Piret Raud „Kaotatud sõrmed”

Ma ei ole üldiselt suur lühiproosa lugeja, aga mõned auhindadele nomineeritud teosed saab vahel ikka huvi pärast läbi loetud ning Piret Raua kevadiselt rohelise, autori illustratsioonidega kogumiku puhul ei pidanud tõesti pettuma. Mõjub lausa kingitusena, et ka täiskasvanutele mõeldud raamat võib olla nii kaunilt kujundatud. (Muide, ääremärkusena, kui Piret alles hakkas lasteraamatuid kirjutama-illustreerima, siis mulle tema stiil absoluutselt ei meeldinud — oma peas nimetasin seda isegi „kolestiiliks” –, aga aastatega on minust kasvanud tema omanäolise, detailitäpse ja krutskitega stiili hindaja. „Juurtega aed” ja ka käesolev teos tunduvad mulle lausa võrratud.)

Juba raamatu pealkiri on äärmiselt intrigeeriv. Rääkimata nimiloost endast, kus minajutustajal hakkavad sõrmed ükshaaval ära kaduma, lihtsalt niisama. Enamik lugusid on paraja kiiksuga, sisaldades mingit fantastilist või müstilist elementi, ning toonilt pigem nukrapoolsed, vahel ka vaikimisi traagilised. Raud puudutab just seda inimhinge mustemat poolt: kadedust, solvumisi, rumalust, madalat enesehinnangut, pettumusi ja kättemaksu, enese otsimist ja kaotamist. Mulle läks väga südamesse lugu „Meie aed”, kus lapse annet peetakse ühiskonda sobimatuks veidruseks ning see laps — sõna otseses ja kaudses mõttes — köndistatakse.

Õnneks ei ole lood üdini sünged ja masendavad, sest autor oskab teemasid käsitleda absurdi ja musta huumori võtmes ning suudab vahel lugejat ka täitsa ninapidi vedada. Näiteks loos „Ilus päev”, kus lugeja tõenäoliselt peaaegu kuni lõpuni välja arvab, et juttu on prügikastiinimestest, aga lõppu jõudes ootab üllatus missugune. Ja ometi räägib see jutt omal moel ka prügikastiinimestest. Selline kerge kahetimõistmise või mitmetitõlgendamise võimalus on paljudele Raua lugudele omane.

Kogumikus on kokku 13 lühijuttu, milles võib leida ühiseid jooni, kuid mis ei muutu üheülbaliseks ega tüütavaks, sest autor kasutab erinevaid hääli ja vaatepunkte; nii mõnigi lugu on edasi antud meesterahva vaatepunktist, ning üks hääl jõuab meieni suisa mulla alt. Arvatavasti selleks, et jutukogu ei jätaks lugejat liiga süngesse meeleollu, lõpetab autor miniatuuriga „Tramm”, kus jutustaja jälgib naervat armunud paari ja tõdeb: „Mingit lugu ma neist ei kirjuta, mõtlesin ma. Mingu neil pigem hästi. Lihtsalt hästi. Vabalt võib juhtuda, et lähebki.” (lk 173)

Vabalt võib juhtuda, et teilegi pakuvad Piret Raua lood ja illustratsioonid lugemisrõõmu ning mõtlemisainet.

Annika Aas

Aare Pilv “Kui vihm saab läbi”

Kui ma seda raamatut niisama käes keerutasin, siis raamatukoguhoidja minus urises — imeliku formaadiga, valgete kaantega, luule ja proosa läbisegi. Aga kui ma lugema hakkasin, siis lugeja minus lõi nurru :)

Ma olen varem püüdnud Pilve loomingut lugeda, aga kuidagi ei haakinud, aga seekord haakis. Mis just täpselt, ei oskagi öelda… Igatahes lugesin ritta pandud sõnu ja elasin sinna sisse ja mõtlesin kaasa; sain küll aru, et paljuski ma taipamiseni, mida autor öelda tahab, ei küüni, aga mingid suunad või väljad tundusid tabatavad…

Lugege! Ja kui mitte Pilve ilukirjandust, siis tema kirjandusteadluslikke artikleid või intervjuusid või päevakajalisi sõnavõtte :)

Luulenäited: https://luuleleid.wordpress.com/tag/aare-pilv/

Tiina Sulg

Aare Pilv – Raamatusoovitused

Laozi „Daodejing”
Erich Fromm „Armastuse kunst”
Albert Camus „Pagendus ja kuningriik”
Madis Kõiv „Studia memoriae I. Rännuaastad”
Mart Kalm „Eesti 20. sajandi arhitektuur”
John Fowles „Maag”
Nikolai Baturin „Kentaur”

Minu soovitused on üsna enesekesksed, püüdsin lihtsalt mõelda raamatuid, millest mul on erilised isiklikud mälestused. Neli esimest on minuga kaasas käinud juba murdeeast või varanoorusest saadik. Laozi iidne tekst ei vajagi õigupoolest kommentaare, mu isiklikus vaimses sfääris võiks selle kohta kindlasti kasutada mõistet „tüvitekst”. Minu pähe on ta kulunud Linnart Mälli lakoonilises ja sugestiivses tõlkes, mis mõjub algupäraselt eesti keeles kirjutatud luulena, kuid sama hästi võib soovitada ka uuemat ja mõne külje pealt üksikasjalikumat Jaan Kaplinski tõlget; õigupoolest olekski soovitav neid korraga lugeda, et saada pilti algteksti tõlgenduslikust ruumikusest.

Erich Frommi „Armastuse kunst” on küll kirjutatud üle poole sajandi tagasi, kuid on kõnekas tänapäeval ehk veelgi rohkem. Filosoofilise tõsidusega (ja mitte eneseabiraamatu kerglusega) kirjutatud teos sellest, mida õigupoolest tähendab armastus ja kuidas armastama tuleb õppida. Fromm seob ühte isikliku ning ühiskondliku plaani ning näitab, kuidas sotsiaalsed hädad saavad alguse oskamatusest armastada. Kirglik ja sügavamõtteline raamat.

Albert Camus’ puhul tahaksin lisada veel mitu teost, kas või „Sisyphose müüdi” ja „Õnneliku surma”, aga nimestikku valisin tema kogutud lühiproosa köite, mis ehk koondab tema mõtte ja loomelaadi eri külgi kõige ülevaatlikumalt. Kõige haaravam on tema teostes olnud minu jaoks see, kuidas ta näitab ilma jumalata ja lootuseta inimese võimalust kogeda siiski olemasolu karmi ja illusioonitut rõõmu – ja kõige jõulisemalt suudab ta seda teha lihtsalt kirjeldades merd, päikesepaistet, õhtust tuult. Kui mõtlemise pingsus on ühendatud avatusega meeleliselt tajutava suhtes, võlub see mind alati.

Viimane kehtib ka Madis Kõivu kohta. Ka Kõivu puhul tahaks lisada terve rea teisi tekste. Ütlen siinkohal lisaks vaid seda, et kui ma keskkooli ajal lugesin „Rännuaastaid”, tundsin, et kui mina oleksin kirjanik, tahaksin kirjutada just sellist proosat, sest just selline kirjutamisviis on absoluutselt mõttekas.

Mart Kalmu suure arhitektuurimonograafia seltsis olen veetnud pikki õhtuid, kujutledes näiteks, kui teistmoodi ja meeldivam linn oleks Tallinn, kui omaaegne Saarineni generaalplaan oleks teostunud, või mõlgutades, kuidas stalinistlik arhitektuur jätkas tegelikult üsna sujuvalt 1930. aastate lõpu arenguid, otsekui polekski murrang nii järsk olnud, kui on tavaks kujutleda. Ilmselt sellest raamatust sain külge harjumuse linnades ringi käies puhtalt maja välimuse järgi mõistatada, mis ajal on mingi maja ehitatud; see muudab ruumis liikumise ühtlasi ka eri ajakihtide vahel liikumiseks, ruumile tuleb üks mõõde juurde. Väga loetavalt kirjutatud ja väga hariv raamat.

Fowlesi „Maag” ja Baturini „Kentaur” on kaks romaani, mille puhul olen aru saanud, mida tähendab „raamatute neelamine” – kuigi mõlemad on väga paksud romaanid, lugesin kummagi läbi paari päevaga, tekst lihtsalt hoidis oma haardes. Baturini puhul oli see ehk eriti üllatav, sest teose poeetiline stiil on ju pigem raskepoolne, ometi oli sisuline põnevus ning teksti meisterlikkus see, mis üha edasi kiskus. Fowlesi romaanist ma parem ei räägigi, tagantjärele tundub see äkilise ja sügava sõltuvusse sattumisena. Tihked ja küllased raamatud.

Aare Pilv

Aare Pilve foto Mihkel Kabel