Posts Tagged ‘lapsepõlv’

Olavi Ruitlane „Vee peal“

Mullõ, Lõuna-Eesti inemeselõ oll raamatut „Vii pääl“ väega hüä ja põnnev lukkõ.

ruitlaneveepealUmal aol oll maalatsõ silmih Võro õks suurlinn. Tamula oll suur ja sillerdav järv, koh sai õks ka ujomah käudu, kui liina oll suurõl suvõl asjja. Vahel oll vaja liina tulla suvõl kah, aa suurõmb aig lätsi maal tüütegemiselõ. Pääle kitsmisõ, oll hainatüü, eläja tahtsõ ka karatamist, siis marakorjaminõ. Kõgõ rohkõmb võtsõ aigu katsõaiapäävä, pidi ekstra mingil pääväl kooliaida minema ja sääl oll ka tüü. Hää oll, õt näid tõisi klassikaaslasi kah. Õks külah oll kah põnnõv ja kirriv elo, kui küla oll inemisi täüs. Kas just sama kirrev, kui Leegeni uulitsal? Augustih kävevä kõik Võroh, noh inne kui kuul pihta naks. Võro liina väega tähtsa koha olliva: bussijaam, Jäätisekiosk, Lastemaailm, Tamula söökla ja muidogi raamatuh mainitu kohvik kah.

Nädalavahetusõl sõitsõ autoga läbi Võro liina ja mõtli koh om tuu Leegeni uulits. Kas ma olõ sääl kunagi käunu? Vastusõ sai andmõbaasist http://www.eki.ee Nüüd ma siis tiia, et järgmine kõrd otsi Leegeni uulitsa üles.

Õnnõst Tamula järv om olnu õks sama nimega ja samah kohah. Kalamiihi olõ järvel nännü õgal kellä- ja aastaaol. Vahet õlõs, kas tulid Võrro hummokul või lõunal, õks olliva kalasõbrah platsih. Tuu oll küll suur üllatus, et Tamula om kunagi olnu nii rikkas kallu poolõst. Kuis parhilla luu ommava?

Parhilla ma sõida väega harva järvest bussiga müüdä, tii ommava tõsõ. Juhtus, et reis vii Tamula järvest müüdä, siis alati kae kalamiihi. Kas ommõ ja pallo ommõ? Mis oll nädälivahetus näi ma katõ kalamiist. Ei tiiä, kas üts oll raamatu pääkangõlanõ?

Sedä raamatut soovita ma kõigil. Kõgõ põnevam om tuu, et mul tull iso minnä kalalõ. Põhjus om tuus, et tahasi uma silmaga nätä, kuis näkkas. Raamat ommõ kenasti kujundatud ja väega ilosa joonistusõ ommava ka seeh, mis tegeva lügõmise viil põnevamast.

Tennä autorit. Tennä kunstnikku. Tennä kujundajat. Minule, kui Lõuna-Eesti inimesele oli raamatut „Vee peal“ väga huvitav ja mõnus lugeda.

Maire Kuningas
Eesti Rahva Muuseumi koguhoidja

Peeter Sauter “Lapsepõlvelõhn”

Keeruline on rääkida raamatutest, mis lähevad hinge, justkui poevad naha vahele. Peeter Sauteri kirjutatuga ongi seda tihti juhtunud. Üllatavalt leidsin endas ühisosa Sauteri (just hilisema aja) loominguga, kui esmalt lugesin tsiklisõidu-raamatut “Flirt budaga”, ja edasi tulid “Ära jäta mind rahule”, “Hispaania saapad ja silmad”, “Märkmeid vaeste kirjanike majast”.

sauterlapsepõlvelõhnLapsepõlvelõhn… Miks selline pealkiri? Sauteri arvates “… mälestus kargab välja kergemini tajust, mis ei ole domineeriv, nagu on kuulmine ja nägemine. Võib-olla on kuulmis- ja nägemismälestusi nii paksud lademed, et lapsepõlve helid ja pildid ei murra läbi. Ja kui mõni tuttav ette sattub, siis ta käivitab nostalgia ja mälestused. Ega seda eriti tihti ei juhtu. Ümberringi on vähe nõuka-Eesti lõhnu.”

Peeter Sauter sündis 1962. a. — lapsepõlv 60ndatel, kooliaastad 70ndatel. Kes neid aegu mäletab, see teab. Dropsikommid, Ereliukase jalgratas, punalipud-kaelarätid, spordilaagrid, viitsimatus koolis käia, diskod ja teksad, sõpradelt laenatud välismaised vinüülplaadid… Ja muidugi tüdrukud, kelle puhul Sauter kahtlustab lapsepõlvetraumat ajast, kui teda üksinda lastesõime jäeti: “… ma olen samasuguseks memmekaks jäänud kogu elu. Ja ema puudusel otsin mõnd seelikusaba, millest kinni hoida.”

Mõnd lugejat häirivad Sauteri puhul naturaalsed kirjeldused, nö. otsene kõneviis ehk roppused, mida kaldutakse üle tähtsustama ja kaugemale enam ei vaadatagi. Siiski katsuks neisse mitte takerduda. Tuum on mujal. Arvatavasti igaüks meist mõtleb oma peas kõikvõimalikke mõtteid, kasutatades seejuures väga mitmekesiseid (st. ebakorrektseid) väljendeid-sõnu. Sauter ei tee muud, kui kirjutab need mõnikord välja, silmale nähtavaks. Prooviks siis sellega harjuda ja näha sõnade taga elu (halastamatut) lihtsust, mis võib vahel olla talumatult raske. Sauter viib lugeja mäluruumidesse, kuhu võõraid naljalt ei lasta ja kõrvalistel isikutel asja ei ole. Näitab elupilte inimestest, kellest on jäänud vaid mälestused. Näiteks vanaema ehk Sõup, kes on jälle lapseks saanud ja keda ta oma tütar näpu vahelt toidab nagu linnupoega. Kursusekaaslane Angelina. Noorelt surnud poeg Kustas. Lapsepõlve lähim kaaslane tädi Helmi on küll veel alles ja olemas ning elab hooldekodus, kuid Peetrit ta enam ära ei tunne…

Lõpetuseks kirjaniku nõuanne kõigile, kel on raske: “Argipäevast kinni hoidmine aitab eksistentsiaalsetest hädaorgudest üle saada, ehitab silla edasi või tagasi tavalisse ellu.”

Piret Kiivit

Olavi Ruitlane „Vee peal”

ruitlaneveepealKui pole just kalamehehinge, siis tundub kalapüük üks maailma igavaim tegevus, ja kui igav võiks veel olla sellest kirjutatud raamat??! Lükkasin raamatu kättevõtmist aina edasi, sest olin kindel, et see raamat pole küll minu jaoks. Aga võta näpust! Et kalapüügist ja kaladest on nii ägedalt võimalik kirjutada, vaat see on elamus! Rääkimata sellest, et see raamat polegi mitte niivõrd kalapüügist ning selle harrastuse valudest ja võludest, vaid vähemalt samavõrra coming-of-age raamat, ühe poisi — ehk siis autori — lapsepõlve lõpu ja meheks kasvamise lugu. Pole just palju kirjanikke, kes kirjeldavad sündmusi lapse või noore silme läbi ja suudavad jutustusele anda usutava, autentse hääle. Ruitlane on sellega minu meelest suurepäraselt hakkama saanud — 12-aastase poisi mõttemaailm ja keelekasutus on „päris”, mitte liialt titelik või, vastupidi, täiskasvanulik — ehkki kurbnaljakalt elutark ja lõpu poole üha poeetilisem; ehedust lisavad võrokeelsed dialoogid (hea, et kogu jutustus pole võrokeelne—see oleks minu jaoks liialt pingutav lugemine!). Pane jutustaja humoorikatele või kurbnaljakatele kalamehe- ja muidu juttudele veel juurde Lilli-Krõõt Repnau võrratud, täpsed ja lihtsad, mustvalged pildid, ja elamus on garanteeritud!

Ja see poiss…, see mina-jutustaja, on tohutult sümpaatne. Ühtaegu nii tõsine, asjalik, elutark ja siiras. Ta elab teisest eluaastast saati koos vanaema ja vanaisaga, ehk Mamma ja Papaga, Võrus, 200 meetrit Tamula järvest (miks just vanavanematega, sellele selgitust ei anta); tema lemmikharrastus — ah, mis harrastus, kogu tema elu mõte! — on kalapüük, ja tema parimad sõbrad on Kalju ja Kolja, kõvad kalamehed. Värvikaid karaktereid — „retse ja pooletoobiseid joodikuid”, nagu autor neid ise on nimetanud — on teisigi. 1970ndate-80ndate kolkalinna elu pole ainult lill. Aga olgu muu eluga kuidas on — kiusamine koolis, tüütud aiatööd, agressiivsed joodikutest naabrid, sõim ja peks, karmi käega vanaisa vms — järve peal on paradiis. Paradiis, kuhu saab ikka ja jälle põgeneda, sest „Siin unustabki kõik ära. Aga niipea kui me sadamas paadist välja astume, saab elu meid kätte, nii see juba on.” (84)

Isegi kalapüügijutud ja poisi õppetunnid järvel on nii põnevalt, haaravalt edasi antud, et kordagi ei lähe igavaks ega tüütuks; eriti lahe on kaasa elada mina-jutustaja „suurhetkedele”, kus ta vanadele kogenud kalameestelegi silmad ette teeb ja teenib välja igatsetud tunnustuse: „Vana kala, poolteist kilo silmaga, mitte grammigi alla! Käed värisevad ja süda taob. Kalamehed on minu juurde kogunenud ja hõiskavad mu latika üle. Ei saa salata—nende jutt on omajagu mõnus ka… „Ega sepa käest ei olõ häbüasi pessä saia!” ütleb üks. „Kon koolin nii häste püüdma opatas?” küsib teine.” (142) Rääkimata eluohtlikest olukordadest (olla keset jääd vahetult enne jääminekut, kui kaldast lahutab sind juba sadakond meetrit vett…!), millest muidugi saavad edaspidi vahvad ja olulised kalamehejutud.

Aga mitte ainult üha edukam kalapüük ei tee poisist meest. Esimene armumine toob kaasa naaber Valteri kogenud nõuanded esimeseks kohtinguks. „Valter teab neid asju! Kui tütarlapsel veidike oodata lasta, hakkab ta närvitsema, et äkki on mul veel keegi, või et ta pole piisavalt ilus. See ajab nad hulluks. Kui kohale tulen, pean vabandama, et mul oli tegemist, kuna tegusad mehed on hinnas. Sealt edasi pean ainult raha puistama.” (162). Kui Kolja ja Kalju on talle jaganud valdavalt kalapüügialast tarkust, siis „kõva rusikaga” Valter õpetab talle ka koolis enda eest seisma, mis toob talle küll direktori käskkirja, kuid lõpuks ka teatud lugupidamise ja koolikiusu lõppemise.

olaviruitlaneRaamatu peaaegu-et lõpetab juba noorukiikka jõudnu poeetiline ja siiras armastusavaldus oma kodulinnale, kodujärvele, elule: „Päike peegeldub jäält, mitte kedagi pole, terve peegelsile päikesest kiiskav järv on minu. See ei kannagi kedagi peale minu, mul on järvega kokkulepe, ma lepin alati kokku. /…/ Ei usu, et kusagil on niimoodi. Ainult siin. Ma pole siit kunagi ära saanud, pole tahtnudki… Kuhu ja milleks, kui maailma parim on siinsamas? Eimittemilleski… Kõik on nagu see jää. Nii õrn. Nii ilus ja habras. Elu. Nii lihtne on kõigest ilma jääda, üks vale samm, ei pruugi arugi saada, kui see on juba tehtud ja kuhugi tagasi astuda ei ole… Mul on nii pagana hea meel, et see kõik on minu jaoks olemas.” (195)

Prima Vista eelüritusel, kohtumisel Wildes 17. veebruaril tunnistas autor, et hakkab raamatu põhjal kirjutama filmistsenaariumit. Raamatust veel paraja „laksu” all, jään põnevusega filmi ootama!

P.S. See lugemissoovitus sai valmis kribatud täpselt päev varem, kui ilmus uudis, et Apollo lugejad valisid Ruitlase raamatu 2015. a. parimaks romaaniks. Raamat on ka kulka nominentide ehk siis kuue parema hulgas — laureaat selgub emakeelepäeval, 14. märtsil.

Annika Aas

Paula McLain „Tiir ümber päikese”

Paula McLain „Tiir ümber päikese” (2015, e.k. Karin Suursalu 2015)

TiirYmberPaikese_KAAS_323x209_141215_tf.inddEsimese hooga panin selle raamatu kõrvale ega mõelnudki lugeda, sest kaanepildi põhjal tundus olevat „naistekas” ja nende osas on mul kerge allergia. Aga kui lõpuks vaevusin tagakaant lugema ning siis ka raamatu lahti lõin, ei suutnud seda enam käestki panna! Paula McLain on tõeliselt haaravalt suutnud kirja panna Keenias üles kasvanud briti päritolu Beryl Markhami (1902-1986) loo, kes oli esimene paberitega naissoost hobusetreener Keenias ning kellest hiljem sai ka esimene naine, kes lendas üksinda edukalt üle Atlandi ookeani idast läände. Beryli enda kirjutatud raamat „Koos ööga läände” (1942) oli McLaini jutustuse põhiallikaks ja sütikuks. Aafrika olustiku eheda kujutamisega meenutas McLaini raamat mulle kunagi ammu loetud Karen Blixeni teost „Aafrika äärel”; muide, Karen on Beryli loos oluline tegelane, sest naised armastavad üht ja sama meest, safarikütti Denys Finch Hattonit.

Raamatu muudavad sümpaatseks loomulikult Beryl ise oma lihtsuse, loomulikkuse, visaduse, teatud metsikuse ja loomadearmastusega, võimsad Aafrika looduse- ja olustikupildid ning viimaks, mitte sentimentaalne, vaid kaalutletud ja mõistusepärane jutustamisviis. MarkhamBerylHobusega1Beryl oli omast ajast igatepidi ees — nii nagu hobused, keda ta taltsutas ja treenis, oli ta ka ise parajalt metsik hobune, kes küll vahel — mõne suure eesmärgi nimel — lasi endale päitsed pähe panna, kuid siis end jälle vabaks rebis. Tema pidev soov end teostada ja proovile panna ning saavutada ja säilitada hingeline vabadus päädis lõpuks tema hulljulge lennuga üle Atlandi. Teda tabas elus järgemööda katsumusi, ent need tegid teda aina tugevamaks. Alates sellest, et tema ema ta väikese tüdrukuna Aafrikasse isa juurde maha jättis ning ise Inglismaale naases. Pärast mitut õnnetut abielu, aborti, tõelise armastatu hukkumist, haige lapse sündi, lahutust ning paljut muud rasket ja ebameeldivat, tõdeb see vapper naine: „/…/ need katsumused on just need, mis mulle tarvis. Need andsid mulle niisugust elukihku, mida ma polnud juba väga pikka aega tundnud.” (307). Imetlusväärne suhtumine! Beryl on lihtsalt suurepärane kohaneja, ilma endast siiski liialt palju ära andmata, ja mulle meeldib tema elufilosoofia: „/…/ miski ei püsi meie tarvis paigal ega peagi püsima. Nipp on selles, et tuleb õppida võtma kõike nii, nagu see on, pealegi tervikuna, vastupanu või hirmuta, püüdmata millestki liiga kramplikult kinni hoida või seda painutada.” (309)

Tänu Berylile ja tema suurele armastusele hobuste vastu — juba tema isa oli kuulus hobusetreener — saab loost hästi palju teada ka hobuste ja võiduajamiste kohta. Raamat annab ka väga hea sissevaate Aafrika uusasunike ellu, milles Beryl küll osaleb, kuid siiski teatud reservatsiooniga. MarkhamBerylLennukiga1Talle ei sobi ega meeldi lihtsalt logelemine, aja surnuks löömine, narkootikumide tarvitamine ja naiste vahetamised. „Ma ei mõistnud, miks Frank [tolleaegne abikaasa] tahab selle kambaga aega veeta. Nad olid igavlevad ulakad lapsed, kelle mängukannideks oli viski, morfiin ja seks. Ka inimesed olid mängukannid.” (213) Beryl ei kannata naiste surumist traditsioonilistesse soorollidesse ega kohalikku klatšikultuuri, kuid ta säilitab oma meheliku ameti — hobusetreeneri — juures siiski naiselikkuse ja temasse armuvad paljud, isegi Inglismaa prints. Ta jätkab oma unistuste poole liikumist ka siis, kui kogeb karme tagasilööke või peab elama tõeliselt askeetlikku elu. Kõige tähtsamad inimesed tema elus on tema isa, tema lapsepõlvesõber kipsigise hõimu liige Kibii ja kirg, mida ei saa taltsutada — Denys. Autor ei käsitle siiski kogu Beryli elu, mis oli nii pikk ja kirev, et nõuaks arvatavasti triloogiat. Beryli lugu on köitev igal juhul, iseasi, kui palju siin on tõde ja kui palju ilukirjanduslikku väljamõeldist, tegu on ikkagi fiktiivse memuaariga. Beryli endakirjutatud päris-memuaari „Koos ööga läände” (1942, e.k. 2008) saab ka täitsa eesti keeles lugeda!

aafrikaäärelfilmRaamatu lugemine tekitas minus soovi kohe ja praegu — kuniks muljed värsked! — üle lugeda ka Karen Blixeni alias Isak Dineseni raamat „Aafrika äärel”, et kogeda seda ajastut ja inimesi ka Kareni silme läbi. Põnev oleks näha ka Blixeni raamatu põhjal valminud filmi „Out of Africa” (1985), kus Beryl figureerib nime all Felicity ja Denysi mängib Robert Redford.

Annika Aas

Jeannette Walls „Klaasloss”

Raamat haaras mind nii, et lugesin selle läbi praktiliselt käest panemata. Väga kaasakiskuvalt kirjutatud, alguses valdasid mind ainult emotsioonid, mõtlemine tuli natuke hiljem järele. Kaks asja, mis raamatu sisust välja joonistuvad: „mis ei tapa, teeb tugevaks” ja „käbid võivad kändudest ikka väga kaugele kukkuda”.wallsklaasloss

Raamat on kirjutatud minajutustustusena ja algab sissejuhatava stseeniga „Naine tänaval”, kus jutustaja istub taksos ning näeb oma ema prügikastis sorimas. Edasi tulevad peatükid erinevatest elukohtadest – „Kõrb” , „Welch”, „New York” ja väljajuhatav „Tänupüha”. Lugu on peene sõnaga nimetatult düsfunktsionaalsest neljalapselisest perekonnast, kus minategelane Jeannette on vanuselt teine, tal on 3 või 4 aastat vanem õde Lori ja aasta noorem vend Brian. Lorist aasta noorem olnud tüdruk suri hällisurma, mis vapustas isa rängalt ja oli kindlasti üks põhjus tema kasvavale alkoholismile. Katoliikliku ema suhtumine asjasse oli, et „Jumal teab, mida ta teeb”. Paar kuud enne Jeannette’i kuueaastaseks saamiseks sünnib Maureen.

Perekond on pidevas rahapuuduses ja kolib kogu aeg, sest isa on kergesti ägestuva loomuga ja kaotab töökohti niisama kergesti kui leiab – ta on osav väga mitmetel aladel ja tavaliselt saab kas elektriku või lausa inseneri koha, sest suudab ka hariduse kohta suurepäraselt valetada. (Ma ei saanud tükk aega aru, mis ajal tegevus toimub, aga kui lugesin hiljem taustaks, sain teada, et autori sünniaasta on 1960.) Emal on olemas õpetajadiplom ja ta saaks tööd iga hetk, sest õpetajatest on suur puudus, kuid iga kord, kui ta tööle läheb, tunneb ta end kunstnikuna läbikukkununa ja talle meenub, et tema ema ei uskunud temasse kunagi, sest sundis tagavaraks õpetajakutset omandama. Vanemad loevad palju ja kõik lapsed loevad viiendaks eluaastaks ilma piltideta raamatuid, samuti õpetatakse neile matemaatikat, nad oskavad maapinna värvuse ja kivide järgi kõrbes öelda, milliseid maavarasid seal leidub, nad oskavad leida söödavaid taimi ja vett kõrbest, teavad tähtkujusid – eriti viletsate jõulude ajal saab iga laps kingiks omavalitud taevatähe.

wallsglasscastleEnamuse lugemise ajast ma mõtlesin, et need vanemad on lihtsalt hullud. Ei ole ju võimalik, et üldse mitte rumalad inimesed võivad olla nii absoluutselt vastutustundetud: maalimisse süvenenud ema laseb kolmeaastasel endale viinereid keeta, mille käigus too põlema läheb; lapsed kukuvad vahel peaaegu, vahel päriselt autost välja; nelja-aastane õpetatakse isa püstoliga märki laskma; loomaaias pistetakse käsi puurivarbade vahelt läbi, et gepardit silitada. Muidugi on ka positiivselt hulle näiteid – isa, kes läheb lapsega koos voodialuste deemonite vastu sõtta, selle asemel, et nende olemasolu eitada (ehkki laps möönis, et see VÕIB olla tema liigagara ettekujutuse vili, mis ei päästnud teda kartmisest), sest on vaja õppida, kui tähtis on hirmudele vastu astuda. Lapsed võivad teha peaaegu kõike, mida tahavad, ainus reegel oli linnas elades tulla koju, kui tänavavalgustus süttib. Vahel väga harva saavad nad rihma, kui on otsesest käsust üle astunud, ent kui nad teaduseksperimendi käigus kuuri maha põletavad, silmitseb isa mõtlikult tuld ja räägib neile turbulentsi ja korra vahelisest piirist, kus ei kehti ükski teadaolev reegel.

Peale selle ime, et lapsed ise oma lapsepõlve üle elasid, on paras ime, et nad kurjusega võitlemise käigus ühtegi koolikiusajat kogemata ära ei tapnud.
Ükskõik kui kehv olukord parajasti on, perekond ei lähe küsima ega võta ka pakkumisel vastu mingit sotsiaalabi.

Kui lapsed veidi vanemaks saavad, hakkab kaduma nende absoluutne ja kõigutamatu usk sellesse, et vanematel on alati õigus ja et tühi kõht on normaalne. Omal viisil üritavad nad olukorda parandada juba lastena, korjavad pudeleid ja hoiavad vähese raha eest teisi lapsi. Nad lahkuvad kodust New Yorki esimesel võimalusel. Aastate pärast, kui ka vanemad on juba mõnda aega New Yorgis elanud, kord kodututena, kord skvottides, pakub Jeannette neile raha, millest nad keelduvad, sest nendega on kõik hästi. Ema ütleb, et on mures hoopis tema väärtushinnangute pärast ja „järgmisena kuulen, et oled hakanud vabariiklaseks!”, sest ajakirjanikust tütar on hakanud kirjutama iganädalast kolumni staaride telgitagusest elust. Üllataval kombel kiidab isa kõik heaks, aga Jeannette on muidugi alati olnud isa lemmik. Isa ei suuda kuidagi mõista, mis läks kasvatamises valesti, et pojast sai „gestaapo liige” ehk politseinik.

CT CTH JeannetteWallsPhotoCredit-JohnTaylor.jpgMa pean ütlema, et minu suhtumine loetusse muutus, kui sain teada, et autor kõmuajakirjanikuna leiba teenib, õigemini tegi seda peaaegu kümme aastat kuni aastani 2007, see tähendab, et ka „Klaaslossi” kirjutamise ajal, mis ilmus esmakordselt 2005. aastal. Sellise ajakirjanduse maine minu silmis on nii kehv, et hakkasin autorit kohe kahtlustama kõmulisuse lisamises, väga tõenäoliselt ekslikult, sest autor on saanud väga palju lugejakirju, milles öeldakse, et ta oleks kirjeldanud justkui nende endi elu. Ma kardan aga, et väga paljudel juhtudel mõeldakse ainult seda vaesuse ja joomise poolt. Põhimõtteliselt ei peagi ju kõik olema sada protsenti täpne, kui tegemist on ilukirjandusega, samas kui kõik tegelased esinevad oma õigete nimedega, eeldad, et tegemist on tõsise autobiograafiaga. Kui aga kirjeldatakse autori mälestusi kolmandast eluaastast, ei saa ju uskuda, et ta kõike kirjeldatut ise mäletab.

Ma kahtlustan, et tavaliste rasket ja vähetasustatud tööd rügavate vanemate lapsena ei oleks autor (ja teised lapsed) iialgi sellest kaevanduslinnast pääsenud, sest nad oleksid pidanud seda elu normaalseks ja sellega kohanenud.

Raamat võitis mitmeid auhindu, on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde ning ja sellest on valmimas film Jennifer Lawrence’iga Jeannette’i osas.

Kaja Kleimann

Michael Frayn “Spioonid”

fraynspioonidTeine Maailmasõda. Inglismaa. Inimesed kardavad sakslaste lennukirünnakuid.

Õhtuti pimendatakse käsu korras aknad. Liikumine öösiti pole soovitav. Naabrite tegemistel hoitakse silma peal. Ja keset sellist surutist mängivad lapsed spioonimängu, mis viib traagilise lõpuni.

Kaks sõpra — Stephen ja Keith on ametis jägimisega kuni ühel päeval teeb Keith teatavaks pomm-uudise, tema ema on saksa spioon, keda tuleb hakata jälitama. Stephen on harjunud sõbra käske täitma ilma mõtlemata ja luuramine lähebki lahti. Tegelikult ongi Keithi emal oma pere eest varjamist vajav saladus ning laste sekkumine toob palju kahju kõigile asjaosalistele.

Loos on põnevust, kuid rohkem psühholoogilisi vastasseise, lugeja peab otsustama kelle poolele asuda! Lugege ja mõistke kohut!

Ädu Neemre

Loe ka Kaja Kleimanni arvamust.

Tove Jansson “Suveraamat” ja “Sõnumid”

janssonsuveraamatTove Jansson “Suveraamat” (1972, e.k. 1995 Tõnis Arnover) ja “Sõnumid. Valik novelle” (e.k. 2014, Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe)

Ma pean häbiga tunnistama, et pole mitte kunagi Tove Janssoni muumilugusid lugenud — ei lapsena ega täiskasvanuna. Hea meelega loeksin neid ette oma lastele, aga kuna 1. osa on trükist otsas, siis istub mul 2. osa juba tükk aega riiulis ja ootab… (1. osa uustrükki, näiteks!). Aga Tove täiskasvanutele mõeldud “Suveraamat” ja novellid osutusid küll äärmiselt lummavaks lugemiseks. Esimene, muide, sisaldab autori enda joonistusi ning teise kaanepildina on kasutatud autori autoportree tušijoonistuse reprot.

“Suveraamat” on täpselt selline — pisitillukeses köites — lugemine, mille võtaks suvel igal hommikul randa kaasa, toetaks selja vastu kuuma kivi, pistaks jalad merevette ja naudiks… Naudiks kohati humoorikaid, kohati kummastavaid lugusid 6-aastasest Sophiast (prototüübiks Tove samanimeline vennatütar) ühel pisikesel Läänemere saarel ja tema elutargast seikluslikust vanaemast, kes kasvatab last — või õigemini, laseb lapsel kasvada (ja ennastki kasvatada) — pipilikus vaimus. “Pagana noored, mõtles vanaema, hirmsad lapsed, aga nii see läheb, kui neil kõik ära keelata, mis on vahva.” (lk 68)

Nad on kaks kanget — sõnakad ja ettevõtlikud ja käredad, kui tarvis. Kes siis ei tahaks endale sellist vanaema, kes “roomas puu alt välja ja ütles: See on minu lapselaps Sophia. Ta oli väga väärikas ja noppis juustest nii diskreetselt okkaid, kui oskas.” (lk 120). Nende lihtsates seiklustes ja jutuajamistes on rohkem elufilosoofiat kui oodata oskaks. Mulle tundub, et see raamat ongi rohkem vanaemast kui lapsest ning muidugi kumab siit pidevalt läbi üks Tove Janssoni põhiteemasid: hirmud ja nendest ülesaamine.

janssonsonumidSaareelu, meri, põhjamaine müstiline suvi, hirm ja iseseisvumispüüd alustavad ka novellikogumikku “Sõnumid”, kuhu on kogutud ja tõlgitud novelle Tove Janssoni erinevatest novellikogudest ning mis ilmus Tove 100. sünniaastapäeva auks (9. augustil käesoleval aastal). Iga novell siin on omaette pärl. Ja sugugi mitte kõik ei tegele looduse teemaga, vaid katavad üsna laia teemade spektri. On suvitajate ja kohaliku rahva humoorikat vastandamist, platoonilise armastuse ihalust, fanaatilisusele lähenevat perfektsionismi, turistide tögamist, tütre ja ema ning poja ja ema suhteid, kunsti ja sümbolismi.

Parajalt naljakas on “Jutustus Hilo linnast, Hawaii”, mis viskab kivi seljakotirändurite kapsaaeda; minu lemmikuks sai pigem kurb kui naljakas, sümbolistlik “Nukumaja”. Kogumikku lõpetama on väga vaimukalt valitud novell “Sõnumid”, mis näitab, kui suur on issanda loomaaed ning kuidas kirjaniku kuulsust ja muumide tuntust igatpidi ära püütakse kasutada. Küll tahetakse autori heakskiitu muumimotiiviga tualettpaberile või hügieenisidemele, küll soovitakse abi kirjanikuks saamisel. No ja nuta või naera sellise sõnumi peale: “Minu hamstrid said nime teie [Tove] ja teie venna järgi, minu neljakümnendal juubelil oli ristimispidu, aga Astrid Lindgren ei tulnud. Teil mõlemal oli rosett kõhu ümber. Tänavu on olnud ebatavaliselt külm talv ja kodutud külmuvad surnuks, ühel hommikul olite mõlemad rõdul surnud /…/” (lk 154-5).

Jõuludeks peaks olema eesti keeles oodata Tove Janssoni elulooraamatut “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”. Kuna tema teemad nii laste- kui täiskasvanute raamatutes ja novellides on tihedalt tema enda elu(loo)ga seotud, siis on see kindlasti väga huvitavaks täienduseks tema teostele.

Raamatute vahele võib kiigata Kätlin Kaldmma kirjutatud juubeliartiklit “Postimehes”.

Annika Aas