Posts Tagged ‘suhted’

Rhidian Brook „Aftermath”

24. juulil 1943 alanud ja neli päeva kestnud (millest üks päev jäi halva ilma tõttu vahele) pommitamiste seeria käigus heitsid Briti lennuvägi öösel ja Ameerika lennuvägi päeval hansalinnale ca 10 tuhat tonni pomme. Surma saanuid oli erinevate artiklite põhjal kuni 40 tuhat või 55 tuhat, suur osa linnast hävines ning umbes miljon inimest jäid peavarjuta. Eriti jube oli pommitamine, mis rahva mälestustes kannab nime “Feuerstorm” – tuletorm, mida on nimetatud ka Saksamaa Hiroshimaks. Kuninglik lennuvägi heitis siis linnale 50 minuti jooksul 2313 tonni süütepomme ja tavalisi lõhkepomme korraga. See tekitas tohutuid tulekahjusid, mille temperatuur tõusis 1000 kraadini. Keegi ei karjunud, sest sellises kuumuses hääl kõrist välja ei tule. Kogu operatsioon kandis nimetust “Gomorra”. See lasti käiku Briti peaministri Winston Churchilli käsul, eesmärgiga saksa rahva Hitleri-armastus pommirahesse matta. (Lugesin siit ja siit)

brook_aftermathRaamatu “The Aftermath” tegevus algab kolm aastat hiljem, septembris 1946. Hamburgi elanikud on näljas ja kodutud, orbunud lapsed otsivad varjupaika varemetes ja kerjavad brittidelt süüa ja sigarette, mida saab toidu vastu vahetada, vanemad kooliõpilased aitavad varemete koristamisel, kust leitakse veel palju surnukehi. Käib denatsifitseerimine ja ilma seda läbimata pole sakslastel õigust töötada. Neile korraldatakse vestlusringe, kus õpetatakse demokraatiat. Üks ülesehitust koordineerivatest ohvitseridest Briti tsoonis, Pinnebergi kuberner, on kolonel* Lewis Morgan, kes seoses perekonna tema juurde saabumisega majutatakse ühte suurde uhkesse villasse, kuhu ta nii oma naise kui kaasohvitseride hämmastuseks ja pahameeleks lubab elama jääda ka pererahval – arhitekt Stephan Lubertil ja tema umbes 15-aastasel tütrel Friedal. Lewis pole oma naist Rachelit ja 11-aastast poega Edmundit näinud võidupäevast saadik, siis sai ta puhkust 3 päeva; enne seda kohtusid nad vanema poja matustel 1942. aasta kevadel, kus ta võttis osa vaid talitusest ja ruttas tagasi kohustuste juurde. Raamat ongi sellest, kuidas arenevad suhted nende kõigi vahel, lisaks Lewise suhted teiste ohvitseridega ning kohalike laste suhted Edmundiga, kes vaatamata rangetele juhatustele kontaktidest hoiduda nendega sõbruneb. Rachel ja Lewis kaotasid oma poja üksiku „üle jäänud” pommi läbi, mille täiesti rahulikus piirkonnas heitis alla saksa piloot, et kiiremini ja kergemini koju saada. Luberti naine jäi kadunuks „tuletormis” ja kuude kaupa tema otsimisega tegeledes kaotas ta sideme oma tütrega. Frieda on väga vihane ja alandatud tütarlaps, kes kuulus Hitler-mädelite hulka nagu kõik – alates 1936. aastast polnud mingit võimalust sinna mitte kuuluda. Kui tema isa peetakse juba enne lõplikku dokumentide valmimist puhtaks (tema staatus ongi lõpuks Persilschein), siis kõike ja kõiki (oma isa sealhulgas) vihkav teismeline ümiseb varemete koristamisel vanu võitluslaule ja laseb veidi vanemal noormehel vastupanuliikumisest oma pea segi ajada ning varastab tema jaoks kolonelilt mõned tööga seotud paberid.

Inimestevahelised suhted ei ole kunagi lihtsad, aga sellise taustsüsteemi juures on need tõeliselt komplitseeritud: lein ja pahameel ja vihkamine ja armastus ja andestamine koonduvad ja põimuvad. Ma tundsin kaasa ja elasin kaasa Lewise võimetusele oma tundeid väljendada (või kasvõi endalegi tunnistada) – see lõhuks ta tükkideks ja seda ei saa ta endale lubada. Lewist süüdistatakse kaaslaste poolt liigses saksa-sõbralikkuses, mitte ametlikult või mingite tagajärgedega ta karjäärile. On tõesti hämmastav, et temas ei ole iha kättemaksu järele, ta näeb ainult viletsust, mida vaja kiiresti parandada, et eluga edasi minna. Kui vabrikus on streik, avavad pea kaotanud sõdurid tule ja kolm inimest saab surma, mispeale Lewis sõnab kibestunult: „Me õpetame neile demokraatiat ja karistame siis selle harjutamise eest”. Saksamaale suunduvate brittide jaoks on koostatud bukletid, mis õpetavad, et ei tohi kohalikega sõbruneda ja et tegemist on inimestega, kes ei taha tunnistada, et nad on löödud; kogu aeg peab olema ettevaatlik. Lewis vastab oma abile: „I’ve not met a German who has difficulty in believing they have been defeated, Wilkins. I think, they have, to a man, accepted it, gladly, and with some relief. The real difference between them and us is that they have been comprehensively and categorically fucked, and they know it. It is we who are taking too long to adjust to this fact”. Ühel hetkel on ta aga sunnitud endalt küsima, kas ta on olnud liiga usaldav ja kas tal on süüd juhtuvates asjades.

Kuidas peaks Rachel saama ennast hästi tunda võõral maal võõra mööbli ja piltide ja lauahõbedaga võõras majas koos võõraste teenijatega (tal pole kunagi olnud ei teenijat ega maja)? Meeletuseni väsinud abikaasat näeb ta harva ja nad suhtlevad väga-väga ettevaatlikult, lahusoldud aastad ja tahaplaanile surutud, jagamata jäänud lein ei lase neil kuidagi taastada kunagi nii õnnelikku abielu. Taastamise asemel tuleks ehk hoopis edasi minna, aga kuidas?

Hämmastavalt optimistlik kuju on Lubert, temas on palju impulsiivsust, mis sunnib teda oma mõtteavaldustega välja tulema ka olukordades, kus see ei pruugi talle kasuks tulla; ka eitab ta igasugust kollektiivse süü mõtet.

Kõige kergemini läheb muidugi Edmundil – lapsepõlv on üks süütu muretu aeg, kui selleks vähimgi võimalus on. Ta on uudishimulik, avatud ja helge loomuga, teda on raske rööpast välja viia – isegi kui Frieda viib talle põlguse märgiks tuppa poti oma sooja pissiga või rebib pea otsast kaltsunukul, ei tule talle mõttessegi kaebama minna. Frieda tundub talle salapärase ja huvitava isikuna, kellega tasub kontakti otsida.

Esimesel kohtumisel kodutute lastega on Edmund võlutud nende inglise keeles öeldud roppudest sõnadest ja nad kordavad vastastikku “bloody hell” ja “piss” ja “shit” –”The cultural exchange seemed to be going well and everyone relaxed”. Edmund näppab nende jaoks isa tagant sigarette ja köögist toitu, kui võimalik.

Raamat haaras mind väga, elasin kõigile tegelastele kaasa, ka mitte nii väga sümpaatsete tegelaste käitumine oli peale hukkamõistmise mõneti ka mõistmist ja vast isegi kaastunnet vääriv.
Veidi saab ka nalja, mitte sellist väga naljakat nalja, aga näiteks ohvitseride prouad võrdlemas oma inventarinimekirju – briti bürokraatia on täpselt sätestanud, millise aukraadi juurde käib tee- ja millise juurde lõunaserviis; veinikarahvin näiteks on ainult päris kõrge ülemuse jaoks. Humoorikad on ka mitmed Edmundi mõtte- ja arutluskäigud.

brook-rhidianRaamat pani mind rohkem mõtlema asjade üle, millele ma varem eriti tähelepanu pööranud pole. Minu põlvkond on kasvanud üles sõjalugudega, kus kogu kangelaslikkus ja kaotusvalu oli nõukogude inimeste osaks, teisi Teises maailmasõjas osalenuid mainiti ainult möödaminnes, ja see, mis sakslastele osaks sai, oli ära teenitud. Põhimõtteliselt ma muidugi tean, et Saksamaa oli pärast sõda jagatud Vene, Ameerika, Briti ja Prantsuse tsooniks, tööasjus olen isegi juhtunud teada saama, et Briti tsoonis näiteks olid Ameerika omaga võrreldes tingimused palju kehvemad. Samuti olin teadlik denatsifitseerimise protsessist – on ju nähtud nii Vanemuises „Kontsert diktaatorile” kui sama näidendi järgi István Szabó poolt lavastatud film „Taking sides”. Kusagilt on kõrvu jäänud ka see, et suur osa Saksamaa tööstusettevõtetest demonteeriti, tean, et sisseseadet veeti palju näiteks Venemaale, aga see, et neid nii palju lihtsalt lõhates hävitati, oli mulle üllatuseks. Need veeti Helgolandi, kuhu ka Lewis (ühest küljest nagu austava ülesandena, teiselt poolt aga nagu rohkem tülikast isikust lahtisaamise mõttes) mõneks ajaks suunati. Lewis sai hästi aru sõjatehaste hävitamise vajalikkusest, kuid ta pidas ebamõistlikuks näiteks kasvõi seebitehase demonteerimist – seebipuudus oli suur ja suur hulk inimesi võinuks palka saada töö eest, selle asemel toideti neid teistest riikidest tulnud toiduabiga. Põhimõtteliselt ma teadsin, et mitmed saksa linnad said suuri purustusi, aga ma tõesti polnud mõelnud nende ulatuse peale. Ma polnud kunagi mõelnud selle peale, et sõjajärgsetel aastatel pidi tõenäoliselt olema alles sakslasi, kes ei leppinud sõja kaotamisega, olgu, kõrged ohvitserid ja parteibossid lahkusid Argentiinasse ja muudesse soojadesse kohtadesse, aga ajupestud verinoori poisse sinna keegi mahitama ei hakanud. Metsa neil eriti (vähemalt mitte igal pool) pole, kuhu minna, aga kusagil nad ju olid. Sellest kõigest tuli juttu.

Raamatu lugemine oli nauding, ehkki sõnaraamatu järgi oleks võinud või pidanud haarama tihedamini, kui ma seda tegelikult tegin. Nagu ma ühest ameeriklaste arvustusest lugesin, oli sama probleem ka neil. Lisaks heideti autorile ette, et ta keel pole piisavalt iseloomulik ajastule. Mina selle üle otsustada ei oska, mulle lihtsalt raamat väga meeldis.

Teose filmimisõigused on ostnud ära Ridley Scott, loodetavasti tuleb sellest hea film.

Raamat on tõlgitud seni 23 keelde, minu arvates võiks selle küll ka eesti keelde tõlkida.

Kaja Kleimann

Rhidian Brooki pilt on pärit siit.

________________
* Raamatus on colonel, ma ei tea, mis sellele eesti keeles tegelikult vastab, ei hakanud auastmetesse süvenema. 

Advertisements

Kadri Luik „Julgus mõelda, julgus öelda“

julgus-mõelda-julgus-öeldaSissejuhatuseks seletus, kuidas ma leidsin Kadri Luige raamatud. 2014. a. sügishooajal sattusin Domus Dorpatensise seminarile, mille teemaks oli elus vastutuse võtmine ning kus esinesid kaks väga säravalt vaimukat inimest – psühholoog Tõnu Lehtsaar ja Kadri Luik. Kiikasin peale selle kohe Kadri Luige FB lehele sama pealkirjaga, mis on tema mõlemal raamatul, „Julgus mõelda, julgus öelda“ ja nii jõudsingi blogide alusel kirjutatud raamatuteni. Raamatu 1. osa sissejuhatuses kirjutab Kadri: „Ma ei ole õppinud psühholoog ega terapeut, mul puudub õigus kellelegi nõu anda. Samuti pole ma õpetaja ega teadjanaine. Olen lihtne inimene kõigi omasuguste seas. Täpselt samade murede ning rõõmudega nagu meil kõigil. Mind eristab aga asjaolu, et mulle on antud anne, mida ma kasutan selleks, et ausalt ning avameelselt kirja panna elu iseend tema täies hiilguses. See, mida te loete, on ühe inimese lugu – minu lugu, minu kogemused, õppetunnid, avastused, emotsioonid ja kohtumised.“

Lugedes pidin üsna tihti nõusolevalt kaasa noogutama Kadri mõtetele, kuid vahel ka imestunult kulme kergitama ja omaette küsima: „Kas nii ka võib olla?“ Need on kaasaegse mõtlemisega noore eneseteadliku naise mõtted elust, suhetest, aga eelkõige läbib raamatuid punase niidiga armastuse teema.

Autor ütleb: „Kõik, kes püüavad armastust ikka ja jälle defineerida, pole tegelikult seda iialgi kogenud… Mis on armastus? Esimest korda ma julgen öelda, et pole õrna aimugi! Ja kui isegi aiman, siis sõnadesse seda panna ei suudaks, oskaks ega tahakski. On asju, millel pole nime. On kogemusi, mida lahti mõtestada poleks justkui võimalik. Sa oled lihtsalt kontaktis, see hea tunne on sinu sees ja sinuga koos, sa ei suudagi eristad, kas see kontakt on nüüd komkreetselt sinu kõrgema minaga või mõne teise hingesugulasega.“

Olen täiesti nõus väitega, et armastus algab eelkõige armastusest iseenese vastu, see on elementaarne. Ja et pole olemas õiget ja valet armastust, õiget ja valet meest/naist ning üldse on terminid õige-vale küsitava väärtusega. Õnnelikuks ei saa inimest mitte keegi teine teha, õnnelikuks olemine peitub igaühes endas.

„Meid saab vihata täpselt nii palju, kui palju me end ise vihkame, ja hävitada nii palju, kuivõrd laseme end hävitada. Kellegi tühjad sõnad ega vimm ei saa sind murda, kui sinu sees on armastus. Mitte kellegi õelad teod ei saa sind laastada, kui sa ise tead oma väärtust, kui seisad julgelt enda eest ja keskendud vaid kõigele ilusale oma elus, teades täpselt, et väärid vaid parimat. Soovi rahu ning armastust ka sellele, kes sind ründab, ja pea meeles, et vihkamine sünnitab vaid vihkamist. Kaastunne on see, mida pead enese kasvatama. Ju siis ründaja veel ei tea, et mürk, mida ta pritsib, mürgitab lõpuks selle, kes selles aurus kõige kauem viibib – tema enese.“

No selle viimase lause tahaksin mina küll tulikirjas Delfi kommentaaride-lehe päisesse üles panna!!!

julgus-mõelda-julgus-öelda-2Domuses esinedes rääkis Kadri oma tervise loo, kuidas arstid määrasid talle üsna lootusetu diagnoosi ja kuidas ta siis ise otsustas oma tervise eest täie vastuse võtta ning tuli haigusest välja. Raamatuis ta sellest pikemalt ei räägi, viitab vaid põgusalt mõnes kohas.

Tsiteerin veel kohti, kus kaasa noogutasin:

„Naiselik naine ei riputa end mehe kaela, mehelik mees tuleb ise. Naiselik naine paneb ta seda tegema. Kui sa pole piisavalt küps, et meest tegudele lükata, siis usu, sinu väärtus ei kasva mehele meeleheitlikult selga lennates.“

„Lõputu püüd olla kõigile hea viis mind rajale, kuhu ma ei plaaninud sattuda – rajale, mis lõpuks liialt väsitas. Olen tänaseks õppinud, et ma ei saa aidata mitte kedagi teist peale iseenda. Aidates iseennast, leides lahendusi iseendale on aga võimalik inspireerida teisi, et nemadki leiaks oma tee, oma tõe, oma suhted ning lahendused.“

Olen püüdnud ju minagi järgida iidset põhimõtet: „Maailma parandamist alusta iseendast“ ning olen seda – küllap tüütuseni – korranud oma lähikondlastele, sõpradele, tuttavatele. Aga seda järgides peab tihti oma hetkelisest mugavustsoonist väljuma!

Kadri Luik on selle nii sõnastanud: „Kõik muutused algavad meist endast. Kes tahab maailma muuta, peab ennekõike muutma iseennast. Kes tahab oma suhet paremaks muuta, peab samuti alustama just iseendast… Seisev vesi läheb roiskuma ja sama juhtub eluga, mis seisab. Elu on elamiseks, lase elul voolata!“ “… Need korrad, kui sajaga tupikusse sööstan, on just need, kui ma ei usalda elu. Kui ma tahan elu kontrollida, ennast kontrollida, inimesi enda ümber kontrollida. Elul tuleb lasta voolata.“ “….Olen õppinud, et loobumine ja lahtilaskmine on kaks kõige vajalikumat sammu siin elus, et saavutada tõelist õnnetunnet ja edu.”

„On inimesi, kes eelistavad sinuga koos uskumise ja lootmise asemel sind alla tarida, süstida sinusse kahtlusi, õõnestada sinu usku, sundida sind loobuma oma unistusest. On neid, kes teevad seda kadedusest, on neid, kes väidavad end teadvat tõde, on neid, kes lihtsalt näevadki elu hallides toonides… See viib tuju alla ja muudab automaatselt ka sinu vibratsiooni. Unistused aga ei saagi täituda, kui laseme end täita kahtlustega, kui anname kõige olulisemas punktis alla, kui kaotame usu ja lootuse. Kuidas ma saaksin jõuda oma eesmärkideni, kui lasen end ümbritseda inimestel, kes ei taha toetada minu unistusi, kes ei usu koos minuga?… Ja mitte keegi – rõhutan: mitte keegi teine – ei tea minust paremini, et minu tänased unistused on minu homne reaalsus.“

must-ja-valge-luikJulgen soovitada neid raamatuid ka nendele inimestele, kes suhtuvad psühholoogilise eneseabi-raamatutesse põlgliku üleolevusega, mille põhjuseks on ilmselt varasem tutvumine mõnede küündimatute tõlketeostega, mis on tulvil lamedaid ja naiivseid dotseeringuid. Kadri Luige tekstidest kumab vastu siirus ja julgus olla siiras. See köidab.

2. osa tagakaane tutvustuses nimetab autor raamatuid kinkeraamatuiks. Ja tõesti, neid kirjastuse Pilgrim Raamat mõnusas formaadis raamatukesi sobib kinkida inimestele, keda seal käsitletud teemad huvitavad.

Teema süvendamiseks loe Kadri Luige samanimelist blogi Facebookis, blogi http://kathriin.blogspot.com ning Lauri Luigega kahasse kirjutatud raamatut „Must ja valge luik“.

Ülli Tõnissoo

S. J. Watson „Ei. Tohi. Magama. Jääda“

watsoneitohimagamaS. J Watson „Ei. Tohi. Magama. Jääda“/originaali tiitel „Before I Go to Sleep“, inglise keelest tõlkinud Tiina Randus. Kirjastus Hea Lugu, 2012

„47-aastane Christine Lucas sündis 1960. aastal Põhja-Inglismaal. Ta õppis inglise keelt ja elab praegu Londonis. See on tema esimene romaan.“

Jah. Peategelane Christine Lucas oli kirjanik. Adamile ema ja Benile abikaasa. Doktor Nashile patsient ja Claire’ile parim sõbranna. Kuni ühe saatusliku õhtuni hotellitoas, kus kõik kadus. Tema elu ja tema ise. Sealt edasi on iga päev, mil Christine hommikul silmad avab, justkui tema esimene. Ta ärkab igal hommikul võõras toas, võõras voodis, võõra inimese kõrval. Diagnoos: raskekujuline amneesia. Tänu päeviku kirjutamisele ja selle igapäevasele lugemisele ning juba „tuttavate“ kohtade külastamisele, hakkab talle tasahaaval ühtteist meenuma.

S. J. Watsoni esikromaan sattus minu kätte ennekõike põhjusel, et raamatu põhjal valminud samanimeline film jõuab peagi Eesti kinodesse. Teisalt tekitas samas sarjas ilmunud ungari kirjaniku Gygörgy Dragománi „Valge kuningas” väga suure soovi lugeda läbi ka teised sarjas ilmunud romaanid. Nende kahe raamatuga on sarja eesmärk, pakkuda tõeliselt head lugemiselamust, minu jaoks juba peaasjalikult täidetud, sest mõlemad raamatud tagasid tõesti meeldiva elamuse.

„Ei. Tohi. Magama. Jääda” oli minu jaoks ka selles mõttes eriline raamat, et miskipärast arvasin tagakaane tutvustust lugedes, et tegu on pigem realistlikumat laadi romaaniga, kuivõrd tõelise psühholoogilise põnevikuga, sest raamat on inspireeritud mitme amneesiapatsiendi loost. Lühidalt oli raamat siinkirjutaja jaoks tõeline põnevik ja „page-turner”. Soovitan seda neile, kes plaanivad oktoobri lõpus kinokülastust ning neile, kes otsivad põnevust ja dramaatilisust. Ja seda täpselt õiges vahekorras!

Marie Saarkoppel

Jana Maasik “Seotus”

Tegemist on autori teise romaaniga. Esimene, “Vihmasaatjad”, ilmus varjunime Janka Lee Leis all ja sellest sai kirjastuse Tänapäev 2011. a. romaanivõistluse võidutöö. Olen sellest kirjutanud sama blogi lugemiselamuses.

Käesolevas raamatus on mingi tabamatu kaasaegse maailmakirjanduse hõng, mida ma täpsemalt lahti seletada isegi ei oska. Samasse ritta paigutaks ma eesti kirjandusest veel Kadri Kõusaare romaanid, Hirami  romaani “Mõru maik”, Katrin Oja romaani “Muusa” ning küllap neid on veelgi, aga esmapilgul meenusid just need. Kaasaegsest maailmakirjandusest mainiksin rootsi autori Kajsa Ingemarssoni  romaani “Saatuse mäng”.

maasikseotusKas on see mitmekihilisus, saatuste ja juhuste läbipõimumine, fatalism või midagi selles laadis? Pealkiri seletabki selle nii, et see on seotus. Kõik siin ja praegu toimuv, lähiminevikusündmused ning nende interpretatsioonid kas siis ühe tegelase päevikuna või ilukirjandusliku käsikirjana, on üksteisega tihedasti seotud. Selle mõtte käib välja üks episoodiline tegelane, kriminaalse taustaga, filosofeeriv “hääletaja”: “Elu kulgu võrreldakse kõige sagedamini teega… Võite seda kujutleda. Paljude võimalustega tee – niisama palju võimalusi oma elu elamiseks. /… / Iga ja peaaegu igaühe pisiotsus ja tegu mõjutab seda. Kujutlege inimese teekonda nagu ühe osakese teekonda Browni liikumise käigus. Kaootiliselt liikuvad molekulid põrkavad tahkete osakestega kokku ning muudavad nende kiirust ja suunda. Inimene kui üks osakestest saab erinevas suunas erineva arvu lööke, mistõttu talle üleantav impulss muutub pidevalt, aga eelnevate löökide mõju ei kao kunagi, sest need on j u b a ta teekonda muutnud”

Lühidalt sisust. See on ühe mitte eriti õnneliku perekonna lugu Eesti iseseisvumisperioodist – tubli pereema, kes püüab anda oma parima pere püsimise heaks, joodikust kasuisa, kaks tütart, kes kumbki omal moel otsivad väljapääsu ja vabanemist. Sündmustikus põimuvad läbi noorema põlvkonna esindaja Katrina seiklemine välismaal ja mälestused kodust ning tema ema lapsepõlvesõbra, Soome emigreerunud ingerisoomlase Olle päeviku ja käsikirja tekstid. Tundub, et autorile meeldib kasutada päevikuvormi, mis ilmnes juba “Vihmasaatjates”, ning tal on selleks ka eriline oskus.

Üllatav oli minu jaoks raamatu järsk lõpp – justkui oleks midagi pooleli jäänud ses Browni liikumises. Kahtlustasin isegi, et minu käes olev eksemplar on trükipraak! Aga ei olnud. Ehk on loota järge? Oli see noormees, kelle telefonikõnet Katrina juhuslikult kohvikus pealt kuulis, Olle ja Maariti poeg? Kas Katrina kohtub veel kunagi temaga?

Johanna Ross kirjutab Loomingus nr. 3 (2014) 2013. a eesti proosa ülevaates raamatu kohta nii: “See tekst haakub n.-ö. globaalkirjandusega, kus tuisatakse lennukitega ühest maailma otsast teise ning tegevusliin A võib leida aset New Yorgis, tegevusliin B aga Tokyos; samuti riivatakse multikulti-küsimust, tarbimishullust ja teisi sedalaadi teemasid. Eestis on neil moeteemadel üritatud kirjutada ennegi ja ei saa öelda, et Maasiku raamatus kõik lõpuni veenaks, aga mingi tekstiline toekus, mingi kontakt maaga on siin parematel hetkedel olemas.” Johanna Ross arvab, et erinevad tegevuspaigad ei ole raamatusse toodud eksootika pärast, “vaid pigem on taotluseks kujutada praegust kitsukest maailmaküla, kus kõik on omavahel seotud”. Nii et seotus ka selles mõttes.

Positiivseid lugemismuljeid leiab veel siit ja siit. “Kolm lugu ühes – three-in-one-story. Keeruliseks kirjutatud kompositsiooniga hea sõnaga raamat. Väga tänapäevane ja igati ajakohane. Samas loeks nagu oma põlvkonna laiendatud elulugu. Äratundmisrõõm ja nukrus. Aga elu läheb edasi. Vahva.”

Ülli Tõnissoo

Colette “Vagabund”

colettevagabundSeda raamatut tasub lugeda vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks võimaldab see piiluda, sõna otseses mõttes, kulisside taha. Colette`i autobiograafiline romaan (ilm. 1910) räägib Renée Néré karjäärist miimi ja kabareetantsijannana Pariisi 20. sajandi alguse kohvik-teatrites ning analüüsib selle maailma välise glamuuri ja näitlejapere armetu tegelikkuse vastuolusid. Teiseks võimaldab see raamat piiluda naise hinge, kirjeldades iseolemise ning vabaduse võlu ja valu. Kohutava abielu üle elanud tantsijanna on iseenda ja meeste suhtes halastamatult aus — ta teeb selget vahet armastusel ja ihal. Kolmandaks tasub raamatut lugeda üllatava lõpu pärast, mida mina küll oodata ei oleks osanud, aga mida takkajärele saabki vist pidada happy end`iks. Kui autor oleks oma elus leppinud — tollal ju täiesti tavalise — teisejärgulise rolliga mehe kõrval, siis poleks ta end arvatavasti kirjanikuna tõestanud ega saanud Academie Goncourt`i esimeseks naisliikmeks. Naisest, kes naudib oma tööd, ükskõik kui armetu see mõne meelest ka ei oleks, ei pea saama nipsasjakest oma mehe kaminasimsil või “laulatatud koduteenjat” (lk 148).

Annika Aas

David Almond “My Name Is Mina” ja “Skellig”

David Almondi “My Name Is Mina” on eellugu 2000. aastal eesti keeli ilmunud “Skelligile.” “Skellig” räägib poisist, kes tunneb ennast uues kodus võõrikuna ja muretseb, nagu tema vanemadki, enneaegu sündinud väikese õe pärast. Michael kolab uues aias ja leiab kokkukukkuvast garaažist mehe, kes paistab olevat suremas. Skellig aga osutub täiesti omanäoliseks ja üha selgmaks saab, et suur osa temast ei olegi inimene. Samuti saab poiss tuttavaks Minaga, kes elab naabruses, ei käi koolis, vaid on koduõppel ja on harjunud asju omapäi uurima. Tema abiga päästetakse Skellig ja ime sünnib ka tema väikese õega.

“My Name is Mina” peategelane on seesama eelmise (või siis kirjutusaja järgi järgmise) raamatu Mina. See on Mina päevik, kus tüdruk räägib kõigest, mis teda puudutab. Ta on selline muinasjututüdruk, tark ja hakkaja, aga tal on raske teistega suhelda, sest ta pea töötab omamoodi ja ta kipub kõike omal moel tegema. Teised inimesed peavad teda veidrikuks. Mina ei käi koolis, sest kool suruvat alla loovust ega lase õppida. Õppida on ju hoopis parem nõnda, et keskendud kõigele, mis sind parajasti huvitab ja liigud siis sedamööda kaugematele radadele. Päevikusse on kirja pandud ka ülesandeid, mida tema arvates hoopis teha võiks, näiteks kirjutada lause, mis täidab terve lehekülje, või lihtsalt vaadelda linde. Tema soovitatud harjutused on kõik seotud vaatlemise, mõtlemise, arutlemise, tajumisega, ja tundub tõesti hoopis arukam uurida lindu päris elus, mitte raamatulehtedelt. Ja sageli me käime tõesti ringi nii, et me isegi ei märka, mis meie ümber toimub, ei looduses ega linnas, ja nüüd on siin üks väike tüdruk (tema vanust me ei tea, aga mulle tundub, et see on kümne ringis), kes ütleb, et võta aeg maha ja vaata ringi. Mõjus.

Mina on kummaline ning tema mõtted huvitavad ja sageli konksuga. Vahel ei saa tema trotsist küll aru, aga ehk siis ei peagi. Raamatu lõpuks jõuab Mina tõdemuseni, et ta peaks ikka püüdma suhelda. Tuleb välja, et maailmas on küll inimesi, kellele ta meeldida võiks, ja tema tänavale kolis isegi üks poiss, kellega võiks ka tuttavaks saada. Ring saab täis. See poiss on “Skelligi” Michael.

Minu jaoks oli Mina päevik huvitavam kui “Skellig”. Ma ei saanud kuigivõrd aru Skelligi ulmelisusest. Tekkis tunne, et temast räägitakse kogu aeg nii ümber nurga, et polegi võimalik aru saada, kes või mis ta on. Oli ta siis lõpuks seotud inglite või öökullidega? Ei teagi.

David Almond on Briti kirjanik, kes lastele ja noortele rohkelt kirjutanud. Tema debüütromaan “Skellig” võitis 1998. aasta Carnegie kirjanduspreemia ja Whitbreadi auhinna. Ka “My Name is Mina” oli 2010. aastal mitme lastekirjandusauhinna finalist. 2010. aastal võitis autor Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia, mis on kõrgeim tunnustus, mida lastekirjanik saada võib.

Kirjaniku raamatud Tartu Linnaraamatukogus.
Autori kodulehekülg.

Kaja Kaldmaa

Margit Sarapik “Kohtumine sündmuste horisondil”

Nüüd sai loetud ka järgmine Anglika Schneideri  kauni kujundusega raamat, Tänapäeva 2011. a. romaanivõistlusel äramärgitud töö.  Jällegi läheb sinna “naistekate” ritta. Kohe alguses on autoripoolne vihje Mehhiko seebiseriaalile, ja mulle  tundub, et seda ongi kirjutamisel malliks võetud ehk lugu  nagu  Ivo Linna lööklaul – vist ka 80-ndatest – segasest perekonnast, kus keegi ei tea, kes on kelle õige isa.

Minategelane Anneli, täiskasvanud tütre ema, hakkab aega tagasi kerima, kuni jõuab oma tudengipõlve seiklusteni  loomavedajana koos kallimaga 1984.a. Ma pole varem juhtunud lugema raamatuid sel teemal, kuid mäletan, et tollal ja juba varemgi, oli see noorte inimeste hulgas üsna populaarne reisimise ja rahateenimise viis. Kõike sellega seonduvat lugesin suure huviga. Pisut on juttu ka pungist – üks tegelastest on harjasoengu ja nahkmantliga kitarri tinistav punkar Marks. Kuna ma aga “seebikaid” ei fänna, siis suhete liin tundus kuidagi lamedalt lahti kirjutatud olevat. Autoriteksti pole ka eriti kerge lugeda, liiga lohisev ja kohati tüütult pikad laused. Kergema sisuga ajaviiteromaan vajaks kergemat ja elegantsemat stiili.

Tekstinäide ühest eriti pikast heietusest: “Täiskäigul kihutav rong, mis viib meid tagasi minevikku, annab mõttes võimaluse elada kogetut veel kord läbi ja taasavastada midagi sellist, mille oleme kas  tahtmatult või tahtlikult alatedvuse salasoppidesse peitnud, annab võimaluse ületada korrakski sündmuste horisont, peatada aeg ja fokuseerida seda, mille oleme igapäevaaskeldustes nähtamatuks muutnud. Mida me pole julgenud meenutada, sest see võiks ähvardada meid reeturliku valehäbi tõttu selgeks mõtlemata nüanssidega, muutes nii olevikku kui tulevikku.”

Aga läbi ma närisin ka sellistest pikkadest lausetest, sest ebaterve uudishimu kannustas teada saama, kes siis kelle isa ja laps ikkagi oli. See selgus  muidugi päris lõpus – hea võte distsiplineeritud lugejat, kes lõppu enne ära ei vaata, kütkes hoida.
Sündmusi kirjeldav tekst ning tegelaste kõne on siiski lihtsam ja  loomulikum.
Minu meelest ei ole ka pealkiri kõige õnnestunum, kuidagi liig konstrueeritult mõjub.

Soovitan lugeda nendel, keda huvitab 80-ndate elu-olu või kelles tekib äratundmisrõõm nt. tollaste popmuusikute mainimisel  ja… “seebikate” austajatel.

Ülli Tõnissoo