Posts Tagged ‘õde ja vend’

Roy Jacobsen “Imelaps”

jacobsenimelaps“Põhjamaade romaan” on üks tänuväärt sari, sest mulle tundub, et paljudele lugemishimulistele eestlastele (kui põhjamaalastele?) selline karge ja mitte liialt sõnaohter stiil sobib. Mis Jacobseni puutub, siis kõigepealt sattusin lugema selle Norra mõjuka ja viljaka autori hilisemat teost — 2014. a. eesti keeles ilmunud romaani “Nähtamatud”, aga tunnistan, et tema varasem “Imelaps” — Enno Turmeni suurepärases tõlkes — puudutas mind palju rohkem. Mul on üldse eriline suhe lapsepõlve-lugudega, eriti just lapse silme läbi nähtud-lapse suu läbi jutustatud lugudega. Üks mu suuri lemmikuid on näiteks Roddy Doyle`i “Paddy Clarke hahahaa”, mille kõrvale asub nüüd teenitult ka Jacobseni raamat ning mis mõlemad räägivad lapsepõlve idülli ja valu haprast tasakaalust. Autor peab ka olema eriliselt osav, et tabada ja usutavalt edastada lapse mõttemaailma ja emotsioone.

“Imelaps” on jutustatud algklasside poisi Finni poolt, kes räägib oma elust ja lähedusest emaga, kellega kahekesi nad pisikeses korteris elavad, kuni hetkeni, mil nende juurde läkitatakse Linda, Finni 6-aastane poolõde. Finni ja Linda isa on surnud ning tema teine naine, Linda ema, on narkomaan.

Linda on omamoodi laps — aeglane, kohmakas, magab palju, ei räägi peaaegu midagi, ning ei tea (6-aastaselt!), mida tähendab sõna “kingitus”. Finni emotsioonid peegeldavad väga tõepäraselt kõike, mida üks äkitselt vanemaks vennaks saanud poiss tunda võib: läheduse kaotamine-taasleidmine-hoidmine emaga, armukadedus, solvumine ja segadus, suurekssaamise vaev, hirm ja abitus ning nendest tulenev agressiivsus, kuid üle kõige domineerib siiski armastus — armastus selle imelise tüdruku vastu, keda mõned peavad imelikuks või nõrgamõistuslikuks, kuid kes on lihtsalt olnud väärkoheldud ning vajab hädasti tegelemist, hoolivust ja kannatlikkust ning keda Finn on valmis viimse veretilgani kaitsma. “Linda ei olnud sellest ilmast, kunagi pidin ka mina seda mõistma—ta oli marslane, kes oli tulnud Maale, et rääkida paganatega keeli, et rääkida norralastega prantsuse keelt ja ameeriklastega vene keelt. Ta oli saatus, ilu ja loodusõnnetus. Osakene neist kõigist. Emme peegel ja emme lapsepõlv. /…/ Arvatavasti on jumalal temaga mingi salaplaan—ent missugune?” (lk 165).

Finni tähelepanekud on üliküpsed — teisalt jälle ehtlapselikud! — , teravmeelsed, kohati humoorikad, kuid aeg-ajalt pikib ikkagi sisse täiskasvanu hääl, näiteks ajastu kirjeldamisel: “Me oleme terve omaette maailm. Maakere, mis seilab nii rohmakalt läbi kuuekümnendate, kümnendi, mis oli määratud muutma kaabu ja mantli tärisevaks kitarrisooloks, kümnendi, mil meestest said poisid ja pereemadest naised, kümnendi, mis muutis linna millestki vanast ja kulunust, oma mälestusi säilitavast millekski modernseks, mida saatis galopeeriv Alzheimer, loomuomase kurnatuse kümnend /…/” (lk 124). Raamatu lõpu poole saab lugeja aimu, mis see jumala salaplaan Lindaga siis oli ja miks raamatule just selline pealkiri on valitud. Lõpust ma aga rohkem ei räägi, sest võib-olla võtab see isu raamatut lugeda, kuid raamat on siiski vägagi lugemist väärt.

Annika Aas

Lionel Shriver “Suur vend”

Lionel Shriver “Suur vend” (2013, e.k. Johanna Ross 2014)

lionel-shriverJuba autori varasem raamat “Me peame rääkima Kevinist” meeldis mulle väga, kuigi oli teema poolest raske lugemine, ent kui kuulsin autorit tänavusel Tallinna kirjandusfestivalil Head Read lugemas katkendit oma uuest romaanist “Suur vend”, siis teadsin, et pean seda lugema tingimata ja kohe. Ja raamat on tõesti hea! Esialgu ehk olin lõpus pisut pettunud, kuid järele mõeldes sain aru, et just selline see lõpp pidigi olema, muidu poleks ka seda raamatut.

Öelda, et raamat räägib toitumisest ja eelkõige ülekaalust ning sellega kaasnevast on väga tugev lihtsustus. Raamat räägib palju rohkemast. Shriver (hoolimata mehelikust eesnimest, muide, naisterahvas!) on suurepärane inimtüüpide kirjeldaja. Minul tuli küll kohe mitu enda tuttavat silme ette. Olen kindel, et isegi kui igaüks meist ehk ei suhtle tugevalt rasvunud inimesega (rasvumise osas oleme õnneks Ameerikast veel tükk jagu maas), siis igaüks meist tunneb mõnd tervisesõltlast või kontrollifriigist “toidunatsi” — nii kirjeldab jutustaja Pandora oma abikaasat, kes on tugevaks kontrastiks Pandora džässpianistist pea 200-kilosele vennale Edisonile.

shriver-suur-vendLisaks toitumise ning igasugu sõltuvuste ja kinnisideede teemale käsitleb raamat loomulikult inimsuhteid, eriti mehe-naise, õe-venna, vanemate-laste vahelisi suhteid, ohvreid, mida me oleme või ei ole nõus teineteise jaoks tooma. Autori enda vend suri mõni aasta tagasi rasvumise — või sellega seotud tervisehädade — tõttu. Nii et arvatavasti teab autor, millest ta räägib. Küsimus on, kas ja kuidas on üldse võimalik saavutada kuldne kesktee range ja tüütu kaalukontrollimise ja täieliku minnalaskmise vahel ning mis tegurid selle tasakaalu leidmist kõige rohkem mõjutavad. Pandora leiab, et ülekaalulisuse probleemi tuum [eriti Ameerikas] võib seisneda selles, et elus ei osata millestki muust kui toidust enam õieti rõõmu tunda: “Asi ei olnud selles, et söömine oleks nii vaimustav — ei ole — , vaid selles, et mitte miski ei ole vaimustav. Isegi kui söömine oli pelgalt mõnus, oli sel ikkagi tubli edumaa kõige muu ees, mis on märgatavalt vähem mõnus. Ja sel juhul ümbritsesid mind miljonid inimesed, kes ei suutnud naudingut tunda mitte millestki muust kui moosiga sõõrikust.” (lk 176) Ja ühtlasi annab raamat mõista, et pelgalt kaalulangetamine ei lahenda mingeid probleeme, vaid oluline on siiski leida oma elus mõte, eesmärk, hoida oma lähedussuhteid, tunda rõõmu oma tööst või argipäevast.

Raamat toob välja kurb-naljakad stereotüübid — iseloomujooned, mida inimesed välimusega seostavad. Kõhn inimene kui range, sünge ja kriitiline kroonilise rahulolematuse all kannataja, kellel “lisaks sellele, et nad iseennast armutu margapuuga mõõdavad, on /…/ tingimata ka sulle midagi ette heita” (lk 133) ning paks inimene, kellega seostub õnnetus, melanhoolia, abitus, nõrk loomus ja enesepettus, kuid ka soojus ja suuremeelsus. Kas on õige seostada füüsilist vormi vooruse või pahelisusega? Kas saledal inimesel on õigus pidada end “paremaks” ülekaalulisest inimesest? Lihtsaid vastuseid ei ole, aga mõtlemisainet küllaga.

Annika Aas

Autori pilt on pärit siit.