Karmen Parijõgi “”Läbikukkunud” suvi Kunda kandis”

Niisiis, ei mingit keldris peituvat isa, sügavas depressioonis olevat ema, pimedusehirmus vaevlevat venda ega ärevushäire käes kannatavat õde!

See päikseline lugu jutustab ühe pere laste suvevaheajast vanavanemate juures Kunda mail. Miks just Kunda — aga sellepärast, et noorte ema-isa on kutsumuselt arheoloogid. Kodu näeb neil välja nagu laboratoorium, vannitoas loputatakse alailma mingeid pööraselt vanu arheoloogilisis leide. Köögis ja elutoas hoitakse väärtuslikke muistiseid ning otsatut paberimajandust. Õde-venda Janet ja Jens suhtuvad vanemate ametisse sooja irooniaga — mis sa nende veidrikega ikka teed!

Järjekordsele ekspeditsioonile minevad vanemad saadavad lapsed vanaisa/vanaema juurde Kundasse. Janet ja Jens on seal ennegi olnud. Külaelanikud on üsna värvikad tegelased ja sel korral on neil lastele hea uudis, nimelt on kõrvaltalusse kolinud uued elanikud ja neil on samuti külas lapselaps nimega Tõnn-Theodor, lühidalt öeldes Tõnn. Tõnn on väga tubli poiss, haritud ja hea huumorisoonega. Lapsed klapivad omavahel kenasti ja sellega võiks idülliline suvelugu lõppeda kui mitte hauaröövlid ja aardeotsijad ei aktiveeruks. Lood Lammasmäe aardest on nende kõrvu jõudnud ning mehed otsustavad maksku mis maksab raha kätte saada. Seiklused jätkuvad ja pahad saavad teenitud palga!

Tegemist on positiivse loo ja ilusa kujundusega teosega. Juurde võib lisada, et autor käib Rakvere Reaalgümnaasiumi 8. klassis ja raamat on tema loovtöö. Tulevaste lugejate jaoks võiks mõtlemisainet pakkuda loo autori perekonnanimi, kirjandusõpikust peaks see teile tuttav olema!

Ädu Neemre

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“ (2010, e.k. Terje Loogus 2018)

Juba aastaid on noortekirjanduse tõlgete hulgas domineerinud tõlked inglise keelest ja ausalt öeldes kipuvad need lõpuks üsna üheülbalised tunduma. Seetõttu mõjub saksa autori Wolfgang Herrndorfi läbimurdeteos nagu sõõm värsket õhku. Et ainuüksi 200 leheküljele võib nii palju ära mahtuda! Olla ühtaegu äge ja naljakas roadmovie’lik seiklusromaan ja samas käsitleda naljatleva kergusega hulka lihtsamaid ja raskemaid teemasid: inimeste erinevused ja eelarvamused, sõprus ja armastus, väline versus sisemine veetlus, koolitarkus versus reaalne elu, rassism, vaesus ja alkoholism, jne jne.

14-aastane Maik Klingenberg on pärit pealtnäha rikkast ja korralikust perest ning käib ühe Berliini gümnaasiumi 8. klassis, kus ta on nö hall hiireke, keda keegi ei märka, sh ka imekaunis Tatjana, kellesse Maik salamisi armunud on. Ühel päeval ilmub klassi uus poiss — vene päritolu mongolisilmadega ja „asotsiaalse“ välimusega Tšikk, kellest saab jutustuse sündmustiku käivitaja. Nimelt selgub, et Maiki ema on alkohoolik ning sel ajal, kui ta nädalatepikkusel võõrutusravil viibib, sõidab isa armukesega puhkama, jättes Maiki üksi koju. Maiki ukse taha ilmuv Tšikk „laenatud“ helesinise Lada Nivaga suudab Maikile selgeks teha, et temagi on ära teeninud ühe pisikese „puhkusereisi“ ning Tšiki ettepanekul suunduvad nad Valahhia poole (mitmetähenduslik sõna, mis tähistab nii piirkonda Rumeenias kui lihtsalt kolgast). Siit algabki seikluslik ja tragikoomiline teekond, mille sisse mahub mitmeid värvikaid tegelasi, õnnetusi ja õnnelikke pääsemisi, nalja ja kurbust, viljapõlde, prügimägesid ja kaevandusi.

Maik satub järsku niivõrd teistsugusesse keskkonda, et see tundub talle paralleelmaailmana, või õigemini tundub talle nüüd kogu varasem elu ja teoreetiline kooliteadmine paraja paralleelmaailmana. Õpitu tuleks vast isegi kasuks, kui oskaks seda natukenegi rakendada. Tšiki puhul on muidugi vastupidi — praktika domineerib teooria üle, elu on õpetanud ellu jääma. Teekonnal õpivad mõlemad.

Maiki suureks üllatuseks selgub, et veidra kesta all on inimestel hea süda ja võhivõõrad inimesed aitavad neid mitmest pöörasest olukorrast välja. „Väiksest saati on isa mulle õpetanud, et maailm on paha. Maailm on paha ja inimene on ka paha. Ära usalda kedagi, ära mine võõrastega kaasa ja nii edasi. Seda olid rääkinud mulle vanemad, seda olid rääkinud mulle õpetajad ja televiisor rääkis seda ka. /…/ Ja võib-olla oli see ka õige ja inimene oli 99 protsenti paha. Aga imelik asi oli see, et Tšikk ja mina olime reisil kohanud peaaegu ainult seda ühte protsenti, kes polnud paha.“ (176) Huvitav küll, aga ühel hetkel ei tea Maik enam sedagi, kas ta on endiselt armunud kaunitarist klassiõesse Tatjanasse või hoopis prügimäel kohatud räpasesse ja haisvasse, aga nutikasse ja otsekohesesse Isasse.

Kohati tundub nendega juhtuv tõepoolest väga filmilik, sest situatsioonid on grotesksed ja karakterid meeldejäävad, sündmustik kiiresti arenev. Autor suudab lugejale elavalt silme ette manada püssiga vanamehe kummitusmaastikuna mõjuva kaevanduse serval, poiste kokkupõrke sigasid vedava veoautoga või hoopiski Maiki joobes ema, kes koos kõikvõimaliku mööbliga basseini kargab. Maik ise oma perekonnale hinnanguid ei anna, aga lugeja mõikab, et pealtnäha korralik pere on seestpoolt üsna mäda. Alkohoolikust ema jätab isegi sümpaatsema mulje kui kinnisvaraärikast isa, kes on parajalt kahepalgeline, rassistlik ja agressiivne. Ema moto on: „Esiteks, kõigest saab rääkida. Ja teiseks, mida inimesed arvavad, on kuradi ükspuha.“ (25) Maik järgib õnneks ema, mitte isa, õpetussõnu ning jääb politseinike ja kohtunike ees ausa versiooni juurde, mitte ei aja kogu süüd Tšiki kaela.

Raamat valiti Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt 2018. a. parimate noorteraamatute hulka. 2014. a. avaldati romaani lõpetamata järg, mis on kirjutatud prügimäel kohatud tüdruku Isa vaatepunktist. Lõpetamata aga seepärast, et autoril diagnoositi 2010. a. pahaloomuline ajukasvaja ning kolm aastat hiljem sooritas ta 48-aastaselt enesetapu.

Annika Aas

Tove Jansson “Suveraamat” ja “Sõnumid”

Tove Jansson “Suveraamat” (1972, e.k. 1995 Tõnis Arnover) ja “Sõnumid. Valik novelle” (e.k. 2014, Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe)

Ma pean häbiga tunnistama, et pole mitte kunagi Tove Janssoni muumilugusid lugenud — ei lapsena ega täiskasvanuna. Hea meelega loeksin neid ette oma lastele, aga kuna 1. osa on trükist otsas, siis istub mul 2. osa juba tükk aega riiulis ja ootab… (1. osa uustrükki, näiteks!). Aga Tove täiskasvanutele mõeldud “Suveraamat” ja novellid osutusid küll äärmiselt lummavaks lugemiseks. Esimene, muide, sisaldab autori enda joonistusi ning teise kaanepildina on kasutatud autori autoportree tušijoonistuse reprot.

“Suveraamat” on täpselt selline — pisitillukeses köites — lugemine, mille võtaks suvel igal hommikul randa kaasa, toetaks selja vastu kuuma kivi, pistaks jalad merevette ja naudiks… Naudiks kohati humoorikaid, kohati kummastavaid lugusid 6-aastasest Sophiast (prototüübiks Tove samanimeline vennatütar) ühel pisikesel Läänemere saarel ja tema elutargast seikluslikust vanaemast, kes kasvatab last — või õigemini, laseb lapsel kasvada (ja ennastki kasvatada) — pipilikus vaimus. “Pagana noored, mõtles vanaema, hirmsad lapsed, aga nii see läheb, kui neil kõik ära keelata, mis on vahva.” (lk 68)

Nad on kaks kanget — sõnakad ja ettevõtlikud ja käredad, kui tarvis. Kes siis ei tahaks endale sellist vanaema, kes “roomas puu alt välja ja ütles: See on minu lapselaps Sophia. Ta oli väga väärikas ja noppis juustest nii diskreetselt okkaid, kui oskas.” (lk 120). Nende lihtsates seiklustes ja jutuajamistes on rohkem elufilosoofiat kui oodata oskaks. Mulle tundub, et see raamat ongi rohkem vanaemast kui lapsest ning muidugi kumab siit pidevalt läbi üks Tove Janssoni põhiteemasid: hirmud ja nendest ülesaamine.

Saareelu, meri, põhjamaine müstiline suvi, hirm ja iseseisvumispüüd alustavad ka novellikogumikku “Sõnumid”, kuhu on kogutud ja tõlgitud novelle Tove Janssoni erinevatest novellikogudest ning mis ilmus Tove 100. sünniaastapäeva auks (9. augustil käesoleval aastal). Iga novell siin on omaette pärl. Ja sugugi mitte kõik ei tegele looduse teemaga, vaid katavad üsna laia teemade spektri. On suvitajate ja kohaliku rahva humoorikat vastandamist, platoonilise armastuse ihalust, fanaatilisusele lähenevat perfektsionismi, turistide tögamist, tütre ja ema ning poja ja ema suhteid, kunsti ja sümbolismi.

Parajalt naljakas on “Jutustus Hilo linnast, Hawaii”, mis viskab kivi seljakotirändurite kapsaaeda; minu lemmikuks sai pigem kurb kui naljakas, sümbolistlik “Nukumaja”. Kogumikku lõpetama on väga vaimukalt valitud novell “Sõnumid”, mis näitab, kui suur on issanda loomaaed ning kuidas kirjaniku kuulsust ja muumide tuntust igatpidi ära püütakse kasutada. Küll tahetakse autori heakskiitu muumimotiiviga tualettpaberile või hügieenisidemele, küll soovitakse abi kirjanikuks saamisel. No ja nuta või naera sellise sõnumi peale: “Minu hamstrid said nime teie [Tove] ja teie venna järgi, minu neljakümnendal juubelil oli ristimispidu, aga Astrid Lindgren ei tulnud. Teil mõlemal oli rosett kõhu ümber. Tänavu on olnud ebatavaliselt külm talv ja kodutud külmuvad surnuks, ühel hommikul olite mõlemad rõdul surnud /…/” (lk 154-5).

Jõuludeks peaks olema eesti keeles oodata Tove Janssoni elulooraamatut “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”. Kuna tema teemad nii laste- kui täiskasvanute raamatutes ja novellides on tihedalt tema enda elu(loo)ga seotud, siis on see kindlasti väga huvitavaks täienduseks tema teostele.

Raamatute vahele võib kiigata Kätlin Kaldmma kirjutatud juubeliartiklit “Postimehes”.

Annika Aas

 

Roy Jacobsen “Imelaps”

“Põhjamaade romaan” on üks tänuväärt sari, sest mulle tundub, et paljudele lugemishimulistele eestlastele (kui põhjamaalastele?) selline karge ja mitte liialt sõnaohter stiil sobib. Mis Jacobseni puutub, siis kõigepealt sattusin lugema selle Norra mõjuka ja viljaka autori hilisemat teost — 2014. a. eesti keeles ilmunud romaani “Nähtamatud”, aga tunnistan, et tema varasem “Imelaps” — Enno Turmeni suurepärases tõlkes — puudutas mind palju rohkem. Mul on üldse eriline suhe lapsepõlve-lugudega, eriti just lapse silme läbi nähtud-lapse suu läbi jutustatud lugudega. Üks mu suuri lemmikuid on näiteks Roddy Doyle`i “Paddy Clarke hahahaa”, mille kõrvale asub nüüd teenitult ka Jacobseni raamat ning mis mõlemad räägivad lapsepõlve idülli ja valu haprast tasakaalust. Autor peab ka olema eriliselt osav, et tabada ja usutavalt edastada lapse mõttemaailma ja emotsioone.

“Imelaps” on jutustatud algklasside poisi Finni poolt, kes räägib oma elust ja lähedusest emaga, kellega kahekesi nad pisikeses korteris elavad, kuni hetkeni, mil nende juurde läkitatakse Linda, Finni 6-aastane poolõde. Finni ja Linda isa on surnud ning tema teine naine, Linda ema, on narkomaan.

Linda on omamoodi laps — aeglane, kohmakas, magab palju, ei räägi peaaegu midagi, ning ei tea (6-aastaselt!), mida tähendab sõna “kingitus”. Finni emotsioonid peegeldavad väga tõepäraselt kõike, mida üks äkitselt vanemaks vennaks saanud poiss tunda võib: läheduse kaotamine-taasleidmine-hoidmine emaga, armukadedus, solvumine ja segadus, suurekssaamise vaev, hirm ja abitus ning nendest tulenev agressiivsus, kuid üle kõige domineerib siiski armastus — armastus selle imelise tüdruku vastu, keda mõned peavad imelikuks või nõrgamõistuslikuks, kuid kes on lihtsalt olnud väärkoheldud ning vajab hädasti tegelemist, hoolivust ja kannatlikkust ning keda Finn on valmis viimse veretilgani kaitsma. “Linda ei olnud sellest ilmast, kunagi pidin ka mina seda mõistma—ta oli marslane, kes oli tulnud Maale, et rääkida paganatega keeli, et rääkida norralastega prantsuse keelt ja ameeriklastega vene keelt. Ta oli saatus, ilu ja loodusõnnetus. Osakene neist kõigist. Emme peegel ja emme lapsepõlv. /…/ Arvatavasti on jumalal temaga mingi salaplaan—ent missugune?” (lk 165).

Finni tähelepanekud on üliküpsed — teisalt jälle ehtlapselikud! — , teravmeelsed, kohati humoorikad, kuid aeg-ajalt pikib ikkagi sisse täiskasvanu hääl, näiteks ajastu kirjeldamisel: “Me oleme terve omaette maailm. Maakere, mis seilab nii rohmakalt läbi kuuekümnendate, kümnendi, mis oli määratud muutma kaabu ja mantli tärisevaks kitarrisooloks, kümnendi, mil meestest said poisid ja pereemadest naised, kümnendi, mis muutis linna millestki vanast ja kulunust, oma mälestusi säilitavast millekski modernseks, mida saatis galopeeriv Alzheimer, loomuomase kurnatuse kümnend /…/” (lk 124). Raamatu lõpu poole saab lugeja aimu, mis see jumala salaplaan Lindaga siis oli ja miks raamatule just selline pealkiri on valitud. Lõpust ma aga rohkem ei räägi, sest võib-olla võtab see isu raamatut lugeda, kuid raamat on siiski vägagi lugemist väärt.

Annika Aas