Kate Elizabeth Russell “Minu sünge Vanessa”

Viimastel aegadel on hakatud palju rääkima alaealiste seksuaalsest ärakasutamisest. Minevikus toimunut see kindlasti olematuks ei tee, kuid võib aidata nii mõnelgi kunagi selliseid asju kogenul samuti oma muredega lagedale tulla – ja nii pisutki kergendust saada. Andes teada: sa pole selles mures üksi, sa pole ainus …

Teismelise tütre lapsevanemana ei ole antud teost sugugi lihtne lugeda. Tekib paratamatu hirmutunne: ehk oled enda lapse elus midagi olulist märkamata jätnud? Tundub võimatu, et lähedased oma lapse elus muutusi ei tunneta.

Tegu on väga ebamugava ja häiriva, kuid ometi suurepäraselt kirja pandud romaaniga. Häiriv, sest see lugu võiks olla ükskõik kelle jutustada, sest see kõik on nii hämmastavalt realistlik ja puudub kahtlus pidevalt toimuvas ärakasutamisviisis. Ning loo käigus kihthaaval paljastuv manipuleerimise metoodika on peen, ent samas realistlikult mõjuv.

Kindlasti tuleks kasuks selle teose läbilugemine teismeliste vanematele äratuseks, kuid ka teismelistele endile, silmade avamiseks.

Vanessa teine aasta Browicki internaatkoolis saab alguse üsna üksildasena. Head suhted parima sõbrannaga on minevik ja õpiedukus näikse kahanevat. Algavad inglise keele tunnid õpetaja Jacob Stane´i käe all, kellel vanust 42 aasta jagu. Vanessa veedab oma suurema osa ajast veel lisaks kirjandusklubis (kuhu kuulub peale tema veel üks koolivend).

Jacob suunab väga oskuslikult Vanessat ilukirjanduslike teoste kaudu, näitamaks nende võimaliku suhte sügavusi. Ülistades neiut ja omistades talle müstilisust „minu sünge Vanessa” repliigi kaudu ja pannes Vanessa sedasi end imetlema. Muidugi saab ta ka teenitud tähelepanu, tekitades tüdrukus tunde, et ta läheb kellelegi niivõrd palju korda. Pidades end mehe jaoks ainulaadseks ja tavamaailmas kättesaamatuks, aimamata, et on üks mitmest, keda hellitatakse samasuguste ülistustega.

„Minu sünge Vanessa” räägib loo teismelisest tütarlapsest, kellel tundub elus millestki vajaka jäävat, ning õpetajast, kes oskab antud olukorra keerata enda kasuks. Mitte ükski tütarlaps ei taha uskuda, et tema romantilised tunded võivad olla omajagu naiivsed, seda veel olukorras, kus teine pool on täiskasvanu ja omab juba suurt elukogemust.

Romaan käsitleb vaheldumisi minevikku ja olevikku.

Oleviku-Vanessa elab päev korraga. Ta töötab hotellis, armastab veini ja meelemürke, ning romantilistes suhetes ei lähe asjad kohe kuidagi. Ta paistab olevat jäänud toppama oma minevikku ning suhted inglise keele õpetajaga on taustal täiesti figureerimas. Vanessa igapäevaseks harjumuseks on saanud Facebookis ja meedias tema endaga seotud teema jälgimine – süüdistused õpetaja Jacob Strane’i vastu. Üllatuseks on Vanessa Jacobit kaitsvas positsioonis.

Kate Elizabeth Russell on sündinud 1984. aastal USAs. Maine`i ülikooli on ta lõpetanud bakalureusekraadiga loovkirjutamises. Indiana ülikoolis omandas magistri- ja doktorikraadi. Tema debüütromaaniks on „Minu sünge Vanessa” (2020), mis sai rahvusvaheliseks bestselleriks, on avaldatud 22 tõlkes. Antud teos on toonud palju diskussioone ja esinemisi noorte seksuaalse ärakasutamise teemadel. Russell on teinud avaliku avalduse, milles teatas, et „Minu sünge Vanessa” on inspireeritud tema enda teismeea kogemustest seksuaalse väärkohtlemise ohvrina.

Vaata rohkem Wikipediast ja autori kodulehelt.

Triin Võsoberg

Karsten Bredemeier “Must retoorika. Keele võim ja maagia”

Tegemist ei ole uudiskirjandusega. See raamat sattus minu kätte esmakordselt gümnaasiumi ajal, mil mind, nagu kindlasti selles eas paljusid, hakkas huvitama tahtevabaduse küsimus. Metafüüsikasse sumbumise asemel otsustasin läheneda küsimusele inimlikust mõõtmest ning viisin end kurssi erinevate tahte manipuleerimise taktikatega. Kindlasti paelus mind sellal ka nende võtete vägi. Suur küsimus sai aga väga labase vastuse. Mis tahtevabadusest saab üldse rääkida, kui inimesi on nii lihtne manipuleerida. Äkki on siiski võimalik ennast kuidagi kaitsta. Küllap tõstes teadvust endast, ümbritsevast ja neist samadest manipuleerimistaktikatest. Eesti rahvas on sellel alal saanud hiljuti viiekümneaastase koolituse, kuid maailmas toimuvat hinnates tundub, et oleks aeg emotsioonid alla suruda ja säilitada selge mõistus, et end mitte tüssata lasta.

Hirm, ebakindlus ja informatsiooni paljusus on manipulaatori elatusvahendid. Neid saab rakendada näiteks tahtliku kõrvalejuhtimise taktika juures, mis meenutab mustkunstitrikki, kus tähelepanu juhitakse näiliselt olulisele teemale ja pannakse ohvri rahakott märkamatult kaduma. Samuti võib neid kasutada ultimaatumi esitamisel, kus prioriteetne nõudmine maskeeritakse ühe või mitme teisele osapoolele ebasoodsa nõudmisega ja nõudmine sunnitakse täitmisele kompromissi teel. (vt. spinn, Hobson’s choice, Morton’s fork, Schoenau ultimatum)

Musta retoorikat võib kasutada igas suhtlusolukorras — enese upitamiseks, kitsikusest pääsemiseks, mingi olukorra paremas valguses näitamiseks, läbirääkimistel eelise saamiseks. Kõige keerulisem on seejuures õige tasakaalu leidmine musta retoorika praktiseerimisel. Oma tahet läbi surudes teiste jalge alla tallamine ei anna reeglina parimaid tulemusi. Kannatavad nii vaba diskussiooni eelised, kui edasine läbirääkimisvalmidus. Enda ja teiste osas tuleb tähelepanelik olla kõikjal, sest ebaausaid võtteid kasutab rohkem või vähem teadlikult igaüks — nii riigijuhid kui rohujuure tasandil tegutsevad populistid, ühtmoodi kommi nuiav laps kui ennast kehtestada prooviv emme.

Sander Kaasik

E. Lochhart „We Were Liars” („Me olime valetajad”)

Seekord on mul võimalus soovitada raamatut, mis pole eesti keeles vist veel ilmunudki, aga peaks kohe-kohe ilmuma, kaanepilt on igatahes juba olemas. Minu jaoks on ameerika kirjanik Emily Jenkins (s. 1967, noorteraamatute puhul kasutab kirjanikunime E. Lockhart) täielik avastus! Paistab, et ka pea 34000 inimese jaoks, kes hääletasid raamatu ülekaalukalt Goodreadsi 2014. a. noorte ilukirjanduse võitjaks. Tema raamat haaras ja hämmeldas mind mitte niivõrd teema poolest — kuigi väga rikaste inimeste elu kirjeldamine polegi tänapäeval enam nii tavaline — , vaid just keele ja stiili poolest. Täpne, sõnadega hoolikalt ümber käiv ja mitte liialdav, metafoorne. Tähelepanelik lugeja leiab siit intertekstuaalsust, allegooriat, sümbolismi, kuid samas on see siiski absoluutselt nauditav lugemine nii noorele kui täiskasvanule.

Jutustajaks on peaaegu kaheksateistkümnene Cady ehk Cadence Eastman, väga rikka ja priviligeeritud suguvõsa vanim järeltulija, kes veedab kõik oma suved suguvõsale kuuluval Beechwoodi saarekesel koos oma ema ja ema kahe õe, vanaema-vanaisa ja terve rodu tädilastega. Eelkõige veedab ta aega muidugi endavanuste Johnny ja Mirreniga ning Johnny kasuvenna Gat Patiliga. Nemad neljakesi moodustavadki „valetajad”, kuid raamatu jooksul saab ka selgeks, et „valetajatel” on palju laiem tähendus. Cady vaatab tagasi varasematele suvedele ning esialgu on tunne, et sellest tuleb ehk ilus romantiline jutustus esimesest armumisest ja idüllilistest lapsepõlvesuvedest, kuid õige pea saab selgeks, et tegu on pigem põnevikuga. Cady mainib oma hirmsaid peavalusid ja mälulünki, mis tekkisid peale mingit tragöödiat suvel, kui ta oli 15, ning sealt hakkab hargnema raamatu põhiintriig. Lugejad veetakse mitmel puhul ninapidi ning raamatu lõpp ei jäta vist kedagi üllatamata.

Kuna ma sisust väga rääkida ei saa, et mitte lugemisrõõmu ära rikkuda, siis mainin veel mõnda olulist teemat, mis raamatust läbi käib. Rikkuse ja materialismi pahupool, intriigitsemine, konkurents ja kadedus. Keeping face ehk siis muretsemine oma prestiiži ja selle pärast, mida teised sinust arvavad, sellest tulenev kahepalgelisus, mida iseloomustab suurepäraselt jutustaja irooniline kommentaar: „Welcome, once again, to the beautiful Sinclair family. We believe in outdoor exercise. We believe that time heals. We believe, although we will not say so explicitly, in prescription drugs and the coctail hour. We do not discuss our problems in restaurants. We do not believe in displays of distress. Our upper lips are stiff, and it is possible people are curious about us because we do not show them our hearts.” (lk 38). Kõigele lisab vürtsi veel lõpu poole kinnistuv teadmine, et tegu on ebausaldusväärse jutustajaga, nii et… kus on tõde? Kas tõdesid on mitu? Kumb on raskem, kas unustada või heastada?

Jutustusse on pikitud variatsioone kolme õega muinasjuttudest ning viiteid reaalselt eksisteerivatele kirjandusteostele, näiteks E.Brontë „Vihurimäele”. Cady on armunud Gati, kes on India päritolu, ning see toob sisse rassiteema ning „teise” aktsepteerimise. Mis on ja mis ei ole kohane rikka suguvõsa vanimale järeltulijale, saare tulevasele pärijannale?

Ülalpool mainisin ilusat keelt ja stiili — üheks stiilinäiteks metafoorne kirjeldus Cady vanaema surma järgsest leinast ja valust: „My head and shoulders melted first, followed by my hips and knees. Before long I was a puddle, soaking into the pretty cotton prints. I drenced the quilt she never finished, rusted the metal parts of her sewing machine. I was pure liquid loss, then, for an hour or two.” (lk 28)

Igal juhul, põnev ja teistmoodi lugemiselamus! Mina võtan kindlasti kätte ka autori varasemad teosed. Autori kohta saab rohkem lugeda siit.

Annika Aas