Posts Tagged ‘Moskva’

Grigori Služitel „Saveli päevad“

Romaan peategelane kass nimega Saveli on juba sündimisest peale ära märgitud haruldase omadusega — nimelt nägi ta maailma juba enne siia sattumist. Tulnud ilma kodutu kassina ja veetnud oma lapsepõlve turvaliselt banaanikastis koos emakese ja kahe õega, muutub tema elutee hiljem vägagi värvikaks. Saveli puhul ei ole kindlasti tegemist kassiga, kes tahaks oma elupäevi mööda saata kodusel diivanil, vaid ta ihkab seiklusi ja vabadust. Samas aga tähendab kodutu kassina elamine suuri riske ja nagu ütleb Saveli ise: “Lihtsamagi kassiaritmeetika järgi pidin olema juba ära kulutanud palju rohkem elusid kui need õnnetud üheksa, mis on igale kassile ette nähtud”.

Meie peategelasel ongi sõna otseses mõttes üheksa erinevat eluetappi. Ta jõuab oma elus olla nii hoitud, austatud, armastatud kuid ka põlatud. Saveli kaudu saame tuttavaks tänapäeva Moskva inimestega, jälgides neid kassi pilgu läbi. Raamatu tegelased, nii kassid kui ka inimesed, on üksildased ja piinlevad, naeravad ja armastavad. See kõik paneb mõtlema elu üle ja selle üle, mille poole kõik püüdlevad ja millest unistavad. Selgesti on raamatus väljendatud helget kurbust, nukrust, igatsust.

Raamatu teeb nauditavaks see kuidas Saveli sellest kõigest pajatab. Võib-olla on see ajamärk, et peame läbi kassi kogemuste rääkima õrnusest, hellusest ja hoolivusest, sest kui seda kõike ütleb inimene, on see kuidagi ära leierdatud, kuid kassi suust kõlab armsamalt ja paneb paremini mõistma inimeste põhiväärtuste üle.

Autor ise ütleb, et palub võtta Savelit unikaalse ja täiesti asendamatu tegelasena, kuna Saveli näeb ja märkab asju omamoodi ja see ongi tema väärtus.

Samas ei puudu Savelil ka suurepärane huumorimeel, millega ta mõningaid olukordi kirjeldab.

Näiteks võiksin siia tuua Saveli vannitamise oma esimese peremehe Vitja poolt, kes soovib kodutust kassipojast teha mõnusa puhta kodukiisu.

„Vitja torkas kummikorgi valamusse ja pani vee jooksma. Aimasin halba, aga püüdsin mitte välja näidata. Vitja hoidis mind kohmakalt turjast ja rääkis mingit jaburat juttu “rahust” ja” julgetest poistest”. Mina oleksin pikema jututa teinud, mis vaja, sõnad ajasid mind ainult närvi. Üleüldse oli minu peremehes kummalisel kombel ühinenud kavatsuste äärmine delikaatsus, hoolivus ja täielik kohmakus praktikas. Praegugi viskas ta mu tseremoonitsemata valamusse, nii et lõin end vastu põhja ära ja neelasin hulga vett. Ma ei jõudnud jällegi kasutada ei kihvasi ega küüsi. Vitja sügas mind valusasti mingite harjadega, seebitas nahka söövitava šampooniga, mille pudelil oli kujutatud hobust, pigistas mind ja piinas kõigiti. Muidugi, õigluse huvides tuleb tunnistada, et olin igasuguste putukate ja muude pisisatikate tõeline kasvulava. Šampoon Lošadinnaja sila tundis asja: minu asukad jooksid, lendasid kiiruga laiali ja roomasid eemale. Panin kohapeal nahka need, kelle jõudsin, ülejäänud läksid põhja ja lõpetasid oma haleda eksistentsi“.

Seega on „Saveli päevad“ vaimustav ja vaimukas teos sõnaosavast ning targast kassist, kelle tähelepanekuid neelates saab hing nii mõnelegi küsimusele vastuse.

Raamatu autor Grigori Služitel on Teatrikunsti stuudio näitleja ja tegemist on tema esikromaaniga, mis on seda üllatavam, et tegemist on romaaniga milles ei ole algaja kirjaniku valenoote, vaid meistri võimas, rahulik hääl. Služiteli puhul on juhtunud, et kokku on saanud andekas näitleja ja andekas kirjanik ühes isikus. Autor ise ütles et kirjutas “Saveli päevi” kaks aastat, aga mõtet romaanist kandis ta endaga kaasas 10- 15 aastat. Seega saame rõõmustada selle üle, et kirjandusse on tekkinud selline Saveli ja muidugi selline Griorgi.

Karmen Velitschinsky

Advertisements

Pavel Sanajev “Matke mind põrandaliistu taha”

Mul ei olnud plaanis seda raamatut lugeda (riiulil kõrgus kuhi lugemata kraami, nagu ikka), aga kui korraks sisse piilusin, siis see paganama Sanajev/Saveljev tiris mind kohe esimeste lausetega kaasa, nii et mittelugemisest polnud enam juttugi. „Minu nimi on Saša Saveljev. Ma käin teises klassis ning elan vanema ja vanaisa juures. Ema vahetas mu kääbus-vereimeja vastu ja riputas raske ristina vanaemale kaela. Nõndaviisi ma olengi neljandast eluaastast peale rippunud.“ (lk 7).

matkemindporandaliistutahaJah, see on tragikoomiline jutustus 2. klassi õpilasest (valdavalt küll kodus õppivast) haiglaslikust Sašast, kes elab viiendat aastat Moskvas vanaema juures ja keda ema käib aeg-ajalt vaatamas. Vanaema, mõtlete? No selline pehme, ümarik, lahke, pannkooke küpsetav ja sokkikuduv? Ei, vanaema, kes on käredam kui kõik Eesti vanaemad kokku ning sõimab vahetpidamata ja valimata kõike ja kõiki. Sõimab Sašat, sõimab tema ema ehk oma tütart Oljat ja selle „kääbusest“ elukaaslast, sõimab oma meest. Sõimab, sest armastab — ja kõige rohkem muidugi Sašat. „Ei ole ilmas inimest, kes armastaks teda nii, nagu mina armastan. /…/ Tema, lollike, arvab, et ema armastab teda rohkem. Aga kuidas ta saaks rohkem armastada, kui ei ole tema pärast nii palju kannatanud? /…/ Karjun tema peale — kuid seda ju hirmust /…/ Selline armastus on hullem kui karistus, sellest on ainult valu, aga mida teha, kui see kord on selline?“ (lk 131-2)

Jutustuse käigus saame aimu ka ema ja vanaisa mõtetest-tunnetest. Nad kannatavad selle igavese näägutamise ja ropu sõimu all, kuid samas ei suuda nad ilma vanaemata ka hakkama saada. Ema on nõrga iseloomuga ja pidevas rahahädas, arvatavasti ongi ta mingil ajal pidanud paremaks, et laps vanaema juures kasvab. Saame aimu vanaema noorusest ja unistustest, nende purunemisest, kibestumisest. Pidevalt haige lapselapse eest hoolitsemine nõuab palju hoolt ja vaeva, arstide vahet jooksmist, analüüse ja proove. Pikapeale tekib lugejana aga küsimus, kas seda on rohkem vaja poisil või vanaemal endal?

Laps on täiskasvanute vahelistes keerulistes suhetes kui mängukann, kellega saab manipuleerida; kes armastab oma ema siiski üle kõige, aga ei tohi ega julge seda vanaema juuresolekul välja näidata. Saša peab täiskasvanulikult tõdema, et “/v/anaema oli mu elu, emme oli harv pidu. Peol olid omad reeglid, elul omad.” (lk 159)

Kui vanaema lõpuks poisist ilma jääb, siis mõjub see talle fataalselt — mis kinnitab veel kord, et see “närakas”, “lurjus” ja “lojus” oli talle kogu elu mõte. Lõpuks jäi mind lõbustama mõtisklus, et kui eestlastele on venelaste vanasõna ”peksab, järelikult armastab” hästi teada ning seda raamatut saab kohati lugeda muigelsui, siis kuidas küll suhtuvad sellisesse “babuškasse” näiteks Lääne-Euroopa lugejad?

Annika Aas

Anatoli Rõbakov “Arbati lapsed”

robakovarbatilapsedArbat – kui palju erinevaid kandu on seda tänavat kulutanud, kui palju ilukirjandust on seda tänavat kasutanud. Nimekaimaks on tänaseks siiski jäänud Anatoli Rõbakovi romaan “Arbati lapsed.”

“Arbati lapsed” on esimene osa tetroloogiast, valminud juba 1960.-tel aastatel ja liikunud samizdatina käest-kätte. Paar korda ka peaaegu trükki jõudnud, kuid oodata tuli siiski 1987. aastani, et lõpuks kirjastatud saaks. Esimene trükk müüdi läbi imekiiresti. Siinkohal tuli vene lugejale appi ka kirjastus “Eesti Raamat” ja andis täiendava venekeelse trüki välja juba järgmisel aastal. Sama kibekähku sai teos üllitatud ka eesti keeles. Paari aasta pärast avaldati ka tetroloogia järgmise osa eestindus – “1935 ja järgnevad aastad”. Kuna raamatud on orgaaniliselt seotud, kodude ja antikvariaatide riiuleis kõrvuti, käsitleb siinne arvustus mõlemat osa. Tegevusliinid järgnevad osast ossa sama seotult kui peatükist peatükki. Vaevalt võiks kohata kedagi, kes suudaks peatuda pärast esimest osa ja mitte haarata teise järele, sest esilekerkivad küsimused on painajalikult huvitavad ja tegelaste saatused kaasahaaravad.

Autor Anatoli Rõbakovi elulugu on kui kujundatud kirjanikuteeks – sündida 1911. aastal Ukraina juudina, kolida lapsena revolutsioonijärgsesse Moskvasse, saada tudengipõlves absurdsetel alustel represseeritud, aga siiski nii kergelt, et hing sees ja keha kõnnib – raiskamine oleks mitte neid kogemusi kirjutamisse panustada. Rõbakov pole oma eluloost võtnud vaid inspiratsiooni ja olustikutundmist, vaid ka autobiograafilisi jooni. Teose tegevustik toetub Moskva tudengi Saša Pankratovi käekäigule eelmise sajandi kolmekümnendate Nõukogude Venemaal. Noormees, ta lähikondsed ja kaaslased elavad pealinna elitaarses piirkonnas – parteiladvikuga seotute Arbatil. Erilise õrnusega on autor joonistanud välja Saša jooned, iseloomu ja muud. Saatusejoone ongi autor Sašale suuresti enda järgi tõmmanud – transpordiinseneride instituut ja kolm aastat asumist nõukogudevastase propaganda eest. Saša sai oma paragrahvi süütu seinalehe eest. Vaevalt see autorilgi loogilisem oli, selleaegsed süüdistused suutsid harva ilukirjandust ületada. Nagu noortele ikka, on ka Sašale oluline sõpruskond, raamat kirjeldab ka nende elukäike, isiksuste ja suhete kujunemist. Samal tänaval ja samal ajal kasvanute elukäigud võtavad selgelt erinevaid suundi – kes püüab kohanduda ühiskonna keeruliste oludega, kes sellest isiklikku kasu lõigata ja kes jääda iseendaks. Represseeritult pole Saša vastandumine ühiskonnale lõpuni vabatahtlik. Taas päris hea käik autori poolt – see jätab raamatu ilma imalast idealismist, kus peategelane ujub kangelaslikult vastuvoolu, sest jõe lähtmes kutsub teda ainult ta enda ebainimlikult suur südametunnistus. Ei, Arbati lapsed on elulähedaselt varjundirikkad, nende iludel ja koledustel on inimlikud tagamaad. Samal ajal, kui Saša maailmavaadet avardab asumisel kogetu, pürib naabripoiss üha kõrgemale julgeolekuorganite tööriistaks. Ning ka ülekuulatavat lüüa suutval uurijal on kujunemislugu – valik- valikult, juhus- juhuselt. Seik- seigalt ja samm- sammult leidsid end ja oma maailmavaateid ka tüdrukud. Varjat neist näib autor tõeliselt jumaldavat – lõbus, kui võimalik, tõsine, kui tarvis, see ta on. Kui tõugatuna Saša absurdsest arreteerimisest muutub Varja vaade ühiskonnale järjest kriitilisemaks, püüab ta õde Nina endiselt uskuda nõukogude ideaalide puhtust ja kõrgust. Aeg on selline, kus tuleb noortel kindlalt ja kiiresti valida maailmavaade, sellest ei pääse teisedki sõbrad ja sõbrannad, ea- ja hoovikaaslased. Erinevalt tänapäevast ei otsustanud vaated toona suuresti vaid seda, kelle kõrval sa istud salongivestlusel. Inimese käekäik sõltus palju otsustavamal määral suhetest ühiskonnaga. Tasub võrrelda, seda enam, et väga realistlikult on autoril õnnestunud tuua välja terve vikerkaar kujunevate isiksuste vormumisi, mida ei varjuta ka noorte haarav suhetepundar ja sündmusterikas igapäevaelu. Karmidel aegadel kindlatele karakteritele ehituvad saatused, mis ei lase raamatut käest panna.

anatolirobakovTeose populaarsust on kindlasti taganud ka see, et Rõbakov on niiöelda lugejasõbralik kirjanik. Enamgi veel – lugejate sõbralik kirjanik, lugejaid on ju erinevaid. Raamatul on kaks pealiini -sündmuste ja emotsioonide rohke liin noorte moskvalaste eludest ning niiöelda kabinetiliin. Kabinetis toimus Rõbakovi nägemust mööda see, mis suuresti algas Stalini peast. Justnimelt peast, sest hinge polnud tema tegelaskujule ette nähtud. Stalini hing surmati legendaarse kirjeldusega ta esimese abikaasa matustelt, kus ta oli öelnud, et sellega surid temas kõik soojad tunded inimeste vastu. Nii ongi raamatu sündmusteaegne Stalin vaid kaalutlev ja mitte tundev, paranoilisuseni kaalutlev ja oma otsuseid tundetult elluviiv. Lugeja, keda huvitab just kaevata autori juhatusel Stalini võimalikesse mõtetesse, skeemidesse ja strateegidesse, saab keskenduda eeskätt sellele liinile. Erinevad peatükid on selgelt eristatud, Stalini vahepealsele muudele tegevustele ohverdatult katkestatud mõttelõnga leiab kergelt järgmistelt lehekülgedelt taas üles. Keda jällegi haiglase vanatoi siseilm, must ja kibe kui piibupigi, ei huvita, saab lennelda segamatult koos noortega mööda nende saatusi ja lapata kergel käel edasi kabinetilehed. Ühe liini hooletult lugemine ei sega teise järgimist, samas pole liinid üksteisest ka hermeetiliselt lahutatud – ühendavad neid otsused noorte saatuste taga, kabinetist tulev ühiskondlik õhustik ja lõpuks ka noorte luust ja lihast sugulased, kes otsapidi suisa Stalini enda ringkonda kuuluvad. Liinide seotus ja eraldatus on seega kirjaniku poolt meisterlikult lahendatud, ja nagu öeldud, ääretult lugejasõbralikult.

Noorte tipuni kõrgetel kohtadel asuvatel sugulastel – eeskätt Saša onul – on aga ka oluliselt kandvam ülesanne kui vaid jutustuse liine siduda. Nii nagu tegelaste elukoht – prestiižne Arbati tänav ja laitmatu päritolu, kinnitavad ka võimudele lähedalseisvad sugulussidemed fakti, et repressioonide eest polnud keegi kaitstud. Lugeja on ju alati kangelasest targem: “Mina plaaniksin oma pangaröövi nutikamalt,” käib kriminullilugeja peast läbi,”ega jääks vahele,“ või, “Ma põgeneks õigel ajal Hollandist,” arvab Anne Franki isa kohta päeviku lugeja, “ma oleks kuss ja ettevaatlik, et mind ei arreteeritaks, ma oleks kuidagi kavalam,” käib täiesti inimlik mõte läbi alateadvuse lugedes karme saatusi karmidest aegadest. Rõbakov on kõik selle eos välistanud näidates lugejale, et kuitahes kindlustatud keegi poleks ka oma mõistuse, positsiooni või sidemetega, võib võimude omavoli ta elu segi paisata kindla vääramatusega. Näitab, et kive visati ka Kremlist kiviviske kaugusel olevate inimeste pihta, mida Arbati elanikud ka olid, nii ülekantud kui ka täiesti otseses mõttes. Ei pääseks ka sina, lugeja. Ja eks ta õige ole lugedes mitte keskenduda üleolekule, vaid arusaamisele.

robakov1935Kummardust väärib autor ka selle eest, et käsitledes just koledate kolmekümnendate teist poolt ei eita ta varasemaid repressioone. Väga õiglases proportsioonis ta neid esile ei too, aga pole viga, sest on teoseid, kus enne 1935. aasta represioone hukkunud miljoneid ei peeta üldse miskikski. Kunstilise võtte abil lugejani ühiskonna katastroofilise seisu kirjeldamise eest ja hetkel hoolitseb ühiskorteri kaaslane, kes on omamoodi statistikat arhiveerinud ja suudab usalduse võitnud Varjale tuua välja repressioonides hukkunute arvud. Ning ääretult meeldejäävalt meenutab Varja, kuidas ta nälja eest põgenenute brutaalset olukorda ja kohtlemist ka ise vaksalis nägi ja läks sealt edasi… sõbrannadega suvilasse. Seesama Varja, kes hiljem oma sõbra deporteerimist nähes närvivapustuse saab… Vot see inimeseks olemine…

Rõbakov kui oletaks ajas, olus või ruumis kauge lugeja küsimust nõukogude represseeriva ühiskonna kohta – kuidas see oli võimalik? Nii oligi. Kui nüüd võtab raamatu kätte noor inimene läänest, kes küsib metsikuste kohta nõukogude ühiskonnas, vastab autor tema küsimustele, mis tahes nurga alt need ka esitatud oleks – kuidas see kõik sai toimuda? Mis toimus nende inimeste peas ja meeltes, kelle läbi, puhul või kõrval hukkuti ja hukutati? Imelise selgusega on autor neid küsimusi ette näinud ja imelise kunstilisusega neile vastanud.

Üht-teist jääb siiski ka tõstatamata. Üsna tüüpiline raskeid aegu kirjeldavate vene teoste puhul on see, et käsitletakse küll ebainimliku diktatuuri käes kannatavat ühiskonda, aga ei esitata küsimust, kuidas selleni jõutud on. Kas siinkohal on tegemist muuhulgas ka teatava psühholoogilise enesekaitsega? Stalini võimuletõus on kui vaid tema enda poolt initsieeritud loodusõnnetus. Ei leia siitki teosest arutlusi ja viiteid, kuidas jõuti seisu, kus stalinisugusel, keda ju vaikiseisus nagu kõiki inimtüüpe, igas ühiskonnas leiduks, tekkis võimalus esiletõusuks. Aga palju ühest raamatust ikka tahta. Anatoli Rõbakovi “Arbati lastest” ja “1935 ja järgnevates aastates” on juba niigi kirjanduslikkust, sündmusi ja tõepüüdlust kümne teose jagu. Lugemismõnu mitte vähem ja on nii hea, et me ei pea seda taga ajama nässakast samizdatist, kümnenda kopeerpaberi läbi trükituna, teadagi. Meie saame lugeda selge trükikirjaga ja puha, pärast võime riiulisse panna raamatu, ei pea rulli keerama ja hõlma sees tuttavale katlakütjale tagasi viima. Ja üldiselt tasub seda teost riiulisse panna küll, ja vahel sealt välja võtta.

——————————————————————————————————

Kui teidki on iial huvitanud, kust nii ebavenelik nimi nii sümbolirohkele Venemaa pealinna tänavale sai, siis ilmselt idast. Araabia keeles tähendab arbad äärelinna, ja sealt võib see olla levinud ka türgi-tatari keeltesse, sealhulgas näiteks tatari keelde. Tänav moodustus ju juba sadu aastaid tagasi, olles tõesti väljaspool linnasüdant, mida toona piiritles kreml. Tatari keeles on ka sõna arba, mis tähistab vankrit, samuti üsna kerge tänavanimeks minema. Täit selgust ses küsimuses polegi. Kaeva venelast, leiad tatarlase, öeldakse, kaeva vene teost või tänavat, leiad ka tatari.

www.vanaraamat.ee
Margit Korotkova

Anatoli Rõbakovi pilt on pärit siit.

Manona Paris “Minu Moskva”

Maagilisel kuupäeval 11.11.11 kohtus Tartu Linnaraamatukogu saalis oma lugejatega raamatu „Minu Moskva“ autor Manona Paris, kes teatas alustuseks, et Venemaalt kodumaale naastes tunneb ta iga kord suurt rõõmu, sest siinsete inimeste nägudelt vaatab vastu elurõõm ja sõbralikkus, mida suure idanaabri pealinnas kohtab väga harva.

Elu-olu praeguses Moskvas nimetas Manona röövkapitalismiks, mida eesti rahvas pidi taluma 1990. aastate algul. Samas meenutas ta tuntud vene inimõiguslase Ludmilla Aleksejeva sõnu, kes on üle elanud nii Stalini, Hruštšovi kui Brežnevi ja järgmiste valitsejate ajastud, et nende aastakümnete jooksul on elu Venemaal muutunud siiski oluliselt paremaks ja küllap on paarikümne aasta pärast ka Kremli peremeheks keegi demokraatlikult mõtlev ja tegutsev poliitik.

Kolme Moskvas elatud aasta jooksul on Manona kogenud päris tuntavat arengut. Näiteks paljud söögikohad on muutunud viisakamaks ja samas isegi odavamaks. Turiste läänelikus mõistes Moskvas praktiliselt ei olegi, sest see linn on tavalisele inimesele siiski hiigelkallis ja turistide ligimeelitamiseks pole Parise hinnangul ka midagi tehtud. Ilma vene keelt oskamata saab kauplustes hakkama n-ö käte-jalgade keeles, kuid näiteks inglise keelt enamikus poodides ei mõisteta. „Inglise keeles on võimalik müüjatega suhelda vaid mõnes eksklusiivses lääne firmapoes, kus on käibel ka eurod või dollarid. Igal pool mujal aga pole nende valuutadega midagi teha, tuleb ikka rublasid omada.“

Manona jutust selgus, et Moskva Suure Teatri piletikassade juures on pidevalt järjekorras bomžid ehk ühiskonna põhjakihi esindajad, kes mõne pudeli kangema joogi saamise eest ostavad kokku teatripileteid, mida nende „ülemused“ n-ö mustal turul mitmekordse hinnaga edasi müüvad. Sellele hangeldamisele pole suudetud siiani piiri panna. „Nende pehmelt öeldes „ebameeldivalt lõhnavate isikutega“ ei soovi ega suuda tavaline inimene ühes piletisabas ju seistagi. Nii võib 20 eurone pilet uue omaniku leida 100 või isegi 200 euro eest. Ja ostjatest puudust ei ole!“

Rahvas tundis huvi, kuidas suhtuvad moskvalased välismaalastesse ja kas esineb n-ö võõraviha. Paris tõdes, et linnas, kus elab erinevatel andmetel 15-18 miljonit inimest, on end sisse seadnud lugematu arv Kaukaasiast pärit „musta tööjõudu“ ja kohalikke nad oma massilise kohalolekuga muidugi häirivad. Samas tõi Manona võõraviha kohta ka sellise näite: „Meie korteri lähedal on üks toidupood, mille omanikud on kirgiisid, kes põhimõtteliselt ei teeninda valge nahavärviga naisi. Valgete meeste vastu pole neil aga midagi. Kui mina sinna sisenen, keeratakse selg või vaadatakse minust läbi, nagu mind polekski, aga minu abikaasa Krister saab seal omad ostud alati ilma probleemideta tehtud.“

Küsiti, kas viimase poole aasta jooksul, mil miilits kannab nüüd ka Venemaal politsei nime, on midagi nende ametimeeste käitumises ka muutunud. Paris: mina küll pole märganud.

Olgugi, et vestlust läbisid sellised negatiivsed märksõnad nagu altkäemaks, maffia, korruptsioon, bürokraatia, kuritegevus, julgeolek, võõraviha jne, julgustas Manona Paris kõiki, keda huvitab elu tänapäevasel Venemaal, seda riiki külastama ning rõhutas, et Moskva põhjal ei saa teha järeldust kogu Venemaa kohta. „Seda tõelist Venemaad on võimalik näha näiteks Tveri oblastis või ka Peterburis. Moskvalased aga ei pea näiteks Peterburi linna üldse Venemaaks, vaid nimetavad seda koos Eesti, Läti ja Leeduga Pribaltikaks.“

Nagu enamikul olulistest sündmustest, nii oli ka siin kohal aktiivne linnakodanik Jaan Muna, kes andis Manonale soovituse: anna oma raamat välja ka Venemaal ja saad seal sama kuulsaks kui Anne Veski.
Paris vastas, et venekeelsest “Minu Moskvast” peab rääkima kirjastusega, kuid Anne Veskiga on nii, et teda teab tõesti iga venelane, aga paraku on ta ka peaaegu ainuke eestlane, keda seal teatakse, vanem põlvkond teab veel ka Georg Otsa.

Parise sõnul peetakse teda aktsendi tõttu tihti lätlaseks, kuid kuulnud, et tegu on eestlasega, teevad vanema põlvkonna moskvalased sageli taolise märkuse: meil on eestlastest nii kahju, me ei saa aru, miks te NSV Liidust ära läksite, meil te olite ju esimesed, nüüd Euroopa Liidus olete viimased.

Manona lisas, et Moskvas on tore lihtsalt jalutada, seda eelkõige tänu sellele, et eelmise linnapea Juri Lužkovi ajal rajati palju parke ja kõnniteid.

Rahva hulgast esitati ka küsimus, kas Parised on vahel tundnud, et neil on “saba” järel. Manona kinnitas, et otsest jälitamist pole nad küll tuvastanud, aga kõnesid ilmselt ikka kuulatakse pealt.

Kuna paljud kohtumisele tulnud on viimati Moskvas käinud üle 20 aasta tagasi, siis tunti huvi, kas  VDNH-s on alles purskkaev, mida ümbritsevad 15 kuldset naisekuju ja nende hulgas ka eesti neiu. Selgus, et on alles küll.

Reisihuvilistele andis Manona Paris ka konkreetse soovituse: “Kõige mugavam on Moskvasse sõita loomulikult lennukiga, kuid neile, kes armastavad n-ö külaromantikat, soovitan kasutada rongi. Go Raili rongiga Tallinnast läbi Narva Moskvasse sõites on piletihind pea sama kallis kui odavama klassi lennupilet, kuid hulga soodsam on sõita esmalt bussiga Pihkvasse ja istuda seal ümber kohalikule rongile, mille pilet Moskvasse maksab vaid 1000 rubla ehk umbes 25 eurot.”

Kokkuvõtteks märkis Manona Paris, et igaüks näeb Moskvat läbi oma silmade ja seepärast ongi raamat „Minu Moskva“ ainult tema isiklik vaade sellele suurele metropolile ja oma isiklike üleelamiste kirjeldamine. “Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda… alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste.”

Ago Pärtelpoeg