Posts Tagged ‘soome’

Minna Lindgren „Surm Õhtuhiies”

Kas vanurid on uued vampiirid? Ses mõttes nagu „Gardening is new sex” ja muud taolised moodsad hüüdlaused. Millest selline küsimus? Sest viimasel ajal olen alatihti juhtunud raamatute peale, mille peategelased on kõrges vanuses – olgu, „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”, „Kolmteist astet allapoole” ja „Parim hotell terves Indias” ilmusid juba paari aasta eest, aga alles olid uudiskirjanduse hulgas Catharina Ingelman-Sundbergi „Vanaproua, kes röövis panka“ ja Ruth Rendelli „Naabritüdruk”. Ja nüüd siis soome teos, seekord kaunis isemoodi.

Untitled-1Kui saja-aastane keeras vindi põhjalikult ja nauditavalt üle ja lugu viiest rootsi vanurist, kes otsustasid, et vanglaelu on parem kui vanadekodu oma, ja korraldasid sinna pääsemiseks kunstiröövi (varastades muuseas maalid, mis 2000. aasta jõulude ajal Stockholmi muuseumist tõepoolest rööviti) oli minu jaoks pigem veidi igavapoolne – paksust on raamatul üksjagu, seiklused oleks nagu humoorikad, aga naerma eriti ei ajanud ja moraal õigupoolest puudub, siis Minna Lindgreni „Surm Õhtuhiies” on üpris realistlik teos. Minna Lindgren on saanud Bonnieri preemia artikli eest, mis rääkis eakate elust hooldekodudes, nii et teemat ta valdab. Pealkiri ja alguses kirjeldatud ehete raskuse all vankuv proua Irma tekitasid ootuse kriminaalloole, aga vaatamata mitmete kriminaalsete asjade toimumisele ja ka nende mõningale uurimisele pole see peateemaks. Peamine on erinevate vanade inimeste elu kujutamine: millega nad oma aega täidavad, millest mõtlevad ja kuidas ümbritsevad inimesed neisse suhtuvad. Tegevus ei toimu päris vanadekodus, vaid eakatele korraldatud elamises, kus kõigil on oma korter, kuid on võimalus ühises söögitoas süüa ja saada hooldaja abi näiteks duši all käimisel, samuti osaleda igasugustes ringides – võimelda füsioterapeudiga, teha mäluharjutusi või käsitööd. Majas on siiski ka kinnine dementsete osakond ja privaatsust kärbib tõik, et personal võib käia oma võtmetega korterites sees ravimikarpe täitmas ja muidki asjatoimetusi tegemas. „Õhtuhiieks” nimetatud maja on „eemaletõukav 70-aastate betoonehitis lameda katuse ja väikeste akendega”. Arhitektuurist on raamatus palju juttu, soovi korral saaks seda kasutada ka Helsingi reisijuhina, kui valida liiklusvahendiks tramm ja sõita proua Siiri Kettuneni tavalisi marsruute – ta teab kõiki tähtsamaid maju ja nende arhitekte.

Mis mind kõige rohkem jahmatas, on see, et kui meie ettekujutuses on Soome selline unistuste täitumise maa, kus vanainimese elu peaks olema selge lust ja lillepidu, siis tegelikkus võib olla hoopis teistsugune. Raamatus on kirjeldatud juhtumit, kus patsiendile anti haiglas enne operatsiooni ravimeid, siis märgati, et tegu on vale patsiendiga, tagajärjena leidis 87-aastane inimene end tänavalt imestamas, kus ta küll asub ja miks. Kiirabi eest tuleb ise maksta, kui väljakutse ei ole põhjendatud – kui 92-aastane Siiri politseis ülekuulamisel teadvuse kaotas, kuid enne kiirabi saabumist meelemärkusele tuli ja tagasi koju viidi, esitati arve peaaegu 90 eurole. Ka tuleb tegemist hooldajatega, kes ei julge vanainimest hästi puudutada, sest on harjutanud ainult nukkudega; hooldajatega, kes ei räägi soome keelt (ega ka inglise, prantsuse või saksa keelt, nagu Irma selgeks teeb); personaliga, kes karjub vanainimeste peale; Vanurite Hoole ja Armastuse Sihtasutusega, mis esitab väljamõeldud arveid tööde eest, mida kas pole tehtud või mida poleks vaja teha olnud. Kõige hullem on aga üleliigsete ravimite määramine, mis muudab tülikad ja nõudlikud vanurid kuulekaks ja mõtlemisvõimetuks – seo ainult ratastooli kinni ja anna vahel putru, rohkem vaeva pole vaja näha ning vabanenud korteri võib järgmisele elanikule anda, vanainimeste rohkuse tõttu võib üüri tõsta kasvõi iga nädal. Üks ülearuste ravimite ohver, Irma, pääseb dementsete osakonnast ainult selle tõttu eluga, et puhkenud tulekahjus murrab ta puusaluu ja viiakse mujale haiglasse, kus ta aegapidi toibub – välja pääsenuna saab ta hakkama isegi prantsuse keelega – aga tema korter on läinud, sugulased mööbli ja asjad asutuse juhataja soovitatud firmasse oksjonile andnud ja ehted endale külge riputanud. Tohutult kurb on, et Irma enda tütar, kes on ise arst, ei usu, et tema ema oleks tahtlikult ravimitega uimastatud, üldse ei usu ta Siiri juttu (sest Siiri on vana) ja ka teise arsti (sest ta on venelane) arvamust peab ta kolleegidevaheliseks õelutsemiseks. Tal on palju tegemist oma hobustega, kes võtavad kogu ta aja ja ema jaoks seda ei jätku – aga ega dementne ju oskagi midagi igatseda, ohkab ta kergendatult.

Kirjeldused kinnisest osakonnast, kus on räigelt ere valgustus ja kemikaalide, kuse ja poonimisvaha hais nii tugev, et hingatagi raske, on südantlõhestavad: „Hoiame püksid jalas! Ei lähe vetsu, on mähkmed!” karjutakse kõrva täiesti normaalse kuulmisega Irmale, keda Siiri enam äragi ei tunne – äripäevitigi stiilset kleiti kandnud naine on muutunud pundunud näoga, klaasistunud pilguga olevuseks rohelistes dressipükstes ja T-särgis, millel toidujäätmete alt paistmas läikivate tähtedega tekst „I’m sexy”.

lindgren-kuolemaNagu ikka, on vanurite hulgas rohkem naisi kui mehi. Nad kõik on üle elanud sõja, mõned olnud lottad, näiteks Siiri pidi lottana valmistama hukkunuid ette kirstu panemiseks. Sõjaveteranidest mehed saavad riigi poolt toetatud taastusravi ja tasuta reise Tallinna spaadesse koos kaaslasega, Siiri pahandab, et pole ainsagi penni eest koolitust, taastusravi ega isegi mitte emapuhkust saanud. Paljud on kaotanud mehe, keda ei tohtinud isegi leinata, sest see käis kangelaslikkuse aate juurde – ja nüüd, 70 aastat hiljem, tulevad surnud abikaasad, kelle nägugi enam ei meenu, unenägudesse ja leinamata lein murrab välja. Nende mälu on heitlik, ühest küljest võttes võib Siiri lugeda üles kõik presidendid Stålbergist Niinistöni, sest on nende ajal elanud, ja PIN-koodi meelespidamise reegli, mis on nii keeruline, et mina seda küll meeles pidada ei suudaks – teisest küljest ei pruugi hästi meenuda, millises peatuses trammilt maha tulla, ja igasugused asjad kaovad kogu aeg ära.

Päris huumorita ka läbi ajama ei pea: pärast haiglast väljasaamist iseseisvalt elamise loa jaoks tuleb Irmal läbida rida teste, näiteks keeta vett katseköögis – sellega läks hästi, sest „mingi imelik vaist” aitas tal plaadi välja lülitada, mispeale naised arutavad, et tema ja Siiri abikaasad poleks seda testi eales ka täie tervise juures läbinud ja küllap meestele on teised katsed. Armas on kirjeldus Siiri vestlusest trammijuhiga, kes Bruckneri 7. sümfoonia kuulamisse süvenenult valele liinile pöörab, vestlused väikeste laste ja noorukiohtu poistega ja muidugi vanaprouade päästeingliks osutuva Mikaga, kes tsiklijõugu liikmena võiks olla viimane inimene, keda oma usaldusisikuks valida, kuid Siiri usaldab oma sisetunnet. Mika on üks vähestest, kes ei arva, et kui inimene on vana, on ta automaatselt ka napakas ja ebausaldusväärne ja lihtsalt ristiks kaelas.

Mida öelda kokkuvõtteks? Kõigepealt seda, et vampiiriküsimus on muidugi nali, neist kirjutatakse ikka palju rohkem kui vanuritest.

minna-lindgrenVõib-olla sobiksid Siiri sõnad, mis ta ütles arstile, kui keeldus südamestimulaatorist. Ta soovitab neid paigaldada noorematele, kes elavad liiga hästi, lähevad eksikombel jooksma ja surevad, nagu näiteks tema enda poegadega juhtus. „Elu lõpeb surmaga ja pole mingit mõtet minuealisele eluiga juurde pakkuda ja kohvi sees suhkur ära keelata. Ega arstiteadus pole ebaõnnestunud, kui inimesed lõpuks vanaduse kätte ära surevad. /—/„Sest kõik peavad surema./—/ Ühel päeval surete ka teie. Ja ma loodan, et te olete siis nii vana, et saate aru, mida suremine tähendab, ega võitle selle vastu. Võib-olla te isegi ootate seda, nagu mina ja mu sõbrad Õhtuhiies. Isegi kui te ka meile kõigile stimulaatorid paneksite, ei saaks te meie argipäevale midagi juurde anda, nii et ma tänan teid südamest. /— / ja ma loodan, et te hoolitsete meie noorte eest, kes ei jaksa enam isegi tööd teha.” Mille peale arst ei oska muud teha kui pakkuda depressiooniravimeid (millele vanad on pannud ilusa nime – siripiripillid) ja unerohtu…

Ma ei taha kuidagi jätta muljet, et see on morbiidne raamat. Muidugi surevad meile lähedaseks saanud raamatukangelased kunagi kõik (nagu ka meie), aga enne muretsevad nad siiski veel tahvelarvutid ja lähevad internetti tutvustavatele kursustele, sest paistab, et ilma enam hakkama ei saa.

Kaja Kleimann

Mika Keränen “Väravajoonel”

keranenvaravajoonelSee on lugu jalgpallist, aga ka väravavahist Kalle Salonenist, kelle hüüdnimeks Jäämees. Jalgpall on spordiala, mis on täis kirge ja higi. Kalle on järsku tõmmatud hämarasse mängu – nimelt teeb treener talle ootamatu ettepaneku, et mängu 29. minutil tuleb noorel puurilukul lasta oma väravasse vastasmeeskonna pall. Treener ähvardab teda esinduskoosseisust väljaarvamise ja füüsilise arveteõiendamisega. Vastutasuks sõnakuulmise eest pakub üsna suuret summat raha.

Mida teha – kas lasta see värav sisse või astuda vastu treeneri salaplaanile?? Ja kes meeskonnast on reeturid ja kokkuleppijad?!

Kui loete loo lõpuni, võite neile küsimustele vastused saada ja mõelda ka selle üle, mida te ise oleksite sellises olukorras teinud!

Lugege ja elage kaasa!

Ädu Neemre

Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”

proov_tove.inddMulle on alati meeldinud lugeda kunstnike elulugusid, ehkki mul endal igasugune kunstianne puudub. Kuulsa soomerootsi kunstniku ja kirjaniku Tove Janssoni (1914- 2001) biograafia – Tuula Karjalaineni “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta” (2013, e.k. Kadri Jaanits 2014) – 0n aga eriline pärl, mu meelest. Kõvakaaneline, kauni kujunduse ja ohtrate illustratsioonidega raamat oli mu jõulukink iseendale ning sai läbi loetud ühe õhtu ja (poole) ööga, innustuseks veel värskelt meeles mõlkuv novellikogu “Sõnumid” ja “Suveraamat”.

Pealkiri seostub eestlastel arvatavasti kohe Tammsaare kuulsa tsitaadiga (“tee tööd ja näe vaeva, siis…”). Tove elus oligi esimene armastus tema töö ning see jäi alatiseks nii, vaatamata elumuutustele või -kaaslastele. Ta pidas ennast, muide, ennekõike maalikunstnikuks, ehkki suur maailm teab teda loomulikult kui muumide loojat.

Nagu üks hea elulooraamat ikka, ütleb see palju mitte ainult portreeritava kohta, vaid üldse elu ja inimloomuse kohta. Näiteks lahkab raamat mitmel pool tütre suhteid oma skulptorist isaga ning tõdeb lõpuks: “Tütar oli saanud isalt palju, aga sealhulgas palju sellist, millest Tove pidi iseenda huvides vabanema. See protsess on vajalik kõigile võimukate vanemate lastele.” (216). Kui isaga olid suhted keerulised ja paranesid alles hilisemas elus, siis ema Signe Hammarsten ehk Ham, keda peetakse Soome postmargi emaks, oli Tove elus kõige kallim inimene. Tove õppiski joonistama sõna otseses mõttes ema süles, ning ema on ka sooja ja andestava Muumimamma prototüübiks.

tove jansson painting 1956Raamatus on minu arust leidnud hea tasakaalu Tove kunstniku- ja isiklik elu. Ühtviisi põnev on tutvuda tema maalide, koomiksite ja illustratsioonidega tuntud raamatutele (nt ”Alice imedemaal” või “Kääbik”) kui teada saada, et lapsena Tove vihkas kooli ning oli matemaatikast lausa vabastatud. Läbi elu tuli tal võidelda igasugu ühiskondlike eelarvamustega ja kivistunud arusaamadega, tõestada end iseseisva naiskunstnikuna, kellel pole mingit põhjust jääda meeste varju. Ta oli vabaabielus ajal, mil see polnud sugugi kombeks ega heaks kiidetud. “Ma näen, mis mu maalimisest saaks, kui ma abielluksin, sest ma olen siiski pärinud kõik naiselikud instinktid, nagu lohutamine, imetlemine, allaheitlikkus, oma minast loobumine. Kas siis halb maalikunstnik või halb abielunaine.” (tsitaat Tove kirjast kauaaegsele sõbrannale Eva Konikoffile, lk 76). Hiljem julges ta avalikult olla lesbilistes suhetes, mis olid veelgi rohkem taunitud, ning tema naisarmsamad Vivica Bandler ja pea viis aastakümmet tema kõrval veetnud Tuulikki Pietilä on inspireerinud mitmeid tegelasi tema muumilugudes (näiteks Vivica kui Lipsiku ja Tuulikki ehk Tooti kui Tuu-tiki prototüüp). Ta oli veendunud patsifist ajal, mil popp oli olla patriootlik.

tovejannsonMa tundsin Tovega hingesugulust päris mitmes asjas, kasvõi selles, mis puudutab reisimist ja teel olemist. Tove pidas teelolemist suurepäraseks seisundiks ning aeg-ajalt argipäevast eemaldumist mitte ainult vajalikuks, vaid hädavajalikuks. Ta oli avatud uuele ning sai alati tänu oma tööle, lähisuhetele ja loodusele üle masendavamatest aegadest. Ka muumilugude fantaasiamaailm oli esialgu võimalus põgeneda (teise maailma)sõja julmuse eest. Ta oli nii oma mõtetelt kui vaadetelt tihtipeale ajast ees. “Sõnakuulmatus ei olnud Tove maailmas eriline patt. Ta elas oma vaadete ja moraali järgi ega kummardanud ka suurtes asjades üldsuse arvamust, oma suhtumist samas eriliselt rõhutamata.” (130)

Annika Aas

Kjell Westö “Terendus 38”

terendus-38Ma ei teagi, kellel on soomerootsi autori Kjell Westö raamatut huvitavam lugeda — kas neil, kes tunnevad soome kultuuri ja ajalugu väga hästi või neil, kes seda ei tunne, aga tahaksid tunda. Ma ise kuulun viimasesse gruppi ning nautisin raamatut täiega. Raamat kuulutati just, muide, ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna vääriliseks.

“Terenduse” (2013, e.k. Tõnis Arnover 2014) peategelased on advokaat Claes Thune ning tema büroosse hiljuti tööle tulnud kontoriametnik Matilda Wiik. Mõlemaid piinab lähem või kaugem minevik, kuigi hoopis erinevatel põhjustel: Thune kaunis naine Gabi on hiljuti Thune maha jätnud eelistades Thune head sõpra, peaarst Robert Lindemarki, ning üks juhuslik kohtumine büroos toob valusad mälestused proua Wiikile. Tegevus toimub ajalooliselt pingelisel ajal, 1938. a. märtsist novembrini ehk siis teise maailmasõja hakul, peamiselt Helsingis, mistõttu poliitilis-filosoofilised arutelud on selle romaani loomulik osa, muutumata siiski koormavaks või tegevust liialt aeglustavaks. Erinevad poliitilised vaated panevad proovile tugevamadki sõprussuhted, mida on ilmekalt näha 11 aastat kord kuus koos käinud kuue sõbra kolmapäevaklubi pealt. Thune vabameelsus ja paneuropism ei klapi kokku mõne teise klubiliikme natsionalismiga; ajastu kurjakuulutavaks ettekuulutuseks ja sümboliks muutub ühe klubiliikme, juudist Joachim/Jogy Jary hulluksminemine. “Vaprus ei olnud kunagi Thune tugev külg olnud. Tema eripäraks oli analüüs ja mõtlemine. Aga vaevalt et neist keegi enam hoolis. Oleviku kohal hõljus igivana hais, Thune kahtlustas, et see oli tulevaste ohverduste lehk.” (lk 76). Kuigi Thunet sõimatakse “dekadentlikuks kosmopoliidiks” ning ta saab oma põhimõtete pärast isegi peksa, ei tagane ta oma arvamusest, et natsionalism ja hõimumõtlemine on visad haigused, mida kõige paremini ravib lugemine ja reisimine. Kas pole ajakohane ka praegu?

Hoopis teise ajaloolise dimensiooni annavad proua Wiiki alias preili Milja mälestused Soome kodusõja (1918) aegsest vangi- ehk näljalaagrist — mälestused, mis nüüd üha rohkem pinnale ujuvad ning millega proua Wiik, nö preli Milja pealekäimisel, nüüd midagi ette tahab võtta. Mis see täpselt on, selgub alles romaani lõpuks. Hiljuti Rootsi päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus tunnistas autor, et kõikide tema lugude aluseks “on alati olnud kruustangid, mille vahele indiviid juhtub sattuma, kui suurem kollaps seisab ukse ees.” Ning tõepoolest, nii maailmas kui siseilmas toimuv ei jäta peategelasi rängalt puudutamata.westo

See on ühtaegu nii ajastu-, armastus- kui põnevusromaan ning ma ei usu, et raamatu lõpp kedagi üllatamata jätaks. Aga miks “terendus” (teisal tõlgitud ka kui “miraaž”, “kangastus”)? Mälestused tuhmistuvad, olevik on segane ja tulevik ähmane. “Terve hommik ja terve elu tundus talle korraga ähmase terendusena. Nagu mitte miski ei oleks olnud tõeline, nagu oleks kõik, mis ta oli ette võtnud, jäänud lõpetamata.” (274).

Annika Aas

Kjell Westö pilt on pärit siit.

Kaks Jussit – üks Taanist, teine Turu linnast

adler-olson-naine-puurisVõib-olla ma poleks seda raamatut lugema hakanudki, kui üks krimisõbrast kolleeg poleks öelnud, et see on hää lugemine. Ja mõne lehekülje järel polnud ma ka veel kindel, kas lugu on lugemisaega väärt. Reklaami kohaselt on “Naine puuris”, Taani menukaima krimiautori Jussi Adler-Olseni “Osakond Q” sarja avaromaan, muidugi üle Põhjamaade põrguhea, aga seda on nad kirjastajate kinnitusel kõik, ja ma ei olnud sugugi veendunud, et tegu ei ole pelgalt järjekordse sotsiaal-patoloogilis-poliitilise põnevikuga à la “lapsena koheldi mind kehvasti ja seepärast tõurastan mõne noore kauni naisterahva eriti jäledal moel”, kus uurijaks on morn tervisehädadega politseikomissar, kes armastab muusikat ja väldib inimesi (kas või kuivõrd kirjeldus vastab tõele, näete lugedes ise). Ent kui asi jõudis sinnamaale, et vastrajatud osakonna Q (eriti head politseinikud… vist) ülem Carl Mørck saab endale abiliseks Süüria immigrandi Hafez el-Assadi (nimi kõlab tuttavalt? just-just), kelle taani keel on niisama imetabane kui ta oskused ettearvamatud, ei tulnud poolelijätmine enam kõne alla. Ja kuigi kiita võib ka lugu, mis kaldub tavapärasest kõrvale päris mitmel moel, oli minu silmis parim osa raamatust siiski tõlge, iseäranis erinevate tegelaste keelekasutus. Tõlkija Tiina Toomet ja keeletoimetaja Mari Kolk on teinud vaimustava töö. Isuäratajaks paar lausungit Assadilt:

 “Sellest on viis aastat mööda tulnud.” “Asi oli seal üleni väga hull.” “Ma ei saa sellest päris täitsa aru, Carl.” “Kas sa oled nüüd üsna rõõmus?”

Kokkuvõtteks: olen päris täitsa rahul, et selle raamatu läbi lugesin, ja üsna rõõmus, et (loodetavasti?) võib oodata järge.

Serif kaaned.inddAga mitte ainult taanlaste Jussi ei pakkunud suvel meelepärast lugemist. Juba aastaid on eesti keeles saadaval Reijo Mäki lood eradetektiivist Jussi Varesest, kes elab, töötab ja joob Turu linnas Soomemaal. “Mirabilia” sarjas on varem ilmunud “Kolmeteistkümnes öö” (2005), “Kollane lesk” (2006), “Hard Luck Café” (2007), “Aprillitüdrukud” (2009) ja “Kolme jalaga mees” (2012). Tänavune “Šerif” on vahest üks sarja tugevamaid, kui mitte kõige etem, kuid ka teised on hääd. Eks nood hard-boiled eradetektiivid ole kõik mingis mõttes Philip Marlowe järeltulijad, kuid Varese teeb meeldejäävaks ennekõike kirbe-nukker humanism ja jäägitu ustavus sõpradele-kaaslastele. Tavapärastest krimkadest erineb futuristlik “Hard Luck Café”, mis 2014. aastal lugedes tundub õõvastavalt väheulmeline. Ka selle sarja tugev külg on tõlge – kõik jaod tõlkinud Katrin Ringeveld tabab teraselt karakterite keelepruuki (alliteratsioon ja assonants on aujärjel) ning all-linnale omast lobedalt lahedat, kuid vargsi luurivat õhkkonda.

Jaan Martinsoni arvustused mõlemast raamatust Postimehes: “Q-politseinik on sama kõva kui A-politseinik” ja “Elupõletaja elu: õlled sisse ja mõrva lahendama”.

Tiina Tarik

Riikka Ala-Harja “Dessant”

Riikka Ala-Harja “Dessant” (2012, e.k. Kätlin Kaldmaa 2013)

alaharjadessantAinult pealkirja põhjal ei oleks ma sellist raamatut kunagi lugema hakanud, sest ma ei loe sõjakirjandust. Kuid tegelikult käib siin sõda hoopis lapse raske haiguse vastu ja vähemal määral on juttu ka Teise maailmasõja lõpus toimunud dessandist Normandia rannikul.

Jutustaja Julie, kes töötab Normandia dessandi giidina väikeses külas, peab järjest vastu võtma mitu rasket hoopi — hiljuti on ta avastanud, et ta mehel on noor ja kena armuke ning nüüd saab ta teada, et tema 8-aastane tütar põeb leukeemiat. Peaarst küll lohutab, et “lahinguid peetakse selleks, et neid võita” (lk 20), kuid Julie ei pääse enesesüüdistustest — ta kardab, et tema ja Henri tülitsemine on lapse raskes haiguses süüdi: “Kui kodus külvatakse viha, kui kodus heljub vaikus, kui vanemad karjuvad suletud uste taga, hakkab terves lapses pesitsema kurjus.” (lk 21)

Jutustamisstiil on lakooniline ja teemad ju kohati kliššeelisedki (mehe noor armuke…), ent ometi suudab raamat hinge pugeda. Ja kuidas veel. Mulle meeldib, et asjad pole esitatud must-valgelt — kõike, mida Julie ütleb või mõtleb, seab ta sealsamas kahtluse alla. Kui Henri tahaks lapse nimel endiselt koos elada, siis mina hindan Julie otsust ära kolida ja “otsast alata” — kui raske see ka poleks, aga Juliele jääb tema eneseväärikus. Minu arust ei ole see isekas, nagu arvab Henri, kes ise, muide, tahab kõike — nii naist kui armukest.

Samas peab Julie tõdema, et kui petetud naine saab abielust välja jalutada, siis emadusest välja jalutada ei saa — kuigi rasked ajad panevad vahepeal endas kahtlema ning isegi küsima, kas ta on üldse oma lapse jaoks oluline. Haige lapse emal ei ole puhkust — ta peab kõik taluma, kõik alla neelama, kõik andestama. Ka isal on kindlasti raske, aga lugu on edasi antud ikkagi naise/ema vaatepunktist, kes pealegi kaotab kõvasti majanduslikus heaolus peale rasket otsust minema kolida. “Henril on kuus tuba, veranda ja aed, mitmekordsed aknad ja uksed. Henril on sõbranna, Henril on ajakirjanikutöö, Henril on kuupalk ja autosoodustus, Henri on kena, sportlik ja naeratav, mõne meelest on Henri mõnus, ja mina ei ole ühtki neist.” (lk 160)

riikkaalaharjaIga ema peaks nägema oma lapse tulevikku. Lapse kaotus on üks rängemaid katsumusi, millega elus saab silmitsi seista. Õnneks Julie ei väsi lootmast: “Emma sureb alles pensionärina ujumisretkel, või haiglas, aga vanurite osakonnas, igatahes mitte vähilaste juures kohe praegu. Emmast saab terava mõistusega valudeta üheksakümneaastane ja ta sureb alles siis, kui mina olen juba aastaid hauas pikutanud. Äkki läheb nii. Äkki läheb tõepoolest nii.” (lk 177) Ja äkki lähebki tõepoolest nii.

Soomlanna Riikka Ala-Harja esines tänavu festivalil Head Read. “Dessant” on tema kuues raamat, kuid esimene, mis tõlgitud eesti keelde. Raamat kandideeris ka Finlandia kirjandusauhinnale. Jään huviga ootama järgmisi eestindusi.

Annika Aas

Dmitri Kotjuhi foto Riikka Ala-Harjast on pärit Heade Ridade festivali kodulehelt.

Lugemissoovitused 2014 – Janika Kronberg ja Mae Lender

Kui eelmisel, raamatukogu juubeliaastal, kogunes lugemissoovituste huvilisi nii palju, et tuli kohvikust saali kolida, siis tänavu mahtusid kõik huvilised kohvilaudade äärde ära ning kohtumine möödus sundimatus ja hubases õhkkonnas. Külalisteks seekord noor kirjanik Mae Lender, kes on nelja viimase aastaga üllitanud neli raamatut, ning kirjandusteadlane ja -kriitik, mitmete raamatute koostaja ja autor Janika Kronberg. Sellest üritusest on päris keeruline kirjutada, sest vahel kiskus jutt nii kaasa, et märkmete tegemine läks meelest, lisaks on kõneldud jutt ju harali ja seda tuleks kuidagi koondada ja grupeerida, mis aga kipub võlu ära kaotama. Seega – alati on kasulikum leida aeg ise kohale tulemiseks.

SAM_1020Mae Lender on õppinud Viljandis raamatukogundust ja ütles kuulajate hulgas õpingukaaslasi märganud olevat; töötanud ta raamatukogus siiski kunagi ei ole – juhtus teisiti. Lapsega koju jäänuna sattus ta kirja panema oma ema lugu, millest sai raamat “Minu Taani”. Vaatamata veel kolmele ilukirjanduslikule teosele ei pea Mae Lender end kirjanikuks, vaid kõigest asjaarmastajaks kirjutamise alal.

Meie üritusele kutset saades pidas ta ülesannet algul lihtsaks, kuid mida rohkem selle peale mõtles, seda suuremasse kimbatusse sattus. Sest lugemisel määrab nii palju hetke meeleolu ja kõik muutub ka ajas – mis kunagi vaimustas, võib hiljem hoopis lapsik või sobimatu tunduda. Tsiteerides Kalev Kesküla: “Vanad raamatud, nagu vanad riidedki, on inimese mõõt”.

Lollikindlaks soovituseks peab Lender “Põhjamaade romaani” sarja. Ta ei armasta suuri ülepaisutatud tundeid ja (sõna)vahtu. Mitte parim, aga uusim on Ulla-Lena Lundbergi “Jää”, mis ei ole puhas mereromaan, kuid pöörab sellele ja üldse loodusele suurt tähelepanu – looduse, inimese ja Jumala suhetele ning eraldi veel kirikuõpetaja-Jumala suhtele. (Hulk aega hiljem tuleb jutu sees välja, et Janika Kronberg on romaanis kujutatud saarel viibinud ja seda just ajal, kui tuulegeneraator seiskus ja kogu elu tundus seisma jäävat.) Lenderi üheks lemmiktegelaseks on ühtlasi romaani kesksete tegelaste hulka kuuluv Posti-Anton, kelletaolise ta arvab leidvat igast kogukonnast.

Üsna kindel sari soovitamiseks on ka “Moodne aeg”, “Punase raamatu” sarjaga on suhted nii ja naa. Üksikult tulevad meelde veel eriti jaburad raamatud “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” Jonas Jonassonilt, mida võiks vaadata kui lugu Pipist, kui ta oleks mees ja saja-aastane, ning Peter Høegi “Elevanditalitajate lapsed” – see paneb mõtlema, kuidas me tuleme toime oma sisemise elevandiga ja kuidas teised sellega hakkama saavad.

Jutujärje võttis üle teiselt ürituselt saabunud Janika Kronberg, kes hilinemise teema osavalt ära kasutas, tsiteerides kohaseid klassikuid: “Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis” (Ernst Enno) ja “Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud” (lugeja jaoks on peaaegu solvav kirjutada siia Oskar Luts) ning laiendades seda kogu eesti kultuurile, mis ka mõneti hiljaks jäänud – Betti Alveri luuletuses istub maavillane Vanapagan lugema õppides viimases pingis. Oskar Luts ei kuulu Kronbergi meeliskirjanike hulka, kuid ta soovitab lugeda “Kirjutatud on…”, mis tänu teatrile rohkem “Soo” nime all tuntud, ja “Kirjad Maariale”, mis Lutsu hoopis teisest küljest avavad. Veel soovitab ta lugeda Paul Austeri “New Yorgi triloogiat”. Suurepärast lugemist pakuvad kirjandusest kõnelevad raamatud, mille autoriks on naine: Asta Põldmäe “Ja valguse armulise : kirjatöid aastaist 1975–2013”, eriti essee A. Vihalemmast, või Viivi Luige “Ma olen raamat” ja “Kõne koolimaja haual: artiklid ja esseed 1998-2006”. Doris Kareva “Tähendused: kirjutisi aastaist 1988-2007” – lugeda Emil Tode “Piiririigist” kirjutatut on sama hõrk nauding kui teos ise. (Muide, laenasin Kareva raamatu kohe ja see on tõepoolest suurepärane.) Põnev lugemine on Ilse Lehiste “Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud kogumik “Keel kirjanduses”, mida omal ajal esitleti siinsamas raamatukogus ja kus kohal viibis ka autor ise.

SAM_1023Soovitada võib igasuguseid asju, iseasi on, kellele neid soovitada. Kõik muutub, raamatud, mis kunagi tähendasid palju, ei pruugi aja möödudes enam midagi öelda, kuid – Viivi Luik on öelnud, et “tuleb jääda lojaalseks muutuvale iseendale”.

Raamatud ütlevad inimese kohta nii mõndagi. Lender ütleb, et ei hoia oma raamatuid elutoas, sest ei taha, et küllatulnud inimesed tema raamatuid vaataksid. Kronberg ütleb, et seab nähtavale kohale intrigeerivaid raamatuid, kuid ei kavatse avaldada meile oma lemmikraamatuid.

Kronberg: “Nii nagu bioloogilise elu algus on vesi, on vaimse elu algus siiski veel raamat, mis seletab elu ajaloolisel taustal sünkroonis kaasajaga.” Tulevik ja ulmeraamatud Janika Kronbergi väga ei huvitagi ja ilukirjandust ta väga palju soovitada ei oska. Heaks öökapiraamatuks, mida vähehaaval lugeda, peab ta Egon Friedelli “Uusaja kultuurilugu: suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani”, mida keegi liiga lihtsaks raamatuks ei pea, kuid mis on siiski lugejasõbralik. Ajalugu elab meis, tahame me seda või ei.

Jutujärje võtab üle Lender, kes armastab vanu reisikirju, mis on omamoodi ajasillaks ja võimaldavad näha, mis on säilinud, mis muutunud. Kaasa on ta võtnud Ants Laikmaa “Teelt: maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm.”, Kairi Tilga “Tossutäkuga Euroopasse: Eduard Vilde reisikirjad” ja kaaskõneleja Janika Kronbergi uue raamatu “Rännud kuue teejuhiga”, mis pakub põnevust ja kaasaelamist ootuses, kas autor leiab üles kõik, mida otsib. Mida võiks Janika Kronberg ise oma raamatu juurde kõnelda? – Hispaania ja Krimm ei olnud algselt plaanis, kuid raaamat kippus kasvama. Reisimine olevat äärmiselt ebamugav, autor ei suuda reisi ajal kirjutada ning imetleb siiralt Tiit Pruulit, kes aina jooksvalt kirjutab ja kleebib, ning Arvo Valtonit, kes on ilmselt võimeline ka kaameli seljas kirjutama.

Kogu kirjutatud ajaloo isa Herodotose “Historiat” Kronberg lugenud ei ole (sellest on eesti keelde tõlgitud katkendid), aga väga soovitada saab Ryszard Kapuściński teost “Reisid Herodotosega”. Huvitav on Ken Jenningsi “Kaardikirg: geograafianohikute kirev maailm” ja Rohelise sarja raamatud, nt Clive Pontingi “Uus maailma roheline ajalugu: keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine”. Claude Lévi-Straussi reisikiri “Nukker troopika” – esimene osa, “Euroopast lahkumine”, on puhas nauding lugeda. “Maailma maitsed: parimad retseptid igast maailma nurgast” ja mõni hea veinimääraja peaksid endal olemas olema, Raivo Kalle ja Renata Sõukandi “Eesti looduslikud toidutaimed: kasutamine 18. sajandist tänapäevani” on samuti vajalik ja huvitav teos.

SAM_1025Kuidagi liigub jutt raamatutest tehtud filmidele ja nende võrdlemisele, juttu tuleb “Preili Smilla lumetajust”, “Poolvennast” – selle seriaali jättis Lender peale paari osa pooleli, sest raamat oli ikka palju parem; Kronberg kiidab “Inglise patsienti”, mis toob kuulajate seast arvamuse, et see on üks haruldasi kordi, mil film on raamatust parem. Preili Smillast on lühike samm ekskursini põhjamaade kirjandusse üldse, Janika meenutab Ibsenit, Strindbergi, Hamsunit ja teisi klassikuid, keda omal ajal põhjalikult loetud.

Veel: Winfried G. Sebald “Peapööritus. Tunded”, tõlkinud Mati Sirkel, aluseks Kafka reis Itaaliasse. Hiljuti ilmus ka Sebaldi Zürichi loengute sari “Õhusõda ja kirjandus”, mille Kronberg ühe hingetõmbega läbi luges – šokk Hamburgi pommitamisest. Sebald pole elitaarne, kuid on ränk lugemine. Lugemise valikul vaatab Kronberg alati ka tõlkijat, näiteks tasub lugeda kõike, mida Mati Sirkel on tõlkinud. Millegi lugemiseks on nii erinevaid põhjusi – Kronberg ütleb, et kuigi Uku Masingu luule jääb talle paljuski arusaamatuks, on sel rütm, mis haarab kaasa.

Ta pole ka suur Kivirähu fänn, näiteks “Mees, kes teadis ussisõnu” asemel võiks lugeda hoopis Ain Kalmuse triloogiat – “Jumalad lahkuvad maalt”, “Toone tuuled üle maa” ja “Koju enne õhtut”. Mõlemad autorid käsitlevad uute aegade tulekut Eestimaale ja suuri muutusi. Kivirähu “Liblikas” on küll väga helge teos. Andrei Hvostov on öelnud, et ajaloolise tõe teadasaamiseks tuleb eestlastel lugeda soome kirjandust; Janika Kronberg arvab siiski, et ka eesti kirjanduses on tõde olemas – Oksase asemel võib lugeda Ene Mihkelsoni, Eeva Parki (“Lõks lõpmatuses”) ja Arved Viirlaiu “Ristideta haudu”.

Kaja Kleimann

Fotod Linda Jahilo