Posts Tagged ‘kujunemisromaan’

Sally Rooney „Normal People”

Ma sain selle noore iiri kirjaniku (s 1991) raamatu, see on tema teine, kingituseks juba suvel, aga erinevatel põhjustel selle lugemine takerdus. Sain mingi 30-40 lk loetud, siis tuli midagi vahele, eriti kahju pooleli jätta ei olnud, ja nii mitu korda järjest. Raamat on igati kiidetud, soovitatud (isegi Barack Obama nimekirjas) ja auhindadega pärjatud, otsustasin, et pean selle ikka veel korra ette võtma. Hästi tegin, see tõepoolest meeldiski mulle, ma hakkasin noorte peategelaste elusse väga osavõtlikult suhtuma ja neile kaasa elama, mis on kirjanduse puhul ju ometi üks peamisi asju. Sama autori esimene raamat, „Vestlused sõpradega”, mis on eesti keelde tõlgitud, on mul nüüd samuti plaanis uuesti kätte võtta, sest esimene kord juhtus järjekordselt, et raamatukogus tähtaeg kukkus, lehitsesin, väga ei tõmmanud ja andsin uuesti järjekorda panemata tagasi.

Loo peategelased on romaani alguses 2011. aasta jaanuaris väikelinna Carriclea lõpuklassi õpilased ja raamatu tegevus lõpeb 2015. aasta veebruariga, mil nad on juba mitu aastat Dublinis Trinity kolledžis õppinud. Connell ja Marianne on mõlemad isata, poisil pole teda kunagi olnudki, tüdruku isa on surnud, aga mitte kahjuks, kui arvestada, mida tema kohta teada sain. Marianne on rikas, kuid tõrjutud nii koolis kui kodus (tema ema ja vend on lihtsalt uskumatult jubedad) ja kuigi Connell on vaid armastava, aga mitte liiga pealetükkiva ja väga noore üksikema (kes muuhulgas käib Marianne’i kodu koristamas) kasvatada, on ta ise väga popp poiss, nii et oma suhet hoiavad nad salajas. Nad lähevad lahku, lähevad kolledžisse, saavad uuesti kokku, lähevad uuesti lahku jne jne. Nende lahkuminekud on erinevad – mõnikord solvab üks teist hingepõhjani täiesti mõttetult, mõnikord on asi puhtas ja selges möödarääkimises, aga selgitamiseks sõnu ei leita, ja kuidagi väga kähku leitakse ka keegi uus oma ellu, samas suutmata teineteise seltskonnast loobuda.

Kolledžis nende rollid justkui vahetuvad – mõlemad alustavad puhta lehena ilma ainsagi tuttavata, aga kui Marianne’ile tuleb see kasuks, siis Connell ei leia kergelt oma kohta, tunneb kohmetust kõigi nende kiiresti ja palju rääkivate enesekindlate noorte hulgas (kuni ta taipab, et nood pole tegelikult lugenud ühtki raamatutest, millest nad nii enesekindlalt räägivad), ent pikapeale loksub kõik paika. Kuni loksub jälle paigast ära. Ilma depressioonita tänapäeva noored üldse läbi ei saa.

Mingil hetkel kusagil raamatu keskpaiku ma väsisin sellest kokku-lahku asjast nii ära, et otsustasin raamatu lõpu ära vaadata, sellest jäi mulle mulje, et nad pigem ei jää kokku. Kui lugeda läbi kogu raamat, on vastupidine võimalus tõenäolisem. Kusjuures lõppkokkuvõttes see ei olegi kõige olulisem, kõige olulisem on mõju, mida nad teineteisele on avaldanud. Marianne’ita poleks Connell püüelnud Trinitysse, vaid leppinud mingi kohaliku kooli ja vana seltskonnaga, kus kõik on tuttav ja turvaline. Inglise keel õppeainena pole ei tulus ega turvaline valik, kuid tema jaoks siiski õigeim. Connell omakorda paistab olevat ainus, kes suudab Marianne’i veenda, et ta ei ole väärtusetu, sest tütarlapsel on Connelli-vahelistel perioodidel kombeks tõeliselt ennasthävitavaid suhteid luua. Millest ta Connellile kui parimale sõbrale ka avameelselt räägib.

Kirjutatud on see raamat stiilis, millega mul oli veidi raske harjuda. Sageli kirjeldatakse üksikasjaliselt tegevusi: keegi tõuseb püsti, läidab sigareti, teeb midagi. Aga seda tehakse kuidagi kiretult, lühikeste lausetega ja ilma autori suhtumist väljendamata. Lõpuks see raamat siiski haaras mu endasse nõnda, et lugesin peaaegu terve päeva järjest. Ma arvan, et eesti keeles meeldivad lühikesed laused mulle veel vähem, mäletan, et olen varemgi sellise stiiliga hädas olnud.

Varsti on raamatu põhjal tulemas seriaal.

Põhimõtteliselt on see raamat noorte inimeste kasvamise, vastastikuse mõjutamise, armastuse, haiget tegemise ja saamise ning eneseleidmise lugu, mida lugedes ma tihti mõtlesin, et küll see on üks kohutavalt raske aeg ja hea, et ise enam noor ei ole. Aga eks sel kohutavalt raskel ajal olid ka oma head küljed…

Kaja Kleimann

Joe Ciardiello portree autorist on pärit siit.

Elena Ferrante „Minu geniaalne sõbranna”

geniaalne_sobranna_kaaned_525×200_bleed4_111116_tf.inddKuuldused selle raamatu headusest ei ole liialdatud.

Raamat algab proloogiga, mis justkui selgitab, miks raamat on kirjutatud: kirjutaja, minategelane Elena (siiski Greco, mitte Ferrante), saab teada, et rohkem kui 60 aastat tema sõbranna olnud Lila (Lina või Raffaella kõigi teiste jaoks) on jälgi jätmata koos kõigi oma asjadega kadunud. Alles pole ühtki juuksenõela ega kviitungitki.

Nagu alati, pingutab Lila üle, mõtlesin ma. Ta ei tahtnud lihtsalt kaduda, nagu ta praegu on, kuuskümmend kuus aastat vana, vaid kustutada kogu oma mahajäetud elu.
Olin maruvihane.
Eks näis, kes seekord peale jääb, mõtlesin endamisi. Panin arvuti käima ja asusin kirja panema iga pisematki üksikasja meie loost, kõike, mis mul veel meeles oli. (lk. 14)

Ja meeles on tal palju – Napoli-romaanide sarja kuulub neli raamatut, esimese raamatu lõpuks saavad tüdrukud, kes on sündinud u 1944. aastal, 16-aastaseks. (Umbes sellepärast, et raamatus annavad eri kohtades vanuste mainimisel arvutamised veidi erineva tulemuse.)

Raamatu tutvustust lugedes võiks arvata, et tegemist tuleb suure ja ennastsalgava sõpruse looga, tegelikkuses näeb sõprus (vähemalt esimeses raamatus) vahel kangesti vaenu moodi välja ja muutub sageli rivaalitsemiseks. Samas tundsin tema vanade tujude taga valu, mis mind vaevas. Ta kannatas ja tema valu ei meeldinud mulle. Ma pigem tahtsin, et ta oleks minust erinev, kaugel minu ängidest. Ja minu meelehärm, kui sain aru, et ta on tegelikult haavatav, muutus salajasi teid pidi vajaduseks olla temast üle. /—/ Igal võimalusel, ehkki ettevaatlikult, teatasin nagu möödaminnes, et ma lähen põhikooli edasi ja tema ei lähe.

elena-ferranteTegevus toimub 1950. aastate Napoli vaeses linnajaos, mille väljanägemist lugejale praktiliselt üldse ei kirjeldata. Saame aimu ainult majade suurusest, sest keegi elab kolmandal ja keegi viiendal korrusel, ja et majadel on rõdud ja katuseterrassid, kust aastavahetusel lastakse ilutulestikku. Jääb ka mulje, et ülearu puhas seal just ei ole, kuigi mitmed naised küürivad palehigis treppe. Esimestel korrustel on poekesed ja töökojad, Lila isa ja vend on kingsepad. Lugedes tekkis vaatamata suuremate olustikukirjelduste puudumisele sageli tunne, nagu vaataks must-valget Itaalia filmi, eriti lastega seotud kohtades, ilmselt sellepärast, et jutustaja on Elena – laste jaoks ei tähenda majade välimus ju midagi, neile tähtis, nagu näiteks nukud, on seevastu detailselt kirjeldatud.

Ma ei tea, missugune haridus sel ajal Itaalias kohustuslik oli, aga paistis, et algkool jääb paljudele selles linnajaos laeks ja see on normaalne, ja vähemalt Lila ema oli kirjaoskamatu. Ümbruskonnas on palju vägivalda ja kaklevad nii mehed kui naised, naised isegi hullemini. Normaalne on rääkida kohutavalt ropendades ja solvates, 10-aastase Lila jaoks, kes karjub inetuid sõnu kasutades isa peale, kui teda edasi õppima ei lubata, lõpeb asi aknast väljaviskamise ja käeluumurruga. (Lõpuks ta siiski tohtis kooli minna, kuid oli haige, tujutu ja vastaline ning kukutas end eksamitel läbi.)

Itaalia keelt õpitakse koolis, kodus räägivad kõik Napoli dialekti. Vennad kaitsevad õdede au, nõod nõbude oma, naabripoisid naabritüdrukute oma, ja kõike, mida kasvõi õrnalt võib solvavaks pidada, lahendatakse rusikatega.

minugeniaalnesobrannaLila ja Elena on erinevad, Lila on ülikiire taibuga ja haarab kõike lennult, lugema on ta end õpetanud enne kooli ja ladina keelegagi saab ta ilma koolita paremini hakkama kui Elena koolis. Ta teeb kogu perekonnale raamatukogupiletid, et igaühe omaga raamat laenutada, sest ühele inimesele antakse korraga vaid üks teos. Elena seevastu on visa ja töökas, muidugi pole ta ka rumal. Ta lihvib pidevalt oma keelt, et end paremini väljendada, ja pääseb ka gümnaasiumi, mille olemasolugi ta kahtlustada ei osanud, põhikoolist kaugemale ei osanud ta mõelda. Lila on kiiresti tüdinev ja äärmiselt keevavereline, kõike samas sügavalt tunnetav ja hiljem ka mõtestav.
Põhjalikult kirjeldatakse jutustaja Elena muret tütarlapsest naiseks sirgumisega, häda teevad nii vistrikud ja kasvavad rinnad kui koolivendade tähelepanu, ainuke abi emalt on avaldus, et ta näeb rindadega kõlvatu välja! Nagu sellest veel vähe oleks, tuleb tal veel ka prille kandma hakata.

Lila seevastu on kaua kõhetu ja räpane, ent järsku kasvab temast pimestav kaunitar ja ta abiellub 16-aastaselt, mis teeb kõigi tüdrukute vanemad kadedaks ja paneb Elenagi kahtlema, kas tema ladina ja kreeka keele tuupimisest elus kunagi kasu peaks olema. Kahtlustele annab toitu tõik, et just sõbranna pulmas saab Elena teada, et tema ajakirjale kirjutatud lugu jäeti vaatamata lubadusele siiski avaldamata. Talle tundub, et tema lootus, et õpingute vaev viib ta kuhugi kõrgemale, et tal on tõepoolest tulevik, on tühine ja ta jääbki plebeiks. Plebeiks olemine tähendas rabelemist toidu ja veini pärast, tüli selle pärast, keda teenindatakse enne ja paremini, seda räpast põrandat, millel sagisid ettekandjad, üha rõvedamaid tooste. Plebei oli minu ema, kes pärast veinijoomist isa õlale naaldus, sellal kui isa, suu pärani, metalliärimehe nilbete vihjete peale naeris. (lk 271)

ferranteuksildusepaevadPaljude tegelastega raamat, milles järge aitab pidada raamatu alguses asuv nimekiri perekondade kaupa, annab kireva ja loomutruu või vähemalt meile sellisena tunduva pildi sõjajärgse Napoli vaesemate inimeste elust. Pideva inimeste üle imestamise kõrval – nad on vaiksetest eestlastest ikka väga erinevad – paneb teos südamest kaasa elama tüdrukutele ja tundma huvi nende edasise saatuse vastu.

Järgmise osa ilmumist on päris piinarikas oodata. Head keeleoskajad, kes teadmatust ei talu, saavad edasi lugeda inglise keeles. Eesti keeles võib veel lugeda samuti paljukiidetud raamatut „Üksilduse päevad”.

Kaja Kleimann

Pildid on pärit siit ja siit.