Posts Tagged ‘põnevus’

Kristi Piiper „Tõde või tegu. Stella“

„Tõde või tegu. Stella“ on Varraku uue noorteromaani sarja esimese raamat. Peategelase Stella ema kaob tüdruku 14. sünnipäeva hommikul ja jääbki teadmata kadunuks. Oma isast ei tea peategelane midagi ja nii saab tema ametlikuks hooldajaks vanatädi Asta, kellel on aga alkoholiprobleemid ja nii peab Stella ootamatult ise enda eluga toime tulema. Koolis tekib Stellale salapärane austaja, kuid tüdruk kuuleb pealt üht telefonikõnet, mis justkui seda saladusloori kergitab.

piipertodevoitegustellaAasta pärast satub vanatädi haiglasse, kuid enne seda tahaks ta Stellale justkui midagi tema isast rääkida. Vaatamata segastele tunnetele ja omavahelistele suhetele, osaleb Stella klassivenna sünnipäevapeol, kuhu on kutsutud ka selgeltnägija. Asjad, mida selgeltnägija noortele räägib, lükkavad käima põneva ja ettearvamatu sündmusteahela. Sünnipäevapeo ööl kaob teinegi Stellale väga oluline inimene ning Stella asub koos enda parima sõbranna Kärdiga kadumise tagamaid uurima, hoolimata sellest, et mõlemad tüdrukud aimavad halba. Millised seiklused tüdrukuid ees ootavad ja millised saladused päevavalgele tulevad? Kuhu ikkagi Stella ema kadus ja mis juhtub vanatädi Astaga?

Tegu on väga kaasahaarava ja ladusalt kirja pandud noorteromaaniga, milles käsitletakse paljusid noorte jaoks aktuaalseid teemasid nagu vanema kaotus, alkoholism, iseseisvumine, suhted eakaaslastega, kuid uudsete teemadena kerkivad esile ka kuritegevus, vaimne tervis ja seksuaalne orientatsioon.

„Tõde või tegu“ on Tartu Tervishoiu kõrgkoolis õenduse eriala õppiva Kristi Piiperi (1983) esimene romaan.

Marie Saarkoppel

Advertisements

S. J. Watson „Ei. Tohi. Magama. Jääda“

watsoneitohimagamaS. J Watson „Ei. Tohi. Magama. Jääda“/originaali tiitel „Before I Go to Sleep“, inglise keelest tõlkinud Tiina Randus. Kirjastus Hea Lugu, 2012

„47-aastane Christine Lucas sündis 1960. aastal Põhja-Inglismaal. Ta õppis inglise keelt ja elab praegu Londonis. See on tema esimene romaan.“

Jah. Peategelane Christine Lucas oli kirjanik. Adamile ema ja Benile abikaasa. Doktor Nashile patsient ja Claire’ile parim sõbranna. Kuni ühe saatusliku õhtuni hotellitoas, kus kõik kadus. Tema elu ja tema ise. Sealt edasi on iga päev, mil Christine hommikul silmad avab, justkui tema esimene. Ta ärkab igal hommikul võõras toas, võõras voodis, võõra inimese kõrval. Diagnoos: raskekujuline amneesia. Tänu päeviku kirjutamisele ja selle igapäevasele lugemisele ning juba „tuttavate“ kohtade külastamisele, hakkab talle tasahaaval ühtteist meenuma.

S. J. Watsoni esikromaan sattus minu kätte ennekõike põhjusel, et raamatu põhjal valminud samanimeline film jõuab peagi Eesti kinodesse. Teisalt tekitas samas sarjas ilmunud ungari kirjaniku Gygörgy Dragománi „Valge kuningas” väga suure soovi lugeda läbi ka teised sarjas ilmunud romaanid. Nende kahe raamatuga on sarja eesmärk, pakkuda tõeliselt head lugemiselamust, minu jaoks juba peaasjalikult täidetud, sest mõlemad raamatud tagasid tõesti meeldiva elamuse.

„Ei. Tohi. Magama. Jääda” oli minu jaoks ka selles mõttes eriline raamat, et miskipärast arvasin tagakaane tutvustust lugedes, et tegu on pigem realistlikumat laadi romaaniga, kuivõrd tõelise psühholoogilise põnevikuga, sest raamat on inspireeritud mitme amneesiapatsiendi loost. Lühidalt oli raamat siinkirjutaja jaoks tõeline põnevik ja „page-turner”. Soovitan seda neile, kes plaanivad oktoobri lõpus kinokülastust ning neile, kes otsivad põnevust ja dramaatilisust. Ja seda täpselt õiges vahekorras!

Marie Saarkoppel

Stephen King Tartu Linnaraamatukogus

king8

king5

king2

king4

king1

king6

king3

king7

Tiina Sulg

 

Suzanne Collins “The Underland Chronicles”

Gregor the Overlander (2003)collinsgregor
Gregor and the Prophecy of Bane
(2004)
Gregor and the Curse of the Warmbloods (2005)
Gregor and the Marks of Secret (2006)
Gregor and the Code of Claw (2007)

Kahjuks ei ole seda sarja veel eesti keeles välja antud, kuid minu meelest vääriks seda igati. Seda näitavad ka arvukad nominatsioonid erinevatele auhindadele ja ka võidud.

Peategelased on selles seerias nooremad kui “Näljamängudes” ning sari üdiselt on ka pehmem ning mõeldud pisut nooremale lugejale, kuigi ka siin on päris palju surma, võitlemist ellujäämise nimel, piinlemist ning kurbust. Aga ärge kartke, nalja saab ikka ka :)

Žanri poolest liigitub lugu fantaasia valdkonda. Tegevuskohaks on tänapäeva New York. Üheteistaastane poiss Gregor püüab teha oma pere jaoks mida suudab.

Ta elab koos haige vanaema, ema ja kahe noorema õega, kellest üks on alles paariaastane ning teine käib algkoolis. Laste isa on läinud kaks aastat tagasi kaduma.

Ühel päeval juhtub aga, et Gregor, hüpates järele oma väikesele Bootsile, satub läbi pesuruumi kukkudes niiöelda All-maailma. See on maailm, kus elavad rääkivad rotid, hiired, nahkhiired ja inimesesarnased lilla nahaga olendid. Algab pöörane seiklus esmalt koju tagasi pääsemise nimel ninghiljem selle nimel, et päästa All-maailm. Ei ole just kerge olla alaealine, kelle õlgadele asetatakse ettekuulutuste raskus…

Läbi kõigi raamatute kulgev lugu näitab meile sõpruse tugevust ning tähendust. Varjatult tuletab autor lugejale meelde, kui tähtis on perekond ning selle eest seismine. Kaldun arvama, et lapsed loevad seda teistmoodi, kui täiskasvanud, kes siit suudavad rohkem allteksti ja vajatud mõtet välja lugeda, ometi leian, et see sari ei küsi vanust.

Põnev, üllatav, soe ja kohati hingekriipiv võiks olla minupoolseteks märksõnadeks selle raamatu puhul. Aga eks igaüks näeb lugu omamoodi.
“Fly you high!”
“Run like a river!”
:)

Sarjast Wikis, autorist Wikis, sarja ülevaade, autori kodulehekülg.

Seili Ülper

Indrek Hargla – Lugemissoovitused

indrek hargla

Rein Põder „Eike”

podereikeRein Põderit julgeksin ma pidada tänapäeva Eesti üheks kõige olulisemaks romaanimeistriks, kelle loodud romaanivara kõlab ilmselt mõnekümne aasta pärast praegusest ajast kõige valjemini vastu. Põderil on ainulaadne süvenemisvõime tegelaste maailma; ta ei kirjuta mitte ümbritsevatest oludest ja endast, vaid tal on alati mingi kindel aines, mida ta käsitleb. Tihti mängib Põder ulmekirjanduse piiridel, aga päriselt neid ei ületa. „Eike” on samuti hästi kergelt tulevikku piiluv veerand-ulme, mis pajatab loo fiktiivsest eesti naiskirjanikust, kellest saab Nobeli preemia laureaat. Ma julgen tegelikult soovitada kõiki Põderi romaane.

Agatha Christie „Nukker küpress”

christiehukkerkupressKriminaalkirjanduses ei ole olnud ega tule iialgi geniaalsemat autorit, kui oli dame Agatha. Kõik, mida klassikalises kriminullis on võimalik teha, on Christie ära teinud ja tema kavaluste arsenal oli ilmselt ammendamatu. „Nukker küpress” pole võib-olla nii tuntud Poirot’-lugu kui mõned teised, ent seda iseloomustab väga tugev psühholoogiline pinge ja illusiooniloomisoskus, milles Christiele ei ole võrdset. Kui Christie ehk eksibki selles loos mõne klassikalise kriminulli reegli vastu, siis teeb ta seda lugeja huvides ning algajate põnevuskirjanike jaoks on see hindamatu õpiraamat. Võib-olla üks minu suurimaid lemmikuid Poirot’ lugude seas.

Robert Silverberg „Meid ootab pimedus”

silverbergmeidootabpimedusRobert Silverbergi võib pidada kõige tähtsamaks elusaks ulmekirjanikuks. Oma pika loometöö jooksul on ta kirjutanud tohutul hulgal romaane, lühijutte ja lühiromaane ning kõik need on pälvinud olulisi ulmekirjanduse auhindu. Silverbergi iseloomustab väga tugev lüürilis-poeetiline tunnetus ja erakordselt ladus ja sujuv jutustamisoskus, samuti aga julgus hüljata kõiksugused tabud. Silverberg ei kurna kunagi lugejat pikkade tehnika või sõdade kirjeldustega, ta süveneb inimesse muutuvas ajas ja ruumis, tulevikus ja minevikus. See eestikeelne kogumik demonstreerib Silverbergi ühte kõige tugevamat külge – lühiromaane. Lühiromaan on teatav vaheaste jutustuse ja romaani vahel, ja just ulmekirjanduses soositakse sellist vormi väga. Ja Robert Silverberg on ilmselt kirjutanud kõigi aegade parimad ulmelühiromaanid.

Carlos Ruiz Zafon „Tuule vari”

ruiszafontuulevariSelle katalaani kirjaniku triloogia Barcelona ajaloost on saanud juba maailmakuulsaks ja Zafoni nimetatakse vist õigustatult üheks nüüdisaja suurimaks romaanimeistriks, kes on suutnud taaselustada tänapäeva postmodernistlikus kirjandusilmas dickensliku klassikalise romaani. Ei ole just palju autoreid, kelle meisterlikkus sunnib mind armastama, vihkama või hirmu tundma koos peategelasega, tema katsumustele nii kaasa elama, et võtab lausa pisara silma. „Tuule vari” on omalaadne ulmekirjandus, mida lugedes enamik ei saagi aru, et ta loeb ulmet.tartulinnaraamatukogu100

Indrek Hargla

Philip Pullman “The Ruby in the Smoke”

philppullmanRaamatu valisin lugemiseks ausalt öeldes autori järgi. Autori triloogia ”Tema tumedad ained”, mis koosneb raamatutest „Kuldne kompass”, „Inglite torn” ning „Vaigust kiiker”, meeldis mulle küll. Selline omamoodi armas fantaasia. Seega eeldasin ma, süvenemata tagakaanel olevasse sisukirjeldusse, et küllap on tegu samuti mõne pigem noortele mõeldud fantaasialooga.

Eksisin. Raamat on kaasahaarav ning põnev, kuid pole otseselt fantaasiakirjandus. Pigem on tegemist müsteeriumiga, mida on vürtsitatud kriminaalsete seikade, vandenõude ning pisut ka armastusega.

rubyinthesmokeLugu leiab aset aastal 1872. a.  Inglismaal, kuid ulatub oma tagapõhjas tegelikult isegi kaugemale. Loo peategelane, noor neiu Sally Lockhart, asub elama oma tädi majja, peale seda kui tema isa laevaga põhja läheb. Sally on ebatavaline tüdruk tollase aja mõistes: ta oskab püstoliga tulistada ning raamatupidamist teha, kuid mis puutub tütarlapselikesse kommetesse, siis see pole päris tema teema. Sellepärast ei saa ta ka tädiga suuremat läbi ega jää sinna kauaks pidama. Postiga saabunud teatis paneb veerema Sally jaoks kohati eluohtliku lumepalli. Sealt edasi hakkavad arenema sündmused mitmel erineval tasandil. Tüdruku teed ristuvad nii nendega, kes püüavad teda aidata ning kellest saavad tema sõbrad, kui ka nendega, kes tahavad temalt midagi saada. Ja need viimased ei kohku millegi eest tagasi. Esmalt püüab tüdruk aga selgusele jõuda, mis tema isaga tegelikult juhtus.

Lugu on tegelikult palju keerulisem, kui alguses paistab. Loo märksõnadeks võiks olla punane rubiin, oopium ning murtud lubadused. Lisaks veel palju inimlikke kannatusi, raskusi ning ajale vastavat viletsust. Ometi on selle kõige keskel ka lootust, sõprust ja omakasupüüdmatut siirast abivalmidust.

Kirjutatud on haaravalt ning mõtlema panevalt. Millised väärtused on tähtsad ja mis hind on inimelul ja mis hind on asjadel? Omamoodi kummaline on võrrelda isegi seda, kuhu maailm on aastakümnetega arenenud. Tegemist on Sally Lockhart sarja esimese raamatuga.

Ekraniseeringtreilerwikiautorist ja tema veeb.

Seili Ülper

Philip Pullmani pilt on pärit siit.

Patrick Ness “The Knife of Never Letting Go”

Welcome to the Diary pageNüüd küll kõik lugema! Kõik seiklushimulised, hirmuvärinaid armastavad, kummalisuste üle imestajad, lugema!

Patrick Nessi “The Knife of Never Letting Go”, esimene osa triloogiast “soovima pikemat Tartu-Tallinna vahet – ei saanud kohe kuidagi rongis raamatut käest panna. Muidugi on iga peatüki lõpus selge, et ka seal ei saa tegelikult raamatut pooleli jätta, aga lootus ikka oli.

Raamatu peategelane Todd Hewitt on viimane poiss, viimane laps Prentisstownis, linnas, kus kuuldavad pole mitte ainult väljaöeldud sõnad, vaid ka kõigi linnaelanike mõtted. Mis tunne võiks olla elada linnas, kus on pidevalt kuulda-näha kõikide teiste mõtted ja kõik teised kuulevad samal ajal sinu omi? Mismoodi varjata seal oma sisimast olemust, mis – võib juhtuda – meist meid teebki? Mismoodi seal üldse midagi kuuleb? Kuidas saab sellises ühiskonnas hoida saladusi (aga saab)? Kuidas teha salaplaane (aga tehakse)? Õõvastav. Meie endassesuletud maailmas kindlasti, aga mitte siis, kui sellisesse maailma sündida, siis on see ju hoopistükkis harjumuspärane. Siis saaksime oma identiteedi luua ka ilma kõige salajasemate mõteteta.

Tore on see, et kuulda on kõigi selles linnas elavate olendite mõtted. Koerad räägivad nii paarisõnaliste lausetega. Võib-olla on ainus mainitav koer – Toddi Manchee – natuke juhmivõitu ja seepärast mõtteid kasinalt, aga mine sa tea. Lammastel on väga vähe öelda. “Lammas! Lammas!”, mõtlevad nemad. See ajas mind küll päris naerma. Eks saab ju ühe sõnaga öelda kõike, nii seda, et kõht on tühi, kui ka seda, et võiks nüüd juba varju alla saada.

Selles maailmas sündinud Todd on viimane poisike selles linnas, tal on veel kuu meheks saamiseni aega. Meheks saadakse 13-aastaselt. Karm maailm. Me saame teada ka selle, kuidas meheks saadakse, aga sinna on veel kõvasti aega. Praegu avastab ta linnalähedasest soost hoopis koha, kus on vaikus. Ja see vaikus liigub… Mis võiks olla pideva lärmiga harjunud lapsele hirmutavam kui täielik vaikus? Koht, kus pole ühtegi mõtet?

Mulle tundub, et sellest raamatust ei saagi enamat paljastada. Ma nautisin tõeliselt seda, et kõik avaneb lugejale nii ootamatult. Kahtlused-aimdused võivad tekkida juba varem, aga enamasti tuleb vastus selline, et pöörab kõik jälle pahupidi. Mina olen igal juhul vaimustuses. Edasi ma ilmselt ei loe (kuigi meie raamatukogus on kõik kolm osa olemas), sest mulle tundub, et enamat pinget ma ei taha. Teise-kolmanda osa kaanetekstide järgi otsustades tundub, et edaspidi jäävad ootamatused vähemaks, aga mastaabid kasvavad, ning sõjad ja nende kirjeldused ei paelu mind sugugi, nii et ma arvan, et olen parima osa loost kätte saanud.

Ah jaa – selles loos on üks tegelane, kes meenutab nõukogudeaja filmide venelasest kangelast. Need mehed võisid saada rindu automaaditäite kaupa valanguid ja ikka püsti tõusta ning maa vabaks võidelda, selles raamatus see hirmus mees küll venelane pole, maad vabaks ei võitle, aga et ta iga kord kokkupõrkes midagi oma pea küljest kaotab, siis tundub mingil hetkel küll, et nüüdseks peaks mees juba proportsioonist väga väljas olema. Egas ma teda nautinud, kuri, õel ja pühendunud nagu ta oli, aga lõpuks tekkis juba täitsa huvi, et kui suur osa temast kaduma peab minema, et mees loojakarja läheks.

Soovitan. Soojalt. Aga võtke siis pikem aeg vabaks.

Patrick Nessi kodulehekülg.
Raamatud Tartu Linnaraamatukogus

Kaja Kaldmaa

The Knife Of Never Letting GoThe Ask and the AnswerMonsters of Men