Posts Tagged ‘muusika’

Mari Kalkun „Vihmakõnõ”

2010. aastal ilmus rahvamuusika ja autorilaulu austajate jaoks juba ammu tuntud Mari Kalkuni teine heliplaat „Vihmakõnõ”.

kalkunvinmakonoTartlase Mari Kalkuni juured on ema kaudu Kihnu saarel, isa poolt aga Võrumaa kuppelmaastike vahel. Oma päritolu tundmine on Marile oluline. Nagu 2007. aasta esikalbum “Üü tulõk”, mis leidis kiiresti palju kuulajaid ning ka ulatuslikku vastukaja ajakirjanduses, on ka „Vihmakõnõ” isiklik ja juurtest lähtuv, ent sellega astub Mari Kalkun sammu edasi eksperimentaalsuse ning kõlamaastike avardamise poole. Meloodiad on liikunud lähemale minimalistlikule regilaulule.

Laulude sõnad pärinevad eesti, võru ja setu luuletajatelt nii kaasajast kui ka eelmisest sajandist, paljud on pühendatud lähedastele sõpradele või perekonnale. Mari Kalkuni helimaailm pakub isiklikku ja intiimset, soojades toonides muusikat, mis kõnetab kuulajat ausalt ja otsekoheselt.

Rahvamuusika ja autorilaul ühendatakse ühtselt mõjuvaks kunstiliseks tervikuks. Instrumentidena on kasutatud kandleid, klaverit, kitarri, akordioni, kontrabassi, viiulit, isoleertoru ja meloodikat.

Katke Mari Kalkuni esinemisest Kanuti Gildis 3. veebruaril 2011. a.

Kaja Kleimann

Gayle Forman „Kui ma jään”

forman-kui-ma-jäänGayle Forman „Kui ma jään” (2009, e.k. Evelin Schapel 2014)

Raamatukogus töötades on mulle viimasel ajal jäänud mulje, et noored enam peale fantasy suurt muud ei loegi. Aina vampiirid ja inglid ja koletised ja mütoloogilised elukad… Aga tore, et nad üldse loevad, ega ma ei kurda! Ameeriklanna Gayle Formani (s. 1970) raamat on nüüd küll üks nendest mitte-fantasy`test, mida ma julgeks soovitada nii noortele kui ükskõik mis vanuses inimesele.

Raamatu mina-jutustajal, 17-aastasel Mial on elu nagu hernes: tore perekond ema-isa ja väikevennaga, armastav kallim ning võimalusi täis tulevik andeka muusikuna. Kõik see leiab aga järsu lõpu, kui kogu Mia pere satub liiklusõnnetusse, ning edasi jälgib Mia sündmuste käiku ja arstide sebimist oma koomas isiku ümber justkui kõrvalseisjana, tehes ka palju tagasivaateid minevikku. Olukord on ränk, kuid raamat ise pole kuigi sünge, siit leiab piisavalt ilusaid kirjeldusi, huumorit ja südamlikkust. Samas, autor ei alahinda noori, ei kirjuta kuidagi nämmutavalt ega ilustavalt, ega ole ka ülemäära sentimentaalne pisarakiskuja.

if-i-stay-filmMuusikal on nii Mia elus (ta mängib tšellot) kui ka raamatu stiili kujundamises suur roll; võtame kasvõi selle jubeda õnnetuse kirjelduse: “Müra oli tohutu. Krigisemise sümfoonia, paugatuste kooripartii, plahvatuste aaria ja lõpuks pehmetesse puudesse lõikuva tugeva metalli kurb aplaus.” (lk17) Juba järgmisel leheküljel aga võib leida üsna räigeid detaile. Ka esimene armumine ei ole üle ilustatud, vaid on kirjeldatud üpris realistlikult, näidates Mia esialgset kohmetust ja ebamugavust popi bändipoisi Adami seltskonnas.

Koomas Mial on muidugimõista küljes tohutu hulk juhtmeid ja aparaate, mida arstid ja õed pidevalt jälgivad, kuid ta tunneb ja teab, et mõnes mõttes juhib tema ise seda mängu. Kas ma jään, kas ma elan edasi? Kui kõik, peaaegu kõik on võetud? Jah, on küll vanaisa ja vanaema, parim sõbranna ja Adam, kuid… on see piisav?

where she wentRaamatust on hiljuti R. J. Cutleri käe all valminud film ja raamatule on muide kirjutatud ka järg (kuidas muidu, eks!) nimega “Where She Went”, mis on jutustatud Adami vaatevinkilist ning räägib Mia ja Adami suhtest peale õnnetust.

Lugemiseks õige meeleolu loomiseks võib taustaks kuulata nii autorit kui Miat tohutult inspireerinud ja mõjutanud Yo-Yo Ma`d ning Glen Hansardi ja Marketa Irglova laulu “Falling Slowly” (millel on oluline koht ka väga heas filmis “Once”, kuid see on juba hoopis teine jutt…).

Annika Aas

Marek Sadam “Bussiga Miamist Los Angelesse ja teised lood”

sadambussigaKõigepealt ma tahan ära rääkida, miks mulle ja mu sõpradele meeldis 80ndatel vaadata “Ihmemiest” Soome Tvst (elasin siis muidugi vastavas levialas). Sest et MacGyver (tema`p see oligi) leidis vajalikud esemed plindrist pääsemiseks alati kõige tavalisemate, lausa lihtlabaste asjade seast. Ja see oli eriti põnev.

Lihtsus ja põnevus on ka märksõnad, mis iseloomustavad Marek Sadami raamatut. Raam raamatu sisu ümber on nutikas: autor sooritab mitmepäevase bussireisi USA idarannikult läänerannikule. Kannatab seejuures tühja kõhtu, tunneb end ülimugavasti kõrbepiirkonnas ja teeb märkmeid igasuguste pähetulevate asjade kohta. Siit leiab nauditavaid olukirjeldusi ettetulevatest vahejuhtumitest, kui oma sõnadega kirja pandud elufilosoofiat. Miks teel olla ja sinna minna võtmes.

Ja ma ei saa märkimata jätta, et tekst raamatus on mõnusalt lühike. Lõpus leiab veel  mõned laulutekstid ja nende saamisloo. Saab rahulikult kaasa mõtiskleda. Ehk koguni oma reisiplaani kokku hakata panema. Selline meelt koondav raamat ühelt meelelahutajalt.

Tõnu Lilleorg


			

Tom Valsberg “Kuidas rännata ilma hirmuta”

valsbergkuidasOlen selline kummaline inimene, kes loeb korraga mitut raamatut. Kui mul oli käsil Tom Valsbergi “Kuidas rännata ilma hirmuta”,  siis samal ajal jõudsin läbi lugeda ka Tarrvi Laamanni “Minu Jamaica”, millest juba selles blogis kirjutasin.

Need kaks raamatut kõlasid mu meelest imepäraselt kokku ja võimendasid teineteisest saadud muljeid.

Valsbergi raamat on raamatukogulikus liigituses siserännakute käsitlemise tõttu esoteerika liigi alla paigutatud, kuid selle esimeses osas  on ka üksjagu tavapärast reisijuttu ning muljeid mitmetest paikadest: Indiast, Hispaaniast, Uus-Meremaalt, Puerto Ricost, Taist ja erinevatest vaimsete suunitlustega rahvusvahelistest kogunemistest, festivalidest, laagritest. Samas on ka praktilisi reisisoovitusi  – kust osta soodsaid lennupileteid (lingid lk. 70), mida reisile kaasa võtta, kuidas seigelda sendita taskus. Lk. 17-21 toob ära kakskümmend  head põhjust, miks rännata välismaal ja lk. 85-91  üksteist soovitust rändamiseks, millest esimene kõlab nii: “Tuhandekilomeetrine retk algab esimesest sammust”.

Raamatu 2. ja 3. osa käsitlevad siserännakuid ja rändamist läbi elu, alustades lk. 95-97 loendiga üheteistkümnest põhjusest, miks võtta ette siserännakuid, mille võtab kokku lause: “Õppides tundma ennast, saame paremateks inimesteks ja sellest võidavad paratamatult kõik meid ümbritsevad”. Siserännakute abimeestena kirjeldatakse mitmesuguseid meditatsioonitehnikaid,  unenägemise tehnikat, lõõgastumist hõljumiskambris, rännakuid väelaulude ja tantsudega, hingerännakuid psühhodeelsete ainete ja rituaalide abil, toetudes põlisrahvaste kultuuridele. Lk. 148-153 käsitletakse pisut pikemalt kanepi kasulikke raviomadusi ja põhjusi, miks ta on keelatud ainete nimekirja pandud. Autor hoiatab tõeliselt kahjulike ja sõltuvust tekitavate narkootikumide ja alkoholi eest.

tomvalsbergKuna Tom Valsberg on tihedasti seotud muusikaga, lauldes omakirjutatud laule  ansamblites Indigolapsed, Tane Mahuta, Manki Maind, siis pühendab ta eraldi peatüki väelauludele ja tantsudele.

Läbi elu rändamise osast  jäid mulle meelde mõtted, et oma täiuse-ihaluse vangis olevad inimesed ei saa olla õnnelikud, kui kinnitavd kogu aeg endale: “Ma pole piisavalt tark, ma pole piisavalt ilus, ma pole piisavalt lahke, ma pole piisavalt valgustunud, ma pole piisavalt rikas. Sealt edasi järeldused. Kui mul oleks piisavalt raha, siis ma oleksin õnnelik. Kui ma oleksin ilusam, siis leiaksin armastuse ja oleksin õnnelik.”  Nii tekib sellistel inimestel ebapiisavuse illusioon, mille peasüüdlaseks peab autor enda võrdlemist teistega ning kirjeldab selle piltlikustamiseks Bhutani juhtumit lk. 216-217. Mõnusalt humoristlik, läbi käpiknukust guru Puppet-J video Youtubest, on lähenemine New Age raamatule “Saladus” (lk.218-219)

Peatükk “Kuidas hoida sõidukit töökorras” käsitleb oma keha kui rännaku sõiduki eest hoolitsemist õige toitumise  abil, lk. 257-259 on juttu kehale ohtlikest ainetest.

Raamatule annab emotsionaalse lisaväärtuse komplektis olev cd-plaat  rännakutest inspireeritud laulude paremikuga; laulude tekstid on raamatus kirjas. Vahvad on humoristlikd illustratsioonid, autoriks Jaan Rõõmus.

Autori tutvustus raamatu tagakaanel kõlab nii: “Tom Valsberg  on iseäralikest ideedest pakatav rändmuusik ja sõnasepp, kes on viimase kümne aasta jooksul ohtralt maailmas ringi reisinud. Rännakutest inspireeritult on Tom kirjutanud palju Indigolaste laule ja avaldanud Eesti Ekspressis luuletusi ning rännulugusid.” Soovitav on vaadata autori enda väga sisukat raamatututvustuse videot , mis on tehtud ajal, mil ta kogus raamatu avaldamiseks annetustega raha.

Raamatul on lehekülg Facebookis  ning kui Google`i otsimootorisse kirjutada Tom Valsbergi nimi, leiab tema kohta väga palju materjali.

Ülli Tõnissoo

Tom Valsbergi foto on pärit siit.

Tarrvi Laamann “Minu Jamaica”

laamannminujamaicaPetrone Prindi ülipopulaarse “Minu…”- sarja reisiraamatuid loen ma valikuliselt, eelkõige nendelt kirjutajatelt, kelle muu tegevus või siis kirjeldatav paik on mulle huvipakkuv.

Seekord just lõpetasin värskelt ilmunud Tarrvi Laamanni “Minu Jamaica”  , alapeakirjaga “Pole probleemi!”, mis väga täpselt võtab kokku selle paradiisliku Saare asukate ellusuhtumise. Saar suure algustähega ei ole siin kirjaviga, vaid viis, kuidas selle elanikud austavalt oma kodukohta nimetavad. Respect! – taas jamaikalastelt laenatud väljend.

Tarrvi Laamann, graafik ja Von Krahlis reggae-muusika õhtuid korraldav diskor, kirjeldab pikemalt mitut reisi oma lemmikmaale, reggae hälli ja legendaarse Bob Marley kodumaale – üksinda, koos vennaga, koos naisega ning koos naise ja tütrega. Situatsioonide ja kohatud inimtüüpide kirjeldused on värvikad ja humoorikad. Jamaica – see on kirevad karnevalid ja ülitugeva võimendusega reggae muusika peod otse tänaval, kus tantsijail pole vanusepiiri, maailma parim vürtsine grillkana igas nurgapealses söögikohas, maailma hinnalisem kohv Blue Mountain ja kanepi-joint, mis on justkui kleepunud kohaliku tegelase sõrmede külge.mijamaicaposter2013

Raamatule annavad erilise lisaväärtuse tavapäraste reisifotode asemel leheküljed kunstniku enda kommentaaridega varustatud puulõigetega..

Ja mulle meeldib väga viimane peatükk “Külas on hea, aga kodus on väga-väga hea”, kus jääb kõlama, et sugugi nii paljud eestlased ei kavatse jäädavalt välismaale putkata nagu osa meediast häälekalt hädaldab. Tarrvi Laamann arvab hoopis nii: “Võib-olla on mul enesel kuue aasta pärast juba veidi liiast lavalaudadel tallata, aga mõtetes olen ikka positiivsuse/päikeselisuse ja “no problem`i” lainetel. Kui reisida ja pidudel käia enam ei jaksa, eks siis vaatan seda kõike telekast, loen raamatust kaugetest maadest ning maalin-joonistan oma reisimõtted reaalsuseks… Eestis, minu “kodusaarel”: “No problem!”

Lisainfot Tarvi Laamanni kohta siit, keda huvitab Tarrvi Laamann kunstnikuna, võib vaadata e-näitust või uurida tema blogi. Reggae-muusikat ja raamatus mainitud muusikuid leiab huviline YouTubest.

Ülli Tõnissoo

Hugo Vaher “Punk ei ole surnud”

Pealkirjast

Punk on minu jaoks eelkõige omadussõna, mille tähendusväli on umbes selline: midagi pigem positiivset; segane, hooletu, kirev, narmendav, energiline, ootamatu, lärmakas, kontrastne, entusiastlik, isepäine ja norme eirav; kiirustades ja ülepeakaela tehtu, aga siiski efektselt välja tulnu; segu siirusest ja teatraalsusest, kätteõpitud poosidest ja vabast mõtlemisest, eputamistahtest ja maailmaparandamisest; pisukese koomilise varjundiga. Ja sellisena ei sure punk mitte.

Mulle meeldib pungi juurde kuuluv väljendusvabadus ja suhtumine, et ega sa enne ei tea, et sa midagi oskad, kui sa proovinud pole, seega proovi, katseta ja loo. Pungist eemale panevad mind hoidma üle võlli minna võiv agressiivsus ja optimism.

Võrdluseks pungist Wikis.

Raamatust

Ühelt poolt on tegu noorsooromaaniga, st kirjeldatud on noore inimese, antud juhul keskkooli lõpuklassi õpilase, küpsemise, kujunemise ja arengu lugu. Teisalt jääb kirjeldatud noorpõlv ligi veerandsaja aasta taha ja seetõttu määratud pigem vanemale põlvkonnale. Mõneti meenutab see Aidi Valliku raamatuid “Kuidas elad, Ann?” ja “Mis teha, Ann?”, kus jooksid paralleelselt teismelise  ja tema vanemate lood ja mis püüdsid nõnda lugejaks nii noori kui nende vanemaid.

Noorsooromaanile viitavalt on raamatus käsitletud aegumatuid teemasid: suhted vanematega, koolimured, sõbrad, esimene armastus, viited subkultuurile, alkohol, lisaks konkreetsest ajastust tulenevad mured. Teema, mis just tihti kajastust ei leia, on peategelase muusikaarmastus (esimesel hetkel meenub vaid Eve Petersoni “Copia”), mis on huvitav, aga ka parasjagu turvaline, sest kõikehõlmav ja aega nõudev muusikaharrastus jätab vähe võimalusi jamadesse sattumiseks.

Minu meelest on raamatus päris hästi doseeritud koomiline ja traagiline, olme ja hing, südamlikkus ja poos, skemaatilisus ja isiklik. Tasakaalust jäi puudu skaalal tihe ja hõre, oluline ja ebaoluline, detailne ja ülelibisev, usutavus ja liigne kokkusattumus, kirjandus ja lobe lugemine.

Lisalugemist

Arvustused:
Margus Haav Postimehes.
Mart Niineste Eesti Päevalehes.
Jaan Martinson Õhtulehes.
Blogi Becamp.
Klassikaraadios reedel, 29. juuni kell 12.30 ja kordusena laupäeval, 30. juuni kell 11.05 räägib raamatust Peeter Helme.
Andus Org üldisemalt kaasaegsest noortekirjandusest.

Pungist meie raamatukogus:

Tony Blackplait & Cat Bloomfield “Eesti punk: 1976-1990: anarhia ENSV-s
Stephen Colegrave & Chris Sullivan “Punk: a life apart
Tõnu Trubetsky “Anarhistid: anarhia agendid

Valik punk-kirjandust:
“Punk fiction”
“Tagasi prügimäele”
“Varjatud ilus haigus”
“Sõnaga näkku”
Villu Tamme “Tuvi oli tihane
Tõnu Trubetsky &  Anti Pathique “Daam sinises

Ja tervitused Tartu Kunstikoolile, mida on kirjeldatud kui vabaduse kantsi.

Tiina Sulg

Mittesurnud pungi pilt on pärit siit.

Wolf Biermann – mees, kes ei mahu raamidesse

Kirjandusfestivalil Prima Vista annab 7. mail kontserdi legendaarne saksa luuletaja ja laulja Wolf Biermann. Laulev luuletaja Biermann on esinenud paljudes maailma riikides, temalt on ilmunud arvukalt luulekogusid ja heliplaate ning ta on tuntud terava keelega esseistina, kelle kirjatööd on vallandanud ägedaid avalikke diskussioone.

Eelmise aasta novembris 75. sünnipäeva tähistanud poeet ja laulukirjutaja on juba ammu kindlustanud endale koha saksa aja- ja kultuuriloos, lisaks kirjandusloolistele teostele võib Biermanni nime leida ajalooraamatutest ja kooliõpikutest.

Eesti keeles ei ole  Biermanni luuletusi seni ilmunud, väikest valikut ajakirja veergudel on festivali ajaks siiski oodata. Saksa keeles on tema luulekogud Tartu raamatukogudes kättesaadavad, vanemad  ülikooli raamatukogus (“Nachlass. 1”“Affenfels und Barrikade: Gedichte, Lieder, Balladen” , “Alle Lieder” ,  “Gebranntes Kind, das neugierselignach dem Feuer sucht”“Paradies uff Erden: ein Berliner Bilderbogen”“Über Deutschland unter Deutschen: Essays”“Ermutigung”), uuemad linnaraamatukogus (“Heimat: neue Gedichte” , “Berlin, du deutsche deutsche Frau: Gedichte”“Dein freches Lächeln küsse ich so gern: die schönsten Liebesgedichte”“Fliegen mit fremden Federn: Nachdichtungen und Adaptionen”). Muusikaosakonnas on olemas ka Biermanni Berliini aineliste lauludega CD “Paradies uff Erden. Ein Berliner Bilderbogen” ja kontsert-DVD “Das Kölner Konzert”.

Hoolimata kuulsusest Saksamaal, on Biermann meil peaaegu tundmatu ning  enne külaskäiku ja kontserti on asjakohane teda  tutvustada. Kes saksa keelt valdab, uurigu muidugi kodulehte, aga eesti keeles pakun siinkohal väikese tutvustuse.

Kes on Wolf Biermann?

Wolf Biermann sündis 1936. aastal Hamburgis. Kommunistidest vanemate lapsena siirdus ta 16-aastase noormehena Ida-Saksamaale, uskudes sinisilmselt, et asub seal uut ja paremat maailma üles ehitama ning viib ellu oma  vanemate ideaalid. 50ndatel aastatel õppis Biermann Berliinis Humboldti ülikoolis majandust, filosoofiat ja matemaatikat ning töötas Brechti teatris Berliner Ensemble lavastaja Helene Weigeli assistendina. Teatris hakkas ta helilooja Hanns Eisleri mõjutusel laule looma.

Luuletusi ja laule kirjutab Biermann alates 1960. aastast. Selleks ajaks olid suured illusioonid juba purunenud ning Berliini müüri ehitamise järel sai temast Ida-Saksamaa poliitilise režiimi terav kriitik. 1965. aastal kehtestasid võimud Biermannile totaalse esinemis- ja avaldamiskeelu. Nii ilmuski tema esimene luulekogu „Die Drahtharfe“ („Traatharf“), nii nagu kõik järgmisedki, hoopis Lääne-Saksamaal. Idas levisid tema luuletused ja laulud koopiatena käest-kätte. Kaksteist aastat kestnud esinemiskeelu järel sai Biermann 1976. aastal loa kontsertreisiks Lääne- Saksamaal, mille järel teda koju enam ei lastud. 13. novembril 1976 toimunud kontserti Kölnis ja sellele järgnenud SDV kodakondsuse äravõtmist Biermannilt peetakse Ida-Saksamaa  allakäigu alguseks. Biermannist sai aga kõige kuulsam SDV dissident.

Biermanni SDV-st väljasaatmisele reageerisid ägedalt intellektuaalid nii läänes kui idas. Ida-Saksa kirjanike ja kunstnike protestikiri põhjustas paljude tuntud kirjanike ja näitlejate siirdumise läände, sh ka kasutütre, tulevase kuulsa punklaulja Nina Hageni SDV-st lahkumise. Biermann asus elama kodulinna Hamburgi. Ta hindas ümber oma vasakpoolse maailmavaate, aga on jäänud ka edaspidi mässumeelseks kriitikuks, kes sekkub ühiskonna ellu.

Biermanni luule suurimad mõjutajad on Heinrich Heine ja Bertolt Brecht. Tema värsid on ühteaegu sarkastilised ja poeetilised, kurjad ja õrnad, maised ja ajatud. Tuntud saksa kirjanduskriitik Marcel Reich-Ranicki on öelnud, et Biermanni parimates luuletustes jäävad tagaplaanile  poliitilised ja ideoloogilised kategooriad, neis kõneleb  kannatav ja otsiv inimene, mitte poliitiline võitleja. Paljud luuletused on ajaproovile vastu pidanud mitte neis sisalduva protesti, vaid teravmeelsuse, huumori ja mängulusti tõttu. Biermann on kunstnik, keda on raske klassifitseerida – temas on ühendatud kannatav poeet ja võitlushimuline muusik, suurepärane kõnemees, kloun ja kabareeartist. Literaatide jaoks on Biermann artist ja artistide jaoks poeet, ta on kunstnik, kes ei mahu raamidesse.

Biermann on välja andnud üle 20-ne heliplaadi ja tema sulest on ilmunud rohkem kui tosin luulekogu, näiteks „Deutschland. Ein Wintermärchen“ (1971), „Der Preussische Ikarus“ (1978), „Paradies uff Erden. Ein Berliner Bilderbogen“ (1999). Biermann on saksa keelde tõlkinud Shakespeare’i sonette,  Bob Dylani poeemi ning Bulat Okudžava laule. Tema viimane, 75. sünnipäevaks ilmunud luuleraamat „Fliegen mit fremden Federn“ („Lend võõrastel tiibadel“) sisaldab vabas vormis luuletõlkeid umbes 20-st keelest, sealhulgas ka kolme Eesti rahvalaulu. Nina Hageni viimasel plaadil „Volksbeat“ on kover  Biermanni kõige kuulsamast, omal ajal rahvalaulu staatusesse tõusnud loost „Ermutigung“ (Julgustus).

Wolf Biermanni on pärjatud  paljude Saksa  kirjandusauhindadega, sh ka kõige mainekama Georg Büchneri auhinnaga (1991). Wolf Biermann on Berliini Humboldti ülikooli audoktor ja 2007. aastal omistati talle Berliini linna aukodaniku tiitel.

Linda Jahilo

Wolf Biermanni foto tema kodulehelt Thorsten Jander (2006)

Mart Kalvet ja “Taak”

Mis sobiks sumedate sügisõhtute masendusmeeleolude läbitunnetamiseks paremini kui paras sorts ugri-doomi. Nagu “Taak” seda oma plaatidega “Koerapööriöö” ja “Läbi halli kivi” on.

Kuna tegu on lugemissoovituse blogiga, siis soovitus: lugege sõnu! Minu meelest annavad plaadivihikud pisikeste luulekogude mõõdu välja küll. Enamjaolt on lauluread sünged ja tumedameelsed, aga voldiku lugemisel ei puudu ka humoristlik noot – ingliskeelsed sisukokkuvõtted.

Laulusõnade autor on peamiselt Mart Kalvet, kes muusikaringkondades on tuntud kui “Taaga”, “Heraldi” ja “Dawn Of Gehenna” laulja, muusikakriitik ja rada7.ee üks tegijaid; kirjandusringis peaks Kalvet olema tuttav eelkõige tõlkijana (n Kurt Vonneguti „Komejant”, Stephen Kingi „Laskur”, William Gibsoni „Neuromant” ja Ian McEwani „Tsementaed”) ja Stalkeri-võitjana (2009. aastal Laur Krafti nime all ilmunud jutu “Ultima Cthule” eest).

Katke teise plaadi nimilaulust:

Hommik kui koidab ja kostab
kuulmatu pasuna hõik,
mis vaevadest üle nad tõstab,
nad tulevad, tulevad kõik.

Võtavad vaikides rivvi,
sõnatult sukelduvad
kõvasse raudhalli kivvi
ja teisel pool vabanevad.

Teisel pool ootab neid elu,
uutmoodi võimalus.
Maha neist jääb ainult valu
Või tuimus ja troostitus.

Loe ka Kaarel Kressa intervjuud Mart Kalvetiga Eesti Päevalehes.  Mart Kalveti ja Jüri Kallase foto on võetud Estconil Stalkerite üleandmisel.

Tiina Sulg

Slash ja Anthony Bozza “Slash” ja Mihkel Raud “Musta pori näkku”

Eestis ei ilmu rokiraamatuid just ülearu tihti. Kui lugesin läbi Slashi raamatu, tekkisid peas paralleelid paar aastat tagasi ilmunud Mihkel Raua raamatuga “Musta pori näkku”.

Mihkel Raua ja Slashi vanusevahe pole kuigi suur (sünniaastad vastavalt 1969 ja 1965) ja ka muusika avastasid nad mõlemad üsna sama vanalt, varateismelisena, neil on olnud ühiseid lemmikuid ning nad mõlemad pääsesid üsna varakult profimuusikutena lavalaudale. Mõlemad on olnud sõltuvuses alkoholist (Slashi puhul ka narkootikumidest) ja mõlemad on tajunud hetke, et nüüd aitab, ja sellest välja saanud. Ja nii ongi mõlema raamatutel pisut tagasivaatav-targutav toon juures.

Mihkel Raua raamatu lõpuks oli mu kokkuvõtte: “Liiga palju alkoholi ja liiga vähe muusikat”. Slashi raamatus on kõike, mida ühelt rokkaribiograafialt oodata: sex, drugs & rock’n’roll. Kuidagi armas on, et mõlema eluloost paistab välja eluetapp “Tegelikult olen mina Liivimaa (või mis iganes maa) parim kitarrist!”. Kummalgi on jätkunud tahtmist kaasmuusikutele nii omad kiidusõnad jagada kui nendega omad kanad kitkuda. Ja kuigi näiteks Raua Nõmme kontserdi kirjeldus oli huvitav, siis Slashi biograafias on esinemiste, salvestamiste, mängimismõnu ja muusika mõju kirjeldusi oluliselt rohkem. Ja hoolimata sellest, et ma muusikast suuremat ei jaga, oli minu jaoks läbivate kitarrimängukirjelduste tõttu Slashi lugu kuidagi kaasahaaravam.

Lisaks muusikale olid ühed mõjusamad kohad minu jaoks mõlema raamatu puhul lapsepõlvest: Raua kirjeldatud Peredelkino-periood ja Slashi elukoha- ja koolivahetused ning kummagi kitarri-avastamised, isepäisus ja värvikad mentorid. Huvitav on, et neil on lisaks muusikuandele ka teisi päritud andeid: Raua puhul kirjutamine, Slashil kunstianne.

Mõlemad raamatud tunduvad olevat üsna ausalt kirja pandud, nii palju kui mälu, sisetunne ja raamatu maht lubavad. Mihkel Raua oma on küll sellevõrra oluliselt ehedam, et kirjatöö on ta ise ära teinud, Slashi puhul on vahendajaks Rolling Stone’i ajakirjanik Anthony Bozza. Mahuvahe aga on Slashi kasuks. Raamatud on üsna rikkalikult fotodega illustreeritud, piltide valiku puhul olin ma mõlema puhul pisut nõutu, aga oma loogilist tuge nad tekstile pakkusid ning tõenäoliselt olid just need fotod autoritele olulised.

Kui Mihkel Raua raamat pälvis nii trükimeedias kui internetiavarustes suurt tähelepanu, siis Slashi raamat pole kuigi palju vastukaja saanud. Mihkel Raua kirjutamisoskuse üle oldi üldjuhul kuidagi meeldivalt üllatunud, et mõnele lugejale stiil ei sobi, on iseasi. Slashi puhul jäin nii mõnegi koha peal mõtlema, et kas tegu on puhta intervjuuga, või on ta midagi ka ise kirja pannud. Kirjastuse Tänapäev lehel kurdeti kehva tõlke üle, aga et raamat ise on “äge” ( minu meelest tore sõnaleid selles tõlkes, kuigi vast ohtravõitu kasutusega), siis mind isiklikult ei seganud.

Autoritega seotud ansambleid enda jaoks tuntuse-meeldivuse järjekorda sättides sain rea: 1. Singer Vinger (mille plaati mul pole, küll aga olen nautinud mitmeid toredaid kontserte), 2. Guns’n’Roses (tuntumad laulud on kusagil mälusopis alles), 3. Mr. Lawrence (jätab suht ükskõikseks), 4. Velvet Revolver ja kõik need teised, millest ei oleks nagu kuulnudki. Seega ei pea ühe rokiraamatu lugemiseks sugugi fänn olema.

Tiina Sulg

Toomas Raudam „Tänulikud surnud”

Mis mulle meeldis?
Selle raamatu idee: kirjutada novelle mõeldes varalahkunud muusikutele (Janis Joplin, Jim Morrison, Jimi Hendrix, John Lennon, Elvis Presley ja Brian Jones). Ma arvan pisut aru saavat, miks need jutud on kirjutatud. Üks põhjusi on see, et inimeste, keda me tunneme vaid loomingu kaudu, surm puudutab meid mõnikord ootamatult sügavalt.
Raamatu kujundus. Kaanepilt, formaat, sisekujundus – kõik klappis ja olgugi veidi kitšilik, kuidagi väga võluv.raudamtanulikudsurnud

Mis mulle ei meeldinud?
Tekst ise. Lause lause järel läks lugemine minu jaoks igavamaks ja tüütumaks.

Miks ma sellest siis kirjutan?
See raamat on olnud aluseks neljale toredale arvustusele: Igor Garšneki „Tänulikud surematud” , Jürgen Rooste „Sellest ei tea paljud” , Tõnis Kahu „Surma hinda küsi surnutelt” ja Immo Mihkesloni „Muusika sünnib kuskil mujal, mitte suus” . Ka ei ole päris ma lootusetu ses osas, et keegi võiks sest raamatust midagi siiski leida. Ja lõppeks lohutuseks neile, kellele loetu ei meeldinud, et te pole üksi.

Tiina Sulg