Posts Tagged ‘must huumor’

Alina Bronsky “Baba Dunja’s Last Love”

Vahel on elus perioode, kus pead raamatuid lugemiseks valima paksuse järgi — s.t. mida õhem, seda parem! Berliinis elava vene päritolu Alina Bronsky õhuke raamat pakkus aga lugemiselamust mitme raamatu eest. Saab nutta ja saab naerda, lausa pisarateni, kohati on huumor väga must, aga kõlama jääb Baba Dunja siiras, rahulik, elukogenud hääl.

Tegevus toimub Tšernobõlis Ukrainas, kuhu Baba Dunja on aastaid pärast katastroofi tagasi kolinud ning kus ta elab tasast elu, kirudes mõttes naabri kukke, vesteldes oma surnud mehe Jegoriga, kirjutades kirju oma tütrele Saksamaal ja unistades kohtumisest oma ainsa lapselapsega. Ta ei lase end põrmugi häirida kõikidest neist kiiritusejuttudest, -hirmudest ja -ohtudest, sest peab end muretsemise jaoks liiga vanaks. Ega ma enam 82 ei ole, teatab ta naabrinaisele, kes teda liiga kõvasti kallistama tikub. Ja kodu on kodu, olgu ta siis kiiritatud või mitte, pealegi tärkab ka surnud tsoonis tasapisi uus elu.

Aga rahulik olemine saab ühekorraga otsa, kui peaaegu väljasurnud külla ilmub korraga meesterahvas väikese tüdrukuga. Dunja ei suuda kannatada, et keegi lapse elu — tahtmatult või tahtlikult — ohtu seab, kuid püüd mehele aru pähe panna lõpeb traagiliselt. Tänu oma altruistlikule otsusele ootab Dunjat ees kardinaalne elumuutus, mis teda siiski murda ei suuda.

Kuidas küll nii noor autor nagu Bronsky (sünd. 1978) suudab niivõrd hästi tabada vana inimese mõttemaailma? Dunja muutub lugejale pea sama sümpaatseks kui omaenda vanaema! Ja temast kiirgav, napis ja humoorikas vormis elutarkus puudutab ja paneb mõtlema. Oma eakale ja üksikule naabrinnale, kes nüüd, vanas eas kaalub abieluettepaneku vastuvõtmist, ütleb Dunja: „You’re no less lonely when you have a man. And what’s worse, you have to take care of him.” (92)

Bronsky kirjutab saksa keeles, aga inglisekeelset tõlget lugedes tundsin mitmel puhul, et tahaks lugeda seda teost hoopis vene keeles — oleks kuidagi mahlakam, autentsem. Aga ikkagi pole ma vist tükk aega lugenud midagi nii naljakat kui Marja ja sajale ligineva Sidorowi paaripanek, mis on esimest korda elus usaldatud Dunjale. Oma surnud mehe Jegori poolt kõrvasosistatud soovituse peale mitte unustada suudlust, mõtiskleb Dunja: „He can’t be serious, I think, these are old people and I have some decency. But they are still looking as if they are waiting for something in particular, and I sigh loudly. „I congratulate you, and I … bless you”, I say, and Marja’s eyes begin to glimmer. „And if you really want to… I would like to say… Sidorow, you may now kiss the bride.”” (102-3)

Ehkki tegu on saastatud tsooniga, paljukannatanud piirkonnaga, jääb raamatust hinge selline helge, päikeseline tunne, eelkõige kindlasti tänu Dunjale ja tema rahulikule, optimistlikule ellusuhtumisele. Ühe väga ägeda musta komöödia saaks selle raamatu põhjal vändata — ei tea, kas sellega on juba algust tehtud? Raamat kuulus, muide, ka rahvusvahelise Dublini kirjandusauhinna 2018. a. finalistide hulka.

Annika Aas

Advertisements

Jean-Louis Fournier „Issi, kus me lähme?“

Jean-Louis Fournier (sünd. 1938) on prantsuse kirjanik, humorist ja telerežissöör. Tema kõige kuulsam raamat on „Issi, kus me lähme“, millest kujunes Prantsusmaal 2008. aastal bestseller ning mis samal aastal pärjati Femina kirjandusauhinnaga. Sel aastal ilmus see teos Loomingu Raamatukogu sarjas Indrek Koffi tõlkes.

Raamatus jutustab Fournier oma kahest pojast, Mathieu’st ja Thomas’st, kellel mõlemal on sügav vaimne ja füüsiline puue. Kuigi tegemist on väga raske teemaga, siis ometi suutis autor sellest mõnusa, tihti ka väga mõru huumori kaudu rääkida. Päris raamatu alguses ta kirjutab: „Kui räägitakse puuetega lastest, siis tehakse selline nägu pähe, nagu käiks jutt mingist katastroofist. Ma tahaksin ometi kord püüda teist rääkida, naeratus näol.“ (lk 5). Ja naeratus näol lugesin ma seda kurbnaljakat raamatut. Üheltpoolt ajasid mind muigama autori (enese)iroonilised märkused, mis sageli olid nii tabavad ja üsna karmid. Küllap nii mõnelgi võib tekkida õigustatud küsimus, kas niimoodi võib puuetega lastest kirjutada. Kuid sellele vastab autor oma teoses järgmiselt: „Kas sul häbi ei ole, Jean-Loius, ise oled isa ja naerad oma kahe põnni üle, kes ei saa ennast kuidagi kaitsta? Ei ole. Ega ma neid siis sellepärast vähem ei armasta.“ (lk 30). Ja teine põhjus, mis tõi mulle naeratuse näole, oligi see südamlikkus, kuidas autor tegelikult oma poegadesse suhtus. Ta võib küll irooniliselt märkida, et kui sul on kaks puuetega last, siis oleks sind justkui ilmatu suur häda tabanud: „Mängisin geeniloteriid ja kaotasin“ (lk 98), kuid teisalt räägib ta oma lastest suure armastuse ja hoolivusega: „Teie, mu pisilinnukesed olete palju liigutavamad“ (lk 35). Kuigi autor teeb oma poegade üle rohkelt nalja, siis tegelikult ei naera ta sugugi nende üle: „Anna andeks, Mathieu. Ega mina ka süüdi ei ole, et mul sellised mõtted pähe tulid. Ma ei tahtnud ju sinu üle naerda, pigem ikka iseenda üle. Tõestada, et ma suudan oma õnnestuse üle nalja visata.“(lk 56). Oma huumori kaudu tahab ta samuti näidata, et sellises olukorras ei pea erakordselt masendunud välja nägema, vaid et ka nali ja naer on lubatud: „Puudega lapse isal peab surnumatja nägu peas olema. /– / Mina olen tihti viisakuse vastu eksinud“ (lk 25). Kuigi ta jutustab ausalt olukorra lootusetusest, siis ometi oskab ta sealjuures märgata naljakaid ja toredaid hetki.

Ja nõnda seisnebki selle raamatu võlu selles harukordses jutustamisviisis, mis on parajal määral nii naljakas, traagiline kui ka südamlik.

Kadri Reimand