Posts Tagged ‘põhjanaabrid’

Marko Leino „Jõululugu”

Marko Leino (s. 1967) on soome kirjanik ja stsenarist, kelle sulest on ilmunud sellised filmistsenaariumid nagu  „Matti: põrgu kuulub kangelastele” (2006) ja koostöös  Antti J. Jokinen’iga „Puhastus” (2013)  jne. Teda peetakse Soome filmitööstuse nn kuldsõrmeks, kelle teostest saavad tihti menukid. Leino on kirjutanud ka mitmeid lasteraamatuid, luuletusi, aga põhiliselt krimiromaane.

leinojoululugu2007. aastal valmisid Soomes üheaegselt film ja raamat „Jõululugu” (orig. “Joulutarina”), mis räägivad loo sellest, kuidas orb Nikolasest saab jõuluvana.  Filmi pole ma ise näinud, kuigi seda on näidatud ka Eestis nii kinobussis kui ka ETV-s 2009. aasta jõulude ajal. Seega edaspidi tuleb juttu üksnes raamatust.

Raamat koosneb 24 aknast (nagu jõulukalender)  ehk peatükist, kus  vanaisa jutustab kahele oma lapselapsele jõululoo, mida on räägitud aastakümneid enne pühi, iga päev üks lugu. Seekord saab jutustus alguse küll  hilissuvel, kui lapselapsed leiavad merepõhjast aarde – imeilusa puust laeka, mille sees on uur ja jõulutervitus kallile väikesele Aadale vennalt Nikolaselt. Lugu võib alata.

See viib Korvajõe küla lähedale kivisele saarele, kus elab neljaliikmeline perekond Vana. Nad elavad seal õnnelikult, kuigi vaeselt, kuni kaks päeva enne jõule haigestub tõsiselt pere noorim liige, pisike Aada. Vanemad otsustavad maismaalt abi otsida, kuid kahjuks on merel torm ja nad ei tule tagasi. Saabuvad kaks meest, kes ütlevad, et leidsid ta vanemate surnukehad (mitte õe Aada) ning Nicolas peab nendega kaasa minema. Siit saab alguse 5-aastase Nikolase uus elu Korvajõe külas, kus vahetub tema eest hoolitsevate perede ring iga aasta jõulude aegu. Ta otsustab, et ei kiindu kunagi kellegisse, sest see teeb liiga haiget, kuid murrab oma lubadust ning peagi on tervest külast saanud tema jaoks üks suur pere. Tänutäheks nende headuse eest meisterdab ta oma isa pussiga lastele kenad kingid, mille edastab jõuluööl enne tema lahkumist uude peresse. Samal ööl käib ta ka mere ääres oma õele Aadale jõulukinki viimas, sest usub, et temast sai mereneitsi. Niimoodi mööduvad aastad, Nikolas on kolmeteistkümneaastane ning peagi saab ring täis, sest külas on kõigest 8 talu. Mis edasi?

Kuna külaelanikel on ees rasked ajad ning keegi ei saa võtta teda uuesti oma majapidamisse, siis otsustakse ta anda  kurjale puusepal Iisakkile, kes elab üksinda  külast kaugel eemal. Siiski harjub tasapisi Nicolas uue elukorraldusega, eriti peale seda, kui vanamees tutvustab talle oma puutöökoda ja selle saladusi. Ometi ei suuda ta loobuda ideest jõuluõhtul tänada külaelanikke omavalmistud kingitustega. Salaja meisterdab ta töötoas kingitusi, kuid jääb lõpuks siiski öiste tegemistega peremehele vahele. Siit edasi toimub jälle pöördemoment noormehe elus ning tuleb välja, et vana puusepp on lihtsalt elust kibestunud, sest on kaotanud nii naise kui ka poja. Edasipidi jätkub nende suhtlus juba isa ja poja tasandil. Iisakki ja Nicolase põhitööks saabki kingituste meisterdamine ning jõuluööl nende kohaletoimetamine. Kingipiirkonnad aina suurenevad ning aastad mööduvad ka üha kiiremini. Lõpuks jõuab kätte aeg, kui Iisakki lahkub teisse ilma ning Nicolas saab aru, et ta on teistkordselt murdnud oma lubadust kiinduda mõnda inimesse.

markoleinoLõpuks tunnistab Nicolas, et üksindus ongi tema saatus ning ta võtab kasutusele üksnes oma teise eesnime Oulu ehk temast saab Oulu Vana. Ta pühendub üksnes jõuludele ja kinkide valmistamisele, muul ajal  saab temast erak, keda kõik kardavad. Ta ostab Iisakki päranduse eest endale neli porot, keda püüab  kodustada ja välja koolitada, kuid miski ei aita, põdrad ei allu talle. Ta võtab lõpuks kasutusse porokasvataja soovituse kanda punast karusnahast mütsi ja lisab omalt poolt kogu kostüümi – erkpunased püksid ja mantli musta vööga. Nagu imeväel kuuletuvad põdrad nüüd Oulule, kuigi teadagi on põhjapõdrad tegelikult värvipimedad.

Raamatu lõppu ma ümber ei jutusta, kuid ka sinna mahub veelkord oma lubaduse murdmist ning tänu sellele ka ustava abilise leidmise. Paraku jääb ka Nicolas ehk Oulu nii vanaks, et kätte jõuab viimane kord jagada kinke jõulude ajal. Peale seda jääb ta kadunuks, kuid traditsioon jätkub, nii nagu Nicolas päris alguses oli soovinud. Lapsed leiavad jõuluhommikul eest kingitused ning kui eriti veab, siis võid jõuluööl kuulda ja näha kuljuste saatel saani üle talvise taevalaotuse sõitmas.

Kurvalt alanud lugu saab ilusa lõpu!

viiresmeiejouludeluguLisaks soovitan lugeda Ants Viirese „Meie jõulude lugu”, kust leiab ka peatüki Eesti jõuluvanade ajaloost. Õnneks meie traditsioonides on alates 1920-ndatest aastatest jõuluvana (vahepealsesel ajal ka aastavahetuseti näärimees) ka isiklikult külastunud kodusid oma puna-valges või  mõnes teisevärvilises kuues ja valge habemega. Jõuluvana ei ole üksnes ilus muinasjutt, vaid reaalne jõulurõõmu tooja.

Häid jõule!

Klaari Tamm

Tommi Kinnunen „Nelja tee rist”

kinnunenneljateeristNeli inimest, neli teed, neli lugu. „Nelja tee rist” on üks minu viimase aja meeldejäävaim lugemiselamus.

Raamtu „neli teed” – ämmaemand Maria, tema tütar Lahja, Maria minia Kaarina ja Lahja mees Onni, jutustavad selles raamatus kõik oma loo, ent need ei kulge ajas paralleelselt, vaid nõuavad vahel ka mõningast tagasi lehitsemist, uuesti lugemist. Kuid just selline ülesehituse ja lugude eneste sopilisus on äärmiselt meeldiv kombinatsioon, mida kogeda. Raamat kulgeb küll ajas vaikselt edasi ja sinna kõnnumaale, kus Maria ajal võisid jalgratas ja plekkahi suurt sensatsiooni tekitada, jõuavad lõpuks Boschi pesumasina ja piilupart Donaldini.

Raamatu peategelased kuuluvad perekonda, kelle õnnetud, keerulised ja mõneti ettearvamatud saatused üsna kiiresti hinge poevad. Kuidas aga sobivad ja põimuvad need saatused omavahel perekonna ja ühiskonnaga?

Kinnuse stiil on napp, ent lõpptulemus tekitab lugemise juures just selle parima tunde nii, et raamatut on võimatu enne viimast kirjavahemärki käest panna. Loomulikult on kandev roll ka Jan Kausi suurepärasel tõlketööl.

Peategelaste (kuid miks ka mitte soome ja eesti rahva) iseloomu ja sisemised heitlused võtab Kinnunen väga tabavalt kokku juba raamatu esimese peatüki alguses:

„Tao endale südamesse (Ära tee välja, ära näita välja, ära reageeri)”

Tommi Kinnunen (1973) on Turus elav kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja. Tema „Nelja tee rist” pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale. Teost peetakse viimaste aastate Soome üheks kõige märkimisväärsemaks proosadebüüdiks.

Marie Saarkoppel

Heidi Köngäs “Dora, Dora”

Heidi Köngäs “Dora, Dora” (2012, e.k. Piret Saluri 2015)

Üldiselt mulle sõjaromaanid ei istu, eriti sellised, kus pikad sõjastseenide kirjeldused. Kuid viimasel ajal on pihku sattunud just sellised sõda puudutavad romaanid, kus keskendutakse pigem inimesele ja inimestevahelistele suhetele, ning mis suudavad hoida mu tähelepanu ja põnevust algusest lõpuni. Selline on näiteks noore iirlanna Audrey Magee debüütromaan „The Undertaking”, mida pole (veel?) eesti keelde tõlgitud ning just äsja HeadRead festivali väisanud soomlanna Heidi Köngäsi romaan „Dora, Dora” Kolmanda Reichi relvastusministrist ja Hitleri peaarhitektist Albert Speerist.

KöngäsDor Dora„Dora” tegevus toimub 1943. a. detsembris külmal, pimedal ja kõledal Lapimaal, kuhu saabub Speer oma väikese kaaskonnaga, et jätkata teekonda Jäämere äärde Petsamo niklikaevandusse, kuna niklit on relvatööstuses hädasti vaja, eriti nüüd, mil Saksamaal ei lähe enam sõjas hästi. Palju põnevam aga kui see väline teekond on just see, mis tegelaste siseilmas toimub. Pinget jagub, kuid samas on raamatut lihtne lugeda-jälgida, sest tegelasi pole liialt palju. Speeri ja tema kolme kaaslase vahelduvad sisemonoloogid täiendavad üksteist ja aitavad toimuvast objektiivse(ma)t pilti saada.

Väliselt täiesti kõigutamatu Speer elab üle oma suhete jahenemist Hitleriga ning tajub Saksamaa eesootavat hävingut. Kuigi autor ei näita Speeri ainult julma koletisena, vaid vihjab ka tema nõrkustele ja armastuseta lapsepõlvele, ei tekita Speer oma külmas kalkuleerimises siiski kaasa tundmist ega mõistmist. Kahetisi tundeid tekitab Speeri kaaskonda kuuluv kaunis, kõrk ja kohusetundlik erasekretär Annemarie Kempf, kes on siiani Speerile tohutult lojaalne olnud; samas on see lojaalsus muutnud ta — nii tahtmatult kui tahtlikult — pimedaks Speeri rolli osas juutide hävitamises ja muudes sõjakoledustes. Speer isegi, kes mõtiskleb oma lojaalsuse üle Führerile, tunnistab, et „lojaalsus on alati pisut pime, selles sisaldub kübeke fanaatilisust ja see võib olla ka ohtlik, kõigest kõige ohtlikum.” (259). Vaeveldes igatsuse käes oma rindel sõdiva mehe järele, saab Annemarie selle retke jooksul teada, et armastus ja iha võivad olla kaks eri asja — ning et iha võib saada saatuslikuks…

Sümpaatsemad tegelased on soomlasest tõlk Eero ning poolvägisi kaasa võetud halenaljakas mustkunstnik (kaaskonda kuulub ka viiuldaja, kuid temast kuuleme ainult mustkunstniku kaudu) — lihtsad inimesed, mõistetavad oma muredes, igatsustes, soovides ja ihades. Üks ühine joon kõikide tegelaste puhul tundub olevat hirm — see sõjaolukordade ustav kaaslane. Hirm kaotatud läheduse pärast, hirm kaotada sõjas mõni lähedane, hirm saada avastatud, hirm läbikukkumise pärast, hirm varjatud iha või varjatud päritolu pärast, hirm kaamose, lakkamatu pimeduse ja ärakülmumise pärast, hirm jääda kaotajaks, jne jne. Igaühel oma isiklik hirm.

Kuna autor vihjab väga lähedasele, lausa erootilis-seksuaalsele suhtele Speeri ja Hitleri vahel, jäi mind natuke painama tegelikkuse-fiktsiooni vahekord selles romaanis. Kahjuks ei õnnestunud mul kuulata autori esinemist HeadRead festivalil, kuid Heidi Iivari oma artiklis 29. mai Sirbis tsiteerib autorit, kes kinnitab, et on tutvunud väga põhjalikult nii ajaloolise kui fiktiivse Speeri kohta kirjutatud materjaliga ning loonud tema tegelaskuju kõige värskemate ajaloouurimuste alusel. Samas aga tunnistab ka, et „kirjanik jätkab sealt, kus allikad lõpevad.”

heidiköngäsPealkirjast… Hiljuti on Speer käinud Mittelbau Doras, kus mäe sisse kaevatud tunnelites näevad tuhanded vangid ränka vaeva selle nimel, et Saksamaa ruttu uut tüüpi raketi saaks välja töötada. Dora on tuleviku lootus, väliselt tugev ja kindel, kuid seestpoolt õudus kuubis — räpane, haisev, viletsust, häda ja surma otsast otsani täis. Speer aga, täiesti pime inimliku kannatuse ja selle osas, et tema ise need piinad ja kannatused suuresti põhjustanud on, tõdeb: „Sakslased on puhas rahvas, seepärast on meil nii raske taluda meist madalamate mustust ja primitiivset hügieeni. Doras sai mulle lõpuks selgeks, et paljud rahvad on alamal tasemel. Ühes käigus nägin, kuidas põgeneda katsunud vangid olid hoiatuseks tunneli lae alla üles poodud. Teised töötasid poodute all, kuid hoidsid pilgu maas. Hoiatus oli karm hoiatus, kindlasti asja eest antud.” (115)

Raamat avab nii sõja võtmeisikute kui lihtsate inimeste siseilma võrdselt pingelisel moel ning jätab lõpuks veel tunde, et oled lugedes tegelenud ühtaegu nii kasuliku kui huvitavaga.

Annika Aas

Heidi Köngäse foto Dmitri Kotjuh Heade Ridade festivali lehelt.

Minna Lindgren „Surm Õhtuhiies”

Kas vanurid on uued vampiirid? Ses mõttes nagu „Gardening is new sex” ja muud taolised moodsad hüüdlaused. Millest selline küsimus? Sest viimasel ajal olen alatihti juhtunud raamatute peale, mille peategelased on kõrges vanuses – olgu, „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”, „Kolmteist astet allapoole” ja „Parim hotell terves Indias” ilmusid juba paari aasta eest, aga alles olid uudiskirjanduse hulgas Catharina Ingelman-Sundbergi „Vanaproua, kes röövis panka“ ja Ruth Rendelli „Naabritüdruk”. Ja nüüd siis soome teos, seekord kaunis isemoodi.

Untitled-1Kui saja-aastane keeras vindi põhjalikult ja nauditavalt üle ja lugu viiest rootsi vanurist, kes otsustasid, et vanglaelu on parem kui vanadekodu oma, ja korraldasid sinna pääsemiseks kunstiröövi (varastades muuseas maalid, mis 2000. aasta jõulude ajal Stockholmi muuseumist tõepoolest rööviti) oli minu jaoks pigem veidi igavapoolne – paksust on raamatul üksjagu, seiklused oleks nagu humoorikad, aga naerma eriti ei ajanud ja moraal õigupoolest puudub, siis Minna Lindgreni „Surm Õhtuhiies” on üpris realistlik teos. Minna Lindgren on saanud Bonnieri preemia artikli eest, mis rääkis eakate elust hooldekodudes, nii et teemat ta valdab. Pealkiri ja alguses kirjeldatud ehete raskuse all vankuv proua Irma tekitasid ootuse kriminaalloole, aga vaatamata mitmete kriminaalsete asjade toimumisele ja ka nende mõningale uurimisele pole see peateemaks. Peamine on erinevate vanade inimeste elu kujutamine: millega nad oma aega täidavad, millest mõtlevad ja kuidas ümbritsevad inimesed neisse suhtuvad. Tegevus ei toimu päris vanadekodus, vaid eakatele korraldatud elamises, kus kõigil on oma korter, kuid on võimalus ühises söögitoas süüa ja saada hooldaja abi näiteks duši all käimisel, samuti osaleda igasugustes ringides – võimelda füsioterapeudiga, teha mäluharjutusi või käsitööd. Majas on siiski ka kinnine dementsete osakond ja privaatsust kärbib tõik, et personal võib käia oma võtmetega korterites sees ravimikarpe täitmas ja muidki asjatoimetusi tegemas. „Õhtuhiieks” nimetatud maja on „eemaletõukav 70-aastate betoonehitis lameda katuse ja väikeste akendega”. Arhitektuurist on raamatus palju juttu, soovi korral saaks seda kasutada ka Helsingi reisijuhina, kui valida liiklusvahendiks tramm ja sõita proua Siiri Kettuneni tavalisi marsruute – ta teab kõiki tähtsamaid maju ja nende arhitekte.

Mis mind kõige rohkem jahmatas, on see, et kui meie ettekujutuses on Soome selline unistuste täitumise maa, kus vanainimese elu peaks olema selge lust ja lillepidu, siis tegelikkus võib olla hoopis teistsugune. Raamatus on kirjeldatud juhtumit, kus patsiendile anti haiglas enne operatsiooni ravimeid, siis märgati, et tegu on vale patsiendiga, tagajärjena leidis 87-aastane inimene end tänavalt imestamas, kus ta küll asub ja miks. Kiirabi eest tuleb ise maksta, kui väljakutse ei ole põhjendatud – kui 92-aastane Siiri politseis ülekuulamisel teadvuse kaotas, kuid enne kiirabi saabumist meelemärkusele tuli ja tagasi koju viidi, esitati arve peaaegu 90 eurole. Ka tuleb tegemist hooldajatega, kes ei julge vanainimest hästi puudutada, sest on harjutanud ainult nukkudega; hooldajatega, kes ei räägi soome keelt (ega ka inglise, prantsuse või saksa keelt, nagu Irma selgeks teeb); personaliga, kes karjub vanainimeste peale; Vanurite Hoole ja Armastuse Sihtasutusega, mis esitab väljamõeldud arveid tööde eest, mida kas pole tehtud või mida poleks vaja teha olnud. Kõige hullem on aga üleliigsete ravimite määramine, mis muudab tülikad ja nõudlikud vanurid kuulekaks ja mõtlemisvõimetuks – seo ainult ratastooli kinni ja anna vahel putru, rohkem vaeva pole vaja näha ning vabanenud korteri võib järgmisele elanikule anda, vanainimeste rohkuse tõttu võib üüri tõsta kasvõi iga nädal. Üks ülearuste ravimite ohver, Irma, pääseb dementsete osakonnast ainult selle tõttu eluga, et puhkenud tulekahjus murrab ta puusaluu ja viiakse mujale haiglasse, kus ta aegapidi toibub – välja pääsenuna saab ta hakkama isegi prantsuse keelega – aga tema korter on läinud, sugulased mööbli ja asjad asutuse juhataja soovitatud firmasse oksjonile andnud ja ehted endale külge riputanud. Tohutult kurb on, et Irma enda tütar, kes on ise arst, ei usu, et tema ema oleks tahtlikult ravimitega uimastatud, üldse ei usu ta Siiri juttu (sest Siiri on vana) ja ka teise arsti (sest ta on venelane) arvamust peab ta kolleegidevaheliseks õelutsemiseks. Tal on palju tegemist oma hobustega, kes võtavad kogu ta aja ja ema jaoks seda ei jätku – aga ega dementne ju oskagi midagi igatseda, ohkab ta kergendatult.

Kirjeldused kinnisest osakonnast, kus on räigelt ere valgustus ja kemikaalide, kuse ja poonimisvaha hais nii tugev, et hingatagi raske, on südantlõhestavad: „Hoiame püksid jalas! Ei lähe vetsu, on mähkmed!” karjutakse kõrva täiesti normaalse kuulmisega Irmale, keda Siiri enam äragi ei tunne – äripäevitigi stiilset kleiti kandnud naine on muutunud pundunud näoga, klaasistunud pilguga olevuseks rohelistes dressipükstes ja T-särgis, millel toidujäätmete alt paistmas läikivate tähtedega tekst „I’m sexy”.

lindgren-kuolemaNagu ikka, on vanurite hulgas rohkem naisi kui mehi. Nad kõik on üle elanud sõja, mõned olnud lottad, näiteks Siiri pidi lottana valmistama hukkunuid ette kirstu panemiseks. Sõjaveteranidest mehed saavad riigi poolt toetatud taastusravi ja tasuta reise Tallinna spaadesse koos kaaslasega, Siiri pahandab, et pole ainsagi penni eest koolitust, taastusravi ega isegi mitte emapuhkust saanud. Paljud on kaotanud mehe, keda ei tohtinud isegi leinata, sest see käis kangelaslikkuse aate juurde – ja nüüd, 70 aastat hiljem, tulevad surnud abikaasad, kelle nägugi enam ei meenu, unenägudesse ja leinamata lein murrab välja. Nende mälu on heitlik, ühest küljest võttes võib Siiri lugeda üles kõik presidendid Stålbergist Niinistöni, sest on nende ajal elanud, ja PIN-koodi meelespidamise reegli, mis on nii keeruline, et mina seda küll meeles pidada ei suudaks – teisest küljest ei pruugi hästi meenuda, millises peatuses trammilt maha tulla, ja igasugused asjad kaovad kogu aeg ära.

Päris huumorita ka läbi ajama ei pea: pärast haiglast väljasaamist iseseisvalt elamise loa jaoks tuleb Irmal läbida rida teste, näiteks keeta vett katseköögis – sellega läks hästi, sest „mingi imelik vaist” aitas tal plaadi välja lülitada, mispeale naised arutavad, et tema ja Siiri abikaasad poleks seda testi eales ka täie tervise juures läbinud ja küllap meestele on teised katsed. Armas on kirjeldus Siiri vestlusest trammijuhiga, kes Bruckneri 7. sümfoonia kuulamisse süvenenult valele liinile pöörab, vestlused väikeste laste ja noorukiohtu poistega ja muidugi vanaprouade päästeingliks osutuva Mikaga, kes tsiklijõugu liikmena võiks olla viimane inimene, keda oma usaldusisikuks valida, kuid Siiri usaldab oma sisetunnet. Mika on üks vähestest, kes ei arva, et kui inimene on vana, on ta automaatselt ka napakas ja ebausaldusväärne ja lihtsalt ristiks kaelas.

Mida öelda kokkuvõtteks? Kõigepealt seda, et vampiiriküsimus on muidugi nali, neist kirjutatakse ikka palju rohkem kui vanuritest.

minna-lindgrenVõib-olla sobiksid Siiri sõnad, mis ta ütles arstile, kui keeldus südamestimulaatorist. Ta soovitab neid paigaldada noorematele, kes elavad liiga hästi, lähevad eksikombel jooksma ja surevad, nagu näiteks tema enda poegadega juhtus. „Elu lõpeb surmaga ja pole mingit mõtet minuealisele eluiga juurde pakkuda ja kohvi sees suhkur ära keelata. Ega arstiteadus pole ebaõnnestunud, kui inimesed lõpuks vanaduse kätte ära surevad. /—/„Sest kõik peavad surema./—/ Ühel päeval surete ka teie. Ja ma loodan, et te olete siis nii vana, et saate aru, mida suremine tähendab, ega võitle selle vastu. Võib-olla te isegi ootate seda, nagu mina ja mu sõbrad Õhtuhiies. Isegi kui te ka meile kõigile stimulaatorid paneksite, ei saaks te meie argipäevale midagi juurde anda, nii et ma tänan teid südamest. /— / ja ma loodan, et te hoolitsete meie noorte eest, kes ei jaksa enam isegi tööd teha.” Mille peale arst ei oska muud teha kui pakkuda depressiooniravimeid (millele vanad on pannud ilusa nime – siripiripillid) ja unerohtu…

Ma ei taha kuidagi jätta muljet, et see on morbiidne raamat. Muidugi surevad meile lähedaseks saanud raamatukangelased kunagi kõik (nagu ka meie), aga enne muretsevad nad siiski veel tahvelarvutid ja lähevad internetti tutvustavatele kursustele, sest paistab, et ilma enam hakkama ei saa.

Kaja Kleimann

Mika Keränen “Väravajoonel”

keranenvaravajoonelSee on lugu jalgpallist, aga ka väravavahist Kalle Salonenist, kelle hüüdnimeks Jäämees. Jalgpall on spordiala, mis on täis kirge ja higi. Kalle on järsku tõmmatud hämarasse mängu – nimelt teeb treener talle ootamatu ettepaneku, et mängu 29. minutil tuleb noorel puurilukul lasta oma väravasse vastasmeeskonna pall. Treener ähvardab teda esinduskoosseisust väljaarvamise ja füüsilise arveteõiendamisega. Vastutasuks sõnakuulmise eest pakub üsna suuret summat raha.

Mida teha – kas lasta see värav sisse või astuda vastu treeneri salaplaanile?? Ja kes meeskonnast on reeturid ja kokkuleppijad?!

Kui loete loo lõpuni, võite neile küsimustele vastused saada ja mõelda ka selle üle, mida te ise oleksite sellises olukorras teinud!

Lugege ja elage kaasa!

Ädu Neemre

Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”

proov_tove.inddMulle on alati meeldinud lugeda kunstnike elulugusid, ehkki mul endal igasugune kunstianne puudub. Kuulsa soomerootsi kunstniku ja kirjaniku Tove Janssoni (1914- 2001) biograafia – Tuula Karjalaineni “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta” (2013, e.k. Kadri Jaanits 2014) – 0n aga eriline pärl, mu meelest. Kõvakaaneline, kauni kujunduse ja ohtrate illustratsioonidega raamat oli mu jõulukink iseendale ning sai läbi loetud ühe õhtu ja (poole) ööga, innustuseks veel värskelt meeles mõlkuv novellikogu “Sõnumid” ja “Suveraamat”.

Pealkiri seostub eestlastel arvatavasti kohe Tammsaare kuulsa tsitaadiga (“tee tööd ja näe vaeva, siis…”). Tove elus oligi esimene armastus tema töö ning see jäi alatiseks nii, vaatamata elumuutustele või -kaaslastele. Ta pidas ennast, muide, ennekõike maalikunstnikuks, ehkki suur maailm teab teda loomulikult kui muumide loojat.

Nagu üks hea elulooraamat ikka, ütleb see palju mitte ainult portreeritava kohta, vaid üldse elu ja inimloomuse kohta. Näiteks lahkab raamat mitmel pool tütre suhteid oma skulptorist isaga ning tõdeb lõpuks: “Tütar oli saanud isalt palju, aga sealhulgas palju sellist, millest Tove pidi iseenda huvides vabanema. See protsess on vajalik kõigile võimukate vanemate lastele.” (216). Kui isaga olid suhted keerulised ja paranesid alles hilisemas elus, siis ema Signe Hammarsten ehk Ham, keda peetakse Soome postmargi emaks, oli Tove elus kõige kallim inimene. Tove õppiski joonistama sõna otseses mõttes ema süles, ning ema on ka sooja ja andestava Muumimamma prototüübiks.

tove jansson painting 1956Raamatus on minu arust leidnud hea tasakaalu Tove kunstniku- ja isiklik elu. Ühtviisi põnev on tutvuda tema maalide, koomiksite ja illustratsioonidega tuntud raamatutele (nt ”Alice imedemaal” või “Kääbik”) kui teada saada, et lapsena Tove vihkas kooli ning oli matemaatikast lausa vabastatud. Läbi elu tuli tal võidelda igasugu ühiskondlike eelarvamustega ja kivistunud arusaamadega, tõestada end iseseisva naiskunstnikuna, kellel pole mingit põhjust jääda meeste varju. Ta oli vabaabielus ajal, mil see polnud sugugi kombeks ega heaks kiidetud. “Ma näen, mis mu maalimisest saaks, kui ma abielluksin, sest ma olen siiski pärinud kõik naiselikud instinktid, nagu lohutamine, imetlemine, allaheitlikkus, oma minast loobumine. Kas siis halb maalikunstnik või halb abielunaine.” (tsitaat Tove kirjast kauaaegsele sõbrannale Eva Konikoffile, lk 76). Hiljem julges ta avalikult olla lesbilistes suhetes, mis olid veelgi rohkem taunitud, ning tema naisarmsamad Vivica Bandler ja pea viis aastakümmet tema kõrval veetnud Tuulikki Pietilä on inspireerinud mitmeid tegelasi tema muumilugudes (näiteks Vivica kui Lipsiku ja Tuulikki ehk Tooti kui Tuu-tiki prototüüp). Ta oli veendunud patsifist ajal, mil popp oli olla patriootlik.

tovejannsonMa tundsin Tovega hingesugulust päris mitmes asjas, kasvõi selles, mis puudutab reisimist ja teel olemist. Tove pidas teelolemist suurepäraseks seisundiks ning aeg-ajalt argipäevast eemaldumist mitte ainult vajalikuks, vaid hädavajalikuks. Ta oli avatud uuele ning sai alati tänu oma tööle, lähisuhetele ja loodusele üle masendavamatest aegadest. Ka muumilugude fantaasiamaailm oli esialgu võimalus põgeneda (teise maailma)sõja julmuse eest. Ta oli nii oma mõtetelt kui vaadetelt tihtipeale ajast ees. “Sõnakuulmatus ei olnud Tove maailmas eriline patt. Ta elas oma vaadete ja moraali järgi ega kummardanud ka suurtes asjades üldsuse arvamust, oma suhtumist samas eriliselt rõhutamata.” (130)

Annika Aas

Kjell Westö “Terendus 38”

terendus-38Ma ei teagi, kellel on soomerootsi autori Kjell Westö raamatut huvitavam lugeda — kas neil, kes tunnevad soome kultuuri ja ajalugu väga hästi või neil, kes seda ei tunne, aga tahaksid tunda. Ma ise kuulun viimasesse gruppi ning nautisin raamatut täiega. Raamat kuulutati just, muide, ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna vääriliseks.

“Terenduse” (2013, e.k. Tõnis Arnover 2014) peategelased on advokaat Claes Thune ning tema büroosse hiljuti tööle tulnud kontoriametnik Matilda Wiik. Mõlemaid piinab lähem või kaugem minevik, kuigi hoopis erinevatel põhjustel: Thune kaunis naine Gabi on hiljuti Thune maha jätnud eelistades Thune head sõpra, peaarst Robert Lindemarki, ning üks juhuslik kohtumine büroos toob valusad mälestused proua Wiikile. Tegevus toimub ajalooliselt pingelisel ajal, 1938. a. märtsist novembrini ehk siis teise maailmasõja hakul, peamiselt Helsingis, mistõttu poliitilis-filosoofilised arutelud on selle romaani loomulik osa, muutumata siiski koormavaks või tegevust liialt aeglustavaks. Erinevad poliitilised vaated panevad proovile tugevamadki sõprussuhted, mida on ilmekalt näha 11 aastat kord kuus koos käinud kuue sõbra kolmapäevaklubi pealt. Thune vabameelsus ja paneuropism ei klapi kokku mõne teise klubiliikme natsionalismiga; ajastu kurjakuulutavaks ettekuulutuseks ja sümboliks muutub ühe klubiliikme, juudist Joachim/Jogy Jary hulluksminemine. “Vaprus ei olnud kunagi Thune tugev külg olnud. Tema eripäraks oli analüüs ja mõtlemine. Aga vaevalt et neist keegi enam hoolis. Oleviku kohal hõljus igivana hais, Thune kahtlustas, et see oli tulevaste ohverduste lehk.” (lk 76). Kuigi Thunet sõimatakse “dekadentlikuks kosmopoliidiks” ning ta saab oma põhimõtete pärast isegi peksa, ei tagane ta oma arvamusest, et natsionalism ja hõimumõtlemine on visad haigused, mida kõige paremini ravib lugemine ja reisimine. Kas pole ajakohane ka praegu?

Hoopis teise ajaloolise dimensiooni annavad proua Wiiki alias preili Milja mälestused Soome kodusõja (1918) aegsest vangi- ehk näljalaagrist — mälestused, mis nüüd üha rohkem pinnale ujuvad ning millega proua Wiik, nö preli Milja pealekäimisel, nüüd midagi ette tahab võtta. Mis see täpselt on, selgub alles romaani lõpuks. Hiljuti Rootsi päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus tunnistas autor, et kõikide tema lugude aluseks “on alati olnud kruustangid, mille vahele indiviid juhtub sattuma, kui suurem kollaps seisab ukse ees.” Ning tõepoolest, nii maailmas kui siseilmas toimuv ei jäta peategelasi rängalt puudutamata.westo

See on ühtaegu nii ajastu-, armastus- kui põnevusromaan ning ma ei usu, et raamatu lõpp kedagi üllatamata jätaks. Aga miks “terendus” (teisal tõlgitud ka kui “miraaž”, “kangastus”)? Mälestused tuhmistuvad, olevik on segane ja tulevik ähmane. “Terve hommik ja terve elu tundus talle korraga ähmase terendusena. Nagu mitte miski ei oleks olnud tõeline, nagu oleks kõik, mis ta oli ette võtnud, jäänud lõpetamata.” (274).

Annika Aas

Kjell Westö pilt on pärit siit.