Posts Tagged ‘libahunt’

Jim Butcher “Hull kuu”

Jim Butcheri “Hull kuu” on Dresdeni toimikute 2. raamat. Urban-fantasy-kriminaalromaan.

Tänapäevane Chicago: politsei, FBI, igat masti kurikaelu ja minajutustajast peategelane võlur Harry Blackstone Copperfield Dresden. Kiire, tihe, kõva madinaga, suht verine ja üllatava sündmustikuga ning siiasinna humoorikaid märkusi pilduv muhe ja kaasakiskuv lugemine. Ja isegi kui Dresdeni printsipiaalsus ja surematukaštšeilus tunduvad vahel natuke naeruväärsed, siis printsipiaalsusele saab raamatu lõpupoole hea seletuse ning surematukaštšeilus on vist action-kirjanduse (ja -filmide) paratamatus.

Sedakorda tuleb tegemist libahuntidega ja mulle kangesti meeldib, et neid on mitut sorti. Tsiteerides ja refereerides pealuu Bobi: “Klassikaline libahunt on lihtsalt inimene, kes kasutab võlukunsti, et muutuda hundiks. Ta oskab ainult seda ühte loitsu, et kuidas hundiks ja siis tagasi inimeseks moonduda. Inimese mõtlemine jääb alles. Siis on variant, keegi teine muudab inimese libahundiks, isiksus hävib, jääb segaduses hunt. Siis on nõidhundid, sõlmitakse leping deemoniga, kus vastutasuks saadakse hundinahast vöö ning vöö ja nõiasõnade koosmõjul muututakse hundiks, kasutades seejuures mitte enda, vaid kellegi teise võlujõudu. Inimmõistus jääb küll alles, aga isiksus muutub, eetilised piirangud kaovad. Lükantroobid jäävad inimese kujule, aga usuvad sisemuses, on nad on loomad. Ja siis on loup-garou — võimsa needuse tõttu libahundiks muutuja, tavaliselt täiskuuöödel ja inimesena huditegevustest mingit mälestust ei ole. See on hundi kujul verejanuline tapamasin, tugevam kui kõik eelpoolnimetatud. Aga libahundi hammustamise teel libahundiks muutumine on Hollywoodi jama.” Selles loos päris kõiki sorte libahunte ei ole, aga lisaks on veel üks võimalus, millest Bob ei räägi ja millest ma ka ei räägi, et teil oleks ka lugedes avastamist :) See ei ole küll loo põhiintriigi lahtiharutamise jaoks väga oluline, aga maailma ja tegelase jaoks hea nüanss.

Ja mul on rõõm, et sellesse maailma saan ma soovi korral veel korda mitu sisse astuda (eesti keeles on praegu olemas ka 3. ja 4. osa, inglise keeles veel kümmekond lisaks ja siis on veel koomiksid).

Tiina Sulg

Advertisements

Bree Despain “Sünge jumalus”

Libahundid, vampiirid ja mormoonid

Minul tekkis raamatut “Sünge jumalus” lugedes mõtteline paralleel  Stephanie Meyeri  Videviku-saagaga  ja selle põhjal  uudishimulik küsimus – mis värk on mormooni kirjaneitsitel libahuntide ja vampiiridega?

Nii Despaini kui Meyeri kirjanduslik haridustee on alguse saanud mormooni-kiriku eraülikoolis loovkirjutamise õppimisega. Kas olid seal õpingute käigus vastavad temaatilised workshop`id? Olen mormonismiga suhteliselt vähe kursis ega tea kas selles usulahus on müstika kilbile tõstetud nagu paljuski  uususundites ja new-age liikumises või hoopis allasurutud. Ehk  on see olnud hoopis protestimeelse loovkirjutamise õpetaja ja noorte kirjaneitsite “paheline” erihuvi?

Süžeeliinid on mõlemal autoril üpris sarnased, nagu oleks tegemist klassikirjanditega etteantud teemal: peategelane, oma lihtsakoelistest eakaaslastest mõneti erinev keskkoolitüdruk, armub nn. pahasse poisisse, kes on hoopiski üleloomulik olend  ja mis sellest kõigest siis saama hakkab.

Samuti on sarnane vorm  – mitmest raamatust koosnev saaga. “Sünge jumaluse” (orig. “The Dark Divine”) järjed on “The Lost Saint” (2010) ja  “The Savage Grace”  (2011). Arvestades Meyeri saaga menukust, oleks kirjastusel Pegasus küll kasulik ka järgede tõlkeõigused omandada. Igal juhul tundub sedasorti lugemisvara minevat noorte (neidude) fantasy-kirjanduse peavoolu nii meil kui mujal.

Armastus, müstika, põnevus on need 3 vaala, millele see toetub.

Despain on ise ütelnud, et ta pole Meyeri saagat klooninud, vaid temal oli oma lugu juba valmis kirjutatud enne “Videviku” ilmumist. Mine võta tagantjärgi kinni, kus on tõde!

Kui ma “Videviku” puhul leidsin, et ei kuulu sellise kirjanduse sihtgruppi ja elamus jäi suhteliselt lahjaks, siis “Sünget jumalust” lugesin suurema huviga. Minu arvates päästab selle autori parem ja  konkreetsem keelekasutus ning  sisu teravam kontsentratsioon – less is more–  mahu nimel ei oledetaile ülekuhjatud ega raamatu telliskivi-efekti taotletud. Loodetavasti ei  muutu ka järgede stiil halvemuse poole.

Oli lahe noortekas/naistekas.

Autori kohta lisalugemist:
tema kodulehelt
Wikipediast

Facebookist
Mormoonide kohta lisalugemist.

Ülli Tõnissoo

Maggie Stiefvater “Värin”

Maggie Stiefvater “Värin” / inglise keelest tõlkinud Stella Timmer .- Tallinn : Tänapäev, 2010

Grace ja Sam: tüdruk ja hunt – neist on peaaegu võimatu koos mõelda või neid koos  ette kujutada. Ometigi on teil ees lugu armastusest – selle tunde tekkimisest kuni õnneliku lõpuni.

Grace satub huntide kätte, kes ta siiski ellu jätavad, sest üks hunt karjast astub tema eest välja. Palju aega hiljem selgub, et tegemist polnud päris metsloomade vaid libahuntidega. Ühele neist hakkab tütarlaps väga meeldima, kuid inimesed ja libahundid ei kuulu samasse maailma. Lugu areneb nagu laste muinasjutt – kes ei teaks lugu sellest, kuidas konn pärast suudlust kauniks printsiks muutub. Nõnda ka Grace, saades teadlikuks oma armastatu kuulumisest libaolevuste maailma, peab tegutsema julgelt ja kiiresti, et mitte noormeest igavesti kaotada.

Selles loos on põnevust, üleloomulikke sündmusi, palju tundeid ning mis peaasi – õnnelik lõpp!

Ädu Neemre
Ilmunud algselt blogis.

Tegemist ühega seeriast (minu poolt antud hinnang, ei pretendeeri ülimale tõele) “pubekas ja tema armastus üleloomuliku kallima vastu”. Siiski selle vahega, et seekordne üllitis kannaks peaaegu välja tiitli ilukirjandus, ehk siis tõsiselt nauditav lugemine ja mitte ainult easy story teemadel, vaid üldse, ka arutlused, taust, olustik, õhustik olid kuidagi välja peetumad ja põhjalikumalt läbimõeldud kui eelolnutel.

Story ise keerleb ümber libahuntide ja nende elukorralduse, kusjuures peategelaseks tüdruklaps, kes kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud kuuluma karja ridadesse, kuid mingil põhjusel muundumist ei toimunud. Lahendus miks ei toimunud, no jah… see oli vast kõige nõrgem lüli loo juures, aga seda ma ei saa ju ette rääkida.

Tüdrukut paeluvad tema kodu ümber uitavad hundid kinnisidee tasandil, eriti üks konkreetne hunt, kes – üllatus, üllatus – ostub kenaks noormeheks. Sisuliin ise ei ole eriti originaalne ega midagi, kuid asi on kuidagi asiselt kirja pandud, nii et banaalseks kätte ei lähe ja häbi ka ei hakka.

Kaanekujunduse kohta tahaks ka natuke kobiseda, iseenesest pole hullu kedagi, mulle isegi meeldib … aga mitte selle raamatu juures. Ehk siis sisu ja kaas ei ole tükid samast puzzlest.

Kui kellelgi kahtlusi tekkis, siis ausalt, valgusaasta jagu parem kui eelmised selle seeria raamatud.

Svea Sõrmus
Ilmunud algselt blogis.

Ühinen eelpool kirjutajatega, et see raamat tundub olevat sarjast “neidude armulood müüdi-maailma kuuluvate noormeestega” üks paremaid. Tooksin välja kaks momenti, mis mind selle raamatu juures eriti võlusid:

1. Ülesehitus. Romaani minategelased on Sam ja Crace kordamööda. Kuigi selles ei ole ju midagi nii väga uut (võrdluseks näiteks Mervyn Jonesi “John ja Mary”), andis kahest vaatepunktist loo jutustamine palju juurde nii tegelaste kui tegevustiku avamisele ning mõjus üsna värskendavalt.

2. Libahundi-teema. Mulle meeldib see eesti rahvajuttudest pärit libahundi-kontsptsioon, et otsustad ise (tõmbad naha selga ja lähed, abivahendina nõiasõnad, lippamine ümber halli kivi või mõned kukerpallid) ja see, milline hunt (naabri lammaste murdja, jäneste jahtija või mööda metsi silkaja) sinust saab, sõltub sellest, milline inimene sa oled. Kõige paremini on seda minu meelest ära kasutanud Aino Kallas oma “Hundimõrsjas”. Selles raamatus puudus küll vabatahtlikkus (mida ka eesti juttudes alati pole), aga oli sõltuvus inimese ja hundi iseloomude vahel. Ka oli sisse kirjutatud oht hundiks jäädagi. Kokkuvõtteks oli libahundi-teema selle raamatu piires suhteliselt usutav.

Tiina Sulg

Maggie Stiefvateri kodulehekülg.
“Värna” kodulehekülg.