Romaan peategelane kass nimega Saveli on juba sündimisest peale ära märgitud haruldase omadusega — nimelt nägi ta maailma juba enne siia sattumist. Tulnud ilma kodutu kassina ja veetnud oma lapsepõlve turvaliselt banaanikastis koos emakese ja kahe õega, muutub tema elutee hiljem vägagi värvikaks. Saveli puhul ei ole kindlasti tegemist kassiga, kes tahaks oma elupäevi mööda saata kodusel diivanil, vaid ta ihkab seiklusi ja vabadust. Samas aga tähendab kodutu kassina elamine suuri riske ja nagu ütleb Saveli ise: “Lihtsamagi kassiaritmeetika järgi pidin olema juba ära kulutanud palju rohkem elusid kui need õnnetud üheksa, mis on igale kassile ette nähtud”.
Meie peategelasel ongi sõna otseses mõttes üheksa erinevat eluetappi. Ta jõuab oma elus olla nii hoitud, austatud, armastatud kuid ka põlatud. Saveli kaudu saame tuttavaks tänapäeva Moskva inimestega, jälgides neid kassi pilgu läbi. Raamatu tegelased, nii kassid kui ka inimesed, on üksildased ja piinlevad, naeravad ja armastavad. See kõik paneb mõtlema elu üle ja selle üle, mille poole kõik püüdlevad ja millest unistavad. Selgesti on raamatus väljendatud helget kurbust, nukrust, igatsust.
Raamatu teeb nauditavaks see kuidas Saveli sellest kõigest pajatab. Võib-olla on see ajamärk, et peame läbi kassi kogemuste rääkima õrnusest, hellusest ja hoolivusest, sest kui seda kõike ütleb inimene, on see kuidagi ära leierdatud, kuid kassi suust kõlab armsamalt ja paneb paremini mõistma inimeste põhiväärtuste üle.
Autor ise ütleb, et palub võtta Savelit unikaalse ja täiesti asendamatu tegelasena, kuna Saveli näeb ja märkab asju omamoodi ja see ongi tema väärtus.
Samas ei puudu Savelil ka suurepärane huumorimeel, millega ta mõningaid olukordi kirjeldab.
Näiteks võiksin siia tuua Saveli vannitamise oma esimese peremehe Vitja poolt, kes soovib kodutust kassipojast teha mõnusa puhta kodukiisu.
„Vitja torkas kummikorgi valamusse ja pani vee jooksma. Aimasin halba, aga püüdsin mitte välja näidata. Vitja hoidis mind kohmakalt turjast ja rääkis mingit jaburat juttu “rahust” ja” julgetest poistest”. Mina oleksin pikema jututa teinud, mis vaja, sõnad ajasid mind ainult närvi. Üleüldse oli minu peremehes kummalisel kombel ühinenud kavatsuste äärmine delikaatsus, hoolivus ja täielik kohmakus praktikas. Praegugi viskas ta mu tseremoonitsemata valamusse, nii et lõin end vastu põhja ära ja neelasin hulga vett. Ma ei jõudnud jällegi kasutada ei kihvasi ega küüsi. Vitja sügas mind valusasti mingite harjadega, seebitas nahka söövitava šampooniga, mille pudelil oli kujutatud hobust, pigistas mind ja piinas kõigiti. Muidugi, õigluse huvides tuleb tunnistada, et olin igasuguste putukate ja muude pisisatikate tõeline kasvulava. Šampoon Lošadinnaja sila tundis asja: minu asukad jooksid, lendasid kiiruga laiali ja roomasid eemale. Panin kohapeal nahka need, kelle jõudsin, ülejäänud läksid põhja ja lõpetasid oma haleda eksistentsi“.
Seega on „Saveli päevad“ vaimustav ja vaimukas teos sõnaosavast ning targast kassist, kelle tähelepanekuid neelates saab hing nii mõnelegi küsimusele vastuse.
Raamatu autor Grigori Služitel on Teatrikunsti stuudio näitleja ja tegemist on tema esikromaaniga, mis on seda üllatavam, et tegemist on romaaniga milles ei ole algaja kirjaniku valenoote, vaid meistri võimas, rahulik hääl. Služiteli puhul on juhtunud, et kokku on saanud andekas näitleja ja andekas kirjanik ühes isikus. Autor ise ütles et kirjutas “Saveli päevi” kaks aastat, aga mõtet romaanist kandis ta endaga kaasas 10- 15 aastat. Seega saame rõõmustada selle üle, et kirjandusse on tekkinud selline Saveli ja muidugi selline Griorgi.
Karmen Velitschinsky
Lugemissoovituse blog 