on eesti keelde tõlgitud katkendid), aga väga soovitada saab Ryszard Kapuściński teost “Reisid Herodotosega”. Huvitav on Ken Jenningsi “Kaardikirg: geograafianohikute kirev maailm” ja Rohelise sarja raamatud, nt Clive Pontingi “Uus maailma roheline ajalugu: keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine”. Claude Lévi-Straussi reisikiri “Nukker troopika” – esimene osa, “Euroopast lahkumine”, on puhas nauding lugeda. “Maailma maitsed: parimad retseptid igast maailma nurgast” ja mõni hea veinimääraja peaksid endal olemas olema, Raivo Kalle ja Renata Sõukandi “Eesti looduslikud toidutaimed: kasutamine 18. sajandist tänapäevani” on samuti vajalik ja huvitav teos.

SAM_1025Kuidagi liigub jutt raamatutest tehtud filmidele ja nende võrdlemisele, juttu tuleb “Preili Smilla lumetajust”, “Poolvennast” – selle seriaali jättis Lender peale paari osa pooleli, sest raamat oli ikka palju parem; Kronberg kiidab “Inglise patsienti”, mis toob kuulajate seast arvamuse, et see on üks haruldasi kordi, mil film on raamatust parem. Preili Smillast on lühike samm ekskursini põhjamaade kirjandusse üldse, Janika meenutab Ibsenit, Strindbergi, Hamsunit ja teisi klassikuid, keda omal ajal põhjalikult loetud.

Veel: Winfried G. Sebald “Peapööritus. Tunded”, tõlkinud Mati Sirkel, aluseks Kafka reis Itaaliasse. Hiljuti ilmus ka Sebaldi Zürichi loengute sari “Õhusõda ja kirjandus”, mille Kronberg ühe hingetõmbega läbi luges – šokk Hamburgi pommitamisest. Sebald pole elitaarne, kuid on ränk lugemine. Lugemise valikul vaatab Kronberg alati ka tõlkijat, näiteks tasub lugeda kõike, mida Mati Sirkel on tõlkinud. Millegi lugemiseks on nii erinevaid põhjusi – Kronberg ütleb, et kuigi Uku Masingu luule jääb talle paljuski arusaamatuks, on sel rütm, mis haarab kaasa.

Ta pole ka suur Kivirähu fänn, näiteks “Mees, kes teadis ussisõnu” asemel võiks lugeda hoopis Ain Kalmuse triloogiat – “Jumalad lahkuvad maalt”, “Toone tuuled üle maa” ja “Koju enne õhtut”. Mõlemad autorid käsitlevad uute aegade tulekut Eestimaale ja suuri muutusi. Kivirähu “Liblikas” on küll väga helge teos. Andrei Hvostov on öelnud, et ajaloolise tõe teadasaamiseks tuleb eestlastel lugeda soome kirjandust; Janika Kronberg arvab siiski, et ka eesti kirjanduses on tõde olemas – Oksase asemel võib lugeda Ene Mihkelsoni, Eeva Parki (“Lõks lõpmatuses”) ja Arved Viirlaiu “Ristideta haudu”.

Kaja Kleimann

Fotod Linda Jahilo

 

Nõiahakatised ja võlurite õpipoisid

Kui mind kutsuti Estconile asendusrääkijaks eestikeelsest noortele suunatud ulmekirjandusest, siis oli mul aluspõhjana olemas lohelugude nimestik ja vampiirijuttude ülevaade, aga nõiad-võlurid olid kokku kogumata. Siin nad siis on. Noortekirjanduse piire on küll raske tõmmata, aga päris lasteraamatud nimestikku ei läinud, samuti jäid välja ilmselgelt täiskasvanud lugejale mõeldud teosed.

Lloyd Alexander “Kolme raamat” (Tiritamm, 1999), “Must pada” (1999), “Llyri loss” (2001), “Rändur Taran” (2001), “Kõrge kuningas” (2003)
Robert Asprin “Jälle üks mõnus müüt” (Festart, 2003), “Müüt ja eksiarvamused” (2003), “Müüt ja eksiteed” (2004), “Edu või müüt” (2004), “Müüt ja kadunud kaaslased” (2004), “Müüt ja pisike pandipiiga” (2004)
Trudi Canavan “Võlurite gild” (Pegasus, 2007), “Õpilane” (2008), “Ülemlord” (2008)
Maite Carranza “Emahundi klann” (Varrak, 2007), “Jäine kõrb” (2008), “Odi needus” (2008)
Susanna Clarke “Jonathan Strange & härra Norell” (Pegasus, 2007-2008)
Lian Hearn “Üle ööbikupõranda” (Varrak, 2004), “Rohuvoodi asemeks” (2005), “Kuu hele valgus” (2005), “Haigru kähe huige” (2007), “Taeva võrk on lai” (2008)
Robin Hobb “Salamõrtsuka õpilane” (Varrak, 2000, 2007), “Kuninglik salamõrtsukas” (2007, 2009)
Lene Kaaberbøl “Nägija tütar” (Tiritamm, 2009)
Ursula Le Guin “Meremaa võlur” (Kunst, 1994), “Atuani hauad” (1994), “Kaugeim kallas” (1995), “Tehanu” (1996)
Henri Lœvenbruck “Emahunt ja tüdruk” (Pegasus, 2009), “Huntide sõda” (2009), “Emahundi öö” (2010)
Terry Pratchett “Tillud vabamehed” (Varrak, 2005), “Kübaratäis taevast” (2006), “Talvesepp” (2011), “Eric” (2002)
Otfried Preussler “Krabat” (Eesti Raamat, 1982; Tiritamm, 2000; Tänapäev, 2009)
Philip Pullman “Kuldne kompass” (Tiritamm, 2002), “Inglite torn” (2004), “Vaigust kiiker” (2005)
Celia Rees “Nõialaps” (Varrak, 2005), “Nägijanaine” (2006)
J. K. Rowling “Harry Potter ja tarkade kivi” (Varrak, 2000, 2005) , “Harry Potter ja saladuste kamber” (2000, 2005), “Harry Potter ja Azkabani vang” (2000, 2006), “Harry Potter ja tulepeeker” (2000, 2006), “Harry Potter ja Fööniksi Ordu” (2003), “Harry Potter ja segavereline prints” (2005), “Harry Potter ja surma vägised” (2007)
Patrick Rothfuss “Tuule nimi” (Varrak, 2008-2009)
Angie Sage “Wõlukunst” (Pegasus, 2010), “Lend” (2011)
Michael Scott “Alkeemik” (Pegasus, 2008), “Maag” (2009), “Nõid” (2010), “Surnumanaja” (2011)
Jonathan Stroud “Samarkandi amulett” (Pegasus, 2005), “Golemi silm” (2007), “Ptolemaiose värav” (2007)

Nagu nimekirjast näha, on suur osa noortele lugejatele suunastud nõidadest ja võluritest kirjutatud raamatuist mitmeosalised (triloogiad või pikemadki sarjad), mis ühest küljest on ju hea, sest armsaks saanud maailmas läheb armsaks saanud tegelastega lugu edasi, teisalt põhjustab järjetamine tihtipeale venivust ja raamatu üldidee võib pikemate lugemisspausidega kaotsi minna. Olgu kuidas on, omale meelepärast lugemist peaks siit nimestikust leidma nii lapseohtu lugeja, keskkoolinoor kui põnevaid lugusid maagilises maailmas hindavad täiskasvanud.

Minu enda lemmikud sedasorti kirjavarast on Otfried Preussleri “Krabat”, Robert Asprini müüdi-sari, Robin Hobbi salamõrtsuka lood, Michael Scotti Nicholas Flameli sari ja Lian Hearni Otori lood.

Tiina Sulg

“Põhjamaade romaan”

Ma olen mõnikord siiras hämmingus, mida ja kuidas kirjastus “Eesti Raamat” välja annab.* Küll aga tahan ma kirjastust südamest tänada “Põhjamaade romaani” sarja jätkuva käigushoidmise eest.

 

“Põhjamaade romaani” hõbedaste kaante vahel on 1997. aastast ilmunud 24 raamatut. Olen lugenud neist pooli – Anu Saluääre tõlgitud Frans Gunnar Bengtssoni viikingiromaani “Orm Punane” (1997), Elvi Lumeti tõlgitud Herbjørg Wassmo triloogiat “Dina raamat” (1997), “Õnne poeg” (2000), “Dina pärandus” (2001), mis seostub Põhjala kangete naistega nii ajaloos, kirjanduses kui legendides, Anu Saluääre tõlgitud Vilhelm Mobergi tetraloogiat “Väljarändajad” (2002), “Sisserändajad” (2005), “Asunikud” (2006) ja “Viimane kiri Rootsi” (2009), mis tegeleb 19. sajandil Ameerikasse väljarändamise teemaga, Eha Vaini tõlgitud Lars Saabye Christenseni kunstnikuromaani “Modell” (2007), Elvi Lumeti tõlgitud Anne Birkefeldt Ragde triloogiat “Berliini paplid” (2008), “Erakvähid” (2008) ja “Rohelised aasad” (2008) ja Eva Velskri tõlgitud Jens Christian Grøndahli kaasaegset perekonnaromaani “Neli päeva märtsis” (2009) – ega ole kunagi pidanud pettuma.

Nende kõigi kohta saab kokkuvõtvalt öelda, et nad on:

  • Perekonnasaagad. Vaatluse all on tavaliselt mitu põlvkonda või sama põlvkonna mitu haru. Kõik need omavahel põimuvad sugulussuhted ja minevikuvarjud on olulised, kuid mitte üksteist lämmatavad, vaid loo arengule suurepäraselt kaasaaitavad.
  • Mäluraamatud. Tegemist on kas ajalooliste romaanidega või kui põhitegevustik toimub kaasajas, siis alati on viiteid ja kirjeldusi minevikust.
  • Traditsioonilised psühholoogilised romaanid. Tegelaste karakterid, arengud ja omavahelised suhted on kirja pandud süvitsiminevalt, usutavalt ja huviga loetavalt.
  • Panoraam-romaanid. Ühe romaaniga on hõlmatud mitmed tegevuspaigad, erinevad ajastud ja vägagi kirev tegelaskond. Autoritel on õnnestunud kokku võtta teatud ajastul ühiskonnas või vähemalt mõnes ühiskonnakihis toimuv, muutumata fragmentaarseks või ülelibisevaks.
  • Eetikaga tegelevad raamatud. Küllalt olulisel kohal on romaanides valikud ja nendega seonduvad eetilised probleemid, mis võivad ilmsiks tulla alles aastate möödudes.
  • Põhjamaise inimese portreed. Nii mitmeski raamatus on lahti kirjutatud fenomen, et suurte emotsioonide puhul hoitakse tihtipeale oma suu kinni, aga väljaelamata pinged kuhjuvad ning lahvatavad aeg-ajalt kummalistes olukordades.
  • Sünkjad lood. Romaanides on tihtipeale tuntavad tumedad allhoovused, olgu need siis tingitud valedeks osutunud valikutest, minevikupainetest või elu piiratuse tunnetamisest.
  • Head raamatud. Igaühte neist julgen ma soovitada ka teistele lugemiseks.

“Põhjamaade romaani” sarjas on veel ilmunud Ene Mäe tõlgitud Göran Tunströmi “Varas” (1999), Aet Püssimi tõlgitud Ib Michaeli “Prints” (1999), Imbi Lepiku tõlgitud Johannes Vilhelm Jenseni “Kuninga langus” (2001), Aet Püssimi tõlgitud William Heineseni “Hea lootus” (2002), Anu Saluääre tõlgitud Per Olov Enquisti “Ihuarsti visiit” (2004), Eha Vaini tõlgitud Märta Tikkaneni “Isiklikud asjad. Suur hülgekütt” (2004), Aet Püssimi tõlgitud Dorrit Willumseni “Pruut Gentist” (2005), Anu Saluääre tõlgitud Per Olof Sundmani “Insener Andree õhuretk” (2005), Tõnis Arnoveri tõlgitud Lars Sundi “Eriku raamat” (2006) ja Katre Ezzoubi tõlgitud Rose Tremaini “Muusika ja vaikus” (2008).

Niisiis tänan kirjastust “Eesti Raamat”, et “Põjamaade romaani” näol on olemas valik raamatuid, mida võib lugeda täna, homme, kümne aasta või aastakümmnete pärast.

Tiina Sulg
________________________________________________________________________________
* Ma ei saa siiamaani üle sellest, et kirjastus ostis ära Heinleini avaldamisõigused, laskis Lauri Saaberil teha suurepärase tõlke ning andis siis raamatu “Kuu on karm armuke” välja pehmekaanelisena, olematu kujundusega ja küsis hinnaks kroon lehekülg, kaaned kaasa arvatud.