Posts Tagged ‘šveitsi’

Lähedus ja kaugus — Gertrud Leutenegger “Panischer Frühling”

Kas mäletate veel 2010. aasta kevadet, mil märtsis aktiviseerunud Islandi vulkaani Eyjafjallajökulli tuhapilv pani aprilli keskel suures osas Põhja- ja Kesk-Euroopas lennuliikluse seisma? Just tollel aprillihommikul, kui Londoni õhuruumis valitseb korraga täielik vaikus, sammub Gertrud Leuteneggeri romaani „Panischer Frühling“ (2014) ehk „Paaniline kevad“ šveitslannast minajutustaja eresinise taeva all Trafalgari väljakule. Raamat ise aga saab isepäisele, keeleandekale ja mitmete kirjandusauhindadega pärjatud saksakeelse Šveitsi kirjanikule suuremaks isiklikuks läbimurdeks. 2014. aastal jõuab ta nii Saksa Raamatuauhinna (Deutscher Buchpreis) kui ka Šveitsi Raamatuauhinna (Schweizer Buchpreis) shortlist’i. Mitte vähem tähendusrikas pole tõik, et kirjanikul õnnestub enda küljest maha raputada raskepärasuse silt (vrd Jandl 2014, März 2014).

Niisiis seiskab raskesti väljaöeldava nimega vulkaani tuhapilv (vrd lk 7) tollel aprillihommikul lennuliikluse ja põhjustab Londonis eriolukorra. See häire (Störfall; Porombka 2014) − siinkohal meenub Christa Wolfi raamat „Störfall. Nachrichten eines Tages“ (1987; kirjutatud 26. aprillil 1986. aastal Tšornobõlis toimunud tuumakatastroofi järel) − katkestab küll tavapärasuse (das Übliche), kuid seda ei peaks ilmtingimata dramaatiliselt võtma: „Milleks küll see draama paari ettenägematu ööbimise pärast terminali põrandal?“ (31). Minajutustajas tekitab äkilisuse sähvatus hoopiski vastupidise, lausa triumfeeriva (vrd lk 7) tunde: teda kütkestab taeva sinisuse intensiivsus (vrd lk 18) ja sinise värvi illusioon, mille loob helendav kevadtaevas muidu nii pruunikalt sogases Thames’is.

Otsekui oleks „ootamatu jutustamine“ (48) seotud vaikusega õhuruumis Londoni kohal, vallandavad äkitselt (plötzlich) aset leidma hakkavad sündmused mööda Londoni linna tänavaid uitavas minajutustajas mälestustevoo ja mittelineaarse, poeetilise jutustamise. Meenutamise ja jutustamise voos transponeeritakse tegelikkus(ed) värviküllastesse piltidesse, fragmentidesse (vrd Pormeister 2010: 94, 120), assotsiatsioonidesse ning fotograafilistesse momentülesvõtetesse. Markus Baum ja Ursula März räägivad kirjaniku jutustamisviisi puhul koguni mitmedimensionaalsest efektist, „3-D filmi mõjust“ (März 2014) „Paanilises kevades“. Kõiki neid värvikaid lapsepõlve mälestuspilte Gertrud Leuteneggeri autobiograafilise värvinguga raamatus võib käsitada isiklike kogemuspiltidena (vrd Benjamin 1987: 9), tahtele allumatute, möödavilksatavate piltidena (vrd Benjamin 1991: 695), mis ulatuvad minevikust olevikku (ja tulevikku) ning pöörlevad ümber „segadusse ajavalt helendava maailma saladuse“ (58).

End juba romaani esikaanel pealkirjas ilmutav äkilisus katkestab tavapärasuse samuti jutustamistehnilises mõttes, viies toimumiskoha taas kord kaugesse paika. „Kust see taltsutamatu tung kõigest välja murda? Ära minna enne kui vangistus eemaldab rännuannid,“ kirjutab Gertrud Leutenegger oma romaanis „Matutin“ (2008, 66) Arvatavasti peab ta sarnaselt „Paanilise kevade“ minajutustajale „olema kõiges kaugel, et olla kõigele lähedal“ (111). Lähedus ja kaugus iseloomustavad ka teisi tegelaskujusid (vrd Jonathani vanaema, lk 113; Gilliani, üht paljudest 1940. aasta juunikuus ühest East End’i koolist Edela-Inglismaa kalurikülla evakueeritud lastest). „Äraminek ja paigalejäämine üheskoos“ (Pormeister 2010: 121) on üks ühisnimetajaid, mille alla võiks mahutada Gertrud Leuteneggeri mõtlemis-, jutustamis- ja elamisviisi.

London Bridge‘i lõunapoolses otsas tutvub mina-jutustaja meessoost lugude vestja, sündides tulemärgiga märgistatud Jonathaniga. (Kas see kohtumine tegelikult aset leiab, või kujutab see Jonathani valgeks värvitud jalgratta poolt valla päästetud minajutustaja kohtumist enese alter ego‘ga, polegi nii oluline. Küll aga võimaldab antud vaatenurk teatud lähenemisviisi Jonathani tegelaskujule.) Moonutatud ja terve näopoolega mees muutub Leuteneggeri loos maailma kahestumise ehk kahepalgelisuse, paratamatute vastandlikkuste – nagu elu ja surm, õitsemine ja närbumine, ilu ja koledus, aga ka elulust ja -kaotus, lähedus ja kaugus – kehastajaks.

Gertrud Leuteneggeri „Paanilist kevadet“ võib pidada armastusromaaniks. Vaatamata kahepoolsusele ja vastandlikkusele tõmbab punakasblondide juustega noor mees minajutustajat enda poole. Kui Jonathan hiljem sama äkitselt kaob nagu ta välja ilmus, näib minajutustaja sisemiselt närbuvat, ta ei leia Londonis enam asu ja peab sealt ära minema. Kõigepealt viib tema tee teda mere ääres asuvasse Pencanze’sse.

Ka kolmas kandev tegelane, Thamese’i (Themse’i) jõgi, annab romaani kirjanduslikul kujundamisel tähendusliku panuse. Loodete ehk tõusu ja mõõnaga omandab ta nii jutustamist organiseeriva ja struktureeriva kui ka semantilise funktsiooni. Lisaks moodustuvad jõe kõrgetest ja madalatest veetasemetest London Bridge’i juures vahemikus 0.34 m ja 7.17 m 41 peatüki pealkirjad. Thames’i taktikepi all kujundab autor rütmilistes perioodides välimist ja sisemist tegevust. Nii jõge kui ka tuhka sülgavat vulkaani võib käsitada mälu avava metafoorse kujundina. Londonit läbivas jões voolavad kokku varasemad sajandid ja segunevad üheks ainsaks nüüd’iks (vrd 24), siin püütakse kinni mälestused suvevaheaegadest pastoraadis ja sealsetest inimestest ning tuuakse nad kaugelt lähedale.

Kui lennukite müra sinises aprillitaevas taastub ja jutustamisrahu saab häiritud, ühendab minajutustaja Jonathani vanaema maja omaenda suvemajaga (vrd 48): isa rohelise metsatoa, ema punase saali ja onu sinise kabinetiga (vrd 28). Jonathani ja minajutustaja meenutuste kujundliku-poeetilise ühendamise kaudu rajatud Inglise topeltmajas Pencanze’s loodab autor mõneks hetkeks aeglustada aega (vrd lk 48), mis veereb „kuuldamatult ja hirmuäratavalt“ (34) üle kõige ja kõigi.

„Paanilist kevadet“ võib nimetada samuti elu- ja surmaraamatuks: „grandioosseks elu- ja surmaraamatuks“ (Jandl 2014). Tihedas põimingus läheduse ja kaugusega voogab läbi romaani elurõõm ja elukaotus, õitsemine ja närbumine – elu ja surm, mille välistamatut haakumist või kooslust illustreerivad meelelised, sümboolsed ja mütoloogilised pildid, aga samuti koomilised stseenid. Romaani kesksetes, kõige kõrgema peiliga peatükkides „35 HIGH WATER 7.17 m“ ja „36 HIGH WATER 7.16 m“ leiab aset poeetiline arutlus meie olemasolu kõige mõistetamatu vastandi väljakannatamise üle. Jonathan jutustab oma vanaema surmast, oma kujutlematust leinast ja põgenemisest London Bridge’i juurde, mina-jutustaja meenutab oma isa suremist ja surnuvankrit. Kas see ongi see „segadusse ajavalt helendava maailma saladus“, millele lähenemises inimesi tingimusteta harjutatakse nende esimese armastuse, armastuse kaudu vanemate vastu (vrd 58)?

Gertrud Leuteneggeri tekstid on tema loomingutee algusest peale olnud, nagu ta meie vestluses 2002. aasta juunikuus Zürichis ütleb, „katkematu kahekõne võimatuga, vastuolude välja kannatamine. Ent ka nauding sütitada tervet maailma“ (tsit Pormeister 2003: 818). Oma 3-D proosas „Paaniline kevad“ jätkab ta seda kahekõnet, püüdes tungivalt ja visalt paigutada „maailma kahepalgelisust, tema ilu ja tema hirmu [—] ühisesse pilti“ (März, 2014). Ursula März peab küll taolist püüdlust kirjanduse abil utoopiliseks, kuid ma usun, et niisugust utoopiat võib mõista kui „võimalikku utoopiat“, kui dünaamilist utoopiat, mis pole kirjanikule mitte eesmärgiks, vaid „suunaks silme ees“ (vrd Bachmann 1987: 602), ja mis aitab meil taluda vastandeid ning vastuolusid.

See „segadusse ajavalt helendava maailma saladus“ (58) peitubki ilmselt kõige elava eksistentsi põhjapanevas vastuolus, inimese jaoks kõige mõistetamatus vastandpaaris elu ja surm, millele lähenemist ja mille aktsepteerimist peavad inimesed õppima. Surm, mis meie elu alguses näib olevat nihkunud käegakatsutamatusse kaugusesse, ongi see elu teine, mis genuiinselt meie sees ja meie kõrval olles meid ootab.

Elu komplekset keelelist kujutamist selle vastandlike tahkude ja vastandlike fenomenidega Gertrud Leuteneggeri teostes võib mõista kui „vastuhakku kaduvusele“ (Pormeister 2010: 25), rünnakut müüdivaenuliku, valgustuslik-ratsionaalse, ükskõikse, tardunud keele vastu, subjekti leidumuse (Befindlichkeit) teadvustamist modernis, otsingut elule mõtet andvate võimaluste ja tähenduste ning tingimusteta elust rõõmu tundmise järele.

*******

Gertrud Leuteneggeri ilmumist omal ajal saksakeelse kirjanduse areenile ei olevat võimalik kujutada piisavalt auraatilisena. „See autor ilmus välja kasinal ajal. Tema tulemine oli nagu ilmutus,“ kuulutab Jochen Hieber 1999 oma pidulikus kõnes seoses autorile Sise-Šveitsikirjandusauhinna määramisega. Vähem tähelepanuväärne pole seegi, et 2007. aastal arvati Gertrud Leuteneggeri esikteos „Eelõhtu“, mis koos Verena Stefani naisliikumise kultusraamatuga “Häutungen. Autobiographische Aufzeichnungen, Gedichte, Träume, Analysen” aitas 1975. aastal naisautorite kirjandusel saavutada läbimurret patriarhaalse suunitlusega kirjanduses, Schweizer Bibliotheki kahekümne olulisima teose hulka.

Ülimalt poeetilise ja lüürilise keelega Šveitsi kirjaniku Gertrud Leuteneggeri nimi, kelle kõik tekstid kannavad musikaalsuse ja helilisuse pitserit ja kelle kogu süntaksit valitsevad muusikalised põhimõtted (ta usub, et räägib kirjutades ka sageli endamisi, justkui oleks tegemist komponeerimisega), ei ole meiegi kandis päris tundmatu. Aastatel 1967–1973 ja 1975 kirjutatud luuletustes, mis ilmusid 1981. aastal pealkirja all „Wie in Salomons Garten“ ehk „Nagu Saalomoni aias“, on mõned kättesaadavad ajalehes „Edasi“ (30.06.1984; minu tõlkes) ja ajakirjas „Akadeemia“ 4/2003 (Ain Kaalepi ja minu tõlkes). 1989. aasta „Akadeemias“ nr 4 ilmus minu tõlkes Leuteneggeri jutustav essee „Avalikult ja otsustavalt lahti öelda oma sajandi põhimõtetest“, 2008. aasta „Loomingu raamatukogus“ nr 31/32 Krista Räni tõlkes „Kohe pärast Gotthardi tuleb Milano toomkirik. Jutustused ja muu proosa“, kust saab lugeda ka minu järelsõna.

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus
Benjamin, Walter (1987). Berliner Kindheit um Neunzehnjahrhundert. Fassung letzter Hand. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Benjamin, Walter (1991). Über den Begriff der Geschichte. — Benjamin, Walter (1991): Abhandlungen, Gesammelte Schriften. Band 1–2. Frankfurt am Main: suhrkamp taschenbuch wissenschaft, 691–704.
Hieber, Jochen (1999). „Wie ich abschweife“. Laudatio auf Gertrud Leutenegger. — Literaturpreis der Innerschweiz 1999. Gertrud Leutenegger, Schriftstellerin. Rovio/Schwyz, 15−31.
Jandl, Paul (2014). Im Rhythmus des Wassers. „Panischer Frühling“: Ein London-Roman der Schweizerin Gertrud Leutenegger. — Võrgufail: http://www.welt.de/print/welt_kompakt/print_literatur/article128818479/Im-Rhythmus-des-Wassers.html (15.09.2019).
Leutenegger, Gertrud (1975). Vorabend. Roman. Frankfurt am Main, Zürich: Suhrkamp.
Leutenegger, Gertrud (1981). Wie in Salomons Garten. Düsseldorf: Verlag Eremiten-Presse
Leutenegger, Gertrud (1989). Avalikult ja otsustavalt lahti öelda oma sajandi põhimõtetest. Tlk Eve Pormeister. —Akadeemia nr 4 Tartu 1989, 704–710.
Leutenegger, Gertrud (2004). Pomona. Roman. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Leutenegger, Gertrud (2008). Matutin. Roman. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Leutenegger, Gertrud (2014). Panischer Frühling. Roman. Berlin: Suhrkamp.
LUULET. Gertrud Leutenegger (2003). — Akadeemia nr 4 Tartu 2003, 809–812.
März, Ursula (2014). Als der Vulkan ausbrach. Schönheit und Schrecken beim Spazieren durch London: Gertrud Leuteneggers Roman „Panischer Frühling“. — Võrgufail: http://www.zeit.de/index (19.02.2015).
Pormeister, Eve (2003). „Kirjutan, et mu valudest saaks pidu“. Kohtumine Gertrud Leuteneggeriga 28. juunil 2002 Zürichis. Tlk Eve Pormeister. — Akadeemia nr 4 Tartu 2003, 813–820.
Pormeister, Eve (2008). Järelsõna. — Leutenegger, Gertrud (2008). Kohe pärast Gotthardi tuleb Milano Toomkirik. Jutustused ja muu proosa. Tlk Krista Räni. „Loomingu Raamatukogu“ 2008/31–32, 53–63.
Pormeister, Eve (2010). Grenzgängerinnen. Gertrud Leutenegger und die schreibende Nonne Silja Walter aus der Schweiz. Berlin: Saxa Verlag.
Pormeister, Eve (2015). Zwiesprache mit Gegensätzen in Panischer Frühling (2014) von Gertrud Leutenegger. — Triangulum. Zwanzigste Folge. Bonn 2015, 93–105.
Porombka, Wiebke (2014). Der Sand im Getriebe der Welt. — Frankfurter Allgemeine Zeitung. Feuilleton. — Võrgufail: http://www.faz.net/aktuell/feuilleton/buecher/rezensionen/belletristik/gertrud-leuteneggers-roman-panischer-fruehling-12840528.html (19.02.2015).
Stefan, Vera (1983). Häutungen. Verlag Frauenoffensive, München.
Advertisements

Christian Kracht „Impeerium“ ja „1979“

Aasta lõpus jõudis vaikselt raamatulettidele Christian Krachti „Impeeriumi“ tõlge (väljaandja kirjastus Hea Lugu, tõlkija Kristel Kaljund). Olgu kohe öeldud, et saksa keeleruumis valitseb Krachti teoste ilmumise järel kõike muud kui vaikus – neist räägitakse, nende üle vaieldakse. Šveitslane Kracht on omal moel tabamatu, ta on mängur, kelle puhul on raske pihta saada, kes ta selline on. Kracht on provakatiivne, teda peetakse skandaalseks autoriks, kirjutavaks dändiks, oma põlvkonna Celine’ks. Tema teosed on kui moodsa ühiskonna teravpeegel.

Romaani “Impeerium” (2012) žanrimääratluseks on seiklusromaan, võiks öelda ka, et ajalooline farss. Krachtil on õnnestunud oma seiklusromaaniga umbes sama, mis Daniel Kehlmannil ajaloolise romaaniga „Maailma mõõtmine“. Nad elustasid need žanrid kaasaegse lugeja jaoks, tegid söödavaks läbi keelekasutuse, iroonia ja huumori. Muide, mõlemad romaanid on tõlkinud Kristel Kaljund!

krachtimpeerium„Impeeriumi“ peategelane on Nürnbergist pärit nudist ja romantik August Engelhardt (1875 –1919), kes siirdub 20. sajandi algul Saksa Uus-Gineasse (täna Paapua Uus-Ginea), et osta kookospalmide istandus. Radikaalse taimetoitlasena oli ta eesmärk toituda ja elatuda üksnes kookospähklitest. Sellega asi ei piirdunud: Engelhardt pidas end maailma päästjaks, tahtis luua uue religiooni ja riigi, kookose filosoofiaga maailma päästa. Aga ta ebaõnnestub totaalselt – taimetoitlasest saab kannibal, maailmapäästjast antisemiit jne.

Kerged on tekkima paralleelid ühe teise, kunstnikuna ebaõnnestunud romantikuga, kes pööras kogu Euroopa pahupidi. Kracht ei salga, et nii see oligi mõeldud. „Impeerium“ kirjeldab hullumeelsuse spiraali, mis kätkeb endas 20. sajandi läbikukkumiste allegooriat. Tõelise maiusena toob Kracht väikestes episoodides oma teosesse sisse terve rea saksa kirjanduse (ja mitte ainult) suurkujusid nagu Hermann Hesse, Thomas Mann, Franz Kafka. Tõlkija märkused aitavad eesti lugejal need vihjed ära tunda.

„Impeerium“ põhjustas Saksamaal ägeda diskussiooni. Krachti süüdistati pärast romaani ilmumist uusparempoolsete ja satanistlike vaadete jagamises. Kriitik Georg Diezi sõnul on Kracht näide sellest, kuidas demokraatiavaenulik totalitaarne mõtlemine trügib peavoolu. Teised kriitikud jälle ütlevad, et Diez ei mõista autori huumorit ja irooniat. Eks iga lugeja otsustab ise, mida skandaalne mängur, „ühemõtteliselt kahemõtteliseks“ autoriks tituleeritud Kracht oma romaanis öelda tahab.

Ei saa jätta mainimata, et Krachti “Impeeriumi” saatis suur edu USA-s – see valiti 2015. aasta kümne parima raamatu hulka. Saksa keeles kirjutava autori jaoks on see ennekuulmatu edulugu!

kracht1979Koos „Impeeriumiga“ tahaks soovitada teistki Krachti romaani, mis eesti keeles olemas, see on „1979“ (Steamark 2002, tlk Andrus Simsel).

Romaan “1979” (2001) on lugu noorest sisekujundajast, kes suundus islamirevolutsiooni aastal koos oma geipartneriga Iraani ja sealt edasi Tiibetisse elu mõtet otsima. Teheranis ühe uimastipeo järel peategelase küpsem kaaslane Christopher sureb üledoosi (või muu haiguse?) tõttu. Peategelane siirdub edasi Tiibetisse, aga satub punahiinlaste kätte ja lõpetab sunnitöölaagris eeskujuliku vangina. Eriliselt rõhutamata selgub raamatu lehekülgedel islamiusku inimese arvamus eurooplasest, kumab läbi lääne väärtuste jõuetus ida totaalsete mudelite nagu islamism ja maoism ees. Kuna romaan ilmus vahetult enne 11. septembrit (kaksiktornide rünnak), sai Krachti raamat suure tähelepanu osaliseks, seda peeti lausa prohvetlikuks.

Kracht on sotsiaalse närviga, hea ajastutajuga autor. Mitte ainult „Impeerium“ vaid ka 15 aastat tagasi ilmunud „1979“ on tänast Euroopat tabanud suure kriisi taustal ülimalt aktuaalsed.

Autorist niipalju, et tema sünniaasta on 1966. Kogu oma elu on ta olnud maailmarändur, elanud lisaks Euroopale mitmel pool Aasias, Aafrikas ja Ameerikas.

Kirjandusteadlased liigitavad Krachti saksa 90ndate aastate popliteratuuri esindajaks (esikteose “Faserland” põhjal), kuigi ise ta end selleks ei pea. Mõni kirjandusteadlane peab teda ülehinnatuks, aga ta teostel on suured tiraažid, teda märgatakse, temast räägitakse, teda tõlgitakse. Ja võin kinnitada – minu jaoks on Krachti raamatud olnud nauditav lugemine!

Linda Jahilo

“Loomingu Raamatukogu” pärlid

“Loomingu Raamatukogu” (edaspidi LR) tagasihoidlikud vihikud ei püüa enamasti pilku ja võivad kergesti märkamatuks jääda. Sellest oleks aga kahju, sest sisult on nad kaalukad. Nii ma otsustasingi oma viimas(t)e aasta(te) avastustest kirjutada. Raamatud, millest juttu tuleb, on kirjanike ainukesed eesti keelde tõlgitud teosed.

LR on tõesti nagu liigirikas aed või sügav kaev, kust võib lõputult ammutada, kus “sööki ja jooki” jagub erineva maitsega lugejatele. LR autorite seas on Eesti lugejale tuntud ja tundmatuid nimesid, aga sageli on LR-s ilmunud teosed autori ainukesed eestindused. Need viimased mind kõige rohkem paeluvadki – uued nimed ja maailmad. Lisaks on LR puhul veel see eelis, et seal ilmunud raamatud on võimalik ühe hingetõmbega (st ühe õhtuga või nädalavahetusega) läbi lugeda ja lugemiselamus on seeläbi intensiivsem.

.

Alustan portugali keeles kirjutava kirjaniku Pepetela romaaniga “Platoo ja stepp” (orig. 2009, LR 28-30/2013, tlk. Mart Tarmak). Pepetela (kodanikunimega Artur Pestana) sündis 1941. a Angolas Portugali väljarändajate perekonnas. Ta osales võitluses Portugali koloniaalvõimu vastu ja Angola iseseisvumise järel (1975) töötas aastaid isegi valitsuses. 1980ndatel keskendus kirjutamisele ja oli Luanda Ülikooli õppejõud.pepetela

Uskumatu lõpu tõttu oli “Platoo ja stepp” minu jaoks nagu tänapäeva muinasjutt. Romaan rajaneb tõsilool: Pepetela jutustab oma sõbra, valge angolalase nukrameelse armastusloo, mille taustaks on sotsialismileeri lagunemine ja Aafrika riikide vabadusvõitlus. Romaani tegevus viib lugeja 60aastate Moskvasse, välistudengite ühiselamutesse ja loengutesse. Just seal puhkebki Angola tudengi ja Mongoolia kõrge parteitegelase tütre vahel keelatud armastus. Olustik, nähtamatud reeglid, kes kelle järel valvab – kõik see tuleb vanemale põlvkonnale tuttav ette, aga on rahvusvahelise mõõtme tõttu ometi üllatav. Lugu leiab lõpu alles aastakümneid hiljem. Raamatu lehekülgedel on karm reaalsus ja igavikulised küsimused. Mind köitsid ka autori Angola kirjeldused ja peategelase identiteeditunnetus. Ta määratles end aafriklasena, angolalasena, kõhklusteta ja vaieldamatult. Vaatamata sellele, et valgena ei olnud ta põliselanikkonna jaoks “päris oma”.

.

Minu järgmine avastus on katalaani moodsa klassiku Mercè Rodoreda (1908 – 1983) romaan “Teemandi väljak” (orig. 1962, LR 21-23/2014, tlk Maria Kall). Rodoreda alustas kirjutamist juba kodumaal, 1939. aastal põgenes koos teiste katalaani intellektuaalidega kodusõja eest Prantsusmaale, 50ndate keskpaigast elas Šveitsis, kus asus taas kirjandusega tegelema. Eksiilis kirjutatud “Teemandi väljak” on tagasivaade perioodile, mis algab Hispaania vabariigi väljakuulutamisega, kulgeb läbi kodusõja ja lõpeb määratlemata ajal pärast sõda. Poliitika ja sõda on vaid taust, raamatu lehekülgedel kogeb lugeja, mida teeb sõda ja diktatuur inimestega. Sõda küll käib, kuid sellest peaaegu ei räägitagi. Selline on kokkuvõte raamatu kaanelt.rodoreda

Teose keskmes on noore naise Natàlia elukäik, esitatud tema enda silmade läbi. Tegevuspaik on Barcelona, mille tänavaid, parke, väljakuid ja maju kirjanik täpselt ja poeetiliselt kirjeldab. Raamat algab peoga Teemandi väljakul, kus Natàlia kohtub oma tulevase abikaasa Quimetiga. Õigem oleks küll öelda, et Quimet leiab sealt oma kuninganna Colometa (tuvitüdruk). Edasi toimubki kõik Quimeti taktikepi all – noored abielluvad, seavad sisse oma elamise, sünnivad lapsed, korter muutub tuvilaks… Naise kanda jääb raskem koorem, aga ometi on ta õnnelik. Siis kaovad mehed sõtta, mis ei jäta puutumata Barcalona rikkaid ega vaeseid. Kaob ka Quimet, Natàlia võitleb näljaga, viimasel hetkel ulatatakse päästev käsi.

Natàlia kõneleb lihtsas ja igapäevases keeles, suurtest ja väikestest asjadest enda ümber, sellest, mida ta näeb ja tunneb, millest inimesed räägivad. See haarab ja liigutab.

.

Jätkan Bruno Schulzi raamatuga “Kaneelipoed”. Kuulsin Bruno Schulzi (1892 – 1942) nime esmakordselt 2013. a, kui kirjandusfestivalil Prima Vista käis poola kirjanik Olga Tokarczuk koos kirjandusteadlasest abikaasaga. Nemad pidasid Bruno Schulzi oma kõige suuremaks lemmikuks poola kirjanike seas. Aasta hiljem ilmus Schulzi novellidest koosnev romaan “Kaneelipoed” eesti keeles (orig. 1934, LR 24-25/2014, tlk Hendrik Lindepuu).schulz

Bruno Schulz sündis Ida –Galiitsia väikelinnas Drohobyczis (tänapäeval kuulub Ukraina koosseisu) juudi perekonnas. Ta õppis arhitektuuri ja maalikunsti ning töötas aastaid joonistusõpetajana. Schulzi esimene raamat “Kaneelipoed” ilmus 1934, teine jutukogu “Liivakella sanatoorium” 1937, 1942. a lasid sakslased ta maha. Schulzi looming vajus aastateks unustusse ning sõjas hävisid ta maalid. Bruno Schulz taasavastati 1960. aastatel.

“Kaneelipoodides” avaneb täiesti omaette maailm – uskumatu, fantastiline, labürintlik, unenäoline. Reaalsusega seob seda kirjaniku kodulinn, perekond, isa süvenev haigus. Tagapõhjaks on elu Galiitsia väikelinnas (mis lugedes tundub nii suur!) enne Esimest maailmasõda. Lugedes avaneb kirju, detailirikas, voolav, kihav ja liikuv maailm. Schulzi keel on metafooriderohke, kohati lausa barokne, nõuab lugedes keskendumist, aga see pingutus tasub end kuhjaga ära.

.

Minu jaoks kauge ja võõra kultuuri juurde viis Kanadas elava Vietnami päritolu kirjaniku Kim Thúy raamat “Ru” (orig. 2009, LR 28-29 / 2014, tlk Triinu Tamm). Raamat koosneb lühikestest poeetilistest piltidest, mis kord täidavad terve lehekülje, teinekord ainult veerandi või pool. Iga pildi aluseks on võtmesõna ja sellega käib kaasas lugu.thuy

Üksikud pildid (jutustused) kasvavad terviklikuks looks, mis jutustab Vietnami paadipõgenikest (1978 –1979). Kirjaniku enda perekonnalugu põimub paljude teiste inimeste saatusega ja tema maa ajalooga.

Kim Thúy sündis 1968. a Saigonis rikkasse ja haritud Lõuna-Vietnami perekonda, kus tööd ei olnud vaja teha ja kommunistide valitsemise all elu ette ei kujutatud. Põgeneti paadiga Malaisiasse (sel retkel paljud põgenikud hukkusid) ja sealt edasi Kanadasse. Kirjanik jutustab väljarändajatest, elu ülesehitamisest eksiilis sotsiaalse redeli kõige alumiselt pulgalt. Mind võlus kirjaniku elujaatus ja -rõõm, aga samuti paljud väikesed killud, mis Vietnami kultuurist ja tavadest kõnelesid. Kasvõi fakt, et Lõuna-Vietnamis oli kombeks asendada laste nimed nende sünnijärjekorra numbritega. Nii et onu Kaks ja tädi Kolm oli täiesti tavaline öelda.

.

Marusja Klimova “Siniveri” (orig 1996, LR 31-33 / 2014, tlk Ilona Martson) toob lugeja kahe jalaga maa peale. Marusja Klimova (s. 1961) kirjeldab tavainimeste (tahaks öelda karvaste ja suleliste) elu Leningradis enne 1991. aastat. See oli aeg, mil Nõukogude Liidu kokkuvarisemise eelaimus oli juba õhus: impeerium oli veel alles, aga müürid selle ümber juba murenesid. Autori enda sõnul on nimetatud romaani huligaanlikuks, tülgastav-kauniks, aga ka Peterburi elu entsüklopeediaks. Seda viimast määratlust peab kirjanik kõige sobivamaks. Kirjanik tahtis tabada ajastu vaimu. Tegelaste galerii on tõesti värvikas ja kirju – Marusja välismaale hea elu peale igatsev homoseksuaalist sõber, aeg-ajalt hullumajja sattuv poeet, KGB-s töötav isa, litsist sõbranna, kes itaallasele mehele sai jne, jne. Autor teeb põikeid minevikku, mis ei ole sugugi vähem värvikad.klimova

Raamatule on järelsõna kirjutanud Andrei Ivanov. Ta nimetab Marusja Klimovat (tegelik nimi Tatjana Kondratovitš) Peterburi undergroundi vihatud tegelaseks, vene kirjanduse haruldaseks pärliks. Kirjanik on vene keelde tõlkinud aukartustäratava nimekirja prantsuse kirjandust, ta on eraldanud ennast vene kirjanduse peavoolust. Juba tema pseudonüüm on provotseeriv. Kõigest sellest saate lähemalt lugeda raamat suurepärasest järelsõnast. Ja kõigele lisaks on Marusja Klimova tulemas Tallinna kirjandusfestivalile HeadRead.

.

Oma valiku Loomingu Raamatukogu pärlitest lõpetan nimeka šveitsi kirjaniku, vanameister Urs Widmeriga (1938 –2014). Widmer elas pika elu ja oli viljakas autor, kes jõudis enne surma välja anda ka elulooraamatu “Reis universumi servale” (2013, “Reise an den Rand des Universums”). Widmerit ma ei avastanud LR-st, vaid oli enne lugenud ka originaalis. Widmeri raamatud “Ema kallim” ( orig. 2000, LR 17-18 / 2009, tlk Tiiu Kokla) ja “Isa raamat” (orig. 2004, LR 35-37 /2011) ei kuulu ka minu viimase aasta lugemiselamuste hulka. Aga kuna need raamatud on Widmeri ainukesed tõlked eesti keelde (lisaks on tema näidendit “Top Dogs” mängitud kahes Eesti teatris), sobivad nad minu soovituste nimekirja lõpetama küll.widmerema

Pealkirjad vihjavad, et tegu on justkui biograafiatega, aga need ei ole siiski autentsed biograafiad, vaid autor on oma fantaasiates kasutanud eluloolisi momente. „Ema kallim“ on suurepärane novell. See on lugu ühe naise tummast, pöörasest kirest, mille on kirja pannud tema poeg „Meie ees on naivistliku võõritusega pilt üpris melodramaatilisest õnnetust armastusest, mis sulandub kuidagi märkamatult kirevasse ajastupanoraami…“ kirjutab tõlkija Tiiu Kokla. Raamatus on pilte maalilisest Šveitsi mägiloodusest ja palju on juttu muusikast, sest „ema kallim“ oli kuulus dirigent (kelle prototüüp täiesti olemas). Seda lugu kirest on nimetatud ka reekviemiks. Saksa staarkriitik Reich-Ranicki on öelnud, et see on “äärmiselt erutav lugu, mis on jutustatud nii rahulikult, nii vaikselt, nii suure iroonia ja nii vaikse huumoriga…”widmerisa

“Isa raamat“ on hoopis teine lugu ja teistmoodi jutustatud. Tegemist on klassikalise raamjutustusega, kus poeg asub pärast ise surma kokku panema tema eluraamatut. Mees, kellest Widmer kirjutab armastab kõike, mis elab: sõpru, naisi, pidusid, aga kõige rohkem raamatuid. See on tormilise elu ülestähendus, mida kujundasid 20. sajandi utoopiad, lootused ja pettumused. Ja loomulikult on raamatus ka armastus saladusliku naise, Clara Molinari vastu, keda lugeja tunneb juba “Ema kallimast”.

Raamatus on palju fakte ja detaile XX sajandi Šveitsi ajaloost, lõpuks saab kokku tervik, mis on pisut veider, pisut kurb, kuid omamoodi tõepärane. Minu jaoks näiteks oli põnev lugeda sellest, miks ja kuidas lääne intellektuaalidest said mõneks ajaks kommunistid. Raamat koguni algab lausega “Minu isa oli kommunist”.

Kriitikud on nimetanud Urs Widmerit kõige rikkama fantaasiaga šveitsi kirjanikuks, autoriks, kelle romaanid on ühteaegu nii meelelised kui ka intellektuaalsed. Lugege kindlasti!

Linda Jahilo