Posts Tagged ‘meeleheide’

Mirko Bonné „Heledam kui päev”

Mirko Bonné „Heledam kui päev” (2017, e.k. Piret Pääsuke 2019)

Naljakas, et kui jõuad keskikka, siis tundub, et kõik raamatud räägivad keskeakriisist. Või räägivad nad siiski hoopis armastusest, kui tsiteerida üht eelmist raamatusoovitajat? Bonné raamat räägib mõlemast, ja veel palju-palju rohkemast. Raamat kisub kaasa, on ühest küljest justkui mõnus suvine meelelahutaja, teisest küljest aga kutsub just rahulikule mõtisklusele, isegi mõne lõigu ülelugemisele. Vabalt võib lõppu jõudes ka otsast peale alustada—raamat on nii rikas, et avanevad uued tahud.

See on tegelikult nelja noore inimese sõpruse lugu, mis kisub totaalselt kiiva siis, kui mängu tuleb armumine, iha, armastus. Lugu kadunud lapsepõlvest ja lapsepõlve kaduvusest. Nelja nooruki, Raymund Merzi, Moritzi, Floriane ja Ingeri „salaaed” on üks metsistunud aed sarasmaal, Hamburgi äärealadel, aga nii nagu sellest aiast saab ükskord asfaldiga kaetud parkla, tabab täielik muundumine ka nende sõpruskonda. Lapsepõlve süütuse lõpuga saavad alguse igat sorti valed ja petmised (nii teiste kui iseenda…). Ning alles paarikümne aasta pärast hakatakse neid suhteid uuesti revideerima.

Kui ma üritan tekkinud suhete sasipuntra lühidalt kokku võtta, siis kõlab see nagu Mehhiko seebiooper (Raymund armastab Ingerit, aga Inger valib Moritzi, mistõttu Raymund lepib Florianega, kes omakorda armastab Moritzit…), aga uskuge, Bonné kirjeldab seda kõike palju usutavamalt ja köitvamalt. Raamatu viimane kolmandik annab põneviku mõõdu välja, kus mängu tulevad nii lapse- kui maalirööv, aga päris lõpp on siiski lausa ootamatult romantiline, lastes peaaegu et–keset maalilist Prantsusmaa loodust–ühel kaunil maalil tegelikkuseks saada.

Üks tore kokkusattumus… Kui Bonné esines mullusel Prima Vistal, siis tänavu külastas festivali belgia autor Jean-Philippe Toussaint. Üks kuulaja tuli pärast belglase esinemist paluma mitte autogrammi, vaid seda, et autor kirjutaks tema (vanasse) passi kõige ilusama prantsuskeelse sõna ning selleks sõnaks oli autori arvates „lumière” (valgus). Bonné tekstis on valgus äärmiselt olulisel kohal. Eks iga lugeja tõlgendab selle tähendust ja tähtsust enese jaoks ise, aga Raymundi jaoks tundub valgus (sarasmaa aias, Camille Corot’ nisupõllumaalil, vaksali klaashallis või mujal) sümboliseerivat turva- ja õnnetunnet, soojust ja siirust, mis on argipäeva rutiini keskel kuhugi kaduma läinud ja mis väärib nüüd lõpuks taasotsimist. „Keegi ei saa peita ennast valgusesse, ainult lapsed saavad” (217), arvab Raymund, ja küsib endalt, kas ka täiskasvanuna saab säilitada siirust? On seda üleüldse võimalik säilitada? Kas on mõtet keskealise mehena oma tõelist armastust püüdma hakata või… „kas polnud veelgi kohutavam ettekujutus, et Inger ja tema elavad koos, ja kõik kordub, ka nende juurde saabuvad tavapära, rutiin, vastumeelsus, harjumus, üksluisus, passimine, auru väljalaskmine?” (146).

Lisaks valgusele on raamatus oluline roll putukatel, eriti herilastel. Inger maalib ühel eluperioodil tohutuid herilasepilte ning Raymund imetleb herilasi, kirjutab neist artikleid. Herilase elu on küll lühike, kuid iga sekund sellest elatakse n-ö täie ette. „Herilased tekitasid temas piiritut imestust. Mida rohkem ta kiletiivaliste kohta luges, seda enam ta veendus, et nii nagu tema, tunnevad nemadki hirmu, halastust ja iseäralikku poolehoidu omataoliste vastu; ilmsest oli see mingit laadi südamlikkus, õrnus nagu pihtide vahel. /…/ Liikuvus, painduvus, nõtkus—need on põhilised punktid herilase eksistentsis, kus iga sekund loeb tingimatu elavus /…/” (138-9). Raymund igatseb samuti iga keharakuga veel ELADA, tunda, ja nii saabki sellest ka otsingu, rännaku lugu.

P.S. Soovitan kindlasti üles otsida tekstis palju mainimist leidnud Camille Corot’ maal „Nisupõld Morvanis”, mis on google’is hõlpsasti leitav („Wheat field in the Morvan region”).

Annika Aas

Riikka Ala-Harja “Dessant”

Riikka Ala-Harja “Dessant” (2012, e.k. Kätlin Kaldmaa 2013)

alaharjadessantAinult pealkirja põhjal ei oleks ma sellist raamatut kunagi lugema hakanud, sest ma ei loe sõjakirjandust. Kuid tegelikult käib siin sõda hoopis lapse raske haiguse vastu ja vähemal määral on juttu ka Teise maailmasõja lõpus toimunud dessandist Normandia rannikul.

Jutustaja Julie, kes töötab Normandia dessandi giidina väikeses külas, peab järjest vastu võtma mitu rasket hoopi — hiljuti on ta avastanud, et ta mehel on noor ja kena armuke ning nüüd saab ta teada, et tema 8-aastane tütar põeb leukeemiat. Peaarst küll lohutab, et “lahinguid peetakse selleks, et neid võita” (lk 20), kuid Julie ei pääse enesesüüdistustest — ta kardab, et tema ja Henri tülitsemine on lapse raskes haiguses süüdi: “Kui kodus külvatakse viha, kui kodus heljub vaikus, kui vanemad karjuvad suletud uste taga, hakkab terves lapses pesitsema kurjus.” (lk 21)

Jutustamisstiil on lakooniline ja teemad ju kohati kliššeelisedki (mehe noor armuke…), ent ometi suudab raamat hinge pugeda. Ja kuidas veel. Mulle meeldib, et asjad pole esitatud must-valgelt — kõike, mida Julie ütleb või mõtleb, seab ta sealsamas kahtluse alla. Kui Henri tahaks lapse nimel endiselt koos elada, siis mina hindan Julie otsust ära kolida ja “otsast alata” — kui raske see ka poleks, aga Juliele jääb tema eneseväärikus. Minu arust ei ole see isekas, nagu arvab Henri, kes ise, muide, tahab kõike — nii naist kui armukest.

Samas peab Julie tõdema, et kui petetud naine saab abielust välja jalutada, siis emadusest välja jalutada ei saa — kuigi rasked ajad panevad vahepeal endas kahtlema ning isegi küsima, kas ta on üldse oma lapse jaoks oluline. Haige lapse emal ei ole puhkust — ta peab kõik taluma, kõik alla neelama, kõik andestama. Ka isal on kindlasti raske, aga lugu on edasi antud ikkagi naise/ema vaatepunktist, kes pealegi kaotab kõvasti majanduslikus heaolus peale rasket otsust minema kolida. “Henril on kuus tuba, veranda ja aed, mitmekordsed aknad ja uksed. Henril on sõbranna, Henril on ajakirjanikutöö, Henril on kuupalk ja autosoodustus, Henri on kena, sportlik ja naeratav, mõne meelest on Henri mõnus, ja mina ei ole ühtki neist.” (lk 160)

riikkaalaharjaIga ema peaks nägema oma lapse tulevikku. Lapse kaotus on üks rängemaid katsumusi, millega elus saab silmitsi seista. Õnneks Julie ei väsi lootmast: “Emma sureb alles pensionärina ujumisretkel, või haiglas, aga vanurite osakonnas, igatahes mitte vähilaste juures kohe praegu. Emmast saab terava mõistusega valudeta üheksakümneaastane ja ta sureb alles siis, kui mina olen juba aastaid hauas pikutanud. Äkki läheb nii. Äkki läheb tõepoolest nii.” (lk 177) Ja äkki lähebki tõepoolest nii.

Soomlanna Riikka Ala-Harja esines tänavu festivalil Head Read. “Dessant” on tema kuues raamat, kuid esimene, mis tõlgitud eesti keelde. Raamat kandideeris ka Finlandia kirjandusauhinnale. Jään huviga ootama järgmisi eestindusi.

Annika Aas

Dmitri Kotjuhi foto Riikka Ala-Harjast on pärit Heade Ridade festivali kodulehelt.