Köitev väliskujundus ja sügavalt kaasahaarav sisukujundus, nõnda sõnastaksin saadud lugemiselamuse auhinnatud Norra kirjaniku Per Pettersoni romaanist „Kui me hobusevargil käisime“, mis on ilmunud käesoleval aastal „Pegasuse väikeses sarjas“. See on sari, mis kannab endas võimalust praegusest ajarutust kõrvale astuda, pakkudes mõtteergast järelehüüdega lugemisvara.
Teose sisu väljendus visuaalsel kujul toestub läbipõimuvalt kahele tugevale pidepunktile, esiteks, kaanefotole – jõe kaldal, ka veepeeglis, lehvivate lakkadega hoogsalt kappavad hobused, ürgselt kõrguvate puude foonikarguses ja teiseks, pealkirjale – vahetus lihtsuses väljenduvale valualastusele.
Sisseelamine teose sündmustikku kulgeb mööda rahulikku ja südamlikku rada ühes looduserüpe Norra külakeses. Vaikselt igapäevaelu toimetav elusügises 67-aasane mees, Trond T., kaaslaseks ustav sõber, koer Lyra. Vaateulatuse naabermajas elav eakaaslane Lars, kel samuti koer. Lars on elanud siin enama osa oma elust, Trond on tulnud siia mõned aastad tagasi, elupõlisest igatsusest loodusrahu järele. Mõlemad on erakliku eluviisiga, omaette hoidvad. Nende tutvus hakkab hargnema Trondi poolses abikäe ulatamises, kui Lars otsib ööpimeduses omapäi jooksma läinud koera, Pokerit. Üks Larsi usaldav valumeenutus oma noorusest, mil ta pidi metskitsi ründava koera maha laskma, laseb aimata, et sel mehel on hinges palju varjatud valu. Ja Trondi enda hoolikalt lapitud läbielatu ühest kaugest suvest elustub vaevavalt ta hinges ja silmamälus. Empaatiat äratav loo lahti rulluv alustus paneb edasisele meelte rikkusega kaasa elama.
Oma meenutustes on Trond ajas tagasi, oma elukevades, mil ta oli 15-aastane noormees. Ta veedab suve maal koos oma isaga. Aset leiab pealkirjas kajastuv hobusevarguse lugu.
Trondi sõber Jon on oma ettevõtmistes uljas, soovides elule värve juurde lisada. Trondi arvates lusti pakkuv mänguline ettepanek varastada jõuka maaomaniku paar hobust on juba algusest peale läbi kukkunud idee teostus. Selles kajastub nii Trondi hingesopis kriipiv teadmine teo väärusest kui ka ta füüsiline haiget saamine hobuse kinni püüdmisest, tema taltsutamatuslikusest. Jon ei näi mõistvat Trondi läbielamisi, järgnevalt ronitakse tema juhtimisel puu otsa, kus Jon ehmatab oma tundetusega, hävitades põialpoisi, väikese hapra linnu pesa koos seal elujärge ootavate, mitte veel koorunud linnumunadega.
Joniga toimuv on valust kannustatud. Hinges segipaiskav šokk ja ehmatus. Olles pandud silma peal hoidma oma noorematele kaksikvendadele Larsile ja Oddile, jääb tal valvsusest puudu. Jon on nende silmis suur tubli vend, osav kangelane. Kel on isegi püss. Kuigi Jon on olnud alati hoolas padrunite välja võtmisega surmavast laskeriistast, ununeb see sel korral tegemata. Ja tagajärjed on süvitsi traagilised. Lars kasutab mänguhoos relva, vajutades päästikule ja eluvõttev kuul tabab ta venda Oddi.
Surma jäine pigistus murrab kui liikuvast jäämäest lahti jääkamakaid, mis jäävad kogu eluks lähedaste eluteele triivima kuni kellegi mõistvus ning hoolivus oma soojusega nad sulatab.
Nii nagu teose lugemine on lause lauselt olnud kaasa kiskuv kui jõuliselt voolav jõevesi nii ka mu lugemiselamuse väljendus on saanud üksikasjaliku alustuse sündmuste kajastamises. Sooviksin nii ka jätkata, aga sel juhul ilmuvad mu kirjatööle lõputiitrid alles suurehulgalise tekstimahu järel. Seega järgnevas keskendun mõnele teose elamuslikule küljele.
Mind võlub romaani ülesehitus! Loo raamistik on lihtne, ilma ilunikerdusteta, sügavus tuleb esile vaikselt tõusvas joones justkui läbi tüüne uduloori. Autor valdab niihästi nooruk Trondi tundeid, ta mõttemaailma mõtisklusi, suhtumist, hoiakuid, tähelepanekuid, ootusi, lüüasaamisi kui ka eaka Trondi, pika elutee poolt jäetud elupitseri jäljemustrit ta hinges. See mõjub vahetult.
Vahetuna mõjub ka Trondi oskus mäletada oma mõtteid ja tundeid, kogu oma sisemust pikkade aastakümnete möödudes. Mitte olnule tagasi vaadates läbi täiskasvanuliku pilgu, kogutud elutarkuse hinnanguga, vaid noorusehedalt.
Jah, Trondil on elav mälestustepagas, pruugib tal soovida oma minevikust midagi meenutada, on see kui filmirullide seast selle õige lõigu leidmine ja panoraamselt, lähivõttes koos täishelidega taas üle vaatamine – kogemine.
Minu jaoks jätkub romaani võluvus rohketes loodusekirjeldustes! Trond on loodusetundliku natuuriga. Ta silm on ergas nägema ja kõrv on erk kuulma ja hing on avatud tunnetama looduse detailirohket kaunidust! See põiming kuvab täies ulatuses kirjeldatu ka minu vaimusilma ette! Selles mõttes on raamat minu jaoks justkui ka illustreeritud, rikkalikult, värvideküllaga! Ja mitte ainult nägemismeel pole kaasatud, vaid kirjeldused, näiteks päikesepaisteviirgudest läbi puuvõrastiku panevad nahal tundma ka selle soojust, astumine samblakoheval vaibal nuhutavalt tundma sealt võrsuvat niisket metsahõngu ja mesilaste toimekus kuulatama nende mõnusakõlalist sumisemist. Nii võib külmal sügisõhtul olla suves, naeratus hinges ja näol!
Hingepuudutav rõõm on täheldada, et Trondi ilus sõprus loodusega pole aastatega hajunud, vaid see on ikka ta kaaslus ta tähelepanelikus vaates, emotsioonides ja mõtisklustes! Paar näidet, ta sagedane järvekaldal istumine, kus pesitsevad luiged, suured kaunid valged linnud. Ta on oma mõtetes sellele kaunile kooslusele andnud graatsilise nime – Luigejärv. Ja erinevais paigus, kus ta on elanud, on ta koduakna taha linnumajakese riputanud ja hommikukohvi juues sealt avanevat vaadet imetlenud.
Elades linnakärast eemal, eelistuseks hoida inimsuhetes vahemaad, oskab Trond siiski näha teise inimese hingepõue, mõista, mis tunded võivad teist vallata, mis on ta valupunktid, millised on ta igatsused. Ta naabrimees Lars pole lihtsalt üks paljudest samanimelistest, vaid see on see sama Lars sellest traagilisest suvest ta nooruspõlves, Joni noorem vend, kes õnnetul kombel kustutas oma kaksivenna eluküünla. Nüüd viiskümmend aastat hiljem on nende eluteed kokkusattunult ühes paigas ristunud. Lapse ja noorukieast välja kasvanud eakad mehed tunnevad teineteist ära. Kuigi Trond on häiritud mineviku taasastumisest ta ellu, on see poolesajandi tagune ühendusniidike Larsi jaoks leevendavaks toeks. Teadmine, et nüüd on ta eluraadiuses inimene, kes hoomab ta hinge kiilunud valu. Tegelikult on see ka Trondile võimalus sellest samast suvest isiklikke armekandvaid haave siluda – suhted oma isaga.
Isa ja poja suhe on üks teost läbiv alustala. Meil kõigil on oma vanematega, kel valurikkam, kel idüllilisem läbi elatud kogemuste ja mälestuste pagas. See on aegumatu teema. Teema, mis paneb meid teistele empaatias kaasa elama, ühes paadis olemise tunnet tundma.
Trondi isa viibib tihti kodust eemal. Ent selle suve veedavad nad koos. See on ilus koosolemise aeg. Nende läbisaamisest nähtub sügavat hoolimist teineteisest, Trond oma siiras kiindumuses ja austuses, isa oma isalikus armastuses ühes eluõpetusi sisaldavate mõtete ja tegudega. Trond talletab isa õpetussõnad endasse, võttes need oma ellu suunanäitajatena kaasa. Emotsionaalse või füüsilise haigetsaamise puhul, otsustada ise millal on valus. Ja õpetav eeskuju töö tegemisel ja töösse suhtumisel. Oskamata mõnda tööd teostada, kujutab ta oma vaimusilmas ette, kuidas isa antud tööd tegi või oleks teinud. Nõnda vaikselt matkides süveneb ka enda oskus.
Koosveedetud suvekuud jäävad viimaseks koosolemiseks ja nägemiseks. Trondi isa lahkub oma pere juurest. Suur igatsus südames isa järele, jääb ta mäletama ka isa soojuse väljendust, kahte kallistust.
Teose meeliköitvust täiendab ka autori poolt jäetud mõtlemisruum lugejale. Ning väike annus muhedust.
Nautisin lugemist, kirjelduste vaimusilmas ette kujutamist, seega on mul antud romaanist justkui ka filmiversioon nähtud! Ja samas heameeles saadud elamuse valamist paberile, vahel siiski kärpisin oma emotsioone, sest muidu oleks kirjatöö saanud tiivad ja lendu tõusnud!
Ülestähendatu on veerandik raamatu süžeest, veerandik mu lugemiselamusest. Nõnda jätan teile teie omad elamused! Olen tänulik lugemisrõõmu jagamise eest!
Auli Käsik
Lugemissoovituse blog 