Posts Tagged ‘mälestused’

“Aja lugu”

ajalugu1

Petrone Prindi avaldatud raamatud sarjas “Aja lood” on sellised, mis panevad meenutama, puudutavad tihti väga lähedalt, üllatavad sarnase emotsiooniga ja viivad nostalgialainele. Aga ühine on selle sarja raamatutele see, et nad on väga tõetruud oma lugudes.

Siiski pean ütlema, et mõni raamat selles sarjas kõnetab, mõni ei tekita huvi. Põhjuseks ilmselt see, et raamatud, milles leiad tuttavaid lõhnu, tundeid, paiku ja esemeid mõnest oma eluperioodist, tunduvad huvitavamad ja emotsioon on suurem, aga kuna kirjutajad on väga erineva taustaga, siis mõne raamatu puhul võib juhtuda, et autori kirjutamisstiil või teema ei istu hästi.

Halliki Jürma

ajalugu2

Üleüldise omaeluloolise kirjanduse buumi juures on kirjastus Petrone Pint leidnud lisaks “Minu …” sarjale veel ühe hea väljundi — sari “Aja lugu”. Sarjas olevad raamatud peegeldavad mingit konkreetset ajaperioodi läbi väga isikliku vaatenurga. Enamasti on tegu lapsepõlve vaatavate raamatutega, kus enda kasvamist tagantjärgi targa pilguga kirjeldatakse ja nii poolkogemata tuleb sellest huviga loetav ajastuportree ja mingi paiga või piirkonna vaimu väljendus. Erinevates raamatutes on  ilukirjandusliku, ajakirjandusliku ja lihtsalt mälestuste kirjutamise stiilid erinevalt esindatud, mõnes domineerib üks, mõnes teine. Kõige sügavama mulje on mulle seni jätnud sarja avaraamat, Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”, aga ega ma päris kõiki pole veel lugenud. Küll jõuab (kuigi uusi lugusid tuleb järjest peale)…

Tiina Sulg

ajalugu3

Advertisements

Beryl Markham „Koos ööga läände”

markhamkoosöögaläändeMulle meeldis Paula McLaini raamat „Tiir ümber päikese”, millest siin blogis on juba kirjutatud, üsna hästi, ma olen vähemalt kaks korda vaadanud filmi „Minu Aafrika” ja lugenud Isak Dineseni raamatuid, samuti Antoine Saint-Exupéry „Öist lendu” ja teisi jutte, mis mingil moel Beryl Markhami aja ja looga haakuvad, seega tundus loogiline lugeda järgmiseks tema enda kirjutatud elulugu. Juurde lugesin (netist) huviga artikleid raamatutes esinevate inimeste ja nende omavaheliste seoste kohta ja vaatasin fotosid, et neid paremini ette kujutada. Sydney Pollack oli filmi valinud päris sobivalt head näod, ehkki Robert Redford nägi mu meelest parem välja kui väga ilusaks meheks kiidetud päris Finch Hatton. Ma ei mäleta üldse filmist Felicity-nimelist tegelast, kelle prototüübiks oli Beryl, seega on midagi veel üle vaadata.

Kui raamat 1942. aastal normeeritud paberi tõttu väikeses tiraažis ilmus, ei saanud see sõjaaja sekeldustes kuigi edukaks; ringlesid ka kuulujutud, mis vihjasid, et raamat pole Markhami enda kirjutatud. Autoritena pakuti välja päris mitut meest, kes kuuldavasti kõik ka ta armukesed olid, ning eriti tema kolmandat abikaasat, ajakirjanikku ja variautorit Raoul Schumacherit. Muuhulgas väideti, et Markham pole raamatu autor sellepärast, et kirjutas ainult selle ühe ja veel kimbukese lühijutte. See on õigupoolest päris veider väide, sest on ju palju kuulsamaid ühe raamatu autoreid. Tegelikult on hämmastav hoopis see, et nii hõivatud naisterahvas üldse kirjutamiseks aega leidis või vajadustki tundis, aga ilmselt oli ümbritsevate sõprade kirjutamiskihk nakkav. Muide, raamatu on kirjutanud ka Dineseni abikaasa Bror Fredrik von Blixen-Finecke, 1938. ilmus „Aafrika kütt”, sellest kirjutab Markham: „Kui Blix üldse on kunagi mõne ülesandega kimbatuses olnud, siis juhtus see ilmselt tookord, kui ta võitles iseendaga, kirjutades oma tööst Aafrikas oivalist, kuid ülimalt ujedat raamatut. Neile, kes teda tunnevad, kujutab see raamat endast tõelist monumenti alahindamisele. Ta on muutnud mutimullahunnikuteks kõik mäed, kus ta on roninud, ning kirjeldanud tühiste vahejuhtumitena selliseid tõestisündinud lugusid, millest vähem tagasihoidlik autor oleks tõelise verdtarretava saaga kokku kirjutanud.”

1983. aastal ilmus Markhami raamatust uus trükk, sest aasta varem sattus California restauraator George Gutekunst Hemingway kirju lugedes seda ülistavale lõigule. Seekord sai raamatust bestseller ning see aitas Markhamil oma viimased eluaastad suhteliselt mugavalt veeta. Tema elust tehti 1986.a dokumentaalfilm “World Without Walls” ja 1988. a biograafiline miniseriaal „A Shadow on the Sun” (kokku 192 min).beryl1

Beryl Markham sündis 1902. aastal, selline sünniaeg tõi naistele kaasa palju uut, huvitavat ja vabastavat, asju, mis veel nende emadele olid mõeldamatud ja kättesaamatud. Muidugi tõi see kaasa ka kaks maailmasõda ja mõnel pool – näiteks minu samal aastal sündinud vanaema jaoks – ohtralt erinevaid valitsusi, temal õnnestus elada paar aastat ka taasiseseisvunud Eestis.

Mulle meeldis raamat kohe algusest peale, see on kirjutatud vaimukalt ja kujundirikkalt, samas üle pingutamata. Näiteks suurveeaeg paistis õhust nii: „Jõel polnud ühtegi äratuntavat kallast. See nägi välja nagu kodust jalga lasknud eksinud järv.” Ühe oma hobuse iseloomu kirjeldamiseks võrdleb Markham teda õhtusöögikülalisega, kes vastuseks küsimusele, miks ta spinatit juustesse määris, vastab vabandusega, et pidas seda brokkoliks. Paneb selle hobuse üle mõtlema küll.

Üksikute episoodide kaupa, aga mitte ajalises järjekorras, kirjeldab autor oma elu lapsepõlvest kuni 1936. aastani, aga see ei ole autobiograafia, sest siin ei ole isegi mainitud tema ema, venda, kolme abikaasat, poega ega, jumal hoidku, mingeid armukesi. Suure armastusega on juttu isast, tähtis tegelane on lapsepõlve mängukaaslane Kibii, kes ta täiskasvanuna üles otsis ja kellega nad aastaid koos töötasid, küllaltki palju on juttu Blixist ja lühemalt teistest arvukatest sõpradest.

Isa kohta kirjutab Markham nii: „Isa lõpetas Sandhursti akadeemia nii sügavate teadmistega kreeka ja ladina keelest, et kehvem mees oleks neisse uppunud. Ta oleks vajunud põhja nagu ujuja meres, kummagi kaenla all Alexandria kirjatahvel, aga isa ei lasknud haridusel eales endast jagu saada. Ta võitis kõik võimalikud auhinnad, mida Ovidiuse ja Aischylose tõlkimise eest võita on, ja siis võttis kätte takistussõidu, kuni sai üheks paremaks amatöörratsutajaks Inglismaal.”

Aafrika, kus elu võib olla raske, kuid mitte iial igav, on Markhami suur armastus. Katse elada kõrgklassi abielunaise elu Inglismaal lõppes armetu läbikukkumisega ja tõdemusega, et „Igavus on endeemiline haigus”. „Nii Aafrika karmus kui ka ta heldus on mõõtmatu. Ta ei loovuta midagi, kuid pakub palju igat rassi inimestele”.

Erinevatest rahvustest aafriklasi ei kujutata kordagi üleolevalt, Markham mõistab ja aktsepteerib, et paljude asjade puhul nende mõtlemisviis lihtsalt on nii täiesti erinev. Isegi kui see arutu tundub ja vihale ajab. Kogu lapsepõlve on ta kohalike pärismaalastest poistega ringi jooksnud, vibu lasknud ja jahil käinud (mis pärismaalasest tüdruku jaoks iial lubatud poleks!), kuid see aeg lõpeb paratamatult. Kui täiskasvanud Kibii, kelle nimi on nüüd Arab Ruta, tema poole pöördudes „memsahib” ütles, sai Beryl aru, et see ülespuhutud sõna lõpetas ta nooruse. „Mida laps rassist, nahavärvist ja klassist ei tea, ega tahagi teada, selle saab ta kasvades üsna ruttu selgeks, kui näeb, kuidas iga inimene heidetakse armutult mingisse saatusest määratud renni nagu penn või sovrin, mis pangas oma pilusse kaob. Kibii, too nandi poiss oli mu hea sõber. Arab Ruta, kes mu ees istub, on endiselt mu hea sõber, aga meie käepigistus on edaspidi lühem, naeratus ta huultel pole enam nii innukas ja ehkki me võime mõnda aega sama teed kõndida, kõnnib tema edaspidi minu järel, kuigi me oleme kunagi oma lapselikus lihtsameelsuses üksteise kõrval kõndinud.”

beryl2Igasuguse tehnika arengu juures on eriti kole muidugi inimeste ahnitsemisvõimaluste kasv. Lennukite ilmumisega Aafrikasse muutus jahipidamine – elevandikarju sai nüüd lennukiga otsida ja kindlaks teha, kas neis on piisavalt suurte võhkadega isendeid. Neid vähemalt ei tulistatud lennukilt, jahimehed said teada vaid suuna ja pidid ikka ise kohale minema ja nad ei liikunud just lennukikiirusel ning ega elevandidki päris paigal seisnud, aga siiski ei tundu see eriti aus. Lihtsalt kujutlegem korraks (Markhami lennukist visatud kirjakese järgi) pilti tiheda taimestikuga maastikust rahulikult sööva elevandikarjaga, kus on umbes 500 looma, palju poegi, mitu pulli, neist üks väga suur üle 180-naelaste võhkadega, sellest kursil SW suur pühvlikari, aga ninasarvikuid pole näha. Veesilmad. Kaunis!

Kõik lendamist kirjeldav on lihtsalt võimas. Kui vaprad olid need teerajajad ja piiride kompajad! Ja mõnevõrra musta huumoriga – kui Beryl valmistus oma Atlandi lennuks, ütles ta sõber ja õpetaja talle: „Sulle peaks nalja tegema, et su ettevõtmise finantseerija elab farmis, mida kutsutakse Seramaiks – surmapaigaks; ja su lennuk ehitati Gravesendis – kalmupõhjas. Kui sa oleksid järjekindel olnud, oleksid sa pidanud ristima oma lennuki mitte Gulliks – kajakas –, vaid Lendavaks Hauakiviks.”

Martha Gellhorn kirjutab raamatu eessõnas, et nii Markhami kui Isak Dineseni raamatud on kui armastuskirjad Aafrikale, Dinesen oli aga kirjanik, kes pidas farmi – tema „Aafrika äärel” on lüüriliselt väljapeetud ja sügav nagu kaev. Beryl Markham oli tegudenaine, kes kirjutas ka raamatu, tema raamat on avar nagu tolleaegse Euroopa silmapiir, sest ta tundis enamat kui elu farmis.

Kaja Kleimann

Peeter Sauter “Lapsepõlvelõhn”

Keeruline on rääkida raamatutest, mis lähevad hinge, justkui poevad naha vahele. Peeter Sauteri kirjutatuga ongi seda tihti juhtunud. Üllatavalt leidsin endas ühisosa Sauteri (just hilisema aja) loominguga, kui esmalt lugesin tsiklisõidu-raamatut “Flirt budaga”, ja edasi tulid “Ära jäta mind rahule”, “Hispaania saapad ja silmad”, “Märkmeid vaeste kirjanike majast”.

sauterlapsepõlvelõhnLapsepõlvelõhn… Miks selline pealkiri? Sauteri arvates “… mälestus kargab välja kergemini tajust, mis ei ole domineeriv, nagu on kuulmine ja nägemine. Võib-olla on kuulmis- ja nägemismälestusi nii paksud lademed, et lapsepõlve helid ja pildid ei murra läbi. Ja kui mõni tuttav ette sattub, siis ta käivitab nostalgia ja mälestused. Ega seda eriti tihti ei juhtu. Ümberringi on vähe nõuka-Eesti lõhnu.”

Peeter Sauter sündis 1962. a. — lapsepõlv 60ndatel, kooliaastad 70ndatel. Kes neid aegu mäletab, see teab. Dropsikommid, Ereliukase jalgratas, punalipud-kaelarätid, spordilaagrid, viitsimatus koolis käia, diskod ja teksad, sõpradelt laenatud välismaised vinüülplaadid… Ja muidugi tüdrukud, kelle puhul Sauter kahtlustab lapsepõlvetraumat ajast, kui teda üksinda lastesõime jäeti: “… ma olen samasuguseks memmekaks jäänud kogu elu. Ja ema puudusel otsin mõnd seelikusaba, millest kinni hoida.”

Mõnd lugejat häirivad Sauteri puhul naturaalsed kirjeldused, nö. otsene kõneviis ehk roppused, mida kaldutakse üle tähtsustama ja kaugemale enam ei vaadatagi. Siiski katsuks neisse mitte takerduda. Tuum on mujal. Arvatavasti igaüks meist mõtleb oma peas kõikvõimalikke mõtteid, kasutatades seejuures väga mitmekesiseid (st. ebakorrektseid) väljendeid-sõnu. Sauter ei tee muud, kui kirjutab need mõnikord välja, silmale nähtavaks. Prooviks siis sellega harjuda ja näha sõnade taga elu (halastamatut) lihtsust, mis võib vahel olla talumatult raske. Sauter viib lugeja mäluruumidesse, kuhu võõraid naljalt ei lasta ja kõrvalistel isikutel asja ei ole. Näitab elupilte inimestest, kellest on jäänud vaid mälestused. Näiteks vanaema ehk Sõup, kes on jälle lapseks saanud ja keda ta oma tütar näpu vahelt toidab nagu linnupoega. Kursusekaaslane Angelina. Noorelt surnud poeg Kustas. Lapsepõlve lähim kaaslane tädi Helmi on küll veel alles ja olemas ning elab hooldekodus, kuid Peetrit ta enam ära ei tunne…

Lõpetuseks kirjaniku nõuanne kõigile, kel on raske: “Argipäevast kinni hoidmine aitab eksistentsiaalsetest hädaorgudest üle saada, ehitab silla edasi või tagasi tavalisse ellu.”

Piret Kiivit

David Foenkinos „Mälestused”

Nii nagu vastassoo esindajate kohta mõnikord öeldakse, et ta on/ei ole „minu tüüp”, nii võisin ma selle raamatu esimeste lehekülgedega tõdeda, et see raamat on totaalselt „minu tüüp”. Prantsuse kirjaniku ja stsenaristi David Foenkinose (s. 1974) „Mälestused” (2011, e.k. Pille Kruus 2015) pole miski elulooraamat — ehkki pealkirjast võiks ekslikult niimoodi arvata –, aga ood elule on ta mingis mõttes küll. Ja veel kuidas kirjutatud ood — lausa luulelises keeles, kujundlik ja metafoorne, vaimukate vahepalade ja pehme eneseirooniaga väljendatud napis stiilis, kus ükski sõna pole üleliigne. No kasvõi lause: „See liigutas mind tõsiselt, see oli koma mu masenduses” (lk 208) või ühe akvarelli kirjeldus: „Tema pilt oli vaikelu, aga tõepoolest vaikne: neil kolmel õunal laua peal polnud enam mingit elulootust” (lk 134).

foenkinosmälestusedAlgul hämmeldas mind, et nii noor autor kirjutab sellistel teemadel: vanaisast ja vanaemast, lähedasest suhtest nendega, vananemisest, hooldekodust ja surmast, elu absurdsusest ja allakäigust. Aga mida edasi, seda selgemaks saab, et see raamat ongi elust kui sellisest, elu ringkäigust. Iga lõpp viib millegi uue alguseni. Vanadekodust põgenenud vanaema otsingud viivad jutustaja vanaema lapsepõlveradadele Normandiasse, kus ta tutvub — vahetult enne vanaema surma — oma tulevase abikaasaga. Just siis, kui nad lähevad rõõmu-uudist abiellumisest jutustaja vanematele teatama, selgub, et vanemad on otsustanud lahku minna. Ja päeval, kui jutustajal endal on omakorda teatada uudis oma lahkuminekust, annavad vanemad teada, et on taas teineteist leidnud. Polegi muud kui tõdeda, et „meie elud on nii ümmargused” (lk 143).

Kõik need elu keerdkäigud on vajalikud ka selleks, et minajutustaja leiaks end kirjanikuna. Ta töötab aastaid hotelli administraatorina öises vahetuses just selleks, et leida inspiratsiooni kirjutamiseks, kuid see inspiratsioon, see avanemine ei tule siiski enne, kui on elatud „piisavalt, et romaanikirjanikuks saada” (lk 55) — ja mitte vanuse mõttes, vaid just kogemuste, elamuste, mälestuste, „melanhoolia” mõttes. Stabiilsus ja rutiin ei anna piisavalt ainest kirjutamiseks ning alles siis, kui naine on koos pojaga lahkunud, saab jutustaja tõdeda: „Lahkuminek tõukas mind uuesti loominguliseks tööks vajalikku ebastabiilsusse” (lk 213), millega omandab prohvetliku tähenduse ka nende tutvusmisrepliik — Louise`i poolt esitatud puhtviisakas küsimus: „Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Kogetud õnne- ja kurbusehetked, romantika ja tülid, poja sünni erakordne tähtsus, oma mineviku ja lähisuhete mõtestamine suutsid lõpuks teha temast kirjaniku.

Väga nauditav osa raamatust on pisikesed vaimukad-humoorikad vahepalad, milles esitatakse kas tuntud inimeste (muusik Serge Gainsbourg, kirjanik Modiano, poksija Gaston Martinez, režissöör Claude Lelouch, baleriin Sonia Senerson jt) või raamatutegelaste mälestuskillukesi. Ja sama nauditavad on jutustaja enda poolt pakutud joonealused märkused, mis täpsustavad või annavad hinnangu tema enda jutustusele. Näiteks, tuues sõna-sõnalt ära tema ja Louise`i kui vastarmunute dialoogi, möönab ta joone all, et see dialoog pole nende loos tema lemmik, aga ta eelistab „realismi, mis pole päris riskivaba”, kuid dialoogi lõpus tunnistab ta — jällegi joone all — et see dialoog liigutab teda.

Ühe eredama tegelasena sellest raamatust jääb meelde vanaema, kes astub teiste erksate ja eriliste vanaemadega ühte ritta, näiteks vanaemadega Tove Janssoni „Suveraamatust” ja Pavel Sanajevi raamatust „Matke mind põrandaliistu taha”. Kõik väga erinevad, aga ometi sarnased oma tohutu elutahtega ja sooviga elule mitte alla vanduda.

Miks on raamatu nimi just „Mälestused”, kui ta räägib nii paljust muustki ja justkui palju laiemalt? Ühes mälestuskillus tsiteeritakse Itaalia näitlejat Marcello Mastroiannit: „Mälestused on nagu saabumine ja võib-olla ühtlasti ainsad asjad, mis kuuluvad tõesti meile.” (lk 144)

Kui te loete sel aastal võib-olla ainult ühe raamatu, siis lugege seda. Sest see raamat ütleb elu kohta palju ja ilusat ja veel nii kaunil moel, mis kohati võtab hingetuks. Tekkis kiusatus raamat ka originaalis ette võtta, (kuigi tõlge on täiesti nauditav!), vaadata raamatu ainetel linastunud filmi ja lugeda ka autori varasemat teost „Delikaatsus” (2009, e.k. 2013). Jääb loota, et ka autori uusim teos, „Charlotte”, mis pälvis 2014. a. Renaudot` preemia, kiiresti tee eesti keelde leiab.

Annika Aas

Olev Remsu Supilinna triloogia

supilinna1Olev Remsu on palju aega ja lehekülgi pühendanud Tartust ja eriti Supilinnast jutustamisele. Igale inimesele on tema kodulinnaga seotu tähtis ja oluline, tartlaste jaoks tähendavad need raamatud kindlasti rohkem kui teistele lugejatele.

Olev Remsu on Tartus sündinud ja kasvanud, lõpetanud (tänase) Hugo Treffneri gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli. Ühes 2009. aastal samuti Tartuga seotud raamatu “Musketäride muundumised” ilmumise puhul ilmunud intervjuus ütles Remsu Raimu Hansonile, et ta teab Tartust asju, mis ei kuulu ainult talle ja ta on mingil määral lausa kohustatud meie kollektiivset mälu rikastama.remsumusketäride

“Tegelikult olen ma jäänudki tartlaseks. Indrek Hirv on kuskil enda kohta kasutanud väljendit tartlane eksiilis, see sobiks mullegi. Paar korda aastas sõidan ma Tartu jalgrattaga risti-põiki läbi, vaatan kõik uusrajatised üle. Mulle tundub, et ehitatakse mulle, ehitatakse minu linna. Väga tahaksin tagasi!” (Samast intervjuust)

supilinna2“Supilinna poisid” (2012) on autobiograafiline mälestusteromaan, mis räägib 1950. aastate poiste Supilinnast, kampadest, pättidest ja poeetidest, sõprusest ja armastusest. “Supilinna surmade” (2012) tegevusajaks on 60. aastad, eelmisest raamatust tuttav peategelane Kolla on juba noormeheks sirgunud, keskse tähelepanu all on rahareformiga seotu. “Supilinna armastajad” (2013), triloogia viimane osa, kus tegevusajaks on 60. aastate teine pool, ilmus kahe raamatuna (I osa, II osa).

Ants Juske on “Postimehes” avaladanud arvamust, et Remsu peaks selle triloogia eest saama Tartu aukodaniku tiitli.

Kaja Kleimann

Joel Haahtela “Elena”

haahtelaelenaMõnes mõttes on Soome kirjaniku Joel Haahtela (s.1972) äsja eesti keeles ilmunud lühiromaan “Elena” (2003, e.k. 2013, tõlk. Hille Lagerspetz) selline teos, millest ei tohikski kirjutada — kindlasti mitte sisukokkuvõtet. See oleks justkui püüd kirjeldada lumma, mis võib aga kirjeldamise käigus kergesti koost laguneda… Ka raamatu eestikeelse tõlke esitlusel, mis toimus Prima Vista raames Tartu Kirjanduse majas 10. mail, tunnistas autor, et oli maruvihane, kui Helsingin Sanomat avaldas tema raamatu lühikokkuvõtte.

Kes on lugenud Haahtela “Liblikakogujat” (e. k. 2012), sellele on kirjaniku kirjutamisviis juba tuttav — aeglaselt kulgev, mõtisklev-mõistatuslik, alles raamatu lõpu poole vastuseid andev, ohtralt nö aforisme sisaldav kaunis lugu. Raamat kui impressionistlik maal: “Sel nädalal on kõik nii nagu enne. Ma panen Elena väikestest tükkidest kokku, võtan tema naeratuse, sammude kaja, tähed paberil, kingade piirjooned pärast vihma. Õhtuti ma räägin temaga, aga kõrvaltuba on kinni ja tühi.” (lk 35-36)joel haahtela

Pean tunnistama, et mida vanemaks saan, mida rohkem raamatuid läbi loen, seda rohkem hindan just sellist minimalismi, napisõnalisust, viimistletust, mis iseloomustab ka Haahtela stiili. Autor väidab, et Soomes mehed tema raamatuid ei loe, just nende lüürilisuse, melanhoolsuse tõttu, selle tõttu, et nad erinevad totaalselt Soomes valdavast padurealistlikust “inseneriromaanist” (Heidi Iivari termin). Raamatu sündmustik—nii palju või vähe kui seda on — ei toimugi Soomes (esitlusel möönis autor, et linnakirjeldustes oli tal mõttes Krakow).

haahtelaliblikakogujaSamas ei ole “Elena” sugugi mingi “tüüpiline” armastuslugu. Kui proovida natukenegi raamatu sisu iseloomustada, ilma seda liigselt paljastamata, siis tegeleb seegi Haahtela teos mingi otsinguga, rännakuga, ning melanhoolsest alatoonist hoolimata ei ole see masendav, lõpus saabub siiski lahendus. Kuna autor on ise psühhiaatria haridusega ning psühhiaatrina ka töötanud, siis tegeleb ta oma raamatutes pigem tegelaste sise- kui välismaailmaga. Ja see lummab — vähemalt mind. Isegi kui alguses midagi kripeldab või häirib, siis järk-järgult loksub kõik paika. Põhiteemadeks võiks pidada vast mälu, mälestusi, aega, leina ja sellest üle saamist: “Me kulgeme läbi aastate ja leiame end mälestustest, mis saavad tõeliseks nagu tõelisus ise. Ja kas lõpuks ei tõmbugi kõik kokku ainult üheks hetkeks, kus on kõik, mida oleme tahtnud ja millest oleme ilma jäänud?” (lk 30). Ootan huviga Haahtela teiste raamatute eestindamist—juba käesoleval aastal pidavat ilmuma järgmine tõlge.

Annika Aas

Joel Haahtela pilt on pärit siit.

Lugemissoovitused 2013: Mart Juur ja Mihkel Kunnus

Juur_ja_Kunnus14Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva rea üritustega, mille hulka kuulus kauni kombe kohaselt ka lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku olid soovitajateks kirjandusminister ehk populaarse telesaate “Kirjandusministeerium” saatejuht Mart Juur ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

“Tartusse tuled alati nagu koju,” nentis Mart Juur, ja koduses õhkkonnas õhtu kulgeski. Huvilisi oli kogunenud ohtrasti, sestap kolis kogu seltskond kohvikust üles saali ja täitis selle viimse kohani. Osa publikust lootis, et saab nalja, teine osa, et kõne alla tuleb väärtkirjandus, ning õigus oli mõlemal. Ministrihärra oli südameasjaks võtnud eesti huumorikirjanduse klassika, kooliõpetajast kriitik – vaimuaristokraatia. Pealtnäha ehk vastandlikel jututeemadel oli üllatavaltki palju ühist.

Kuur_ja_Kunnus2“Loomingu Raamatukogu” on ju kõigil kodus, eeldas Juur. Tõepoolest, see mahult väikeste, kuid sisult suurte raamatute sari on paljudesse kodudesse tellitud, olgu siis algusest peale või vaid mõne aastakäigu ulatuses, ent head asja tasub ikka üle reklaamida. Pealegi mahub LR vihk parajasti daami käekotti. Juur alustaski juttu ühe 1958. aastal LR-s ilmunud köitega – Juhan Peegli koostatud valimikuga “Maamees naerab”, mis sisaldab satiirilisi ja humoristlikke palu 1870.-1880. aastate eesti ajakirjandusest, enamasti “Sakalast”. Igati muhe kogumik, nagu ka Eduard Vilde nn Nalja-Vilde perioodi kokkuvõttev “Nali ja pilge” (“Jutustused. 2. köide”) – iseäranis kuulus “Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad…” – ning põhiosas 1930-ndatest pärinev Romulus Tiituse “Nokk kinni, saba lahti”, suurepärane huumori- ja karikatuurikogumik.

Juur_ja_Kunnus3Kõige tähtsam on soovitada õiget kirjandust noorele inimesele, kinnitas Kunnus. Inimolemuse süvakihte lahkav Fjodor Dostojevski on kasvueas organismile möödapääsmatu, kuid gümnasistile on kooliprogrammis niikuinii käsitletud “Idioodi” ja “Kuritöö ja karistuse” kõrval olulisim teos “Nooruk”, mis ei lähtu samavõrd ühiskonna tasandist, vaid keskendub pigem inimeseks kasvamisele, iseendaks jäämisele. Mõtteainet annavad maailmapilti kujundavale noorele nii Ilmar Vene kultuurilooline esseekogumik “Pahustumine ehk Uusaja olemus” kui Susan Pinkeri arengupsühholoogiline teos “Sugude paradoks”, ehkki üks on vaimuaristokraat, “erudiit oma elevandiluust tornis”, ja teine maise elu ja edu uurija. Pinkeri raamat olla muide nt Lundi ülikoolis kohustuslik.

Juur_ja_Kunnus4Eesti huumorilooga edasi minnes jõudis Juur Harri Lehiste kogumikuni “Valitud kaebused”. Küllap mäletavad 1970-ndate ajakirja “Pikker” püsilugejad, missuguse õhinaga sai värsket ajakirja lapatud, et rutem jõuda kodanik Tsäbovõitra järjekordse kaebekirjani kodanik Tofelmanni vastu. Vargamäe mehed käisid omal ajal kohut, uuema aja mehed kaebavad niisama… Kirjade sõnastus oli meeletult naljakas ja vähemalt allakirjutanu kõnepruugis on nii mõnigi väljend seni kasutusel (“suust haige ja mures riigi saatuse pärast”). 1980-ndatel vahetasid kodanik Tsäbovõitra välja kodanik Männike ja tema ustav seltskond Hiiu õllepaleest. Needki humoreskid on kogumikus kenasti sees. Lehistega võrreldav humorist Kalju Kass, “Pikri” rubriigi “Käkker” asutaja, avaldas oma följetonide paremiku kogus “Vastasseina nael”, mis pole ka praeguseks teravust kaotanud.

Juur_ja_Kunnus5Kui “Loomingu Raamatukogu” sobib käekotis kandmiseks hästi, siis Robert Musili kolmeköiteline romaan “Omadusteta mees” nõuab rohkem jõudu nii kandmiseks kui lugemiseks, kuid see tasub end ära, oli Kunnus kindel. Mati Sirkeli suurepärane tõlge on väärtus omaette, sest XX sajandi tunnustatuimale moralistile Musilile on omane ülitäpne keelekasutus. Ka toimetajatöö on väga hoolas, kolme köite peale leidub ehk kolm trükiviga.

Juur_ja_Kunnus6“Sirp” ja selle 16. lehekülg oli omas ajas väga tugev huumoriväljaanne, lahe ja riigivastane ühekorraga, meenutas Juur. 16. lehekülge toimetas hilisem “Sirbi” peatoimetaja Toomas Kall, üks parimaid eesti humoriste-satiirikuid läbi aegade. Tema kogumik “Ajaloo tajumine” võtab kokku autori tugevad küljed: absurdi piirimail humoreskid, autoriparoodiad, žanripastišid. Absurdist rääkides läheb mõte Andres Ehinile, kelle raamatul “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” on tähtis roll ka huumoriuuenduses. Tuletage meelde: “Kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle…” Eelmainitud 16. lehekülje staarautor Enn Karu on aga tänaseks pea unustusse vajunud ning teda meenutab hüva kogumik “Öö lõbustuste pargis”, kus sees ka “Juhtum avalikus raamatukogus”.

Juur_ja_Kunnus7Kunnus jätkas noore lugeja kujundamist: William Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” kui väljajuhatus Camus’likust puberteedist, noorusjoovastusest kainenemise raamat on hea paariline “Noorukile” ja omalaadne anti-Werther.

“On nigu on”, nentis Juur, ja saatis ringi käima Vladislav Koržetsi samanimelise raamatu. Just Koržets, kes praegu puhub “Osooni” saatejuhina muhedat loodusejuttu, tegi meile rubriigis “Ülev Suurmõlgi elu ja mõtted” teatavaks põhjapaneva tõiga: “Lohk on tagurpidi muhk.” Hinnakem siis seda vääriliselt, eriti löökauku sattudes.

Juur_ja_Kunnus8Kunnus pöördus tagasi “Loomingu Raamatukogu” juurde: Andrei Platonovi “Auk” on üks olulisemaid raamatuid tema elus ning Platonovi jutustustekogu “Meistri saamine” – tema ohtraim tsitaadivaramu. “Auk” jäi ilmudes teenimatult vähetuntuks. (Juur: “See ilmus üheksakümnendatel, siis oli inimestel muudki teha kui raamatuid lugeda.”)

Noort generatsiooni mõjutab peale tõsiste romaanide ka ajastu vaimus huumor, oli Juur veendunud. Heaks näiteks on Andres Vanapa luulekogu “Pihlakaviin” ja tegelikult kogu Vanapa isiksus. Praegugi üritab terve leegion noori kirjutada nagu Vanapa. Sama mõjukas poeet on Ilmar Trull, kelle ainus täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Millest mõtled, seljaaju?” annab selget aimu tulevasest eesti lasteluule tähest. Vähem tuntud on mitut pseudonüümi kasutanud Aivo Pihlakas oma absurdimaiguliste paladega.Juur_ja_Kunnus10

Ajalooalaseid raamatuid on palju tõlgitud, ent näiteks Hitlerist soovitaks Kunnus lugeda ühtainust: August Kubizeki “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber”, Linzi nooruki motiivide kujunemislugu. Aimekirjandusest tõstis ta esile oma keskkonnaeetika õppevahendi – Clive Pontingi teose “Uus maailma roheline ajalugu”.

Paljud tuntud humoristid, Mart Juur nende seas, on esmalt töötanud ajakirjanduses. Nii ka Andrus Kivirähk, kelle Päevalehe laupäevalisas “Viikend” ilmunud paroodiad, sealhulgas professor Koti kogutud teosed, võib leida paljuütleva pealkirjaga teosest “Kalevipoeg”. “Nelli Teataja” kolumnist Jaak Leer on oma Elu24 meenutava loometöö avaldanud raamatus “Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”. Ühtlasi lubavad nood raamatud teha järeldusi eesti ajakirjanduse arengujoonte kohta.

Juur_ja_Kunnus19Eesti kirjandusest oli Kunnus seni vähem rääkinud, kuid põhjust on: A. H. Tammsaare “Pöialpoiss” oma E. A. Poe laadis süvapsühholoogilise käsitlusega – vaevalt keegi seda Tammsaareks pidada oskaks! – ning Jüri Ehlvesti “Palverännak”. Psühholoogiline romaan kui žanr ulatub seinast (vastas)seina: Paul Bourget’ “Õpilane” on psühholoogiline realism parimas mõttes, mitte nüüdne enesekeskne soig; George Saiko “Triivimisi”, kümme aastat kirjutatud psühhoanalüütiline teos, uurib inimloomuse invariante.

Pisut ka lugejate seas populaarsetest elulugudest. Elulood on teatavasti Juure eelistatuim lugemisvara, sestap kõlab loogiliselt, et üks ta lemmikraamatuid on Kaupo Meieli luulevalimik “Eesti elulood”, mis meenutab oma pöörasuses “Pikri” rubriiki “Kirev gloobus”. Väga naljakas on väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatute sari “Seitsme lukuga suletud raamat I-V”, kuid ka Karl Ristikivi ja Elo Tuglase päevikutest leiab mõndagi naljakat. Kunnus tõdeb, et elulugusid on kirjutatud palju, seejuures enamik väga halvasti, kuid mittetrafaretsena tõusevad esile Vladimir Nabokovi meeldivalt idülliline “Räägi, mälu!”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest” ning Thomas Manni päevaraamatud.Juur_ja_Kunnus15

Meeleolukalt kulgenud õhtu jõudis lõpule, kuulajatel jätkus aga rõõmsat muljetamist ja meenutamist kauemaks. Sai nalja, sai targemaks. Suur aitäh Mart Juurele ja Mihkel Kunnusele!

Tiina Tarik

Fotod Andres Apevalov