Posts Tagged ‘lugemine’

Hannes Varblane – Lugemissoovitus

hannes varblane kelle omaPole olemas tänuvääritumat tegevust kui soovitada raamatuid. Juba keskkoolipäevil ei suutnud ma lugeda kohustuslikku kirjandust. Lugemine mulle üldiselt meeldib ja ma loen suhteliselt palju, aga kui mult on tellitud mingisuguse raamatu arvustus, siis ma lükkan selle raamatu lugemise, kirjutamise enamgi veel, viimsele hetkele. Sundus häbimärgistab minu jaoks raamatu. Raamatuid tuleb lugeda samasuguse vabadusega, nagu nad on kirjutatud. Igale inimesele on loodud oma raamat ja vastupidi. Ei ole olemas halbu ja häid raamatuid, tihtipeale on halbadest raamatutest nagu halbadest filmidestki rohkem õppida kui perfektselt teostatud tipptaiestest. Kirjutajale on raamatulugemine hoopis midagi muud kui tavalugejale. Samas annavad raamatukogud vabaduse valikuks. Valikuks igaühe jaoks. Sest inimene loeb erinevas vanuses erinevaid raamatuid, loeb erineval aastaajal erinevaid raamatuid, erinevad raamatud sobivad talle koidikul lugemiseks, täiesti teised loojakul lugemiseks. Eharaamat pole aoraamat, veel vähem keskpäevaraamat. Vihmase ilma raamat ei ole lõõskava päikese all lugemiseks. Ent üks on kindel – raamat peab olema alati kättesaadav. Seetõttu käivad mulle närvidele ajukääbikuist pisihinged, kes hakkavad määrama, mida meie raamatukogud peavad sisaldama ja mida mitte. Ma tean väga väheseid asju täpselt, aga ühte asja tean ma täpselt – see, kes hakkab koostama keelatud ja lubatud raamatute nimekirju, see, kes hakkab koostama index librorum prohibitorum’it või erifonde, hakkab peagi raamatuid põletama. Ja see, kes hakkab põletama raamatuid, hakkab peagi põletama inimesi. Ja selliseid ajukääbikuid tuleb karta ning nendega tuleb midagi õigel ajal ette võtta. Hitleri ja Stalinigagi oleks pidanud midagi õigel ajal ette võtma, sest vaimse kärbumise oht ähvardab meid enam kui keemiarelv.

lowryvulkaanijalamilAga nüüd siis raamatusoovitus. Ma olen oma elu jooksul lugenud nii palju raamatuid, et hakata neist midagi eraldi välja tooma on ilmvõimatu. Habemeudemes noorukina lugesin ma üht, nüüd, raugaeas, paljuski teist. Muidugi on raamatuid, mida tuleb lugeda korduvalt. Kunagi ütles mulle Linnart Mäll: „Mis jama, Varblane, sa loed kaasaegset kirjandust, äkki loed sa ajalehti ka?! Lugeda tuleb ainult klassikat, baastekste.” Mõnes mõttes oli tal õigus. Nendes tekstides on olemas peaaegu kogu kirjandus. Lõppude lõpuks on olemas ainult umbes kümme süžeed, millest kirjutatakse. Aga ma kahjuks elan selles maailmas. Senini veel. Ja seetõttu pean ma lugema ka seda, mis parajasti kirjutatakse. Eesti kirjandust loen ma väga vähe. Tõelise kirjanduse kontekstis lahustub meie kirjandus olematuks, ükskõik kui mõõdutult me teda ülistaksime. Seetõttu võin ma rääkida vaid oma viimasest lugemiselamusest. Selleks oli Malcolm Lowry „Vulkaani jalamil”. Erkki Sivoneni tõlkes ja särava järelsõnaga üllitati see raamat eesti keeles 2009. aastal (kirjastus Eesti Raamat). Kunagi oli meil Toomas Raudamiga arutelu, kas on õigem läbi lugeda antoloogia printsiibil paljudelt autoritelt üksikteoseid või lugeda ühte autorit ja siis kõik, mis ta kirjutanud on. Näiteks kogu Faulkner või kogu Tšehhov. Lõppjärelduseni me ei jõudnudki, võib vist nii või naa. Malcolm Lowry kirjutas oma lühikese elu jooksul üsna vähe. Eesti keeles on peale romaani „Vulkaani jalamil” ilmunud veel „Mereromaani” sarjas „Sügavsinine meri” , ära võiks märkida veel novellikogu „Võta meid kuulda, oh Issand, kes sa oled taevas” („Hear Us O Lord from Heaven Thy Dwelling Place”) ning romaani „Pime nagu haud, kus mu sõber puhkab” („Dark as the Grave Wherein My Friend is Laid”), siis veel kirjavahetus ja üks luulekogu. Nii et pole palju. Lowry, kes tappis enda kurjakuulutaval 47. eluaastal nagu nii mõnigi teine literaat (Juhan Viiding, Marina Tsvetajeva jt), toodangu jõuab läbi lugeda küll. Tegelikult tahtis Lowry kirjutada suurejoonelise triloogia pealkirjaga „Lõpmatu teekond” („The Voyage That Never Ends”), ent sellega hakkamasaamiseks jäi ta elu liig lühikeseks. 71-aastane Bob Dylan tuuritab juba mitmekümnendat aastat ringi lavakavaga, mida ta nimetab Never Ending Tour’iks. Õnneks on talle rohkem aastaid antud.

Kirjanduses ei ole edetabeleid, aga Lowry, kelle tegelikult biitnikud avastasid ja oma õpetajaks võtsid, romaan „Vulkaani jalamil” on mingis nimistus sajast 20. sajandi parimast romaanist 11. kohal. Minu jaoks oli see kunagi inglise keeles vägagi mõjuv teos ja pean ütlema, et nüüd, mil ma lugesin selle läbi eesti keeles, ei jäänud tõlge oma mõjult originaalile alla. Mul on väga hea meel, et see tõeline modernromaan on nüüd eesti keeles olemas ja meile kättesaadav. Lugege ja te saate aru, et armastusest ja joomisest võib kirjutada ka selliselt. Ja kui teil aega üle jääb, siis lugege vene luuletajaid, lugege Blokki, Ahmatovat, Mandelštami, Tsvetajevat, Pasternakki, Brodskit, ja lugege mitte ainult nende luuletusi, vaid ka proosat, esseistikat, päevikuid, kirjavahetust, raamatuid nende kohta. Ainult et lugege originaalis. Mind on alati saatnud suured luuletajad, venekeelsed eriti. Isegi Nabokovi luulet tasub vene keeles lugeda. Aga lugege seda, mis te ise parajasti tahate, seda, mida ütleb teie meel, keel ja lugemusest sündind lugemisoskus. Sest iga raamat haagib endaga teise raamatu, iga raamat on tegelikult lisa teie isiklikule võrdlevale kirjandusteadusele, iga läbiloetud raamat tugevdab lugeja taustsüsteemi, täiendab seda lõputut maailmavaatelist mosaiiki, mille annab meie käsutusse kirjandus, ka non-fiction. Ja ei maksa kunagi unustada Borgese sõnu, kes ütles kusagil midagi sellist, et kirjaniku suurimaks saavutuseks pole mitte tema raamat, vaid tema lugeja. Lugege, sest valik on teie ja vastutus ka. Vastutusest pole siinilmas pääsu. Me peame omaks võtma kõik oma tegude tagajärjed, ka need, mis meile ei meeldi. Aga vähemalt valik on meie.tartulinnaraamatukogu100

Hannes Varblane

Hannes Varblase pilt on pärit siit.

 

Gabriel Zaid “Liiga palju raamatuid”

Raamatu alapealkiri “Lugemine ja kirjastamine külluse ajastul” avab sisu üsna täpselt ja küllap on aktuaalne ka eesti raamatutoodangust ja kirjastamisest rääkides, olgu siis muu küllusega meil nii nagu parasjagu on. Ega kõrged kultuurijuhid ilmaasjata ei ürita  koostada  raamatukogudele selle hulga seast valiku tegemise hõlbustamiseks nn. kohustuliku kirjanduse nimekirju. Iseasi muidugi kuipalju kõik lugemishuvilised raamatukogu kasutajad sellega võidavad, sest maitsed on erinevad ja vähemalt ilukirjanduse lugemise ajend on ikkagi igaühe isiklik lugemisnauding, millest hiljuti on samas blogis ka kolleeg Piret tabavalt kirjutanud. Tänapäeval ilmub iga 30 sek. järel raamat ning raamatute kirjutajaid on peagi rohkem kui lugejaid!

Autor, mehhiko luuletaja ja esseist fantaseerib, et kui iga inimene saaks palka selle eest, et pühendub ainult lugemisele, siis kuluks kõikide olemasolevate raamatute – eeldusel, et uusi juurde ei tule – läbilugemiseks  250 000 aastat. Ja kui keegi tahab väita, et teatud raamatuid peaksid lugema kõik inimesed, on see utoopia. Inimkond kirjutab rohkem kui suudab lugeda. Zaid mõtiskleb raamatute ja laiemalt kultuuri  teemadel järgnevalt:  “Kultuur on vestlus. Kirjutamine, lugemine, toimetamine, trükkime, levitamine, katalogiseerimine ja  arvustamine võivad seda vestlust toita ja elus hoida… Anropoloogilises mõttes on kultuur “eluviis”, mis avaldub ja taastoodab end elavas esituses, aga see on ka teoste, vahendite ja koodide kogum, mis võib, aga ei pruugi olla elutu tekst… Igavus on kultuuri eitus. Kultuur on vestlus, elu, inspiratsioon. Võideldes raamatute eest, mis meile korda lähevad, ei saa piirduda müügi, trükiarvu, nimetuste hulga, uudiste, kultuurisündmuste, töö, kulude, ükskõik millise mõõdetava suuruse kasvatamisega. Oluline on loominguline elujõud, mida saab tunnetada, kuid mitte mõõta… Raamat on nagu vestlus, ja ei vasta tõele, et iga inimene suudab jälgida ükskõik millist vestlust…”

See mõtisklus puudutab minu arvates ka raamatukogusid ja komplekteerimispoliitikat.
Edasi arutleb ta, et raamat on tarbija jaoks kallim meedium kui nt. ajakirjandus, raadio ja televisioon, sest raamatu tootmise kulud maksab tervenisti  kinni tarbija, erinevalt teistest meediakanalitest, kus osa kapitali saadakse reklaamist. Seda barjääri aitavad ületada avalikud raamatukogud. Kuid põhiliseks takistuseks raamatute  levikul ei pea Zaid mitte hinda, vaid autori ja lugeja erinevaid huve, teksti iseärasusi ja ning lugemise ja kirjutamise keerulisust. – “Probleem ei ole selles, et miljonitel vaestel inimestel on väike või olematu ostujõud. Inimesel võib küll raamatu ostmiseks raha olla, aga tal ei pruugi olla huvi ega väljaõpet selle sisu jälgimiseks… Lugemaõppimine tähendab väga keeruka tähendusega ühikutest terviku loomist… Teksti keerulisus kahandab oluliselt raamatu lugejaskonda…”  See lause lugemisel tuli meelde kaks autorit –  Sofi Oksanen ja Ene Mihkelson, kes on lahti kirjutanud erineval moel sarnast teemat teostes “Puhastus” ja “Katkuhaud”,  millede lugejaskond on arvuliselt üpriski erinev.

Peatükis “Raamatuajastu lõpp” väidab autor järgmist: “Ükski tehnoloogilisi uuendusi ennustav ekspert ei kuuluta, et tule või ratta või tähestiku, nende tuhandete aastate taguste senimaani ületamata leiutiste aeg on läbi… Ometi leidub aga prohveteid, kes kuulutavad ette raamatuajastu lõppu… Isegi kõige kiirem arvuti ei suuda tervikust niisama lihtsalt ja kiiresti ülevaadet anda kui raamatu lehitsemine.” Kuna Zaidi tekst ilmus 2003. a., siis unistab ta e-lugeritest, mis sarnanevad lugemisvõimaluste poolest trükitud raamatule. Tänaseks tundub see unistus peaaegu täitunud olevat. Kuid siia juurde siiski väike skepsise-kild Zaidilt: “Teades kui kiiresti arenevad tark- ja riistvara, võib mõne aasta taguseid digitaalseid  tekste olla keerulisem säilitada ja lugeda kui sajandite eest trükitud raamatuid või tuhandeaastasi käsikirju.”

Arutledes raamatu hinna üle, peab Zaid aega lugemise kõige kallimaks küljeks ja jõuab järgmise väiteni: “Lugemise hind langeks oluliselt, kui kirjanikel ja kirjastajatel oleks rohkem austust lugeja aja vastu ja kui tekstid, mil pole suurt midagi öelda või mis on kehvasti kirjutatud või halvasti toimetatud, ei jõuaks kunagi raamatusse.”
See võiks osaliselt kehtida ka kirjutamise ja kirjastamise kohta Eestis. Autor peab üheks tähtsaks faktoriks raamatute leidmisel nende  õiget paigutust raamatupoodides ja  -kogudes. “Õigesti  paigutatud raamat tõmbab tähelepanu tervele kollektsioonile ning kui tervik kõlab kokku, leiavad lugejad raamatu palju lihtsamalt üles. Samamoodi toetavad üksteist ka artiklid heas ajakirjas, mis teevad selle külgetõmbavaks nagu põneva tähtkuju, elavdades kirjanike ja lugejate mõttevahetust…Täpselt nagu kirjanikud, kes kasutavad loomiseks sõnu, mis ei ole nende omad, koondavad taibukad kirjastajad, raamatumüüjad, raamatukoguhoidjad, õpetajad, antoloogiate koostajad ja kriitikud tekste, mis ei ole nende omad, tehes neist tähendusrikkad ja köitvad kogud.”

See ilus tsitaat olgugi mu lugemiselamusele lõpetuseks.

Blogidest leitud arvamusi:
Lugemik
Lugemispäevik
Bibliofiil
(:) kivisildnik Sirbis
Marek Tamm Varraku blogis
Ingliskeelseid arvamusi loe siit.

Ülli Tõnissoo