1. Lauri Räpp “Minu Tartu : väljast väike, seest suur“
.
Minu lapsepõlv möödus Kastani tänaval, Vanemuise teatri väikse maja läheduses, Vanemuise pargis (minu ajal Tiigi park) ja rongijaamas. Siis sai Tartust rongiga Riiga ja Minskisse, Moskvasse, lennukiga aga Narva.
„Tartu on raamatulinn.”
Nüüd ma lõpuks tean, miks ma valisin elukutseks raamatukoguhoidja. Väga südamelähedane raamat. Ja väga ilus kujundus.
.
2. Justin Petrone “Minu Eesti. 1. osa, Kas lubate elada?“
.
Siis, kui see raamat ilmus, oli see huumoriga värske pilk eesti elule. Näiteks saunatraditsioon jpm.
.
3. Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints“
.
Raamat, kus iga kord avastad midagi uut. Kui hoolitsed enda eest, pead hoolitsema ka oma planeedi eest — nii õpetas Väike Prints. Need sõnad muutuvad aina aktuaalsemaks.
.
4. Sergei Jessenin “Luuletused“
.
Minu isa lemmikluuletaja. Kolmeaastasena juba lugesin Näärivanale luuletust „Kask”.
.
5. Mihhail Lermontov “Luuletusi ja poeeme“
.
Kuidas sai nii noor inimene kirjutada niisuguseid luuletusi.
Klassika on surematu.
„Me sugupõlve pilt mu hinge rusub.
Ta tulevik on sünk või sisuta.
Ta liiga palju teab, ta liiga vähe usub
ja elab loiult, õige isuta…”
(Mõtisklus)
.
6. Jules Verne “Kapten Granti lapsed“
.
Minu lapsepõlves reisida ei saanud, ainuke võimalus teiste maadega tutvuda olid raamatud, hiljem telesaated. Koos kapten Granti lastega sai tehtud põnev reis ümber maailma, tutvuda erinevate taimedega, loomadega, lindudega.
.
7. Hendrik Groen “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana“
.
Raamat, mis sisendab optimismi. Ära anna kunagi alla, võitle, isegi kui see tundub lootusetu. Ja muidugi huvitav, kuidas elavad eakad Hollandis ja mis probleemid nendel on. Tuleb välja, et probleemid on samad. Sõprus, armastus, eluisu ja muidugi surm on ka eakatel, see on raamatus värvikalt välja toodud. Raamatul on ka järg.
.
8. Jelena Katišonok “Kui inimene läheb ära“
.
Autor sündis ja kasvas Riias. 1990. aastal emigreerus USA-sse, kus elab ka praegu.
Raamatu peategelane: üks maja oma ajalooga (ehitati 1927 aastal), maja peremees ja elanikud, nende saatused XX sajandi jooksul. Kus see maja asub, autor otse ei nimeta, võib aimata, et jutt käib Lätist. Maja peremehe ja elanike saatused on kõik nii erinevad, samas väga tüüpilised Baltimaadele.
.
9. Nassim Nicholas Taleb “The black swan : the impact of the highly improbable“
.
See raamat ei ole tõlgitud eesti keelde.
Jaan Kaplinski ühel oma esinemisel raamatukogus rääkis musta luige fenomenist, millest ta just luges N. Talebi raamatus. See oli vist 2007. või 2008. aastal. Musta luige teooria ütleb, et me ei saa teha mineviku sündmuste põhjal järeldusi tulevikus juhtuda võivate sündmuste kohta. 2008. aastal algas ootamatult majanduslik kriis. Jaan Kaplinski rääkis sellest nii huvitavalt, et pärast ma tellisin selle raamatu Tallinnast RVL kaudu. Nüüd on raamat mul kodus, nagu ka teised Nassim Nicholas Talibi raamatud.
Ja meil on jälle kriiside aeg, mida keegi ei osanud ette näha. Raamat on endiselt aktuaalne.
.
10. Juri Lotman “Vestlusi vene kultuurist : Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. 1. osa” ja “Vestlusi vene kultuurist : Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. 2. osa“
.
Vene aadlike argielu, miks Tatjana („Jevgeni Onegin”) kirjutas oma tuntud kirja prantsuse keeles ja autor (A. Puškin) pidi seda tõlkima vene keelde, omad ja võõrad, inimeste suhtlemisprobleemid 18.-19. sajandil.
Kõike seda ja palju muud huvitavat saab avastada nendest raamatutest. Paradoks on see, et igal lugemiskorral leian nendest raamatutest vastused küsimustele, mis on just praegu aktuaalsed.
.
.Tamara Kozõreva
Lugemissoovituse blog 