Posts Tagged ‘laulusõnad’

Aado Lintrop „Loomisaja laulud”

ERA Toimetuste 35. köide Aado Lintrop „Loomisaja laulud. Uurimusi eesti rahvalaulust” sisaldab kümme artiklit, millest seitse on varem erinevates väljaannetes ilmunud, neist vanim juba 1999. aastal. Kuigi tegemist on teaduslike tekstidega, ei ole neid raske lugeda ka tavalugejal, laule kirjeldatakse ja tsiteeritakse piisavalt, et ka neid mitte tundvad inimesed sisust aru saavad. Huvi asja vastu on muidugi eelduseks, et üldse lugemist alustada.

Aado Lintrop on eesti folklorist, šamanismiuurija ja luuletaja, peale selle veel mu kursusekaaslane ülikoolist ja laulukaaslane „Hellero” aegadest, mis tegi lugemise minu jaoks isiklikult veel põnevamaks.

Sissejuhatuses kirjeldab autor kõigepealt oma teed laulja ja uurijana ja mõtiskleb nende rollide omavahelisest suhtest – kas need on teineteist täiendavad või konflikti viivad? Mis mõju avaldab laulmine lauljale? Aga uurijale? Kuna Lintrop on aastaid tegelenud eelkõige soome-ugri usunditega, on tal ka lauludest kirjutamisel käepärast võtta hulgaliselt taustainfot usundiga seotud motiividele. Muidugi ütleb ta, et laulude tõlgendamisel ei saa olemas olla õiget tõlgendust ja alati on võimalik välja pakkuda hoopis teistsuguseid ja teistelt alustelt lähtuvaid selgitusi. Mõnes kohas autor vaidlebki teiste uurijate järeldustele vastu, või siis hoopis nõustub nendega, kuid hoopis teistel põhjustel kui nende esitatud.

Kõik artiklid on huvitavad ja pole mõtet neid siin ümber jutustama hakata, aga lihtsalt iseloomustavaks näiteks paar asja, mis mulle silma hakkasid ja mille peale ma varem kunagi mõelnud polnud.

Kust lood võetud?  Miks laulab laulik, et võttis lood lutsu suust, laulud latika ninast, kõned kiisa keele pealta, aru havi ammastesta? Loogiline, et linnud kedagi laulma õpetada võivad, aga miks need, kes tegelikult häältki ei tee? Tuleb välja, et mõned neist on olnud populaarsed šamaani abivaimud, havi lõualuust aga tegi Väinämöinen esimese kandle.

Mulle pole kunagi pähe tulnud, et tänapäeval miljoneid hullutaval jalgpallil võiks olla seoseid maagiliste toimingutega – erinevate rahvaste juures on küll haigete raviks, küll kevadel karja väljaajamisel selle kaitseks väravast läbiajamist kasutatud. Väravad olid pulmade ja matuste maagiliste toimingute osaks, need ühendasid ja lahutasid erinevaid maailmu.

Kaja Kleimann

Hellero pilt Kaja Kleimanni erakogust

Advertisements

Vladislav Koržets “Laulud või nii”

Kui mõelda Vladislav Koržetsi peale, meenub kõigepealt suur, muhe ja vuntside ja uhke kaabuga härrasmees. Sihuke vahva lõbusa jutuga sell, kes kirjutab, püüab kala, kokkab ja räägib telekas. Tema kaubamärgiks on uhked vurrud nina all. Vuntse hakkas ta pärast keretäie saamist kandma. 1980. aastal tulles südaöö paiku üksi ühest Tallinna vanalinna baarist sai ta kolme mehepoja käest Viru tänaval peksa.

Vladislav Koržets on nagu hunt Kriimsilm 9 ametiga. Hariduselt matemaatikaõpetaja. Tuntud kui humorist, kirjanik, luuletaja, ajakirja Pikker toimetaja, ETV keskkonnasaate “Osooni” saatejuht, stsenarist, kirglik kalamees ning loodushoiu, kalapüügi, kalatoitude populariseerija. Tegemist on väga särava isiksusega.

Oma esimesse ja tõenäoliselt ainsasse luuleraamatusse “Laulud või nii” on Vladislav koondanud Joel Sanga abil paremiku oma luuletustest. Valdav enamus nendest ei ole varem trükivalgust näinud, kuid mitmed tekstid on saanud tuntuks lauludena. Koržetsi tekstidele on loonud laule Riho Sibul, Gunnar Graps, Jaanus Nõgisto, Sten Šeripov, Tõnu Kaljuste, Heino Seljamaa, neid laule on esitanud Ruja ja Ultima Thulele ja teised.

Riho Sibula ja Vladislav Koržetsi 2011. aastal ilmunud CD-plaadil “Kahemehesaag” on laulud, mis on sündinud kahe mehe sõprusest: “Meeles ja keeles”; “Nagu nuga”; “Uskumatuse vaev”; “Kõik küla läks”; “Mets on rohkem kui mõistame mõõta”; “Tähesära”; “Sangaga tõde”; “Aed”; “Videvik” ; “Pisitasa”. Need on ka selles raamatukeses ära trükitud. On paar lugu, mida võin lõpmatuseni kuulata ja nautida, mis on sõnade, hääle ja muusika lummav sümbioos:

Ultima Thule ja Tõnis Mägi esituses “Aed”:

Riho Sibul — “Tähesära”:

Vladislav Koržetsi luule on tasane, looduslähedane. (“Laul looduse maitsvusest”, “Mets on rohkem kui mõistame mõõta”). Väga ilus on mereteemaline luuletus “Soolane valss”. Meenutab Juhan Smuuli luuletusi (“Merelaulud”). Mõtisklused igaviku ja kaduviku, tõe ja õiguse üle, inimene kui väeti vääks universumi taustal (“Uskumatuse vaev” , “Õigus”, “Vabadus”, “Kogu mind kokku tolmust”,” Kas tullakse või minnakse”).

Kui tuleks Kristus praegu siia,
me oleks sallivamad, eks?
Ei raatsiks teda risti lüüa –
ehk ainult silma siniseks.
(lk. 36)

Mõned tekstid on epigrammilised, elegantsed, humoristlikud ja laululised (“Seatapusonett”, “Naga nuga”, “Tsükkel”).

“Kanna mind”
….
Küll tahaks vahel ennast ära anda.
Kuid kellele? Oh, rumal, ära küsi.
Ta tuleb ise ja viib kui rüsi, 
su ära siit ta viib kui ajujää,
su ära siit ta viib ei tea mis randa
ja ise hajub Sinuga ei jää.
(lk. 39)

Raamatukene pakub palju sõnamängu ja keelerõõmu. Koržetsi luuleridu lugedes tekkis võrdlus Hando Runneliga. Tegemist on tõeliste luulepärlitega, mille ette suurelt pluss- ja hüümärke võiks laduda, mis kõik väärivad eraldi esile tõstmist.

Lõpetan luuleridadega, mis pärinevad aastast 2016:

“Sa püüa mind!” kord hüüdis mulle arm
ja mina püüdsin, ihus-hinges ind.
Kui lõppes jaks, siis hüüdis mulle surm,
et jookse Vladi  — mina püüan sind!
(lk. 48)

Sirje Suun

Loe ka Tiina Tariku arvustust.

Mart Kalvet ja “Taak”

Mis sobiks sumedate sügisõhtute masendusmeeleolude läbitunnetamiseks paremini kui paras sorts ugri-doomi. Nagu “Taak” seda oma plaatidega “Koerapööriöö” ja “Läbi halli kivi” on.

Kuna tegu on lugemissoovituse blogiga, siis soovitus: lugege sõnu! Minu meelest annavad plaadivihikud pisikeste luulekogude mõõdu välja küll. Enamjaolt on lauluread sünged ja tumedameelsed, aga voldiku lugemisel ei puudu ka humoristlik noot – ingliskeelsed sisukokkuvõtted.

Laulusõnade autor on peamiselt Mart Kalvet, kes muusikaringkondades on tuntud kui “Taaga”, “Heraldi” ja “Dawn Of Gehenna” laulja, muusikakriitik ja rada7.ee üks tegijaid; kirjandusringis peaks Kalvet olema tuttav eelkõige tõlkijana (n Kurt Vonneguti „Komejant”, Stephen Kingi „Laskur”, William Gibsoni „Neuromant” ja Ian McEwani „Tsementaed”) ja Stalkeri-võitjana (2009. aastal Laur Krafti nime all ilmunud jutu “Ultima Cthule” eest).

Katke teise plaadi nimilaulust:

Hommik kui koidab ja kostab
kuulmatu pasuna hõik,
mis vaevadest üle nad tõstab,
nad tulevad, tulevad kõik.

Võtavad vaikides rivvi,
sõnatult sukelduvad
kõvasse raudhalli kivvi
ja teisel pool vabanevad.

Teisel pool ootab neid elu,
uutmoodi võimalus.
Maha neist jääb ainult valu
Või tuimus ja troostitus.

Loe ka Kaarel Kressa intervjuud Mart Kalvetiga Eesti Päevalehes.  Mart Kalveti ja Jüri Kallase foto on võetud Estconil Stalkerite üleandmisel.

Tiina Sulg