Posts Tagged ‘Kuu’

Fatoumata Kebe „Kuu lühiajalugu”

Suvi on nüüdseks juba mõnda aega kestnud ning pööripäevapidustused tänaseks juba ununemas. Õhtud on endiselt veel trotslikult pikalt valged, kuid iga päevaga astub ööpimedus julgemalt sisse, koputab aknale ning kutsub õue jalutama. Juulilõpu- ja augustiöödes on olemas veel palju südasuvisest soojusest. Päike näib igal õhtul sõbralikult kummardavat ning vaikselt lausuvat: “Ma kütsin tähetorni soojaks, et sul oleks mõnusam unistada.” Meid, kes me augustiöödel õues jalutades nina taeva poole ajame ning taustal olevaid tähtkujusid kokku loeme, on üsna palju, kuid ilmselt on sama palju või enamgi veel neid inimesi, kes pole selle peale tulnud. Julgustan! Mine õhtupimeduses õue, tõsta nina taeva poole ja unista! Ja ei maksa karta komistamist, kui pilk taevasse on tõstetud. Augustiööd lähevad juba igal juhul nii pimedaks, et seda kivikest ei näeks sa niikuinii. Välja arvatud juhul, kui Kuu taevas helendab.

Ja Kuust räägibki raamat, mida ma täna tutvustada soovin või soovitamise eesmärgil tutvustan. Raamatu täpse liigitamisega jään ma hätta, kuid selline segadus on raamatukoguhoidja igapäevatöö lahutamatu osa. Ikka tuleb ette hetki, kus tuleb endalt küsida, kas teadusajalugu on rohkem teadus või ajalugu. Kas kuulegendid on mütoloogia või astronoomia? Kas autori isiksus peaks mõjutama liigitust? Kas astronoomi jutustatud legendid, mis on segatud arvude ja faktidega, muudab jutustuse rohkem reaalteaduslikuks kui see, et selle oleks jutustanud etnograaf? “Kuu lühiajaloo” juures saab kõiki neid küsimusi endale esitada, kuid raamatu enda leiab Tartu Linnaraamatukogus erialakirjanduse riiulilt, sealt, kus algab astronoomia.

Hoolimata reaalteaduslikust paigutusest riiulis ei peaks raamatut kartma ka need, kes koolis matemaatika või füüsikaga sina peal ei olnud. “Kuu lühiajalugu” räägib lihtsas ning üsna arvudevabas keeles Kuu kolmest erinevast ajaloost. Üks neist on reaalteaduslik aja lugu — millal ja kuidas taevakeha tekkis ja arenes. Teine on aga kultuuriline aja lugu. Räägitakse erinevatest Kuuga seotud loomismüütidest, kuid ka Kuu mõjutustest meie igapäevasesse keelekultuuri. Tõsi, see viimane lahatakse läbi peamiselt suurkeelte põhjal ning eestlase jaoks, kes raamatut eesti keeles loeb, tekitab paar lauset ka veidra kulmukergituse. Kolmandat liini võiks ehk pidada tehnoloogilise aja looks. See mõnevõrra kaasaegsem osa toob loomulikult sisse ka esimesed kosmosereisid, satelliitide saatmise ning inimese jala Kuu pinnale astumise. Kõik need teemad on kenasti läbipõimitud ning vastastikku peegelduma pandud. Millise loodusrahva loomismüüt oli kõige lähemal sellele, mida me tänaste teadusandmete põhjal arvame Kuu sünniloo olevat? Millised müüdid võiksid kannustada neid, kes järgmise mehitatud kosmosereisi tarvis raketti joonestavad ja varustust disainivad? Aga neid, kes sinna siis minemas on? Eks seda saab iga lugeja juba ise raamatut lehitsedes avastada või välja mõelda püüda.

Raamatu autor, Fatoumata Kebe, on noor prantsuse astronoom, kes on Kuud uurinud äärmiselt erinevatel tasanditel ning raamatus pihib ta ka, et kui peaks avanema võimalus, tahaks ta sellele lisada veel ühe tasandi — astuda ise Kuu pinnale. Ma ei saa öelda, et mul lugedes oleks tekkinud soov ise Kuule lennata, kuigi küllap on juhtunud meist kõigiga, et heasoovlikud inimesed meid sinna vahel saatma kipuvad. Küll aga inspireeris raamat unistamist ning ma tõepoolest juba ootan, et ööd taas natuke veel pimedamaks muutuksid. Ma tean, see juhtub juba umbes homme, või äärmisel juhul järgmisel nädalal. Ja kui te mõnel augustihommikul kohtate väsinud silmadega raamatukoguhoidjat, võite vabalt omaette mõtiskleda: huvitav, kas ta käis öösel kuud ja tähti imetlemas või kulutas suure osa sellest ööst nende kohta mõnest raamatust lugedes.

Mairi Tempel

Arthur C. Clarke “Kuutolmu varing”

Aevastamaajavalt hea lugu!

Arthur C. Clarke ei ole võõras nimi ühelegi teadusulmesõbrale ning ilmselt on vähemalt nimena läbi käinud iga kirjandushuvilise inimese silme eest, on korra siinseski blogis mainitud. Hariduselt matemaatik ja füüsik, teise maailmasõja ajal õhujõudude radistina ning hiljem teadusajakirja “Physics Abstracts” abitoimetajana teeninud mehe silmaring oli aukartustäratavalt lai ning tänu sellele on tema kirjutatud loodki mitmetahuliselt nauditavad. Eelkõige lummab mind tema raamatute puhul teaduslik mõttelaad, kuid ega loojutustamise oskuski palju alla jää.

Teadusulmel žanrina on kaks äärmiselt võimsat relva, mis eristab seda teistest kirjandusžanridest. Esimene neist, ning minu meelest kõige lummavam, on võimalus selgitada teaduslikke ideid läbi ilukirjanduse, tehes seda nii teaduse populariseerimise mõttes kui ka teadusest inspireeritud, kuid selgelt argumenteerimatute ideede publikuni viijana. Teisalt võimaldab ulmekirjandus tekitada ekstreemseid olusid, mida igapäevamaailmas (loodetavasti mitte kunagi) ette ei tule, ning vaadelda inimloomust ning meie käitumist just neis piiripealsetes tingimustes. Clarke kasutab sujuva mõnususega mõlemaid relvi. Clarke’i füüsikaline mõttemaailm on äärmiselt lummav — üldfüüsikalised detailitabamised (massi ja kaalu erinevus, füüsikaliselt võimalikud tegevused Kuu pinnal,..), kirjutamise hetkel, ja tänagi, veel tulevikuvisioonide hulka kuuluvad ideed tehnoloogia teoreetilistest arengusuundadest ja paljust muust.

Aga see eelnev on jutt, mis paelub peotäit teadusulme fänne ning nemad teavad niigi, et Clarke’i tekstid taolisi nautimisväärseid detaile sisaldavad. Ilmselt teavad ka põhikooli ja gümnaasiumi füüsikaõpetajad, et Clarke ja Asimov on autorid, keda noortele lugemiseks soovitada, kui on vaja veidi loomingulisemat ning tegutsemispõhisemat selgitus füüsikaseadustele. Olgu selleks või massi ja kaalu erisus. “Kuutolmu varinguski” võeti see detail juppideks lahti.

Sisu poolest on “Kuutolmu varing” üsna sirgjooneline, kuid kogu selle raamatu lugemise ajal krigises mu hamba all mõtteline tolm. Tolm, mis on kuu pinnal miljardeid aastaid kuivanud ja väiksemaks murenenud, moodustades pea vedela massi. Kirjeldused Kuu ööpoolest, mida valgustas vaid Maalt peegelduv kuma, kandsid endas nii nostalgiat kui igatsust. Ulmeraamat on ju ennekõike siiski raamat ning hea ulmekas peab olema ka hea lugu, hea tekst — mõtlemapanev, enese sisemist õppimist võimaldav ning mingis mõttes lugejat tänasest homsesse kandev.

“Kuutolmu varing” viib lugeja Kuule ajastul, mil lisaks meie koduplaneedile on inimkond hõivanud ka Kuu, Veenuse ja Marsi. Kuu on just selline nagu astronoomid meile igapäevaselt kirjeldavad, ei midagi fantastilist — ⅙-gravitatsiooniga elutu ja atmosfäärita kivi, mille peale on tehnoloogia abil loodud baasid, teiste hulgas ka turismibaas. Vähestele on see taskukohane, kuid need, kes saavad taolist puhkust endale lubada, tulevad ka Kuu vaatamisväärsustega tutvuma. Peategelane, Pat Harris, on kuubussi Selene I juht. “Buss” on siinkohal küll tinglik nimetus, sest sõiduvahend liugleb puupinna kohal ning sellega viiakse läbi ekskursioone tolmumere kohal.Probleemid algavad hetkel, kui tavaline turvaline turiste vedav ekskursioon satub varingusse, mattub kuutolmu alla ning kaotab side baasiga.

Bussitäis heauskseid turiste, kes ootamatult ei näe midagi ning aimavad, et olukord on halvemast halvem. Paanika tekitamine ei ole valikus, sest iga vigastus, mis kuubussile tekitataks võib muutuda eluohtlikuks kõikidele. Paanikat vältida näib aga võimatu ülesanne. Samas, just sellest saabki loo peamine ülesanne! Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid mina isiklikult ei ole kunagi hommikul tööle minnes mõtisklenud, et mida peaks tegema, et võõrastest turistidest kasvaks koostöövõimeline meeskond atmofääritu Kuu pinnal. Clarke suudab siingi hoida populaarteadlase täpsust ning selgust, kirjeldades kõiki neid pealtnäha pisikesi, kuid sisimas üliinimlikke pingutusi, et see toimida saaks. Päästeoperatsioonist puudub igasugune info ning teadjamatel lasub rohmakas aimdus, et nende leidmine võib hoolimata dubleeritud turvasüsteemidest osutuda võimatuks ülesandeks. Tolmumere pinda saab vaadelda vaid satelliitidelt ning kui varing oli piisavalt suur, pole vaadelda suurt midagi. Samal ajal vähenevad bussi hapniku- ja toiduvarud, tolm isoleerib soojuse eraldumise ning kõige sinisilmsemadki turistid hakkavad aimama olukorra fataalsust.

Teine liin käsitleb päästeoperatsioone, seega lugeja ei ole kaugeltki nii suures pimeduses kui reisijad. Siingi sunnitakse lugeja mõtisklema mitmete eetiliste ja sotsiaalsete küsimuste üle. On selleks siis turismiäri hea maine või ajakirjanduse õigused ja kohustused, jäägu iga lugeja enda mõtiskleda. Olgu vaid mainitud, et igast vaatepunktist läheneb Clarke teadusulmelise optimismi ning lahenduse otsimisele orienteeritusega, jättes lugeja samal ajal siiski mõtisklema.

Mairi Tempel